langevas joones

Reede ja laupäev olid toredad. Ilus ilm, hea seltskond, 3 hüpet.
Pühapäeva hommikuks kurk valutas. Kuidas sellise ilmaga sai külmetada, ah? Poole päevani magamist, poole ööni üleval olemist ja liiga palju veini.
Esmaspäev oli suht sinine. Ja kole. Paduvihma kätte jäin ka. Ja töölt koju sõitsin poolteist tundi, sest Islandi peaminister töllerdas lennujaama juures ringi ja mingid tüübid olid Järvevanas hulgemini autosid lömmi sõitnud vist.
Täna on enesetunne ikka sant. Kuskil haige aju sopis tekkis idee hakata tervislikult toituma. Tassisin kontori külmkapi porgandeid, puuvilju ja mingit teraviljajogurtit täis, loobudes ennastsalgavalt singi-juustu pannkookidest. Nüüd on kõht ka tühi. Ja mingi Pai-nimeline smuuti, et te teaksite, ei kõlba kuhugi.
Urr.

ühe hüppe kroonika

12. august, Kuusiku, ES-BAH, 2500 m. Tuul: kõva. Plaan: cross country.

7 km Kuusikust Rapla poole AN-2 uksest välja. Kukun... kukun... meduus läks.
Kukun.
Kukun.
Eee... a miks mul kuplit peakohal pole? Kukun. Viimati oli samasugune tunne 51. hüppel (meduusikõhklus followed by cutaway). Ei, hop’n popi puhul on aeglane avanemine täiesti normaalne. Kukun... See ei ole normaalne!
Lõpuks ometi. Pole ilusamat vaatepilti, kui pea kohal avanev kuppel. Eee... miks mul togled käes on? Ma ju ei võtnud pidureid lahti? Eivõtnudeivõtnudeivõtnud! No okei, eks ripun siis poolpidurites terve tee.
Nii, nüüd keeran ennast pärituult, päike vasakul pool, Kiku ja Tsoome järgi. Oo jee, pilv. Ilus, suur, valge pilv. Pilves kupli all lennata on lahe! Selline siil udus tunne, mitte muhvigi ei näe, üleni valge vati sees.
Pilv.
Pilv.
Eee... a huvitav, kus ma olen? I lennuväli gde?
Pilv.
Pilv, krt!!!
Pilve lõpp.
Kesse kurat on lennuvälja tihedat metsa täis istutanud viimase poole tunni jooksul??? Lubamatu. Hmm, eemal vasakul siiski on üks lennuväli. Nüüd tuleb prioriteedid paika panna: a) metsa kohalt minema; b) lennuväljale; c) maandumisplatsile võimalikult lähedale.
No nii, metsa kohalt sain ilusti minema. Maandumisplatsile lähemale ei liigu mitte üks sentimeeter. Okei, maandun siis siiasamasse, lennuvälja tagumisse otsa. Teele võimalikult ligidale. Teisel pool sihib keegi metsa, huvitav, kes?
Post.
Teine post.
Korrapäraselt paiknevad postid.
Eee, okei, polegi vaja teele nii lähedale saada. Krt teab, kuidas allpool tuul on ja selg ees elektriliinidesse lennata ei oleks just päeva parim plaan.
Oi näe, Tsoome ka siin!
Jalad maas.
Telliks takso... ei saa, nii kui käe kupli küljest lahti lasen, paneb see mööda lennuvälja ajama. Ehk Tsoome tellis juba.
Takso. Maandumisplats. Parasemude ilkumine.

