väsinud

Kui sa juhtumisi töötad alal, mis on umbes samas tsüklis hooajaline nagu jõuluvana töö, siis leides ennast mitmendat õhtut järjest kella 22-23 paiku kala silmadega kontoris monitori jõllitamas on ilmselge, et ööpäeva pikkus peaks olema vähemalt 48h. Vähemalt. Lõunat söön tavaliselt kella poole 12 paiku öösel, kõik möödunud nädala ajalehed on rännanud ahju ilma, et ma neile pilku oleks heitnud ning vannis käies jään regulaarselt magama (et ärgata 2 tundi hiljem keset ööd, kui vesi on hakanud vaikselt jäässe minema). Eeldus, et detailselt ette planeeritud skeemid võiks toimida, on prügikasti lennanud ning pühapäeva hommikul telefonihelina peale ärgates ma lausa tundsin kujuteldavat maohaava tekkimas. (Sest saadik on see kujuteldav maohaav rebenenud iga päevaga ca 1 m pikkusesse ja 0,5 m laiusesse.) Ühel hetkel seisneb meaning of life selles, et leida kuskilt universumist pool kilo tumesinist niinepaela, ning kui hilisel õhtutunnil on tuvastatud see geograafiline punkt, kus nimetet pael reaalselt eksisteerib ning siis auto lihtsalt ei käivitu, oli tõesti nutt kurgus. Issand olgu kiidetud, et mehed on olemas! Kui auto oli käima lükatud, siis mingi irratsionaalne sisetunne kinnitas mulle, et nii kui seisma jään, sureb va ront jälle välja, mistõttu mu sõidustiil meenutas kahtlaselt Sandra Bullocki oma filmist Speed. Aga noh, niipalju kui mina tean, laipu maha ei jäänud.
Umbes kaks nädalat on jäänud veel vastu pidada, siis ehk saab ka puhata ja mängida.