madalrõhkkond?

Üks õhtu istusime õega paar tundi köögilaua taga, kaanisime teed ning kaeblesime ja hädaldasime üksteise võidu. Tal mingi koolitusguru poolt diagnoositud “best-in-class”-sündroom ilmselt runs in the family.
Mina kohe ei oska asju pealiskaudselt teha. Mul on kompulsiivne vajadus teha asju kas väga hästi või üldse mitte teha. Kui mul pole piisavalt aega, oskusi vms. ressursse selleks, et asju hästi teha, siis ma hakkan stressama, laadin oma RAM-mälu igasugust vaja-teha-prahti täis ja muutun täiesti kasutuks.
The better you get, the better you’d better get. Nii ütles mingi järjekordne guru ühe action management teemalise CD peal, mida ma üritan jõudumööda autos kuulata ja mis on tegelt väga väärt kuulamine.
Kusjuures ma olen täheldanud, et mu mõte liigub kõige kiiremini kuskil kella 12 ja 2 vahel öösel. Siis ma teen mõnikord selliseid loovamat sorti asju. Näiteks hommikul kella 9-11 vahel ma suudan ainult täiesti mehhaanilisi toimetusi teha.

Laupäeval vaatasin filmi ”Hea aasta”. Ei tea kust selliseid elusid saab? Mul oleks ka hädasti vaja isiklikku veinimõisa Provence’is.
Näh.

kuidas me FS3-e lendasime

Täna ma teen tööd. Taevas on sinine, Kuusikul lendavad lennukid ja inimesed, aga mina, krt, teen tööd. (Või noh, tegelikult blogin praegu, nagu tähelepanelik lugeja ilmselt märkas.)
Eile oli ilus suvepäev ja tegime Kuusikul 9 tõusu, manifestimise vahepeal sain ka ühe hüppe kirja. Plaanis oli FS3 Aatomiku ja Kaidoga.
See hüpe oli algusest lõpuni absoluutselt kontrolli alt väljas :) Exit läks võileivaks ja lagunes ära. Niikaua kui mina üritasin levelile saada, lendas Aatomik joonelt Kaido juurde ja võttis parema käega kinni tema vasakust käest. (Tegelikult pidi ta lendama oma vasaku jala gripi Kaido paremasse kätte. Ja kogu hüppe jooksul polnud plaanis ühtegi randomit, kus tulnuks selline käegripp võtta. Ja Aatomik oleks vabsee pidanud terve hüppe ajal Kaidost teisel pool olema.) Mina vaatasin nutuse näoga pealt, kuidas mu koht ära võeti. Lendasin siis neile nina alla, raputasin pead ja vehkisin kätega nagu poolearuline. Aatomikul tuli väga keeruline nägu pähe. Kortsutas kulmu, vaatas kõrgusemõõdikut, kortsutas uuesti kulmu. Kaidost lahti ei lasknud.
No ma ikka võimlesin seal päris tükk aega enne kui Aatomiku minema sain peletatud. Siis tuli varsti break-off ka.

täna 8 aastat tagasi...

...hüppasin ma esimest korda välja täiesti töökorras lennukist. Nüüdseks olen ma seda teinud veel täpselt 254 korda.
A see esimene on ikka detailideni meeles. Aasta oli 1999. Minul oli ammu olnud ilge tahtmine langevarjuga hüpata. Infot eriti kuskilt võtta polnud, sest internet ei olnud tol ajal veel eriti funktsionaalne nähtus. Nii ma siis ajasin näpuga telefoniraamatus järge ja leidsin kellegi Georgi mobiilinumbri. Georgi osutus vastutulelikuks meheks ja soostus mind mõõduka tasu eest lennukist välja viskama. Tulgu ma aga õhtul klubisse ja ta teeb mulle koolituse.
Läksin. Üksi. Klubi asus Narva mnt. taga lõpus ja neighbourhood oli selline, et kui ma oleks maniakaalne sarimõrvar, siis ma tõenäoliselt meelitaksin oma ohvrid just sellisesse kohta.
Aga Georgi, mõistagi, ei olnud maniakaalne sarimõrvar. Ta õpetas mind ümmarguse varjuga hüppama hoopis. Olin ainus õpilane ja koolitus kestis umbes 20 minutit. Kuna mul endal autot ei olnud, siis leppisime kokku, et nende buss võtab mind järgmisel hommikul Hiiu surnuaia väravas peale (morbiidne, ah?). Aga enne helistan talle, et mis ilm on ja kas hüppamine ikka toimub.
Hüppepäeva hommik. Helistasin. Ja sain nagu puuga pähe, kuna selgus, et olin kokkulepitud kellaajast kuidagi valesti aru saanud ja et see buss sõidab kohe minema Hiiu surnuaia väravast. Aga Georgi oli tore mees ja lubas mu Kadaka tee Statoilis oma auto peale korjata.
Ma pole vist ei varem ega hiljem oma elus nii kiiresti uksest välja kablutanud kui tookord.
Hüpati Ämaris Let-i pealt. Kuskilt oli tekkinud teisigi õpilasi ning enne minu tõusu maandus üks esmahüppaja nii õnnetult, et tegi vist hüppeliigestele viga ja omal jalal mees sealt ei lahkunud. Aga ei see mind heidutanud.
Hüppest endast ma olen tegelikult siin juba kirjutanud, seekord siis paar pilti ka juurde.