Igatahes cross country’t saime kogu raha eest!

tagasi juurte juurde

Kummaline on istuda kõrges heinas kunagise uhke talu riismete kõrval ja vaadata aastakümnete tagust perekonnapilti. Kas pildil naeratavad tegelased oskasid uneski aimata, et 60 aastat hiljem on nende ilusast ja armastatud kodust alles ainult varemed, hoolitsetud õunaaiast on saanud dzungel ja kunagises elutoas kasvavad rinnuni nõgesed? Ega vist...

ikkagi individualist

“Korraldajatel pole võimu ega ka südant põlevas metsas tervisejooksu korraldada”
Selline sõnum laekus meilboksi eile pärastlõunal peale seda, kui 13. etapp (sümboolne, onju) oli kõigepealt Lasnamäelt Viljandi mnt. metsa kolitud ja siis keegi ahv metsale tule otsa pani. Muude plaanide puudumisel seadsin siis sammud jahhu hoopis.
Tegelikult mulle meeldibki üksi joosta rohkem. Nende tervisejooksude enam-vähem ainus pluss (isiklikust vaatepunktist siis, mitte ühiskondlik-sotsiaalsest :)) on see, et „täna ei viitsi” pole variant – et on sotsiaalne surve ja moraalne kohustus kohale minna ja oma kilomeetrid maha liduda. Vat minuga on nii, et jooksmas käia mulle täitsa meeldib, aga jooksma minna mõnikord ei meeldi :).
Sellised karjakaupa sportimised on mulle alati natuke võõraks jäänud. Mul on vist rohkem õhku enda ümber vaja. Üksinda, omi mõtteid mõeldes, oma metsas ja endale sobivas tempos, ilma teistega arvestamata, on hoopis kvaliteetsem aeg iseendaga. Kui üleküpsenud vaarikate lõhn enam asu ei anna, siis võid vabalt teha pooletunnise kõrvalepõike võssa. Ja joosta edasi alles siis, kui aru saad, et üksinda tervet metsa nendest tühjaks süüa ei jõua (aga parmud võivad sinu ära süüa küll, vabalt).
Ja pärast tassi tee ja raamatuga rõdule, kuni päike looja läheb või külm hakkab. Mõnus.

kuival

Veega on täielik ikaldus. On ikka frustreeriv küll, kui pärast kahte metsas elatud päeva ei saa omas kodus vanni minna, kuna kraanist ainult niriseb natuke. Ja siis sa pead ootama mitu tundi, lootuses, et ontlikud naaberkodanikud saavad oma aiamaad kastetud ja kobivad magama ning siis on ähmane 50:60 võimalus, et millaski keset ööd ikkagi eraldatakse sulle see vannitäis vett.
Täna kontoris sama jama. Kraanis tuleb vett täiesti ebaregulaarse intervalliga ja umbes klaasitäis korraga. Tüütu...

Prangli

Nädalavahetusel sai Pranglil käidud. Esmamulje oli üsna trööstitu – sadama lähedal olevad majad lagunevad igast otsast, aknad on ära lõhutud ja värv maas. (Hiljem küll selgus, et sellised mahajäetud majad sobivad väga hästi paintballi mängimiseks.) Aga loodus on seal kaunis ning öö jooksul jõime kõik koledad asjad ka ilusaks.

pildid

Gryttjomi pildid on nüüd siin. Miskipärast Flickr tahab neid tagurpidi järjekorras esitada, tegelikult oli ikkagi hüppamine enne ja joomine pärast, mitte vastupidi :)

