autovaba nädal

Täna lõpuks mu auto helistas remonditöökojast ja ütles, et ta ei ole enam mõlkis ja tahab koju tagasi. Ma siis võtsin ta.
Ilusa ilmaga on tegelikult jala käia ka mõnus. Oleks mul kodunt tööle umbes poole lühem maa, siis ma vabalt käiks seda jala mõnikord. Kõrge kontsaga kingad, tõsi küll, ei ole kõige sobivamad selliseks tegevuseks ja ma tahaks siinkohal lausa kättpidi tänada seda inseneri, kes on konstrueerinud kanalisatsioonikaevude luugid selliselt, et konts sealt august läbi läheb, aga välja enam ei tule. (Sama inimese karvane käsi on ilmselt mängus ka nende jalapühkimismattide disainimisel, mis uste ette pannakse. Ma olen lugematu arv kordi kontoris sinna kinni jäänud.)
Aga ühistransport mulle ikkagi ei meeldi. Miskipärast inimesed näivad arvavat, et hommikul bussiga tööle sõites on kõige õigem hetk telefoni teel valjuhäälselt oma eraelulisi suhteid klaarida ja ma ütleks, et see on tüütu. Ja eile õhtul koju sõites üritas üks lakku täis töll (siuke “ilus-tüdruk-kas-ma-tohin-teid-koju-saata”-tüüp) minuga mingeid küsitava väärtusega suhteid luua. Sellistest vabanemine nõuab märkimisväärset leidlikkust ja omajagu head õnne (see viimane mind päästiski - ühe järsema pidurdamise peale kukkus tüüp siruli ukseauku ja bussijuht viskas ta välja, ähvardades politsei kutsuda). Ma olen alati mõelnud, et kui siukesed töllid kasutaks oma sihikindlust ja veenmisjõudu mingitel muudel, näiteks ärilistel, eesmärkidel, siis SKP kasvaks nii mis mühiseb.