nagu orav rattas

Ikka on kiire-kiire-kiire. Ei jõudnud see nv finski domikusse, ei jõua ka järgmisel. Järgmisel nädalavahetusel tuleb vist üldse nii päeval kui ööl töökohustusi täita.
Reedel pani meilboksist leitud reservation mind üheselt fakti ette, et maikuus oma sünnipäeval olen üksinda Kopenhaagenis. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga naljakas ikkagi, et keegi polnud ette hoiatanud. Ja arusaamatu, sest tegelt on destination hoopis Stockholm. Möh.
Aga neljapäeval ma tööd ei tee. Lähen hoopis noa alla. Või noh, laseri alla tegelikult. Hirmu veel ei ole, aga hiljemalt eelmiseks õhtuks kindlasti tuleb. Ma pärast kirjutan teile, mis tunne on olla nägija :)

kevad!

Ega hea tuju ei eeldagi suurt muud kui sinist taevast ja kevade lõhna ja pajutudusid ja teadmist, et varsti-varsti…
(Ja teadmist, et selle eelmise lause võiks ma lõpetada vähemalt kümnel erineval moel.)

Täna luurasin roostikus parte. Ma tahaks siinkohal öelda, et part kui nähtus on tänu linnapartidele kõvasti devalveerunud. Metsapart on ikka metsapart.

reaktsioone Elaki naistekalendrile

Meeskolleeg vaatab Elaki naistekalendrit.
Tema: They are all skydivers?
Mina: Yes.
Tema (jääb maikuud vaatama): Tal on ilus… (näitab näpuga) how do you call it in Estonian?
Mina: Tagumik?
Tema: Exactly! (hääldab püüdlikult) Tal on ilus tagumik!

Sama kolleeg, paar päeva hiljem.
Tema: So, where can I buy this calendar?
Mina: I’m not sure. I think these are sold out.
Tema (lehitseb, jääb septembri juurde pidama): I really like her… (emotsionaalselt) but she looks as if she has had such a hard life!
Mina: I think she is OK now.
Tema: Are you sure? I mean… just look at her!!!

Teine meeskolleeg:
Tema: Kle kas sul kalendrit on vaja?
Mina: Ei, mul on kalender.
Tema (vaatab): Ohhhoooo...!!! Ma ei teadnudki, et sulle naised meeldivad.
Mina: Aa.
Tema (lehitseb kalendrit)
Mina: Nad on kõik langevarjurid.
Tema: Oi, sa oled juuni! Juuni on minu kuu. Ma märgin siia oma sünnipäeva ära.
Mina: Ei sodi mu kalendrit!
Tema: Ma kirjutan hästi väik...
Mina: Ei sodi!!!
Tema (loobub, lehitseb edasi): Ja sa tunned neid kõiki?
Mina: Jaa.
Tema: Kas te mõnikord mingeid pidusid ka peate?
Mina: Jaa.
Tema: Kutsu siis mind ka järgmine kord, onju?
Mina: Okei siis.

may the force be with you

Eile vaidlesin tükk aega inimestega, et on neljapäev, mitte reede. Ma olin selles jumala kindel. Ilmselt oleksin täna hommikul tööle ka läinud, kui mind poleks siiski ümber veendud.
Esmaspäev lõppes kontoris kell 23.30. (Miks, miks ma jätan olulised asjad alati viimasele minutile?) Siis koju asju pakkima, magamiseks jäi täpselt poolteist tundi ja und ei tulnud, sest äratuskell (back-up moblaäratusele, õigustatud) tiksus. Kell 3.00 üles ja Oslo poole teele. (Ma polnud isegi kolleegi presentatsioonist virutatud slaide läbi lugenud, enne kui nendega peale lendasin.) Õhtusöögi ajaks olin enam-vähem 40 tundi jutti üleval olnud (kui see poolteist tundi vahepeal välja arvata) ja kui vein ka lauda toodi, oli nägemist…
Teisel päeval oli ette nähtud Argentiina veinide degusteerimine enne lõunasööki. Neid oli tükki viiskümmend erinevat, ära maitsta jõudsime 33. Krt ma olen ikka nõrk sellise tempo jaoks :)
Norrakad on hästi sõbralik ja tore rahvas. Ja nad söövad kohutavates kogustes saia. Kontorilõuna nägi välja nii, et lõigati endale mitu hiiglaslikku viilu saia ja pandi sinna peale asju. Kohvipausi ajaks (ca tund-poolteist pärast lõunat) toodi kausitäis (jällegi hiiglaslikke) kukleid maasikamoosi ja mingi pruuni karamellimaitselise juustuga. Ja nii edasi. Piiratud valimi põhjal läbi viidud vaatlus andis tulemuseks, et keskmine norra naine on keskmisest eesti naisest vähemalt 50% suurem. Pärast lennujaamas söögikohta otsides tuli kurja vaeva näha, et leida mingit toitu, mis ei koosneks saiast.
Neljapäeval tagasi kodukontoris. Eksülemus helistas – kujundaja gripis, karauul, tule aita. Läksin, aitasin.
Reedest ma ei mäleta eriti midagi.
Täna on plaanis veel asju kirjutada (ei, mitte ainult blogi :)) ja tõlkida. Ja mõelda. Ja lugeda, kui aega jääb.

