ajaloo ilu: kümme aastat tagasi

Lihtne arvutus näitab, et keskkooli lõpetamisest möödus tänavu kümme aastat. Tookord sai seitseteist oldud :)

Jelgavast tagasi

Tallinn-Otepää-Jelgava-Tallinn trip on läbi ja ma hea meelega hoopis läheks praegu magama, aga kes see ikka muljeid üles kirjutab kui ise ei kirjuta, eksole.
Jelgavasse jõudsime laupäeva hommikul parasjagu selleks ajaks, et näha teise tõusu maandumist. Vot see oli tõeliselt kõhe vaatepilt. Umbes 20 tegelast tuli korraga väikesele platsile, õhk oli kuplitest paks ja igaüks ise suunast.
Eieiei, mõtlesin ma. Unustage ära. Mina siia maanduma ei tule. Aga kolmandal tõusul olime kirjas ja varsti karjuti, et adevatsa nada ja saigi siis lennukisse ronitud. Hüppeplaani viimane osa nägi ette, et “1300 break-off ja edasi igaüks päästab ise oma elu”. Mingil määral lohutas teadmine, et tõusul on vähemalt viis inimest, kelle kohta võib kindel olla, et nad sind taevas tapma ei tule. Ma pole kunagi langevarjuga hüppamist kartnud, aga seekord oli tõesti hirm. Kupli all rippusin terve tee pidurites ja lõpuks swoopasin ennast platsi kõrvale mingisse maltsapadrikusse.
Pärast läks natuke paremaks. Õnnestus näha isegi üksikuid padjomme, kus enam-vähem kõik parašütistid enam-vähem samas suunas maandusid. Inimene teatavasti harjub kõigega. Kaasa arvatud sellega, et laiali träkkides võid sa oma õhuruumist avastada mingi võõra tölli lendamas. Ja et lahtise uksega õhku tõusvas lennukis on kiivrid peas ainult eestlastel (no mõnel üksikul tegelasel veel, aga ilmselt lihtsalt selle pärast, et kiivrit polnud kuskile mujale panna). Ja et uksest lähevad välja segamini friiflaierid ja kõhtlendajad, suured ja väikesed grupid. Ja et tõusule minevasse lennukisse võib hüpata kohalik koer. Ja et 4 sekundit tundub olevat ühtlasi nii väikseim kui ka suurim aktsepteeritav vahe gruppide vahel, olenemata nende suurusest. Ja et päeva esimestel tõusudel on lennukis alkoholi tarbimise jääknähtude (mõningatel andmetel ka surnud roti) hais.
Vahepeal üks vene töll üritas mind pakkima õpetada. Õige olevat nii, et esimene tropikimp jookseb diagonaalis teiste alt läbi. Minu hämmeldunud steitmendi “ja nikagda takova ne videla” peale järgnes pikk loeng selle pakkimismooduse eelistest. Naeratasin, noogutasin, teesklesin arusaamist ja pakkisin omamoodi edasi.
Kell 4.20 öösel ilge müra peale ärgates tundus, nagu oleksime telgi kogemata keset krossirada või midagi pannud, kuna üks (ilmselt mitte kõige selgem) tegelane otsustas veits rallit sõita. Tegemist oli ilmselt mingi isikliku elu draamaga, sest üritust saatis vali venekeelne sõim. Ja läti konnad ruigasid öö otsa uskumatult valju häälega, nii et metsa pissile minna oli päris jube.
Üldiselt tundus, et teatud osa sealsest kontingendist tegutseb vastavalt selle mehe särgil kirjas olevale instruktsioonile.

Aga kui nüüd jäi mulje, et kõik oli ilgelt halvasti, siis tegelikult ei olnud :) Oli 4 päeva jagu kvaliteetaega. Grillimist ja chillimist Otepääl koos kohalike vaatamisväärsuste külastamisega, filmivaatamist (ma küll pooled magasin maha), ööülikooli kuulamist, sinist taevast ja lendamist, parasemude pajatusi ja mida kõike veel. No ja täpsusmaandumine sai ka lõpuks redelisse kirja, nii et nüüd pabereid vormistama ja varsti on ehk B kat käes.

