kümme aastat. esimesed

17. juulil möödus kümme aastat minu esimesest langevarjuhüppest. Tähistasime seda väärikalt, püstitades Eesti esimese ametliku naiste bigway rekordi :)

Jubilei puhul võtsin hüpperaamatud ette ja vaatasin, mida ma siis nende kümne aasta jooksul teinud olen.

Hüpe 1. 17. juuli 1999, Ämari, spordiklubi Õhumaailm, Let, ümmargune vari. Pikemalt siin.

Hüpe 2. Kolm aastat pärast esimest, 3. august 2002. Ämari, Eesti Langevarjuklubi, seesama Let, kandiline vari ja IAD. Hüpperaamatus kirjelduse kohal wolli kirjutatud lakooniline märge: „Maandus stardirajale faceplant, mokk lõhki nagu jänesel.” Pikemalt siin.

Hüpe 8. Esimene käsiavamine. Ma mäletan siiamaani seda hullu pauerit ja võidurõõmu, kui ma omaenda väikese valge käekesega olin avamisrõnga ära tõmmanud. Mind ei võtnud ussi- ega püssirohi, sest ma lihtsalt olin nii kõva tegija! Esimene maandumine lennuväljalt välja, aia taha kuumaastikule.

See oli vist teise hooaja alguse korduskoolitusel, kus Oll ütles: „Mina arvasin, et seda tüdrukut me rohkem ei näe.” Ikka selle esimese mokk lõhki faceplant’i pärast. Aga, teadagi, umbrohi ei hävine :)

Hüpped 13-14. Minu esimene Parasummer, Pärnu, aasta 2003. Õpilasi oli vähe ja pidi hullult orgunnima, et madalat ringi saada, seetõttu ka ainult 2 hüpet. See-eest aga õnnestus ennast vähe kõrgemale moosida – 2100 ja 3000 meetrit.

Hüpe 17. Esimene 4 km. Kummalisel kombel emotsiooni ei mäleta – ju vist seepärast, et 1,5 ja 4 vahele jäid need 2,1 ja 3 km. Oli nagu asjade loomulik käik.

Hüpe 20. Seda mäletan nagu oleks eile olnud. Oma järjekorra saabudes hakkasin uksele minema, kui Raul mind äkki peatas. „Oota.” Olin segaduses – kas on äkki varustusega mingi jama? Teised õpilased hüppasid üksteise järel välja, mina ei osanud seisukohta võtta. „Mine nüüd!” No okei, ju siis ikka on kõik korras. Läksin, väljahüppel käisin vist üle külje, ja kui silmad uuesti lennuki poole suunasin, nägin läbi kerge pilvevine Rauli enda poole lendamas. Möhhh??? Minu „katuse sõitmise” hüpe, muidugi ette hoiatamata nagu kord ja kohus, raamatus kirjas „Nägin esimest korda vabalangemises teist langevarjurit!” Pärast allkirja küsides heideti mulle ette sissekande vähest emotsionaalsust; tõde on aga see, et selle emotsiooni kirja panemiseks lihtsalt ei olnud kogu maailmas piisavalt palju paberit olemas :)

Hüpe 29. Katus sõitis jälle :) Esimene 2-way Tuukriga, mis tuli mu arust hullult hästi välja ja ajas mu nii pöördesse, et unustasin langevarju avada :) Kui see mul lõpuks meelde tuli, oli FXC juba oma abistava käe ulatanud ja oma ehmatuseks avastasin pea kohalt ühe asemel kaks kuplit. Oi p*rse! Pikka mõtlemist ei olnud, kuplid keerasid downplane’i ja maapind lähenes oluliselt kiiremini kui mulle meeldinud oleks. Minu esimene cutaway followed by mitmetunnine parmude toitmine Ämari metsas kuplit ja vabakotti otsides.

Vahepeal harjutasin träkkimist ja alates 39-ndast hüppest hakkasin way’sid hüppama. Tol ajal (2004 kevadel) käisid asjad vähe teistmoodi kui nüüd. Kui tänapäeval kahte ilma katita mudilast koos hüppama reeglina ei lubata, siis tookord plõksisid 40 hüppega skygodid 2-, 3- ja 4-way’sid hüpata nii et vähe polnud. Meile ei mõjunud miski :) Tihtipeale vabalangemises ei kohtutud või nähti üksteist kaugelt, lennata ei osatud ja ega ka õpetada ei osatud hoopiski nii hästi kui täna. 200+ hüppega tegelane oli tol ajal väga kõva tegija ja ega neid klubis palju ei leidunud.

