veel killukesi möödunud nädalast

* Neljapäevasel õhtusöögil istusin Trinidad & Tobago ja Liibanoni vahel. Tuleb välja, et Eestil ja Trinidad & Tobago’l on nii mõndagi ühist – rahvaarv on enam-vähem sama ja nende kõrgeim mägi on umbes sama kõrge kui meie kõrgeim mägi :)
* Mõne asja kohta tundub tagantjärgi, et nende aset leidmise tõenäosus oleks suurem unes kui ilmsi. Kui tihti teil on juhtunud, et black tie tüüpi õhtusöögi ajal ilmub äkki ei tea kust välja pikk sale mustanahaline mees, palja ülekeha, näomaalingute ja sarvedega ning kõnnib ükskõiksel ilmel täiusliku modellikõnnakuga läbi ruumi, kaks dobermanni rihma otsas järel?
* Konverentsi kolmas päev algas hääletuspultide testimisega. Küsimus oli “Where did you sleep last night?” ja vastuse variandid a) in my bed; b) in someone else’s bed; c) I didn’t sleep at all. Tulemused vastavalt 57%, 21% ja 22%.
* “Reindeer wraps! How cool is that!?” Alati heatujuline kiilakas tätoveeritud brasiillane säravil silmil coffee break’i ajal.
* Teekond koju kulges sama tempokalt kui viimased kolm päeva. Helsingi lennujaamas püstitasin vist uue naiste 100m sprindi rekordi, jõudsin napilt. Pagasiteenindus paraku nii tasemel ei olnud, aga see selleks.

paanikaosakonnast

Suhteliselt lambist selgus täna enne tööpäeva lõppu, et homme hommikul kell 8 pean Stockholmis glõubal bränd sammit’il olema. Nad olid unustanud mulle sellest teatada :)
See mõistagi ei olnud veel kõik, lahkesti paluti pöörata tähelepanu neljapäeva õhtuse ürituse dress code’le – black tie.
Ma ei tea, kas te olete tähele pannud, aga mina ei ole just see tüdruk, kellel virnade viisi õhtutualette kapis ripub.
Seega, pärast tööpäeva lõppu jäi mul aega 2,5 tundi, et
a) leida kleit;
b) osta vajalikud aksessuaarid kleidi juurde;
c) osta kingad (shoppamine surve all peaks olema keelatud, mind tabas üks paanika-atakk teise otsa);
d) sõita Komeedi tn-le ja jätta korteri uksele elektrikule kiri kokkulepitud aja canceldamise kohta (mul ta telefoninumbrit ei ole);
e) sõita koju ja pakkida asjad (st. loopida suvaliselt kohvrisse virn suvalisi asju – ma juba ootan põnevusega, mille ma maha unustasin);
f) sõita lennujaama;
g) avastada, et mul on kaasas täpselt 4 visiitkaarti, sõita pärast check in’i kontorisse lisa tooma (jumal tänatud, et kontor lennujaama kõrval on);
h) sõita uuesti lennujaama.

Tehtud!

minu urg: esimene reportaazh

Niisiis, uru põhjalikum ülevaatus ja koristus on läbi viidud ja võib teha esimesi kokkuvõtteid.