Gryttjomi memuaarid

Gryttjomist oleme tagasi ja argipäeva naasmine on üsna ränk ja piinarikas tegevus. Möödunud nädala jooksul väljusin täiesti töökorras lennukist keset Rootsi taevast täpselt 20 korda ja 200-ndast lahutab nüüd ainult 10 hüpet. Rootsi keelt oskan nii palju, et tjugo otta tähendab kakskümmend kaheksa. Kuidas tere, head aega, tänan ja palun on, ei tea :)
Arenetud sai kõvasti. Exitid suuremalt jaolt lendasid või peaaegu lendasid :) (5-ne bow oli lemmik) ja ukse taha ronides tunnen ennast nüüd palju kindlamalt. Pärast 3-punktist 9-way’d oli ikka kunn tunne küll ja teine, märkimisväärselt ambitsioonikama plaaniga 9-way läks ka igati asja ette.
Meeldejäävaid hetki oli rohkem kui üles kirjutada jõuaks. Näiteks üks 5-way, kus ERE-ga sattellite’s keskel olime. Ma ei näinud enda kõrgusemõõdikut ja karjusin ”kas sa kella näed?” ERE nägi mu suu liikumist ning noogutas julgustavalt. Pärast maa peal tunnistas, et polnud mitte muhvigi aru saanud, aga oli sel hetkel juba kõigega nõus.
No ja selles suhtes me ei jäänud ka Tumbleweedsile kuidagi alla, et kui neil oli kaameramees kaasas, siis meil oli tiimil oma kokk. Köögitoimkonnas sujus tiimitöö ilusti – Aatomik tegi süüa, MRI ja LRA pesid nõud ja meie ERE-ga juhendasime ja kontrollisime, et kõik oleks tehtud nagu kord ja kohus. Ilus elu, või mis?
Kõige suuremaks ikalduseks võib pidada seda, et tõmmekas läks sõna otseses mõttes ribadeks. Aga noh, see oli ka kellegi tagant tuuri pandud tõmmekas, nii et pole hullu. Korra õnnestus äkilisema avanemise ajal rinnarihmaga (mis suurema osa ajast funktsioneeris kaelarihmana) igavene litakas vastu kõri saada, nii et rääkida, naerda ja neelata oli valus ja tunda annab natuke siiamaani. Ja ühe võileib-exiti ajal sain Aatomiku põlvega vastu hambaid, pärast mida kerkis õhku idee Aatomik anger management’i kursustele saata.

Õhtul saab ehk pilte ka.

Rootsi ootab

Puhkus on nüüd! Nädala lõpp tööl oli paras tõmblemine. Ja tänahommikune plaan käin-korraks-lennuväljal-kama-järel läks sujuvalt üle plaaniks olen-pool-päeva-lennuväljal-ja-pakin-õpilasvarje.
Hetkel ma olen ise kõige uhkem selle üle, et mul õnnestus kogu hüppekama (v.a. kiiver) ühte spordikotti ära mahutada, kusjuures algul tundus, et isegi ainult varju sinna toppimisega on raskusi. Copperfield poleks ka paremini hakkama saanud. Iseasi, kas ma need asjad pärast kotist kätte ka saan. Aga poolt elamist ei tohtivat kaasa vedada.
Next stop – Gryttjom!

ajaloo ilu: kümme aastat tagasi

Lihtne arvutus näitab, et keskkooli lõpetamisest möödus tänavu kümme aastat. Tookord sai seitseteist oldud :)

