lihtne elu

Nädal aega puhkust.

Pühapäeval sai pilvede kiuste paar hüpet tehtud. Esimene 4-way läks suht aia taha. Ma ei oskagi täpselt seletada, miks ma exit count'i peale minema ei läinud, küll aga mäletan selgelt vormistatud mõtet "Oi p*rse!" nähes teisi eemalduvat. No ma nägin nii palju vaeva seal ukse taga tuules rippudes kinni hoidmisega, et lahti lasta tundus kuidagi väär. Siis käis kiivri visiir jälle pläraki lahti ja järgmised mõnikümmend sekundit koperdasin mööda taevast ringi nagu pime kana. Teine sama plaaniga hüpe tuli juba palju paremini.

Ma nüüd teipisin veel seda visiiri, ausalt.

Öösel vastu esmaspäeva üksinda domikus olla oli natuke kõhe ja üksildane, aga hommikuks oli Vlassovi habemik sarvedega kits oma perekonna ukse ette üles rivistanud ja siis tundus kõik jälle normaalne :) Nad küll pildile ei tahtnud väga jääda.


Päeva sisustasin ümbruskonna vaatamisväärsustega tutvumisega - käisin Kuimetsa karstiala loodusrajal ja kolasin niisama mööda metsa ringi.


Korra põikasin ka Mahtra talurahva muuseumi sildi peale teelt kõrvale, aga nad olid selle muuseumi suht osavalt ära peitnud ja ega ma eriti ei viitsinud otsida ka, oletades, et esmaspäeval see nagunii kinni on. (Tegelt ei ole.) Vahtisin siis hoopis Juuru kirikut.


Vaevalt olin lennuväljale tagasi jõudnud, kui põhimõtteliselt kogu Kihnu saare populatsioon saabus. No sellist orkestriga simmanit meil küll ei ole lennuväljal enne olnud, väga rõõmsad ja positiivsed inimesed elavad seal Kihnu saarel :)

Üks hüpe sai ka tehtud. Kõrgust (Britaga) rekordilised ca 4100m ja lauspilvisus. Jõudsime hr. varustusülemaga vabalangemises umbes miljon 360-kraadist pööret teha (see 600 ekstra meetrit annab ikka aega tegutsemiseks) ja kõik oli väga tore kuni hetkeni, mil pilv otsa lõppes ja... meie all polnud lennuvälja. Kuskil läheduses nagu ka ei olnud. Mets oli, põllud olid, isegi jõgi oli. Pärast avamist õnnestus lennuvälja asukoht küll tuvastada, aga sinna jõudmiseks polnud vähimatki lootust. Maandusime siis Järvakandi tee ääres, kaugus pakkimismattidest linnulennult 3 km ja teid mööda 6 km :)


Kõigi eelnimetatud aktsioonide tulemusel on aga juhtunud see jama, et jalad on jälle sinikaid täis (selgesti eristatavad on näiteks ukse-taha-ronimise-sinikad ja slaideri-grommetite-peal-põlvitamise-sinikad) ja homme on flamencostuudioga esinemine. Õnneks mul on see kaks aastat tagasi soetatud jumestuskreemi potsik alles :)