1) Minu urg on nunnu! Tal on küll sada häda (nendest allpool), aga kokkuvõttes on ta ikkagi nunnu. Kolmas (katusealune) korrus, naabermajad piisavalt kaugel ja üldiselt madalamad, nii et keegi otse aknast sisse ei vaata. Kesklinn kiviga visata, akna all õunapuud (vist), vaikne tänav, liiklusmüra tuppa ei kosta.
2) Sisse kolimisest lahutab hetkel voodi ehk siis täpsemalt öeldes selle puudumine. Viimastel päevadel läbi viidud vaatlus on viinud järelduseni, et kaubanduses saadaval olevad voodid on a) ilusad ja kallid (10%); b) koledad ja kallid (50%) või c) väga-väga koledad ja mitte eriti kallid (40%). Kusjuures hämmastab just see, et koledad voodid on kallid. No ma ei taha mingeid nikerdustega postikesi ja veel vähem tahan ma, et mu voodi päitsi asemel on lauda uks risti pandud. Vist ikkagi tuleb kõigepealt madrats ära osta, sisse kolida ja siis voodit edasi otsida.
3) Kiiremas korras tuleb lahendada valgustuse küsimus. Senised asukad on kuidagi kolm aastat (nii palju olevat möödas remondist) hakkama saanud ilma laelampideta. Isegi juhtmeotsi ei ripu laes. See-eest on mul üks väga kole põrandalamp. Laelambid on ainult vannitoas ja peldikus, kusjuures peldikus on säästupirn (säästlikkus seisneb selles, et mõnikord ta põleb ja mõnikord mitte).
4) Köögimööbliga on ikaldus. Mul oleks päris hea meel, kui mul lihtsalt ei oleks köögimööblit. Aga ei. Mul on nii kole köögimööbel, et te ei usuks, et midagi nii koledat saab üldse olemas olla. Seda tegelt ei saagi üldse mööbliks nimetada. Ma viskaks ta välja, aga häda on selles, et kraan ja kraanikauss on ju ühe selle juraka küljes. Mis tähendab, et asja replacemiseks peaksin ma uue valamukapi soetama. Mis omakorda tähendab, et ülejäänud köögimööbli ka. No ja see on ju keeruline.
5) Vannituba on mul sõna otseses mõttes vanni tuba. St. sinna mahub ainult vann :) Vann on nii pisike, et sinna mahtumiseks ma peaksin vist kõigepealt dieedile minema. Aga ma veedan nädalas keskmiselt 4-6 tundi vannis ja selle olemasolu oli korteriostul üheks eelduseks. Nii et parem väike kui üldse mitte. Ahjaa, ja vannitoas on koledad plaadid seinas :), ma tahaks need välja vahetada, aga first things first.
6) Väiksese vannitoa ja väiksese peldiku eeliseks on see, et tuba ise on suur ja avar. Mulle meeldib suur ja avar.
7) Põrand tahab ühes kohas natuke kõbimist ja korteriuks + lukk tuleb ära vahetada ja pikemas perspektiivis ilmselt ka aknad. A küll jõuab seda kõike tasapisi teha.

Üldiselt tundub, et lähiajal see blogi kipub vist korteriblogiks kujunema :)

f*cked for a lifetime

“On sümptomaatiline, et eluasemelaenu reklaamides on pildil noor mees, kes on just paberid alla kirjutanud ja endale eluaegse jama kaela võtnud. Võiks ju hoopis näidata hilises keskeas emotsionaalset laipa, kes on just maksnud viimase osamaksu ja istub tühja pilguga ning mõtleb: milleks ma elasin.
/.../ Esimene kavand, mis ta siin tegi, oli just eluasemelaenu reklaam. Pildil oli suurelt Laokoon, Trooja preester, kes üritas takistada puuhobuse linna toomist. See pilt on tehtud võimsast Rooma-aegsest skulptuurist: suur mees koos oma kahe väikese pojaga kägistatakse surnuks Athena saadetud meremadude poolt. Ja reklaami pealkiri: Eluasemelaen. F*cked for a lifetime.”

Sellest on peaaegu kümme aastat möödas kui Kenderi “Yuppiejumal” laineid lõi, aga miskipärast jäi see koht mulle eriti eredalt meelde.
Aga ei, tegelikult mul on kõik väga hästi :)
Jäi ikkagi Komeedi tn. Seal lihtsalt tekkis õige tunne ja see osutus määravaks. Võtmed on käes ja varsti läheb kolimiseks :)

grrrr....

Ma kohe teadsin, et on mingi hea põhjus, miks mul autos alati lumelabidas on (suvel ka). Töökaaslane teadis rääkida, kuidas üks Porsche-mees täna rehaga oma autot välja kaevas.
Täna hommikul ei olnud minu väike kodutänav Nõmmel veel lumesahka näinud. Okei, mõtlesin, anname andeks, magistraalid kõigepealt. Mingi nipiga sain garaazist ja väravast välja. Anna-teed-tüüpi ristmikule jäin muidugi kinni. Labidas oli abiks.
Täna õhtul kell kaheksa oli muidu sama seis, aint et lund oli juurde sadanud. Ei mingit sahka. Selleks, et oma hoovi pääseda, rookisin poolteist tundi lund. See on iseäranis vahva töö, kui sa oled juhtumisi trennist tulnud, väsind ja nälgas ning sind ootab kodus kass, kes on üksi, külmand ja nälgas. Kõnnitee rookimiseni ei jõudnudki, empaatiavõime läks vahepeal täiesti kaotsi, ei ole vaja inimestel kooserdada seal, oodaku kuni ära sulab või käigu sõiduteel.
Nüüd ma ei suuda otsustada, kas ma olen tigedam siis, kui homme hommikuks ikka veel sahka pole või siis, kui sahk on käinud ja mu ilusti lagedaks roogitud sissesõidutee lund täis läbustand.

