chillime

Puhata on mõnus. Üksi olla on ka mõnus. No tegelikult mitte päris üksi – kass on ka. Tõuseme üles siis kui uni ära läheb (täna kella 12 paiku näiteks). Siis lebotame päev otsa rõdul



ja loeme Da Vinci koodi. (Lõpuks jõudsin ka selle paljukiidetud ja –kirutud üllitise kätte võtta. Põnev on küll, aga siiski mitte päris see, mida ootasin.) Vahepeal loeme meile ja blogisid. (See käib nii, et kass lihtsalt p e a b minu ja monitori vahel, st. klaviatuuri peal istuma ja käpaga kursorit püüdma. Aga tohli lingitud Happy Tree Friends klipp talle ei meeldinud – tüüp konkreetselt urises selle põdra peale.) Varem oleks selline niisama vedelemine mul umbes kahe päevaga üle visanud, aga praegu six days and counting ning täpselt see, mida vaja.
Täna käisin korra kontorist läbi – juba paar päeva pole ükski töömeil minuni jõudnud ja asi paistis kahtlane, aga ma eriti ei kiirustanud ka probleemi fiksima :) Selgus, et server oligi vahepeal kuskil ära käinud. Nüüd jälle spämmi tuleb.
Igatahes pole hetkel kõige vähematki tahtmist kuskile inimeste sekka minna. Selleks on homne päev :) Esimesed 24 tundi mula-listis panid isegi minusuguse tolerantse inimese tõsiselt kaaluma unsubscribemist (inimesed, hankige endale hobisid või midagi :)!), aga vaatame veel seda asja.
Nüüd istume siin väikese musta metselajaga, joome teed, sööme shokolaadi ja blogime. Publishimise ajaks peab tuppa minema, wifi rõdule eriti ei ulatu.

lasagne con ragu di manzo

500 g lasanjeplaate, 150 g parmesani juustu, 300 g mozzarella juustu.
Hakklihakaste: 3 sl oliiviõli, 400 g hakkliha, 1 suur sibul, 3 küüslauguküünt, 2 loorberilehte, 1 porgand, 1 suur tomat, 400 g kooritud konservtomateid, 2 sl punast veini, 1 tl suhkrut, soola, musta pipart, jahvatatud muskaatpähklit, värsket basiilikut, 1 spl võid.
Bechamel-kaste: 80 g võid, 1 l piima, 1 dl nisujahu, soola, valget pipart, jahvatatud muskaatpähklit.

Valmistamisõpetust ma ei viitsi kirjutada :), kui huvi on, loetagu raamatust Modernne Itaalia köök alla Bocca. Tulemus igatahes ei olnud üldse paha, eriti inimese kohta, kes ilma Selveri köögita tõenäoliselt umbes kolme päevaga nälga sureks.

tuli ja läks...

Parasummer on selleks aastaks selja taga ja … ei oskagi nagu midagi kirjutada selle puhul. Täielik emotsioonide, elamuste, muljete, uute kogemuste ja fun’i overload. Olen siis täiesti ebaoriginaalne ning liitun juba kõikvõimalikes muudes kohtades välja öeldud tänusõnade ja komplimentidega korraldustiimi aadressil.
Mis siis tehtud sai? Speedstar’e ja teisi vähe suuremaid way’sid sai hüpatud. Selliseid viiest kuni kümnest tegelasest koosnevaid. Avastasin, et ma täitsa oskan lennata :) Kaks naiste bigway rekordi üritust, millest esimene oli juba lootustandev (9-st 7 koos – coachimine by Markku oli väga abiks), aga teine täielik võileib. Baas (sh. siinkirjutaja) oli alguses headtownis, siis pooldus ja üks pool träkkis minema :). Aga paar kuud sitta suusailma on veel ees ja küll me selle rekordi ka ära teeme!
No ja siis veel Beachlanding ja Rokiosakond ja naked base jump Pärnu kesklinna sillalt ja kõik need muud üritused… See oli vist Pirts, kes muljetas, kuidas ta Sunset’i naistepeldikus kultuurishoki sai. Ma sain ka :) Vaatad nõutu näoga seda plastmassist beibede karja (võimalik, et ma olen praegu pealiskaudne, aga las ma siis olen) ja mõtiskled endamisi, kas nad on tõesti samast liigist kui parasemud ülemisel korrusel. Parasemud, kes on otse lennuväljalt laekunud (teate küll, see mitte eriti moekas tulin-just-angaari-põrandalt-püherdamast-look), räägivad whuffo-rahvale arusaamatus keeles ning unega võideldes aeg-ajalt porisevad “no tuleb see Rokiosakond juba või, saaks Jõekääru magama”. Ja kui siis Rokiosakond lõpuks tuli, kippus klubil katus pealt sõitma. Lahe on sellesse liiki kuuluda :)
Uskumatu oli veel see, et terve nädala jooksul sain täpselt 2 (kaks) tööalast telefonikõnet. Tavaliselt puhkuse esimesel päeval saan vähemalt 20. Tekkis juba mõte, et üks kahest – kas olen lõpuks ometi delegeerima õppinud (ebatõenäoline) või on kontor maha põlenud (ei olnud).
Aga pärast Parasummerit võiks järgmine kord korraldada mingi võõrutusravi või rehabilitatsiooniprogrammi moodi asja, aitamaks skaidaiveritel võimalikult sujuvalt igapäevaellu naasta. Minul praegu igatahes miski ei toimi nii nagu peaks ja kontoris istuda on tõeline piin. 3 päeva veel ja siis jälle puhkama :)