Jelgavast tagasi

Tallinn-Otepää-Jelgava-Tallinn trip on läbi ja ma hea meelega hoopis läheks praegu magama, aga kes see ikka muljeid üles kirjutab kui ise ei kirjuta, eksole.
Jelgavasse jõudsime laupäeva hommikul parasjagu selleks ajaks, et näha teise tõusu maandumist. Vot see oli tõeliselt kõhe vaatepilt. Umbes 20 tegelast tuli korraga väikesele platsile, õhk oli kuplitest paks ja igaüks ise suunast.
Eieiei, mõtlesin ma. Unustage ära. Mina siia maanduma ei tule. Aga kolmandal tõusul olime kirjas ja varsti karjuti, et adevatsa nada ja saigi siis lennukisse ronitud. Hüppeplaani viimane osa nägi ette, et “1300 break-off ja edasi igaüks päästab ise oma elu”. Mingil määral lohutas teadmine, et tõusul on vähemalt viis inimest, kelle kohta võib kindel olla, et nad sind taevas tapma ei tule. Ma pole kunagi langevarjuga hüppamist kartnud, aga seekord oli tõesti hirm. Kupli all rippusin terve tee pidurites ja lõpuks swoopasin ennast platsi kõrvale mingisse maltsapadrikusse.
Pärast läks natuke paremaks. Õnnestus näha isegi üksikuid padjomme, kus enam-vähem kõik parašütistid enam-vähem samas suunas maandusid. Inimene teatavasti harjub kõigega. Kaasa arvatud sellega, et laiali träkkides võid sa oma õhuruumist avastada mingi võõra tölli lendamas. Ja et lahtise uksega õhku tõusvas lennukis on kiivrid peas ainult eestlastel (no mõnel üksikul tegelasel veel, aga ilmselt lihtsalt selle pärast, et kiivrit polnud kuskile mujale panna). Ja et uksest lähevad välja segamini friiflaierid ja kõhtlendajad, suured ja väikesed grupid. Ja et tõusule minevasse lennukisse võib hüpata kohalik koer. Ja et 4 sekundit tundub olevat ühtlasi nii väikseim kui ka suurim aktsepteeritav vahe gruppide vahel, olenemata nende suurusest. Ja et päeva esimestel tõusudel on lennukis alkoholi tarbimise jääknähtude (mõningatel andmetel ka surnud roti) hais.
Vahepeal üks vene töll üritas mind pakkima õpetada. Õige olevat nii, et esimene tropikimp jookseb diagonaalis teiste alt läbi. Minu hämmeldunud steitmendi “ja nikagda takova ne videla” peale järgnes pikk loeng selle pakkimismooduse eelistest. Naeratasin, noogutasin, teesklesin arusaamist ja pakkisin omamoodi edasi.
Kell 4.20 öösel ilge müra peale ärgates tundus, nagu oleksime telgi kogemata keset krossirada või midagi pannud, kuna üks (ilmselt mitte kõige selgem) tegelane otsustas veits rallit sõita. Tegemist oli ilmselt mingi isikliku elu draamaga, sest üritust saatis vali venekeelne sõim. Ja läti konnad ruigasid öö otsa uskumatult valju häälega, nii et metsa pissile minna oli päris jube.
Üldiselt tundus, et teatud osa sealsest kontingendist tegutseb vastavalt selle mehe särgil kirjas olevale instruktsioonile.

Aga kui nüüd jäi mulje, et kõik oli ilgelt halvasti, siis tegelikult ei olnud :) Oli 4 päeva jagu kvaliteetaega. Grillimist ja chillimist Otepääl koos kohalike vaatamisväärsuste külastamisega, filmivaatamist (ma küll pooled magasin maha), ööülikooli kuulamist, sinist taevast ja lendamist, parasemude pajatusi ja mida kõike veel. No ja täpsusmaandumine sai ka lõpuks redelisse kirja, nii et nüüd pabereid vormistama ja varsti on ehk B kat käes.

Pildid on siin.

selline päev

Ei no ikka erikuradi chill on argipäeva hommikul autosse istuda ja kurss Kuusikule võtta. Imeilus ilm ja imeilus Eestimaa.
2 hüpet sai kirja – issand ja riggerid olgu kiidetud, Sabre 170-ga. Mulle hakkas juba tunduma, et mida rohkem ma Clipperiga hüppan, seda hullemaks maandumised lähevad. Sabrega oli kõik väga broo.
Esimesel 3-way’l oli kõik peale exiti päris ilus ja paras ports punkte tuli sealt ka. See-eest 4-way oli... kõike muud kui 4-way. Exit lagunes laiali ja meie tükk hakkas kergelt keerlema. Ma olin jummala veendunud, et seda põhjustab mõni minu ripakile jäänud jäse, ja üritasin väga sihikindlalt keerlemist pidama saada. Sain hoopis krambi jalga ja natuke aega oli väga ilge olla. Pärast Tuuker arvas, et äkki lihtsalt Norman üritas näoga teiste poole keerata :) Midagi adekvaatset sealt igatahes ei tulnud.
Küll aga on see viimane hüpe tähelepanuväärne selle poolest, et selle ajal sain ma teist korda tädiks. Mitte et see otseselt hüppega seotud oleks, aga fakt jääb faktiks. Kuigi peab ütlema, et “tädi” on üks jõledamaid sõnu üldse ja ma plaanin selle kasutamise oma nimega ühes lauses rangelt ära keelata.