MK @ Otepää

Sel nädalavahetusel võitis sport – kõige selle jää ja vihma ja pori kiuste. Kõik suusatajad suusatasid nii kiiresti, et pildile eriti ei jäänud :P Nii et ilusaid pilte vaadake ajalehest ja kujutage endale ette, et selles pildis peitub... noh, ehe emotsioon või... midagi.
Emotsioon oli ehe küll. Ma vist ei olegi varem sellisel suurel spordivõistlusel käinud ja kui Mae oma medali laupäeval välja sõitis, siis rahvas tribüünil oli ikka täitsa pöördes kohe. Telekast seda ei näe.
Omamoodi elamuse pakkus ka majutus Otepää lähistel ühes veel avamata puhkemajas. Kuna too oli avamata ja enne meid seal keegi sees ei elanud, oli maja külm nagu hundilaut. Õhtul maksimumtemperatuuri peale keeratud radika kõrvale lohistatud voodis magama jääda üritades ma tõesti ei uskunud, et ma hommikuks veel elus olen. Majapidamist manageeris aga väga vahva tädi, kes, olles vägagi teadlik oma asutuse puudujääkidest, kompenseeris selle kõrgetasemelise ja ülipersonaalse teenindusega. Mis seisnes selles, et ta pukseeris meid mõlemal hommikul oma isiklikku elutuppa (toitlustusluba asutusel puudus), valge pitslinaga kaetud ümmarguse laua taha, vaaritas meile kohvi ja teed ja putru ning ei tahtnud midagi kuuldagi sellest, et meil on kõhud täis ja pannkoogid ei mahuks enam kuskile. Nagu maal vanaema juures oleks käinud :)

kesköine mölapidamatus

Mul ei ole viimasel ajal oma blogi veergudel avalikkusele midagi öelda olnud eriti. Uue aasta puhul lubadusi ei andnud (või noh, ühe tegelt andsin, aga sellega on praegu nõrk seis ja ma ei viitsi kirjutada).
Küll aga mõtlesin, et üritaks iseenda vastu parem olla. (Nüüd tuleb see tervislike eluviiside jutt :P) Et alustuseks prooviks normaalse arvu tunde magada nädala sees öösel (no ütleme 7-8 tundi mu tavapärase 4-5 asemel).
Mõeldud, tehtud.
Esimesed kaks õhtut vedelesin voodis ja vahtisin lakke paar tundi ja pea hakkas valutama ja und ei tulnud. Kolmandal õhtul jõin suures meeleheites üksi pool pudelit veini ära ja kustusin nagu kord ja kohus.
Nüüd on neljas õhtu ja ma avastasin just, et majapidamises pole veini. Pole! Ma ei saa aru, kuidas selline asi on minuga juhtunud?
Samas, ega ma ei ole päris kindel ka, et enda igal õhtul oimetuks joomine haakub selle tervislike eluviiside plaaniga :P

Aga see selleks. Ma nüüd blogin edasi ja ootan, et uni tuleks.
“Prantsusmaal on “crime passionnel” seadused vististi tühistatud, kuid ma usun kindlalt, et iga kohtunik sellel maal oleks otsustanud, et Brigitte’i tömbi suvikõrvitsaga surnuks tagumine oli tema enese provotseeritud.”
Vahepeal sai Aasta Pariisis ehk Merde läbi ja võtsin ette selle järje Omadega sees ehk Merde 2. Hirnun naerda siin jälle endamisi, sihuke hea ajuvaba ajaviitelugemine, umbes nagu meeste versioon Bridget Jonesi päevikust.
Järjekorras on Anna Karenina (ostsin selle EPL-i raamatusarja oma; võimalik, et kuskil majapidamises on ka mingi nõuka-aegne versioon, aga mulle meeldib uue raamatu lõhn ja no odavalt ju sai ka :)). Ja siis Guerilla Marketing. Ja Areenist lugesin intervjuud Tõnu Õnnepaluga ja mulle ta jutt meeldis ja mõtlesin, et peaks Flandria päeviku hankima endale. Või hoopis mõne muu tema raamatu, soovitage nüüd midagi?