Aga ma olen õigel teel. Ja rahul ja motiveeritud ja ma tean, mida ma tahan. Vahelduseks. Enamuse ajast :)

langesin tsüklisse

Eile langesin üle hulga aja tsüklisse jälle. Rohkem kui aasta aega olen suutnud ennast nädalavahetustel kontorist eemale hoida, aga nüüd siis murdusin. Murphy (noh see, kellel seadus on) küll üritas mu teele takistusi veeretada, värvates enda käsilaseks koristajatädi, kes mulle kontori välisukse võtme asemel oma harjakapi ukse võtme jättis. Selle ma avastasin siis, kui olin ukse reede õhtul oma selja taga lukku tõmmanud. Mis tähendas, et tuli hilisel õhtutunnil Jürri töökaaslase juurde võtme järgi sõita ja siis Murphy straikis uuesti, tühjendades mu telefoni aku just hetkel, kui olin suutnud ära eksida. Jõudsin veel vuristada “mul-saab-aku-kohe-tühjaks-ma-olen-ühe-suure-prügikasti-juures” ja õnneks töökaaslane võttis vaevaks mind otsida Jüri aleviku prügikaste mööda. Ja laupäev kujunes produktiivseks.
Tony Suits võttis mu krediitkaardilt 43 dollarit rohkem kui order confirmationi järgi ette nähtud ja küsimise peale vastas, et online order formi peal neil ongi valed hinnad ja Florida sales tax’i pean nagunii maksma. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud, eksole. A kui suit hästi lendab, siis olgu pealegi. Vaatame seda asja veel.

hing käis rändamas jälle

Täna öösel olin kuskil USA-s, in the middle of nowhere, nii kaugele kui silm ulatus oli igal pool siuke rohune tasandik ja eemalt paistsid mäed. Lennuk oli suur ja militaarse väljanägemisega, aga võttis miskipärast ainult 4 inimest peale. Ruumi oli maa ja ilm. Välja mindi tagaluugist, aga sinna saba alla oli mingi kummaline metallsõrestik ehitatud. Tõusu pealik (kes oli ühtlasi ka teine piloot) ütles, et hüpata ei tohi, vaid tuleb ennast kõigepealt metalltoru külge rippu lasta ja kui tema lubab, siis käed lahti. (Sest väidetavalt olevat mitu inimest hüpates oma pead lõhki löönud vastu seda sõrestikku.) Ma veel mõtlesin, et krt kinnastega on ju libe, aga mis ta mulle ikka teha saab kui ma sealt enne “Go!”-d minema lendan.
Kaks kuud veel vastu pidada.

valimisreklaam

Päike oli juba looja läinud, kui ma Ülemiste parklast välja keerasin ning seetõttu ei märganud kohe kojameeste vahele torgatud paberilipakat. Lähemal vaatlusel selgus, et kellegi virgad käed olid sinna toppinud Taavi Veskimäe valimisreklaami. Taavi vimples ja plagises seal siis terve tee, võigas külmunud naeratus näole tardunud, kuni leidis oma kurva lõpu Järve Statoili prügikastis.
Aga ahju köeti meie majas viimati Savisaarega (Keskerakonna valimisplatvormi suurim pluss on kahtlemata see, et vähemalt antud eksemplar ei olnud kriitpaberil). Kommarid ahju, noh.

