viimse reliikvia radadel

Vahepeal on nii palju juhtunud, et nädalatagused sündmused tunduvad kuskil kaugel minevikus aset leidnud olevat.
Ürituseks siis firma suvepäevad ning programmis ratsamatk Viimse reliikvia radadel Põlvamaal. Esimesed 8 kilomeetrit möödusid rahulikult sammu sõites ja Eestimaa ilu imetledes (no tõesti on vapustavalt ilus!). Piknikuplatsile jõudes oli tagumik kange ja käed rakkus (reminder: kui ikka targemad soovitavad kindad kätte panna, siis kuulatagu!), aga asi oli ka seda väärt ning koostöö hobusega sujus hästi.



Pärast lõunapausi küsiti, kes tahab tagasiteel kiiremasse gruppi minna, saab traavi ja galoppi ka proovida. Milles küsimus, loomulikult kiiremasse! No ja vot siis hakkas sõbrake hobune (kelle nimi muide oli Vagur) igasuguseid trikke tegema. Kui teised hobused kiirema käigu sisse panid, siis tema veel lonkis ja uimerdas ning siis äkki taipas, et helljee, teised juba kaugel ees! Ja padavai järele neile. Samas oli tegu üsna otsustusvõimetu loomaga ning järgmisel hetkel pani ta pidurit ning hakkas rohtu sööma. Teate, mis tunne on galopeeriva hobuse seljast maha lennata? No vot, mina nüüd tean. Neli korda lendasin ja neli korda ronisin lolli järjekindlusega tagasi. Ütleme nii, et PRMKKK-skillid kulusid marjaks ära. Aga tegelikult polnud hullu midagi, hobune oli õnneks suhteliselt madal :) ning nii palju oidu on neil ka peas, et inimesest üle ei trambi. Nii et vaatamata äpardustele väga lahe elamus!