Hüpe 51. Oli ilus 4-way (mõistagi ainult mudilastest koosnev), 2000 m peal koos, 1500 break-off ja 1000 meduus. Varju avanemist ei järgnenud. Valgusaastate pikkused sekundid kukkumist, mõttepaus („kui sa pole kindel, siis sa oled kindel”), padi ja sang. Minu teine cutaway, diagnoosiks meduusikõhklus.

Tagantjärgi võib öelda, et mu mõlemad cutaway’d oleks olnud ära hoitavad, kui a) FXC asemel oleks olnud Cypres või b) rohkem mõistust oleks peas olnud. Esimene oli puhtalt oma lollus (aga Cypres’iga oleksin puhta nahaga pääsenud) ja teise puhul lihtsalt ei julgenud kauem kukkuda, kartes põhi- ja varuvarju korraga avanemist. Praeguse kogemuse juures oleksin ilmselt meduusikõhkluse ilma varu tõmbamata ära lahendanud (aga noh, ega ma sel hetkel ju ei teadnud, et see meduusikõhklus just on). Aga mul on hea meel, et mul on need kogemused olemas. Ma sain enda kohta asju teada – et ma ei sattu paanikasse ja olen võimeline adekvaatselt käituma olukorras, kus on loetud sekundid aega õigeid otsuseid teha. Hirmu ei ole, aju töötab nagu kompuuter ja keha teeb täpselt seda, mida teda on kõik need aastad õpetatud tegema. Jalad hakkavad värisema alles pärast maa peal.

Hüpped 61, 62 ja 64. Minu esimene FS3 võistlus, tiimis koos ELN ja MHA-ga. Punkte pole kirjas ja tulemusi ei mäleta, aga oli üks suur rock’n’roll algusest lõpuni.

Hüpe 71. Esimene hübriid: mina, UPE ja xtr pluss kari friiflaiereid. Oli huvitav vaatenurk :)

Hüpe 85. 14-way speedstar. Lennata eriti ei osanud, aga tahtmine oli suur ja kauplesin endale koolitusülema loa selle zooload’iga liituda. (Enne seda olin küll ka suuremaid kujundeid lennanud, 8 ja 10 ja nii.) Lendasin esimesena baasile külge, aga siis hakkas taevast parasemusid sadama ja üritus nurjus.

Tol ajal (2004) lennati bigway’sid kah hoopis teistmoodi. Baasi pandi kõige vähem kogenud või kõige kiiremini kukkuvad inimesed. Keegi polnud midagi kuulnud floateritest ja diveritest, baas väljus lennukist esimena ja teiste asi oli sinna külge jõuda. No ja kui ei jõudnudki oma slotti kohale – kellegi jalast ikka sai kinni krabada (näiteks MNO 700-nda 10-way puhul - minu 92. - olen hüpperaamatusse kirjutanud võidurõõmsa „jõudsin küll valedesse jalgadesse, aga kohal!”) :) Kokku lepitud break-offi kõrgus oli nõrkadele, tugevad ei läinud enne minema kui gripp võetud :) Tolle aja meililist kubises videotest, kus inimesed kujundisse träkivad või kukuvad, ja muidugi koolitusülema monoloogidest teemal „break-offi kõrgusel pöörad ümber ja träkid minema!”.

Hüpe 94. 2004. aasta viimane hüppepäev (16. oktoober), viimane hüpe Ämaris. Ühe ajastu lõpp. Niuts.

Hüpe 100. 2005. aasta kevadel Pärnus, tähistamiseks 7-way, millest 4 tuli kokku. Siit edasi olin kõikvõimas skygodess :)

2005 oli kodutu olemise aasta. Ämarist oli meid välja visatud, hüppasime seal kus juhtus – kord Kuusikul, kord Pärnus. Oli nädalavahetusi, mil laupäeval olime Kuusikul ja pühapäeval Pärnus. Telk ja magamiskott olid alati autos (domikut ju siis ei olnud), teinekord saabusime Pärnusse hilistel õhtutundidel, käisime Jõekäärus saunas, lunisime lennuvälja valvurilt loa territooriumile siseneda ja ärkasime hommikul telgis, mille uksest avanes maailma ilusaim vaade – kõrge rohi, sinine taevas ja erkoranž AN-28 sealsamas kõrval parkimas.

Hüpe 113. 2005 suvi, Eesti naiste mitteametlik bigway rekord – 6 naist ühes kujundis: KKA, MKU, AVD, AAD, JHE ja mina. Ebatavalistest juhtumustest sel hüppel saab lugeda siit :). Hiljem Parasummeril üritasime Markku coachimise all ka ametlikku rekordit teha, aga midagi sellest tookord välja ei tulnud.