reedest saab kohe laupäev

Just äsja ületas pahameel laiskuse ja ma tegin endale yahoo accounti, sest mail ee ee aadressile listimailid lihtsalt ei jõua mõnikord. Mula jõuab, aga info valikuliselt. Nüüd saan vähemalt arhiivi tshekkamas käia kui infosulus tunnen end olevat.
Muidu ma tahtsin kirjutada lingvistilist laadi probleemidest oma elus. Väga iseäralik on suhelda rootslasega, kes räägib natuke eesti keelt. Igapäevane meilivahetus tööl käib eesti ja inglise keeles. Koosolekud soome ja inglise keeles. Kontori koristajaga saab asju ajada ainult vene keeles (lause “ma panen ise uksed lukku” on tema jaoks liiga kõrge pilotaazh). Ja kui siis see eelpool nimetatud ingliskeelne rootslane ütleb midagi eesti keeles, tekib mul täielik brainlock. Pilt ja heli ei lähe kokku noh. Päeva lõpuks ma ei saa enam aru, mis keeles ma mõtlen.
Aga see ei olnud kaugeltki mitte kaeblemisena mõeldud, sest tegelikult mulle muutused meeldivad ja viimase kahe kuu jooksul ma olen nii palju uusi asju õppinud, et lausa lust. Hiljuti enda aadressil kõlanud ja ilmselt motiveerivana mõeldud repliigi “sky is the limit” peale vastasin endamisi “on ta jee”. Lepime selles asjas parem kohe kokku, et taeval pole piiridega mingit pistmist.

lumi

Täna hommikul oli tuba päikest täis. Panin ennast riidesse nagu polaar-uurija, läksin metsa ja sumpasin ligemale kaks tundi kohati põlvini ulatuvas lumes. Kodu pool polnud õieti suusaradugi sisse sõidetud, nii ilus ja valge ja värske oli see öösel sadanud lumi.
Ma jätkuvalt ei tunne mingit tahtmist liituda iga-aastase üldrahvaliku virinakooriga teemal “talv tuli jälle ootamatult”. Isegi hommikuti tööteele jäävates ummikutes istudes ei tule mul pähe tunda pahameelt korralikult lahti lükkamata tänavate pärast. Ma naudin neid :) Ja kas te teate, kui ilus on selge ilmaga taevas Ülemiste juurest lennujaama poole sõites nii natuke enne kella üheksat hommikul?

kultuurirubriigist

Õnnestus mul ka nüüd ära näha see kuulus Ürgmees. Ribadeks pidin naerma ennast! Ma küll kategooriliselt keeldun samastumast seal välja pakutud naise stereotüübiga, aga näiteks väitele „naistega on raske vaielda, sest loogika neid ei piira” võin küll kahe käega alla kirjutada :) Ja osad stseenid olid täiesti 1:1-le minu lapsevanema pealt maha kirjutatud, ausõna! Mu lemmik oli see koht, et mehed räägivad keskmiselt 2000 sõna päevas ja naised 7000, nii et kui mees õhtul väsinuna töölt tuleb, siis on ta oma 2000 sõna ära rääkinud, aga naisel on 5000 veel alles... Valus!

:)

Täna tuli üle pika aja päike pilve tagant välja. Ikka kohe välja-välja :) Keskendumisvõime läks hoobilt kadunud asjade nimekirja - kui keegi ta leiab, andke teada!

lühidalt

* “Thank you for a nice meeting in Tallinn. I’m still confused but on a higher level.” Sellise maili sain oma uuelt ülemuselt. Nojah, that makes two of us.
* Mis koolitusel sina viimati käisid? Mul oli reedel “Responsible drinking”.
* Laupäeval lugesin selle läbi (jõuluvana tõi) ja alustasin seda. Hirm ennast lolliks teha on edasiviiv jõud, et te teaksite.
* Kuusiku saunamajake läheb aina ilusamaks. Kui veel 2 nädalat tagasi oli selline, siis täna on juba selline. (On jah niru pilt, aga fotokas kooles ära.)
* Krantsi kõrtsis sain köha. Enne polnud midagi häda ja nüüd ainult kähisen. No nii kiiresti ei saa ju külmetada? Isegi minusugused külmavaresed? Onju???