Pildid on siin.

selline päev

Ei no ikka erikuradi chill on argipäeva hommikul autosse istuda ja kurss Kuusikule võtta. Imeilus ilm ja imeilus Eestimaa.
2 hüpet sai kirja – issand ja riggerid olgu kiidetud, Sabre 170-ga. Mulle hakkas juba tunduma, et mida rohkem ma Clipperiga hüppan, seda hullemaks maandumised lähevad. Sabrega oli kõik väga broo.
Esimesel 3-way’l oli kõik peale exiti päris ilus ja paras ports punkte tuli sealt ka. See-eest 4-way oli... kõike muud kui 4-way. Exit lagunes laiali ja meie tükk hakkas kergelt keerlema. Ma olin jummala veendunud, et seda põhjustab mõni minu ripakile jäänud jäse, ja üritasin väga sihikindlalt keerlemist pidama saada. Sain hoopis krambi jalga ja natuke aega oli väga ilge olla. Pärast Tuuker arvas, et äkki lihtsalt Norman üritas näoga teiste poole keerata :) Midagi adekvaatset sealt igatahes ei tulnud.
Küll aga on see viimane hüpe tähelepanuväärne selle poolest, et selle ajal sain ma teist korda tädiks. Mitte et see otseselt hüppega seotud oleks, aga fakt jääb faktiks. Kuigi peab ütlema, et “tädi” on üks jõledamaid sõnu üldse ja ma plaanin selle kasutamise oma nimega ühes lauses rangelt ära keelata.


Tuuker coachib


Kuulsusejanus Mambur läks tandempatsiendiga metsa maanduma

lendasime

Ei saa kuidagi nädalavahetuse lainelt ära, no ei saa noh. Ilus oli. Ja isegi selle päikesepõletuse vastu pole mul eriti midagi, sest nii ei saa vähemalt hetkekski ära unustada, et väljas suur suvi on :)
Laupäeval sai siis lõpuks 4 km hooaeg avatud. Esimene hüpe kulus põhiliselt lendamise meeldetuletamise ja uue tunke lennuomaduste testimise peale ning kujunes üsna ebastabiilseks. Pühapäevasel WSA 100.-ndal hüppel oli asi juba enam-vähem kontrolli all ning olin ka esimene, kes FS-suidiga kiire mehe kätte sai. Nii et kannatab lennata heasti. Juubilaril sain ka korra käpast kinni, enne kui taevalaotusest parasemusid selga sadama hakkas :)
Puhkuse avaldusel on ülemuse allkiri all, üks päev veel tööl ja siis viis päeva maa ja taeva vahel.

@ von krahl. ammu.

ajahäda

Viimasel ajal on pidevalt ajahäda.
Homme (ei, tegelt täna) õhtul tantsime tšikkidega Von Krahlis flamencot jälle. Seekord colombianas, tangos ja üks sevillanase variatsioon. Proov algab poole viiest, aga mina istun sel ajal tööl koosolekul ja olen asjalik. Tipptunnil Mõigust kesklinna sõita saab tore olema. Peaks vist Ülemiste ristmikul ummikus istumise aja kuidagi kasulikult sisustama, näiteks soengu tegemise ja riiete vahetamisega. Hmm.
Samal ajal tahaks ühtlasi olla näiteks Kuusiku lennuväljal või Järvakandis Rabarockil, aga selle kutse andsin juba ära. Prioriteedid, noh. Järgmiseks nädalaks saan ehk mõned päevad puhkust ja siis on juba hoopis teised prioriteedid.
Uudiste rubriigist veel nii palju, et mul on nüüd uus väga timm hüppetunke. Nädalavahetusel tulen sellega lennuväljale poosetama ka.