Hüpped 133, 134 ja 136. FS3 võistlushüpped 2005 sügisel, tiimis mina, MRI ja PVO. Võistluse ja sellele eelnenud treeninghüpete käigus sain FS-i lendamisest rohkem teada kui eelnenud 100+ hüppe jooksul. Võib vist öelda, et ma õppisin lendama. Ja otse loomulikult pani meie tiim võistluse kinni :) Ühtlasi oli 134 viimane hüpe Eestis AN-28 pealt.

Hüpe 164. Viimane hüpe Let-i pealt, 18. juuni 2006. Suured way-d 4 km pealt jäid ajalukku. Veel ühe ajastu lõpp.

Hüpe 165. Esimene hüpe väljaspool Eestit – Lätis Jelgavas. Juuni 2006. Ühtlasi esimene hüpe, mil ma olen tundnud sõna otseses mõttes surmahirmu, kuna väljavaade maanduda pisikesele platsile risti-rästi huukavate kohalike keskele oli kõike muud kui meeldiv. Ma ei ole kunagi kuskil tundnud ennast hüpates nii ebaturvaliselt kui tookord Jelgavas. Aga oh imet, me jäime seal kõik siiski ellu ja lisaboonusena sain redelisse täpsusmaandumise allkirja – vaid see lahutas mind B-kategooria sertifikaadist. Jelgava maandumisplats oli nii väike, et seal lihtsalt pidi täpselt maanduma. Jah, sõbrad, mul oli B-kati saamise hetkeks kogunenud 170 hüpet.

Kui 2005 oli kodutu olemise aasta, siis 2006 oli ebakindluse aasta. Vähe sellest, et olime ilma oma kodulennuväljast (Kuusikul olime rohkem külaliste staatuses), jäime nüüd ilma ka Let-ist ja AN-28-st. Väljavaade jätkata oma langevarjurikarjääri naaberklubiga AN-2 jagades ja 2,5 km pealt hüpates tundus enam kui nutune. Otsiti küll võimalusi klubile oma lennuki soetamiseks, aga ülearu palju neid sobivaid variante just ei olnud. Mäletan selgelt ühte päikeselist hommikut Jelgavas, kui ma kama seljas koos semudega mööda metsavahelist teerada lennuki poole lonkides mõtlesin – kas nüüd nii ongi? Kes saab, jätkab hüppamist välismaal, kes viitsib, paugutab mõnda aega AN-2 pealt ja ülejäänud kaovad lihtsalt vaikselt pildilt? Kolm aastat hiljem on mul suur rõõm tõdeda, et läks siiski teisiti. Minu siiras respekt ja kestvad ovatsioonid klubikaaslastele, tänu kellele me täna oleme siin kus me oleme!

Hüpe 171. Esimene hüpe Gryttjomis Twin Otteri pealt.

Hüpe 185. Ikka Gryttjomis, eestlaste 3 punktiga 9-way. Oli sõnulseletamatult kunn tunne :)

Hüpe 193. Esimene cross country, Kuusikul AN-2 pealt. Eksisin pilves ära ja maandusin lennuvälja tagumisse otsa. Cross country on lahe!

Hüpe 200. Juubel ja 6-way, baasi kiirus oli 227 km/h ja see garanteeris baasile lennu uhkes üksinduses :) Teiste hulgas ei jõudnud kujundisse ka preili juubilar.

Hüpe 202. 15. oktoober 2006, esimene hüpe meie oma, kalli ja ilusa Brita pealt. Hüpperaamatus on pikk rida smiley’sid :) Ühtlasi 2006 hooaja viimane hüpe.

Hüpe 209. Esimene tandem, xtr-iga. Ühtlasi esimene tandem üldse Brita pealt. Pärast seda olen veel kolmel korral testpatsiendiks käinud.

Hüpe 253. Britaway ehk esimene kord kui terve britatäis rahvast (ehk 10 inimest) lendas ühte kujundisse. Kujund oli koos ülevalpool 2000 meetrit ja hüpperaamatus on jälle pikk rodu smiley’sid.

Hüpped 264 – 278. August 2007, Baltic Sky Way camp Leedus Panevezys’es. Eesmärgiks Balti rekord, 40-ne kujund. Esimene hüpe AN-26 pealt, mis oli üliväga kunn lennuk ja mahutas vist oma 70 inimest. Orgunn oli kurioosne ja rekordit ei tulnud, aga vähemalt me jäime kõik ellu. Ühtlasi suurim kokku tulnud kujund, mida ma olen lennanud (30 inimest) ja suurim mitte kokku tulnud kujund, mida olen proovinud (36 inimest, neist 2 puudu). Paar päeva enne camp’i lõppu läks lennuk katki ja 40-way üritamiseni me ei jõudnudki.