virin

Alanud aasta ei ole minu vastu hea olnud siiamaani.
Esimene lonks hommikul kontoris kiiruga tehtud kakaod maitses nagu kaks nädalat hallitanud glögi. Sherlock minus tahtis jõuda probleemi juurteni ning pärast lühikest juurdlust leidsin veekeedu kannust... jah, ära arvasite, seal kaks nädalat seisnud ja hallitanud glögi. Palju õnne mulle.
Mailboxist vahtis vastu ridamisi kirju svenssonitelt, kes nõudsid umbes viit miljonit erinevat raportit umbes kuuel triljonil erineval teemal. Ma ei suuda ikka otsustada, kas palvele “please send your comments for november” võiks vastata lihtsalt “it was fine, thanks” või eeldatakse vastuseks nii umbes 20-leheküljelist Exceli tabelit? (Mida mul mõistagi pole ja mida ma teha ei oska.) Aga no vähemalt ühe raporti sain täna valmis kirjutatud. Jee.
Lisaks kõigele muule tuleb pool kontorit ühest maja otsast teise kolida. Tellitud prahikonteiner täitus esimese tunniga ja töö jäi seisma. Homseks sai paar konteinerit juurde tellitud.
Nüüd istun südaöösel kodus arvuti taga ja adminnin kuradi kodulehte, sest tööl pole kuradi aega seda kuradi teha.
Ainus hea asi on see, et uue auto võtmed sain täna kätte. Pesin enda vana punase ilusti puhtaks ja konserveerin ta mõneks ajaks garaazhi. Eks siis näib, mis tast hiljem saab.
Jajah, head uut aastat teilegi.

teeme kokkuvõtteid ka vä?

No praegu ma näiteks olen uhke selle üle, et koristasin oma kapid ära. Muidu ma teen seda hästi harva ja üritan omada võimalikult vähe asju. Et ei peaks koristama, noh.
Tegelikult plaanid olid hoopis suuremad – sahtlid ka ära koristada ja paberimajandus sorteerida-arhiveerida, 2006 fotod plaadile kirjutada, 2 ja poole aasta taguse Itaalia reisi pildid ära teha ja albumisse panna, veel igasugused muud paberkujul pildid sorteerida jne jne... Ikkagi kümme päeva puhkust. Ja kinos tahtsin käia ja veel sada asja. Aga no las olla.
2006 oli üldiselt igati okei aasta. Kõige suuremad muutused olid töörindel – aasta alguses vahetasin töökohta (ja tegevusvaldkonda). Kuu aja eest ei teadnud, kas mul jõuludeks üldse enam töökohta on. Nädal aega tagasi kirjutasin alla uuele töölepingule – anti ametikõrgendust, natuke palka juurde ja uuest aastast ähvardatakse veel ametiautoga ka. Nojah, okei siis, ütlesin natuke hämmeldunult. Aasta algus ei saa lihtne olema kuna olen üsna clueless hetkel oma tulevaste ülesannete osas, +46 algavatelt numbritelt tulevate kõnede vastu on juba allergia välja arenenud igatahes. Illusioone ei loo. Aga üldiselt ma olen täheldanud, et kõige rohkem olen endaga rahul just siis, kui saan ennast rihmaks töötada – vähene vastutus teeb laisaks ja mugavaks. Mul peab ikka nii olema, et ise otsustan, ise teen, ise vastutan. Ise-ise-ise :) Nüüd loodetavasti nii ongi. Kui kauaks, ei tea.
Langevarjumise-aasta oli nii ja naa. Ütleme, et kui Gryttjömi poleks olnud, siis pigem naa. Aga õnneks Gryttjöm oli ja Brita pealt sain ka esimese hüppe ära teha. Hooaja jooksul kokku 54 hüpet (neist umbes pooled väljaspool Eestit), hüppenumber kokku 202. Järgmine aasta muidugi tahaks rohkem ja oma kama tahaks ka, aga... noh jah, eks paistab. Ahjaa, mul seisab veel eelmisest hooajast FS3 rändkarikas kapi peal – tulge võtke järgmine aasta ära kui julgete :)
No ja kõiki neid aasta jooksul kogetud häid emotsioone ja elamusi enivei ei mahu siia kirja panema ja ei taha ka – neid on ikka palju. Palju-palju.

häid pühi!

Brita liigud

Päike oli hakanud looja minema, kui täna hommikusöögi lõpetasin. Nii et pikka juttu ei tule, las pildid räägivad iseenda eest :)

Riia

Ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et Riia on ilus linn. Mööda tuledesäras vanalinna hulkumine tekitas viimaks ka jõulutunde.

