uus... eee... stiil?

Täna oli see päev, kui jõudis kätte iga-aastase juuksurikülastuse aeg. Tegelikult sain isegi peaaegu poolteist aastat ilma hakkama, viimase korra muljeid võite lugeda siit.

Halba hakkasin ma aimama siis, kui juuksuripreili mu jutu peale ainult noogutas ja naeratas. Kuna ta midagi ei rääkinud, võttis suts aega, enne kui aru sain, et ta venelane on. Kindluse mõttes küsisin selge ja kõlava häälega üle, kas ta sai ikka aru, mida ma tahan. Ta noogutas ja naeratas.
Kuskil poole lihunikutöö ajal haaras mind teatav ärevus ja rõhutasin veelkord, et juuksed peavad jääma piisavalt pikaks, et patsi ulatuda. Ta noogutas ja naeratas ning riputas mu juuksed mulle näo ette, nii et ma tükk aega ei näinud, mida ta tegi.
Kui pilt jälle selgines, üritasin uuesti delikaatselt mõista anda, et aitab küll sellest järgutamisest! Ta vaatas mind natuke haavunud näoga ja vastas "a ja zhe dlinu ne drogaju". Andsin alla.
Kui ta lokitangid haaras, kaalusin kiirelt, mitme pika hüppega ma ukseni jõuaks. Õnneks selgus siiski, et tegu on sirgendamistangidega. Pärast sirgendamist läksid jälle käärid käiku.
Võib vist öelda, et mul on nüüd lühikesed juuksed.