Tuuker coachib


Kuulsusejanus Mambur läks tandempatsiendiga metsa maanduma

lendasime

Ei saa kuidagi nädalavahetuse lainelt ära, no ei saa noh. Ilus oli. Ja isegi selle päikesepõletuse vastu pole mul eriti midagi, sest nii ei saa vähemalt hetkekski ära unustada, et väljas suur suvi on :)
Laupäeval sai siis lõpuks 4 km hooaeg avatud. Esimene hüpe kulus põhiliselt lendamise meeldetuletamise ja uue tunke lennuomaduste testimise peale ning kujunes üsna ebastabiilseks. Pühapäevasel WSA 100.-ndal hüppel oli asi juba enam-vähem kontrolli all ning olin ka esimene, kes FS-suidiga kiire mehe kätte sai. Nii et kannatab lennata heasti. Juubilaril sain ka korra käpast kinni, enne kui taevalaotusest parasemusid selga sadama hakkas :)
Puhkuse avaldusel on ülemuse allkiri all, üks päev veel tööl ja siis viis päeva maa ja taeva vahel.

@ von krahl. ammu.

ajahäda

Viimasel ajal on pidevalt ajahäda.
Homme (ei, tegelt täna) õhtul tantsime tšikkidega Von Krahlis flamencot jälle. Seekord colombianas, tangos ja üks sevillanase variatsioon. Proov algab poole viiest, aga mina istun sel ajal tööl koosolekul ja olen asjalik. Tipptunnil Mõigust kesklinna sõita saab tore olema. Peaks vist Ülemiste ristmikul ummikus istumise aja kuidagi kasulikult sisustama, näiteks soengu tegemise ja riiete vahetamisega. Hmm.
Samal ajal tahaks ühtlasi olla näiteks Kuusiku lennuväljal või Järvakandis Rabarockil, aga selle kutse andsin juba ära. Prioriteedid, noh. Järgmiseks nädalaks saan ehk mõned päevad puhkust ja siis on juba hoopis teised prioriteedid.
Uudiste rubriigist veel nii palju, et mul on nüüd uus väga timm hüppetunke. Nädalavahetusel tulen sellega lennuväljale poosetama ka.

kirjandusrubriigist: roosi nimi

Mu blogis on viimasel ajal kuidagi vaimuvalgusest vajaka, ma vaatan. Nüüd siit tuleb kirjanduskriitikat!
Eco Roosi nimi sai läbi vahepeal. Mitu kuud oli ta mul pooleli, lugemises mitmenädalased pausid ja see ei olnud tegelikult üldse hea. Pärast järelsõnast lugesin, et tegemist olevat äärmiselt mitmetasandilise romaaniga. Nojah siis. Aga ma ikkagi pettun tihedalt sellistes hästi üles haibitud asjades.
Minu meelest seal raamatus oli täpselt kaks tasandit. Üks oli selline keskpärane krimi, kusjuures kirjutatud niimoodi, et lugejal pole erilist shanssi ise kaasa mõeldes midagi ära lahendada. (Või siis pole ma just teravaim tööriist kuuri all - või kuidas nüüd tänapäeval öeldaksegi.) No ja need pikad pausid lugemises tekitasid jälle sellise olukorra, et tegelased lähevad omavahel sassi. Et mis järjekorras ja kuidas neid munkasid mõrvati. Lõpplahendus oli lausa igav mu meelest.
Teine tasand oli ajalooline taust. Sellest rongist jäin ma kohe alguses maha. Ajaloos mitte eriti tugeval inimesel on ikka päris raske ennast kõikide nende paavstide ja asjapulkade toimetamistest läbi närida. Erinevaid ketserite sorte oli ka paljuvõitu. (Ketserid tundusid küll mõnevõrra sümpaatsemad kui mitte-ketserid, aga ikkagi.) Ja ma olen jumala kindel, et nad kõik kandsid pruune riideid.
Mitte et ma tahaks öelda, et see halb raamat on. Loetav, aga mis on seal nii erilist ja sügavmõttelist? Sellised kitsastes raamides elavad ja nööri mööda käivad tegelased tekitavad minus alati kergelt klaustrofoobilise tunde.
Nüüd on järjekorras Kerouac’i Teel. Seal vist munkasid ja ketsereid ei tohiks olla.