A kui ma viitsin mõni päev, siis ma kirjutan veel ühe posti oma senise langevarjuri-karjääri meeldejäävamatest hetkedest.

Parasummer sai läbi

Vaatamata sellele, et tänavune Parasummer nii ilma osas kui ka meditsiinilis-sanitaarses plaanis sajaga ikaldas, jagus ikka helgeid hetki ka kohe täitsa mitu. No näiteks terve laupäevane päev.
Britast tegime 10-way. Ilus lendamine oli! Igaüks omal kohal, kindel baas, rahulik dokkamine. Ülevalpool 2 km saime kõik kokku ja vahtisime järgmised 500 meetrit lollakate kõrvuni naeratustega üksteisele otsa :) Pärast paari aasta taguste BOE-de pealt oli lausa valus vaadata, kuidas tol ajal kujunditesse träkiti, üksteise slotte ära võeti ja kolaki üksteisele selga kukuti. Ehe progress on toimunud FS-osakonnas!
Ei tea, millal Eesti taevas friiflai 10-way’d näha saab ka :)?
CV-ga lennatud vertical drill oli lihtsalt fun. Selline hüpe, kus lihtsalt ei saa teisiti kui lõkerdad naerda terve tee alla :)
Siis sai veel algatatud väike FS3-teemaline projekt tööpealkirjaga „Kaido ja naised”. Ka see projekt ilmutas juba teisel hüppel tähelepanuväärseid progressi märke ja paistab olevat täiesti lootustandev. Saab näha, kas on kellegagi võistelda või pean rändkarikalt veel üks aasta tolmu pühkima?

eile läks asi ikka täitsa käest ära

Asi algas sellest, et MRI-l oli pudel rummi kaasas. Sellest rummist oli mitu päeva räägitud ja eile õhtul läks see siis käiku. Aga muidugi ei jätkunud meile kamba peale sellest pudelist kauaks ja Tuuker pidi oma viski ka välja tooma. Eeltoodu tulemusena muutus Elak-i esindus väga lärmakaks ja asju hakkas juhtuma.
* Eestlaste (ja eriti Eesti naiste) maine Norra rahva esindajate silmis on nüüd väga kahtlase väärtusega.
* LRA pälvis hüüdnime „the quiet guy” ja MRI „the quiet guy who only says the essential things” (nagu näiteks „where is the beer?”, „rabbit” või „no!!!”).
* CV oli 15 minutit (!) järjest (!) vait (!). Nüüd üks norrakas on talle õlled sees.
* Pärast seda laulsid Tuuker ja CV tubli mitu minutit väga melanhoolset laulu nimega "Imeline aas".
* Teist korda ajasid Eesti naised suurde kimbatusse ühe noore norraka (selle sama, kellest Tuuker kirjutas ja keda me tookord veel rootslaseks pidasime).
* Tuukril on kindel plaan sellest norrakast pilt teha ja oma blogisse panna. Kui muud moodi ei saa (norrakas on väga häbelik), siis Tuuker lööb ta uimaseks ja teeb ikkagi pildi ära.
* Tegutseti pimedas usus, et järgmisel päeval hüppeilma ei ole.

Hommik. Kell pool üheksa. Panda kisub iga kahe minuti tagant kardina nurka ja uurib ilma. Ilm on pilvine. Panda ei saa rahu. Lõpuks ütleb väga masendunud häälega: „Kõige hullem on see, et täiesti lootusetu see ilm nüüd ka ei ole, raisk!”
Mõne aja pärast on näha masendunud Pandat, vari seljas, lennuväljal ringi vantsimas.

täna olen maas

Eilse jala väänamise tulemusena istun täna maas. Hommikul oli ilm kole ja vihma sadas, aga lõunast läks propp pöördesse.
See-eest olen saanud hea hulga tööd ära teha. Mis muidugi pole suurem asi lohutus, aga ikkagi.
Rootsi jäätised on erakordselt vastikud.

Gryttjom - day 4

Nonii, neljas päev Gryttjomis on õhtal. Eile 6 hüpet, täna 7. Mantist lendan nüüd (vist). Kahel maandumisel olen jänesele peaaegu pihta saanud, aga risu pääses ikka plehku ja grilli seega täna ei tule. Jala väänasin ka täiesti arusaamatul kombel välja (teised väidavad, et küllap jänes lõi selja tagant), nüüd valutab teine ja krt teab, mis homsest päevast saab.
Muidu on elu ilus.