kirjandusrubriigist: roosi nimi

Mu blogis on viimasel ajal kuidagi vaimuvalgusest vajaka, ma vaatan. Nüüd siit tuleb kirjanduskriitikat!
Eco Roosi nimi sai läbi vahepeal. Mitu kuud oli ta mul pooleli, lugemises mitmenädalased pausid ja see ei olnud tegelikult üldse hea. Pärast järelsõnast lugesin, et tegemist olevat äärmiselt mitmetasandilise romaaniga. Nojah siis. Aga ma ikkagi pettun tihedalt sellistes hästi üles haibitud asjades.
Minu meelest seal raamatus oli täpselt kaks tasandit. Üks oli selline keskpärane krimi, kusjuures kirjutatud niimoodi, et lugejal pole erilist shanssi ise kaasa mõeldes midagi ära lahendada. (Või siis pole ma just teravaim tööriist kuuri all - või kuidas nüüd tänapäeval öeldaksegi.) No ja need pikad pausid lugemises tekitasid jälle sellise olukorra, et tegelased lähevad omavahel sassi. Et mis järjekorras ja kuidas neid munkasid mõrvati. Lõpplahendus oli lausa igav mu meelest.
Teine tasand oli ajalooline taust. Sellest rongist jäin ma kohe alguses maha. Ajaloos mitte eriti tugeval inimesel on ikka päris raske ennast kõikide nende paavstide ja asjapulkade toimetamistest läbi närida. Erinevaid ketserite sorte oli ka paljuvõitu. (Ketserid tundusid küll mõnevõrra sümpaatsemad kui mitte-ketserid, aga ikkagi.) Ja ma olen jumala kindel, et nad kõik kandsid pruune riideid.
Mitte et ma tahaks öelda, et see halb raamat on. Loetav, aga mis on seal nii erilist ja sügavmõttelist? Sellised kitsastes raamides elavad ja nööri mööda käivad tegelased tekitavad minus alati kergelt klaustrofoobilise tunde.
Nüüd on järjekorras Kerouac’i Teel. Seal vist munkasid ja ketsereid ei tohiks olla.

hommikusöök Pärnus

Puhas patriotismus ajas mind puhkepäeva hommikul kell 7 üles, hoolimata ilgest nohust ja valutavast kurgust. Lõpuks kujunes nii, et sai lihtsalt käidud 130 km kaugusel hommikust söömas :) Tagasiteel läks enesetunne veel kehvemaks ja uni kippus peale, aga ainult nii kauaks, kuni üks vastassuunas liikleja otsustas parajas vihmasajus pikast autodekolonnist mööda sõita ning sundis mind teepervele kolmandat sõidurida tekitama. Kust sellised idikad tulevad, ah? No igatahes pärast seda ma olin väga ärkvel suisa koduni välja.
Homme söön hommikust kodus. Menüüs on Fervex, Coldrex ja muud jõledused.

hooaeg avatud!

Reedene hooaja avahüpe käis kuidagi nii kähku, et ei jõudnud mingit õiget tunnetki tekkida. 1500 pealt 5-ne star pole ka muidugi kõike töökindlam plaan, peale exitit tuli enam-vähem kohe break-off. Laupäevasel 6-way’l munasin exiti ära – juba uksel sain aru, et midagi head sealt tulla ei saa ning ära tõukamise asemel rohkem kukkusin uksest välja ja käisin korra üle selja.
Nüüd on nihuke rahutus sees ja hüppenälg veel suurem kui enne.

kaks päeva palmi all...

