bigway treening

Eile oli üle hulga aja üks sisukas hüppepäev bigway treeningutega ja puha. 5 hüpet ja kõik läksid asja ette. Arenguruumi on muidugi veel maa ja ilm, aga algus seegi.

Esimesel hüppel otsustas minu full-face'i visiir, et tema enam vabalangemises kinni ei seisa. Oma neli - viis korda panin teda kujundisse lendamise ajal kinni, aga tõeline ikaldus leidis aset siis, kui kujundis kohal olin ja mind kätest kinni hoiti. Visiir oli plaksti lahti, silmad jooksid vett ja pea värises otsas nii et mitte muhvigi ei näind. Ma pole vist kunagi break-offi üle nii õnnelik olnud kui sel hüppel.

Tehnilised äpardused sellega ei lõppenud, päeva viimasel hüppel üritas üks mu võluvarrukatest daivimise ajal jee panna. Ohverdasin kujundisse jõudmise varruka päästmise nimel. Sest ta on ju ikkagi võlu-, eksole.

Ma ei tea, edaspidi pean vist kõik asjad endale McGuyveri teibiga külge teipima. Praeguse seisuga üldse ei imestaks, kui järgmise hüppe ajal mul suit seljast ära lendaks.

Ja kuskil seal vahepeal oli mu 300. hüpe.

Siis veel tuleb leida mingi moodus, kuidas lennuki eesotsast ahvikiirusel välja roomata. Kui ma sealt kiiresti üritasin välja kablutada, jäin iga kord ranitsaga kuskile kinni ja Aatomik pärast õiendas, et mis ma mökutasin seal ukse peal. Kui üritasin nii minna, et ei jääks kuskile kinni, läks kaua aega ja Aatomik pärast jälle õiendas. Rahu sai maa peale (või õigemini taevasse) siis, kui lasin ennast viimaseks väljujaks jätta ja sain mökutada nii palju kui hing ihkas.

A nüüd lähen vaatan seda jaani värki.