MK @ Otepää

Sel nädalavahetusel võitis sport – kõige selle jää ja vihma ja pori kiuste. Kõik suusatajad suusatasid nii kiiresti, et pildile eriti ei jäänud :P Nii et ilusaid pilte vaadake ajalehest ja kujutage endale ette, et selles pildis peitub... noh, ehe emotsioon või... midagi.
Emotsioon oli ehe küll. Ma vist ei olegi varem sellisel suurel spordivõistlusel käinud ja kui Mae oma medali laupäeval välja sõitis, siis rahvas tribüünil oli ikka täitsa pöördes kohe. Telekast seda ei näe.
Omamoodi elamuse pakkus ka majutus Otepää lähistel ühes veel avamata puhkemajas. Kuna too oli avamata ja enne meid seal keegi sees ei elanud, oli maja külm nagu hundilaut. Õhtul maksimumtemperatuuri peale keeratud radika kõrvale lohistatud voodis magama jääda üritades ma tõesti ei uskunud, et ma hommikuks veel elus olen. Majapidamist manageeris aga väga vahva tädi, kes, olles vägagi teadlik oma asutuse puudujääkidest, kompenseeris selle kõrgetasemelise ja ülipersonaalse teenindusega. Mis seisnes selles, et ta pukseeris meid mõlemal hommikul oma isiklikku elutuppa (toitlustusluba asutusel puudus), valge pitslinaga kaetud ümmarguse laua taha, vaaritas meile kohvi ja teed ja putru ning ei tahtnud midagi kuuldagi sellest, et meil on kõhud täis ja pannkoogid ei mahuks enam kuskile. Nagu maal vanaema juures oleks käinud :)