Kooli rindel läheb kõik suht vanaviisi. Ma küll juba suudan seltskonnas hiilata faktidega Portugali korgitamme toodangu kohta, aga veini nuusutades ikka ei ütle ära, mis krdi värvi lillede lõhn see on ja kus krdi kohas nad kasvanud on ja kas nad on krdi kuivatatud või krdi värsked. Tõsi, ükskord tundsin täiesti iseseisvalt ära nõgese lõhna ja olin hästi uhke enda üle. Ja viimases loengus oli Lõuna-Aafrika teema ja öeldi, et Pinotage on neegrinaise higi lõhnaga – ja no tõesti oli! Mitte, et ma oleks kunagi neegrinaisi nuusutamas käinud, aga... proovige ise, saate aru.

No nii, kell on 2 läbi. Ma lähen proovin veel seda magamise värki.

sassis elu

Ei, ma täitsa vabalt võiks veel paar nädalat samas vaimus puhata.
Ärgata "hommikul" kell 14.16 saabunud sõnumi peale. Avastada, et hommikusöögi lõpetamise ajaks on väljas juba pimedaks läinud ja metsa jalutama minna pole väga mõtet. Itsitada kella kolmeni öösel "Aasta Pariisis ehk Merde"'t lugedes. Pidada soolaleivapidu (3 tshikki ja 4 pudelit veini, millest jäi muidugi väheks). Vahelduseks kirjutada kella neljani öösel turundusplaani, sest vaim tuli peale. Õppida päev otsa ja nautida seda ja tõdeda, et siiani ma olen siiski praktikale rohkem rõhku pannud (aga kasu on enam kui kahtlane). Nii, Bordeaux vasakkalda ja paremkalda apellatsioonisüsteemide erinevused palun?

jõõl.

Jah. Jõõl on kohe-kohe ukse ees.
Põhiliselt saab sellest aru selle järgi, et kontoris trambib lakkamatult edasi-tagasi mingi kullerite maffia. Iga jummala kord kui ma hetkeks selja keeran, on mu lauale mingi uus nänn tekkinud. Alates piparkookidest ja veinipudelitest kuni kuusevõrse siirupini. (Mis asi on kuusevõrse siirup? A ta näeb nunnu välja, nii et ükskõik.) Piparkooke on konkreetselt kõik kohad täis.
Hetke seisuga viimane näost punane ja lõõtsutav kuller tõi aga näiteks kasti õlut, mida võib igati positiivseks algatuseks lugeda.
Cosmo saatis meestekalendri. Nüüd mul on kontoris Elaki poolalasti naiste kalender ja Cosmo poolalasti meeste kalender. Mis paneb mind raskesse olukorda, sest ühtlasi on mul ainult üks nael seinas.
Hmm.
Nüüd ma murran pead, kas liituda kaubanduses toimuva tarbimisorgiaga juba täna või lükata seda mingi nipiga veel edasi.

Unes ma lendasin. Selles võib vist eile vahitud BOE-d süüdistada. Plaani nimi oli barrel roll track dive :) See käis nii, et kõik see mees ja naine hüppasid lennukist välja, joondusid üksteise kõrvale rivvi ja uhasid barrel rollides mööda taevast minema.

dialoogid

Telepaatiast.
Õde tuleb Leedust, kaks päeva pole omavahel rääkinud. Telefon heliseb.
Mina: Aga miks ma peaksin?
Õde (naerab): Sa siis tead, mida ma öelda tahtsin?
Mina: Nojah.
Õde: Okei, oleme siis kokku leppinud.
Mina: Okei, tsau siis.