...ehk siis Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni veinipidu. Lillepaviljonis. Palm kasvab meie boksis.
Tiba kõhe oli küll, arvestades, et enamus inimesi seal teadis veinidest nii umbes viissada korda rohkem kui mina. Nii ma seal siis observeerisin, kuidas härrased ja prouased arvamusliidrid ja eksperdid veini klaasis keerutasid ja tarka juttu rääkisid. Selle käigus õnnestus mõned elementaarsed nipid selgeks õppida, kuidas ennast välja rääkida, kui küsimusele vastata ei oska. “Aga proovige ise ja öelge, mida teie arvate?” üldiselt töötas alati. Ehk siis lase teisel jutustada ja maitsta ning ise tee tarka nägu ja jäta mõned asjakohased faktid / kommentaarid meelde, mida siis jutu vahele puistata. Oi kui palju on õppida!
Aga üldiselt on väärt veiniga sama lugu nagu väärt filmiga – et mõnikord on vaja kaks korda mõelda, kas see tõesti sulle meeldib või on lihtsalt nii üles haibitud, et sa eeldad, et meeldib. Keeruline värk, eksju.

tõusvas tempos

Tundub, et töökoha vahetuse järgne alakoormus on asendumas normaal-, et mitte öelda ülekoormusega. Neljapäeval ja reedel hommikust õhtuni koolitusel pluss pool laupäeva takkapihta. Samal ajal pean muudes kohtades olema ja teisi asju tegema ka. No ja siis veel sos-kõne eks-töökohast (kas sa tõesti arvasid, et sa nii kergesti pääsed?), mis tähendab, et teine pool laupäevast ja/või pühapäev on ka sisustatud. Nii et kui nüüd kellelgi peaks siiski tulema rumal mõte nädalavahetusel hüppamist organiseerida, siis mina igatahes hakkan portveini jooma :)
Uudiste rubriigist veel nii palju, et mõni aeg tagasi lõpetati mul katseaeg ära. Enne tähtaega, 2 kuuga tavalise 4 asemel. Ise olen rahul ja ego sai ka söönuks. Alguses on ikka igasugune tunnustusevärk oluline, eriti kui ise endale suure osa ajast suht plondina tundud.

kass on ikka täitsa mitte-koer

Koer kartis tolmuimejat nagu tuld. Nii kui nägi või kuulis seda tulemas, pani plagama.
Kass algul pelgas ka ja hoidis distantsi. Aga ühel hetkel otsustas feissida oma hirmu ning tolmuimejale peksa anda. Nüüd ma ei saa enam tuba koristada, ilma et tüüp seal toru küljes ripuks.

tervislikud eluviisid

Novot. Jõudsin mina järeldusele, et mu praegused eluviisid on ikka täiega saatanast. Selles mõttes, et autoga uksest ukseni ja päev otsa kontoris paigal istumist pluss ebaregulaarsed ja ebatervislikud toitumisharjumused.
Siis on veel täiesti reaalne oht, et olen sattunud ühte jooksutiimi. Teate, need Hansapanga tervisejooksud, mis iga kolmapäev on alates maikuust. Osalema saan seal hakata küll alles poolest juunist, kui trenn suvepuhkusele läheb, aga ikkagi.
Täna siis võtsin kätte ja läksin lidusin metsas ringi. No ma pakun, et oma 5 kilomeetrit umbes, aga ega ma ei tea tegelt. Kaugest nooruspõlvest, mil sai iga päev või üle päeva jooksmas käidud, on ikka hiiglama mitu aastat möödas. Ma olin suht kindel, et koolen poole ringi peal ära. Aga oh imet, võhma jätkus lõpuni ja jäi justkui natuke ülegi. Nii et kõik pole veel kadunud.
Programm näeb siis edaspidi ette vähemalt 4 trennikorda nädalas – 2x tantsu ja 2x metsajooksu. Pluss palju jala käimist nädalavahetustel ning ilmselt ka mingeid toitumisalaseid ettekirjutusi, millised hetkel on veel läbi mõtlemata. Vaja oleks veel mingit seadeldist, millega metsaringi pikkus ära mõõta ja pulsid ja värgid.
Nii saab olema.