hommikusöök Pärnus

Puhas patriotismus ajas mind puhkepäeva hommikul kell 7 üles, hoolimata ilgest nohust ja valutavast kurgust. Lõpuks kujunes nii, et sai lihtsalt käidud 130 km kaugusel hommikust söömas :) Tagasiteel läks enesetunne veel kehvemaks ja uni kippus peale, aga ainult nii kauaks, kuni üks vastassuunas liikleja otsustas parajas vihmasajus pikast autodekolonnist mööda sõita ning sundis mind teepervele kolmandat sõidurida tekitama. Kust sellised idikad tulevad, ah? No igatahes pärast seda ma olin väga ärkvel suisa koduni välja.
Homme söön hommikust kodus. Menüüs on Fervex, Coldrex ja muud jõledused.

hooaeg avatud!

Reedene hooaja avahüpe käis kuidagi nii kähku, et ei jõudnud mingit õiget tunnetki tekkida. 1500 pealt 5-ne star pole ka muidugi kõike töökindlam plaan, peale exitit tuli enam-vähem kohe break-off. Laupäevasel 6-way’l munasin exiti ära – juba uksel sain aru, et midagi head sealt tulla ei saa ning ära tõukamise asemel rohkem kukkusin uksest välja ja käisin korra üle selja.
Nüüd on nihuke rahutus sees ja hüppenälg veel suurem kui enne.

kaks päeva palmi all...

...ehk siis Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni veinipidu. Lillepaviljonis. Palm kasvab meie boksis.
Tiba kõhe oli küll, arvestades, et enamus inimesi seal teadis veinidest nii umbes viissada korda rohkem kui mina. Nii ma seal siis observeerisin, kuidas härrased ja prouased arvamusliidrid ja eksperdid veini klaasis keerutasid ja tarka juttu rääkisid. Selle käigus õnnestus mõned elementaarsed nipid selgeks õppida, kuidas ennast välja rääkida, kui küsimusele vastata ei oska. “Aga proovige ise ja öelge, mida teie arvate?” üldiselt töötas alati. Ehk siis lase teisel jutustada ja maitsta ning ise tee tarka nägu ja jäta mõned asjakohased faktid / kommentaarid meelde, mida siis jutu vahele puistata. Oi kui palju on õppida!
Aga üldiselt on väärt veiniga sama lugu nagu väärt filmiga – et mõnikord on vaja kaks korda mõelda, kas see tõesti sulle meeldib või on lihtsalt nii üles haibitud, et sa eeldad, et meeldib. Keeruline värk, eksju.

tõusvas tempos

Tundub, et töökoha vahetuse järgne alakoormus on asendumas normaal-, et mitte öelda ülekoormusega. Neljapäeval ja reedel hommikust õhtuni koolitusel pluss pool laupäeva takkapihta. Samal ajal pean muudes kohtades olema ja teisi asju tegema ka. No ja siis veel sos-kõne eks-töökohast (kas sa tõesti arvasid, et sa nii kergesti pääsed?), mis tähendab, et teine pool laupäevast ja/või pühapäev on ka sisustatud. Nii et kui nüüd kellelgi peaks siiski tulema rumal mõte nädalavahetusel hüppamist organiseerida, siis mina igatahes hakkan portveini jooma :)
Uudiste rubriigist veel nii palju, et mõni aeg tagasi lõpetati mul katseaeg ära. Enne tähtaega, 2 kuuga tavalise 4 asemel. Ise olen rahul ja ego sai ka söönuks. Alguses on ikka igasugune tunnustusevärk oluline, eriti kui ise endale suure osa ajast suht plondina tundud.