Õelusest.
Õde: Kuule, mul on tasuta piletid laupäevasele kontsertile Saku Suurhallis, mingi Bondi värk, Koit Toome ja Gerli Padar ja. Suupisteid pakutakse ka. Tahad tulla?
Mina: OK, võib ju kah.
Õde: Ma siis arvestan sellega, ära endale teisi plaane laupäevaks tee.
Mina: Eks ma vaatan seda asja veel.
Õde: Eks ma siis ka vaatan, äkki leian endale parema kaaslase.
Mina: Vaevalt küll. Kes suga ikka tulla tahab.
Õde: No aga tasuta suupisted ju... Mul on palju pakkuda!
Mina: Ei usu, et see asja muudab.
Õde: Okei, tsau siis.

filmimaraton

Reede õhtust pühapäeva lõunani 21 (vist?) Eesti filmi.
Uudiste rubriigist nii palju, et Elaki Kõige Koeralikuma Koera tiitlile on tekkinud uus tugev pretendent :)

120% :)

Ma olen alati vihanud silmaarsti juures käimist. Iga kord närib see vaikne hirm, et äkki on jälle hullemaks läinud...
Aga opist on 8 kuud möödas ja eile käisin kontrollis. Vasak silm peaaegu 100%, parem aga lausa 120%. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas ta 120% saab olla - et kas ma nagu näen asju, mida pole olemas :)? (See võib ka muidugi olla, mu töö spetsiifikast tulenevalt. Peab hakkama vähem tööd koju kaasa võtma :D)

Mina olen väga häppi!

just another day in the office

Traditsiooniline viiepäevane töönädal kujunes hüppehooaja lõppedes ajutiselt kuuepäevaseks ja tänase seisuga on ametlikult pikenenud seitsmepäevaseks. Mitte et mingit kohustust oleks või midagi. Aga ma lihtsalt ei saa rahu, kui asjad ei ole hästi tehtud. Blogi on kah ammu unarusse jäänud, ei taha arvutit rohkem näha kui hädavajalik.
Ehk siis ma istun kontoris ja vorbin turundusplaane teha. Selle asemel, et näiteks ajada endale pähe premjäär krüü’sid ja appellassioon kontrolee’sid. Või lugeda raamatut. Või teeselda mingi eraelu olemasolu.
3 nädalat puhkust on välja võtmata ja valgust tunneli otsas ei paista. Tunnelit ennastki, krt, ei paista.

kolmas koolipäev: meeleheide süveneb

Ei no tõepoolest.
Mina enam ei tea, mida oma täiesti mittefunktsionaalse ninaga peale hakata. Eile oli meil lõhnade pimetest, st. anti ette 25 erinevat lõhnanäidist ja pidi ära arvama, mis on mis. Mina sain hakkama 10-ga; muuhulgas ei tundnud ma ära sidrunikoort (minu versioonis ”köharohi”), maasikat (”kummikomm”), mett (”mingi vürtsikas mari”), kannikest (”kopitus”) ja rohelist pipart (”veel hullem kopitus”). Ma ei saa enam muhvigi aru kui mu ümber on korraga umbes kaks triljonit erinevat lõhna!
Nii et kui te juhtute nägema supermarketi puuviljaosakonnas mingit tšikki, kes seal puuvilju nuusutab, siis see olen tõenäoliselt mina.

teine koolipäev: meeleheide võtab maad

Kõik on väga arusaadav ja huvitav ja okei kuni hetkeni, mil vein degusteerimiseks klaasi valatakse ja tuleb hakata aroomi ja maitset kirjeldama.
Ma vist olen veits challenged selle koha pealt. No ma võin aru saada, et lõhn on puuviljane. Ma võin heal juhul aru saada, et virsik. Aga et valge virsik? Mis asi üldse on valge virsik?
Sama lillelõhna kohta. Kust ma tean, mis värvi lillede lõhn see on?
Ja leedripuud näiteks ma ei tunneks siis ka ära, kui see mind metsas pikali jookseks, mis siis veel aroomist rääkida.