elu ilma kellata

Elu ilma käekellata on ikka tõeline ikaldus. Minu oma ütles paar päeva tagasi üles ja nüüd on selline tunne nagu mingi elutähtis organ oleks puudu. Ühe päeva sain ilma kellata käia, aga nii imelik oli olla, et panin ta jälle käe peale. Mis siis, et õiget aega ei näita. See omakorda ehmatas mind reedel päris mitu korda ära, kuna kell oli kogu aeg täiesti ootamatul kombel 13.04.
Mobla kell ei kõlba ka kuskile. Kasvõi sellepärast, et mu telefon on pidevalt kuskil ripakil ja ma unustan teda suvalistesse kohtadesse. Kõige krooniks eile Jahhu jõudes oli tüüp kadund. Pärast selgus, et ta lamas paar tundi kõledal jäisel uulitsal. Keegi polnud teda endale tahtnud ja üle polnud ka sõidetud õnneks.
Ühesõnaga, ajaarvamise osakonnas on kõik pahasti.

öelge nüüd palun uuesti...

... kust seda kabedamat hüppetunke kangast leida võib? Pärnu mnt. Abakhanis (või mis iganes selle asja nimi on, Vineeri peatuse juures) ei olnud midagi. Aga taevas on juba regulaarselt sinine ja ma olen ikka liiga skygod selleks, et viiendat hooaega õpilastunkedega ringi lennata :)

update

Ei, ma olen täitsa elus veel. Kuigi bloggeri passwordid unustasin küll juba ära vahepeal. Nagu ka nii mõnegi teise strateegilise passwordi ja pin-koodi. Neid on ikka liiga palju inimesel.
Aga elu on huvitav olnud. Viimasesse kolme nädalasse on mahtunud palju motiveerivat tööd, uusi tutvusi, ootamatuid üllatusi, isekas tõbras olemist (a olgem ausad, see tuleb mul hästi välja), lollakaid seadusi, lilli, veini, viina, maahokit, jalutuskäike looduses, Saaremaad, umbertoecot jamidaiganes.
Täna oli esimest korda õhus kevadet, muide.

edeneb

Ma arvasin, et uuel tööl kohanemine võtab hulgemini aega, aga kuidagi läks nii, et juba umbes teisel päeval võtsin kätte ja kohanesin ära. Mitte et ma aru saaks, mis toimub, aga see tundub täitsa okei :) Harjumatu on see, et hiljemalt veerand kuus on kontor inimestest tühi. Ja see, et terve pika päeva võib sisustada lihtsalt loova mõtlemise ja ajurünnakutega. Mulle meeldib. Vanas kohas oli aega suuremat sorti mõttetegevuseks heal juhul peale kella viit õhtul või nädalavahetustel, ülejäänud aeg kulus tegutsemise peale ära.
Hommikuse ärkamisega on ainult mingi ikaldus. Viimased hommikud olen stabiilselt 15 min sisse maganud ja kui siis lõpuks silmad lahti saan, puudub igasugune mälestus sellest, et äratuskell helisenud oleks. A ta on välja lülitatud ja telefon voodis.
Unenäod lähevad ka aina imelikumaks. Üks öö üritasin klubi Sabret pakkida. Sisekoti kummid olid ilmatu pikad ja kalts muudkui tuli sealt vahelt välja jälle. Lõpuks keegi rigger soovitas sisekotile kilekoti ümber panna. Paningi. Selveri kilekott oli veel (product placement on tunginud ka mu unenägudesse?). Sidusin sangad tihedalt ümber väljaulatuva tropikimbu ja siis mahtus ilusti ranitsasse.
Aga viimasest hüppest on ka neli ja pool kuud möödas.

