kuidas mulle tänaval külge löödi

Tööautost ilma jäämine kätkeb endas uusi ja põnevaid sotsiaalseid horisonte.

Kõndisin ühel hommikul kontori poole, olles parasjagu keskendunud kruusase teelõigu ületamisele kõrgekontsaliste rihmikutega (mis on igavene pain in the ass, if you ask me). Ristuvat teed mööda lähenes noormees, kes minuni jõudes küsis "Soovid tutvuda?" Tõstsin imestunult silmad kruusateelt. "Ei." "Okei," vastas noormees, hästi varjatud lüüasaamine hääles, ja jätkas peatumata oma teed. Mul hakkas oma ebaviisakuse pärast piinlik. "Aga tänan pakkumast..."

Nii ma loobingi oma eluõnne hüvakätt ja kurakätt... :D