Aga unes nägin, et oli hüppepäev ja plaanis oli mingi suurem FS kujund. Et kiiremini uksest välja saada, pandi juba maa peal 3 inimest – mina, Jane ja veel keegi – Brita astmelauale ja sinna pidime jääma terve tõusu ajaks. Kiire oli ja mul polnud aega varju selga panna, see visati niisama lennukisse, et küll pärast paned. (Eee... kuidas? millal?). Jane veel küsis kahtlustava näoga, et kas nii on ikka turvaline :)

esimene koolipäev

No ma muidugi suutsin hiljaks jääda oma esimesel koolipäeval, endal oli ka piinlik.
Eile ma sain aru, kui väga ma olen õppimisest puudust tundnud! 6 aastat on möödas ja mind tabas selline lahedamat sorti nostalgia kui pidi konspekteerima ja värki :) Esimese loengupäeva teema oli kuidas viinamarjataim kasvab ja milliseid vintsutusi ta peab üle elama enne veiniks saamist. Targa inimese juttu on hea kuulata ja õppimine üleüldse ruulib!

Ei ausalt, ma ühel heal päeval lähen ikkagi magistrisse ka.

0 days to submission date

Üldiselt see tundub the stoori of mai laif olevat viimasel ajal. Lõin oma septembri töötunnid kokku (see on osa mu time management programmist, et ma neid üles kirjutan) ja sain tulemuseks 212. Tegelikult tuleks isegi rohkem, aga panin kirja ainult need tunnid, mille kohta suutsin meenutada, mida ma tegin.

Seepeale varastasin iseendalt poolteist tundi ja lonkisin mööda metsa ringi.

sügis

Need sügisesed hüpped on alati erilised. Nagu üritaks külmade ilmade saabudes talve normi ette ära hüpata. Suvel ma igatahes 1500m pealt 300 krooni eest hop'n'pop-i tegema ei roniks eriti. Seekord oli pühapäevasel esimesel tõusul igaks juhuks 3 erinevat plaani - soolo, 2-way ja 3-way, olenevalt sellest, kui kõrgele raadiosidet jätkub. Ja see lennukisõit oli kahtlemata kõige ekstreemsem, mis mul siiani ette on tulnud - ühel hetkel lihtsalt kadus lennuk istumise alt. See ikka ehmatas korraks täitsa ära.

Aga sügisene Eestimaa on ilus. Ma isegi võin ajutiselt selle Viljandi maantee remondi asjaosalistele andeks anda, sest ümbersõidul metsade vahel kruiisida on... teraapiline, noh. Kõik need kollased kased ja punased vahtrad ja...

ületöötanud...

Seda võib vist lugeda ületöötamise märgiks kui sa hakkad e-mailidele panema linnukest "Do not deliver before..." kasti, sest sul on imelik saata töömaile kell 03.12 öösel. No aga mis parata, mul lihtsalt tulevad mõtted öösiti. Ja ööpäevas on jätkuvalt umbes poole vähem tunde kui vaja.

Tänase (või noh, eilse) päeva töövõitude hulka kuulub oma vana auto maha müümine. Nüüd on plaan A ja plaan B. Plaan A märksõnadeks on 135-150 sqf, mingi rahulikum asi, olen pakkumistele avatud. Plaan B... las jääda praegu.

Eile öösel nägin unes oma endist ülemust (kellest ma pole aastaid midagi kuulnud) ja mingit öökulli tüüpi kakulist. Seos teadmata.

vahepeal...

* Trenn hakkas pihta jälle. Mis on iseenesest tore, aga ühtlasi paneb jõhkra fakti ette, et sügis on käes. Tants on seekord tarantos. Esimestes tundides oli kõik eelmisel aastal õpitu täiesti peast pühitud, aga kui muusika käima pandi, siis ei läinudki pead enam vaja.
* Kuusiku taevas träkkis laupäeval üks väga cool caterpillar :) Palun veel mõned ilusa ilmaga nädalavahetused, eks.
* Üks vähisöömise pidu sai peetud ja igasuguseid rumalusi tehtud. (Jälle.) Sealhulgas läbi lauldud umbes kõik eestikeelsed laulud ja takkapihta veel soome- ja rootsikeelseid ka.
* Aga kõige lahedam on see, et oktoobrist lähen kooli üle hulga aja. Kevadeks on plaanis omandada junior sommeljee pädevus. Ma olen elevil kohe :)