96

Reedel oli Rahumäe Põhikooli 96. aastapäev ja vilistlaste vastuvõtt. Kunagine klassijuhataja oli meie klassist kuuele inimesele kutsed sebinud ja nii otsustasimegi siis kollektiivselt kohale ronida. Ei olnud pärast ümberehitust kooli sattunud ka.
Tegelikult esimeses klassis käisime Valdeku tänaval vene koolis. Sest kellegi kuri käsi oli meie oma kooli maha põletanud. (Esimene venekeelne lause, mille ema õpetas, oli “ja ne ponimaju, ja estonka”. Noh et kui vene lapsed rääkima tulevad. Kahetsusega tuleb tunnistada, et mu vene keele oskus pole ka praegu suurt paremal tasemel.) Teisest üheksanda klassini siis juba Rahumäel.
Alguses oli natuke niisama chillimist ja siis selline pidulikumat sorti kõnede ja lavaliste etteastetega värk. Peab tunnistama, et selle viimase pointi mõistmiseks oleks vist vaja olnud veidi kirkamat kriiti kui mina, aga väga kunstiline oli küll. Iseenesest on lahe, et lastel tänapäeval sellised võimalused on ja praeguse direktori eestvedamisel on ikka tõsine progress toimunud koolis. Sõna võtsid paralleelklassi Jüri (üldsusele rohkem tuntud kui härra linnapea), härra välisminister ja härra Nõmme linnaosa vanem. Too viimane oli ikka päris jobu, keskendudes oma kõnes põhiliselt vaibale, mille linnaosa valitsus oma uskumatus suuremeelsuses oli otsustanud koolile kinkida.
Pärast tegi klassijuhataja meile ekskursiooni. Uus õpetajate tuba nägi välja nagu europarlamendi nõupidamiste ruum või midagi ja üldse oli kõik ikka väga edev. Istusime siis veel oma vanas klassis ja meenutasime oma esimesi märkusi, esimesi kolmesid ja mida iganes. (Ma sain oma esimese kolme tööõpetuses ühe paberist kokku kleebitud palli eest, mis oli liimiseid näpujälgi täis :)) Õhtu lõpetuseks tordi söömine peosaaliks maskeeritud sööklas, kus õpsid mingi hirmsa bändi saatel rokkisid nagu vanad peoloomad.
Aga õpetajad on ikka täitsa hämmastavad tegelased. See meie oma õpetas meid esimesest kolmanda klassini – ligemale 20 aastat tagasi. Siiamaani ajab emaga juttu kui turul kokku sattuvad. Ja häälest tundsin ta kohe ära, kui helistas. Meie esimest koolipäeva mäletas ka. Selliseid võiks rohkem olla.

hakkab pihta

Selles võib vist süüdistada nädalavahetusel SMS-listi vahendusel saadud sõnumeid.
Lennukist välja hüpates taipasin järsku, et mul pole halli aimugi, kus (loe: mille kohal) ma välja hüppasin. Et nagu mis lennuväli või nii. Mäletan, et träkkisin mööda sellest kaotsi läinud dirizhaablist ja mõtlesin, et vist kuskil Järvamaa kandis siis? All oli mingi võõras võsane karjamaa, sain jalad maha vahetult enne metsa. Siis märkasin põõsas sinist valge kirjaga silti „NURMSI 3 km”. Õnneks äratuskell päästis mu selle maa maha kõmpimisest :)

segased ajad

Viimane nädal tõi ühe ootamatuse teise otsa. Ma nüüd ei suudagi otsustada, kas see oli hea või halb. Selgust oleks vaja. Vaikselt hakkab tekkima kiusatus valida raskem tee – aga see võib osutuda hoopis mõttetuks teeks. “Rohkem vabadust” on see koht, kus natuke nagu kinni kiilub. Selles mõttes, et see on tegelikult päris põhjapanev argument, eksole. Aga... selgust oleks vaja.
Tahaks kõike ja korraga ja kohe. Tahaks teha häid otsuseid.

----------------

Mulle ei meeldi juuksuris käia. Ma lükkan seda edasi nagu näiteks hambaarsti külastamist. Noh sest nad teevad alati kõik valesti, räägi või ära räägi. Alati ei saa õigel ajal jaole ka. Huvitav, miks juuksurid arvavad, et inimesele meeldib, kui ta pea on mingit kleepuvat imala lõhnaga läga täis lastud? Ma ei talu selliseid intensiivseid lõhnasid enda küljes, süda läheb pahaks. Ja selle tünga sain ka jälle ära, et föönitamise käigus jõudis tshikk kuidagi märkamatult mulle mingi hullu lokisoengu pähe genereerida. Järgnes traditsiooniline käik juuksuritoolist esimese ettejuhtuva kraani alla. Aga nüüd on vähemalt aasta aega hooletu.