Hüpped 316 – 329. Elaki ränd-bigway-camp Rootsis, mis algas Västerås’is Cessna Caravaniga ja jätkus Gävle’s Twin Otteriga. August 2008. Lõputu võitlus halva ilma ja kurja saatusega, aga Eesti ametliku bigway rekordi tegime ära – esialgu 14-way ja kaks päeva hiljem 17-way otsa. Oli väga muhe üritus! Negatiivse poole pealt – üks väga ehmatav kohtumine teise parasemuga kupli all 500 m kõrgusel paksus pilves, pärast mida ma vaatan madalate pilvedega lennukisse ronimisele hoopis teise pilguga. Selliseid reality-check’e on aeg-ajalt vaja.

Hüpe 349. Palju feimi kogunud Kihnu Virve tõus, mis mulle lõppes maandumisega lennuväljast 3 km kaugusele Järvakandi tee äärde. Meeleolukas õhtupoolik :)

Hüpped 368, 370 ja 372. Minu kolmas FS3 võistlus, tiimis IPA ja ASI, 2009 Parasummer. Jälle sain targemaks – õppisin plaani tegema (seda ma kipun muidu tavaliselt kellegi teise kraesse lükkama) ja tagantjärgi leidsin, et mõned plaanid oleks võinud paremad olla.

Hüpe 373. Elaki naiste pesuway. Esimest korda elus teipisin endale pesu selga :)

Hüpe 375. Eesti naiste ametlik bigway rekord, 7 naist: KKA, KVE, ARR, MKU, PBE, KSM ja mina. Tuli kokku esimesel katsel ja aega jäi ülegi. Sellise emotsiooniga hüppeid oleks rohkem vaja!

Nende kümne aasta jooksul pole mul olnud ühtegi tõsisemat vigastust. Nina on paar korda verine olnud, põlved marraskil ja mokk lõhki. Hing on haige olnud - teate küll seda närivat tunnet, kui oled tekitanud ohtliku olukorra või sattunud teise tekitatud ohtlikku olukorda ning kerid seda peas edasi-tagasi ja ei saa rahu. Aga kondid on kõik terveks jäänud.

Mõtlemine ja suhtumine on muutunud nende aastatega. Alguses oli pidev hüppenälg ja pime usaldus. Usaldus hüppemeistri vastu, usaldus piloodi vastu, usaldus kogenumate parasemude vastu. Nad kõik ju teavad, mida nad teevad, ja what could possibly go wrong? Hirmu ei olnud. Ohud eksisteerisid ainult teoorias.

Usaldus ei ole kuhugi kadunud, aga sellele on lisandunud ettevaatus ja reaalne arusaamine, mis kõik võib valesti minna. Hüppemeister on lihtsalt inimene, piloot on lihtsalt inimene ja parasemud on ka lihtsalt inimesed. Mina olen lihtsalt inimene. Kõik me võime eksida ja vahel piisab väga väikesest eksimusest. Sa muutud tähelepanelikuks kui lennuk teeb algaja piloodi käes teistsugust häält kui tavaliselt, maa peal olles jälgid harjumusest ühe silmaga kogu õhus toimuvat traffic’ut ja su süda jätab löögi vahele kui keegi huukamisega madalale jääb. Sa oled asju näinud ja osasid nendest ei taha sa enam kunagi näha. Ma julgen väita, et esimest korda täiesti töökorras lennukist välja hüppamiseks ei ole eriti julgust vaja, aga selleks, et jätkata hüppamist pärast seda kui oled aru saanud (ja ma mõtlen – päriselt aru saanud), mis kõik võib valesti minna, peab ikka erikuradi julge olema.

Aga asi on seda väärt! Ma mäletan neid esimesi aastaid, kui õhtul Ämarist koju sõites naeratus näolt kuidagi kaduda ei tahtnud. Mäletan, kuidas ma Laagri Maksimarketis (käisin sealt tihti õhtul lennuväljalt tulles läbi) vaatasin tuimade nägudega riiulite vahel sebivaid inimesi ja mõttes dialoogi pidasin: „Noh, mida sina täna tegid? Vaatasid telekat? Käisid shoppamas? Koristasid kodus? Aga mina hüppasin lennukist välja! Mitu korda! Mina LENDASIN, saad sa aru!”

Ja mul on mõnikord raske ennast tagasi hoida ja mitte unustada ennast wuffode seltskonnas langevarjutamisest jutustama. Ja mul on mõnikord raske aru saada, kuidas kõik korra lennukist välja hüpanud õpilased ei taha teha seda veel ja veel ja siis veel paarsada korda ja kuidas nad ei sattu esimesest korrast sõltuvusse nii nagu mina sattusin. Hiljuti lugesin kuskilt kellegi juhusliku kommenteerija lause: „Those who dance seem weird to those who can’t hear the music.” Ja nii on.

Lihtsalt muusikat tuleb kuulda.