viimse reliikvia radadel

Vahepeal on nii palju juhtunud, et nädalatagused sündmused tunduvad kuskil kaugel minevikus aset leidnud olevat.
Ürituseks siis firma suvepäevad ning programmis ratsamatk Viimse reliikvia radadel Põlvamaal. Esimesed 8 kilomeetrit möödusid rahulikult sammu sõites ja Eestimaa ilu imetledes (no tõesti on vapustavalt ilus!). Piknikuplatsile jõudes oli tagumik kange ja käed rakkus (reminder: kui ikka targemad soovitavad kindad kätte panna, siis kuulatagu!), aga asi oli ka seda väärt ning koostöö hobusega sujus hästi.



Pärast lõunapausi küsiti, kes tahab tagasiteel kiiremasse gruppi minna, saab traavi ja galoppi ka proovida. Milles küsimus, loomulikult kiiremasse! No ja vot siis hakkas sõbrake hobune (kelle nimi muide oli Vagur) igasuguseid trikke tegema. Kui teised hobused kiirema käigu sisse panid, siis tema veel lonkis ja uimerdas ning siis äkki taipas, et helljee, teised juba kaugel ees! Ja padavai järele neile. Samas oli tegu üsna otsustusvõimetu loomaga ning järgmisel hetkel pani ta pidurit ning hakkas rohtu sööma. Teate, mis tunne on galopeeriva hobuse seljast maha lennata? No vot, mina nüüd tean. Neli korda lendasin ja neli korda ronisin lolli järjekindlusega tagasi. Ütleme nii, et PRMKKK-skillid kulusid marjaks ära. Aga tegelikult polnud hullu midagi, hobune oli õnneks suhteliselt madal :) ning nii palju oidu on neil ka peas, et inimesest üle ei trambi. Nii et vaatamata äpardustele väga lahe elamus!

öö

Viimased nädalad tööl on olnud nii kiired, et mulle tuleks küll vähemalt tuletõrjuja kvalifikatsioon omistada. Asi kulmineerus täna 20 minutit enne 17-t, aga võimatu sai siiski ära tehtud. Kuni 22-ni ülehelikiirusel sebimine kontoris, et asju enne puhkust joone peale saada.
Kell 23 istusin bussijaamas ja ootasin bussi nr. 733, mille lastiks kari mõttetuid inimesi ning kast Elaki särkidega. (Vahemärkus - uus sümboolika igatahes töötab. Trükifirma-mees juba küsis, mida peab tegema, et langevarjuriks saada. Kui kuulis, et järgmine kursus alles 22.07 on, lubas Parasummerile tandemit hüppama tulla :)
Kell 00.30 sõin lõunat. Siis pakkisin nädala aja elamise kokku. Nüüd blogin. Kohe vajutan publish nuppu ja lähen tuttu ära.
Kell on 02.40. Kahe tunni pärast äratus, veel natuke pakkimist ja start lõunaosariikidesse firma suvepäevadele. Kosel saan ehk roolist ära ja paar tundi tagapingil magada. Muidu võib juhtuda, et jään ratsamatkal hobuse seljas magama. Ja kukun alla. See võib valus olla.
Parasummerile poolest pühapäevast.
Ühtegi emotsiooni peale väsimuse ei ole. Und ka ei ole, selline vastik motoorne rahutus on sees.