asju juhtub

Nonii, esimene tööpäev uues kohas on selja taga. Praegu tundub küll, et oli absoluutselt õige otsus. Väga lahe on olla täiesti puhas leht, et mitte millestki mitte midagi ei tea ning igavene lahmakas arenguruum on ees. Inimesed on toredad, üks Elaki mudilane on ka ning minu laud asub köögile kõige lähemal. Sellega peaks nagu strateegilised võtmeküsimused kaetud olema. Ahjaa, mu vanale töömeilile ei ole siis enam mõtet kirju saata. Telefoninumber jäi samaks.
Aga see eilne (või kella vaadates tegelikult juba üleeilne) veepall... Vaim on valmis, aga liha on ikka erikuradinõder. Ma pole kunagi mingi eriline kala olnud ning mul igatahes oli kõiki oma jäsemeid veepinnal püsimiseks vaja pidevalt ja mõned jäid veel puudu ka. Ja kui siis pall sattus kuskile lähedusse, siis seda pauerit polnud enam kuskilt võtta, et selle palliga midagi konstruktiivset teha. Nüüd ma ei teagi, milline seisukoht võtta selles vaimu ja liha vahelises konfliktis. Nõme oleks nagu enne hüppehooaja algust basseini ära uppuda ka.
Kalevi ujula riietusruumide teemal võiks ka pikemalt iriseda, aga ei viitsi. Mõned märksõnad: nõrk pingi- ja nagimajandus, väikesed kapid, irreaalselt ebamugavad föönid ja jääkülm dušš.
Head ööd.

töötu elu

Peab ütlema, et ajutiselt on täitsa mõnus töötu olla. Täna vedelesin voodis kella poole üheni. Siis sõin hommikust, vaatasin ära eilsed meeleheitel koduperenaised, panin ahju küdema, tegin teed, varusin endale hunniku lugemist ja ronisin voodisse tagasi. Ei mingeid kohustusi, ei mingit vastikut äratuskella pinisemist, töömõtted hakkavad ka vaikselt tahaplaanile jääma. Kõige suurem probleem on see, et aeg-ajalt tuleb ronida kassi ahju otsast alla tooma. Ma siiralt imestan, misasja ta grillib ennast seal, pärast on ise täitsa uimane ja ebaadekvaatne.
Siis on veel selline imelik lugu, et nii kui ma natuke puhata saan, siis hakkan õudusunenägusid nägema. Või võib-olla ma näen neid muidu ka, aga lihtsalt ei mäleta. Näiteks mul on üks ilmselt Lost’ist inspireeritud paranormaalne sari-unenägu, mida ma kohe sageli näen ja mille peale üles ärkan ja isegi ärkvel olles on tükk aega veel õudne olla. No ja siis täna nägin, et olen kunagise maa-vanaema talu juures ja ilge parv kurgi lendab üle pea ja mingis punktis karjamaa kohal nad hakkavad lops ja lops alla kukkuma. Lõpuks oli terve karjamaa surevaid kurgi täis. Seda võib vist seletada selle reostuse-värgi või Zirinovski linnugripi ohjeldamise plaaniga. Või siis üritab mu bioloogiline kell aiateibaga vihjata millelegi, ei tea.

varsti on minek

Homme siis on viimnepäev. Peab tõdema, et kui ma teeniks mingi rahaühiku iga korra eest, kui keegi astub uksest sisse sõnadega “mis siis saab, kui sind enam ei ole”, oleks ma juba täitsa miljokas valmis. Täna välja saadetud meil tekitas ka igati elavat vastukaja. Jah, kuus aastat ja ligemale üheksa kuud on pikk aeg küll.
Kappidest-sahtlitest oma isikliku elu olen kokku korjanud. Nimekiri: Elaki kalender, parasofti kasutamise juhend, pundar pesunööri (don’t ask), poolik purk mett, hügieeniline huulepulk, heegelnõel. Ülejäänu läks prügikasti. Suurem töö ehk kõvakettal paikneva elu sorteerimine on veel ees. Natuke kurb on ka, aga alates esmaspäevast poolteist nädalat puhkust ja see kulub küll ära. Ja siis uutele väljakutsetele vastu!

Kontori peldikusse oli tekkinud selline silt. Ekstreemne.