elu ilma kellata

Elu ilma käekellata on ikka tõeline ikaldus. Minu oma ütles paar päeva tagasi üles ja nüüd on selline tunne nagu mingi elutähtis organ oleks puudu. Ühe päeva sain ilma kellata käia, aga nii imelik oli olla, et panin ta jälle käe peale. Mis siis, et õiget aega ei näita. See omakorda ehmatas mind reedel päris mitu korda ära, kuna kell oli kogu aeg täiesti ootamatul kombel 13.04.
Mobla kell ei kõlba ka kuskile. Kasvõi sellepärast, et mu telefon on pidevalt kuskil ripakil ja ma unustan teda suvalistesse kohtadesse. Kõige krooniks eile Jahhu jõudes oli tüüp kadund. Pärast selgus, et ta lamas paar tundi kõledal jäisel uulitsal. Keegi polnud teda endale tahtnud ja üle polnud ka sõidetud õnneks.
Ühesõnaga, ajaarvamise osakonnas on kõik pahasti.