minek

Poolteist tundi stardini.

Hommikul tuli halva üllatusena, et õhtul pestud masinatäis pesu pole päris ära kuivanud. Toppisin ta siiski kotti ja kuivatan nüüd riideid kontoris edasi :) Loodetavasti see pesu pole Gryttjomisse jõudmise ajaks hallitama läinud või midagi.

Kõik litsentsid ja passid ja paberimajandus on seekord kaasas. Tegelt ka.

Ülemistesse raha vahetama minnes jäi Apollo tee peale ette ja nüüd on mul lugemisjärjekorras Anna-Maria Penu ”Minu Hispaania” ja Nick Hornby ”Maoli” juures. (Kas ma olen juba öelnud, et Hornby ruulib sajaga? Kindlasti olen. Ja Penu on lihtsalt paralleelikas, nii et nagu solidaarsusest, noh.)

Kui nüüd veel ilma kuidagi ilusaks saaks, siis oleks kõik täitsa hästi.

tühipea

Elu ilma käekellata on ikka tõsine ikaldus. Mu oma jäi juba paar nädalat tagasi seisma ja pole olnud meeles teda parandusse ka viia. Isegi päevitanud kellarant on käe peal peaaegu olematuks muutunud. Ja mitte miski ei seisa meeles! Elu käib ainult reminder’ite toel, muidu ma ei jõuaks üldse kunagi kuskile. Pildil reedene stiilinäide :D:

(Kas ma seda rääkisin, kuidas hiljuti ühel tööpäeva hommikul kell 11:24 silmad lahti tegin? Viis tundi pärast äratuskella (kolmekordset) helinat?)

kokandusminutid

Ei juhtu just tihti, et mina kokanduslike kavatsustega kööki suunduks, sest midagi head pole sellest kunagi tulnud. (Ma võiksin näiteks rääkida loo selle kohta, kuidas ükskord üritasin teha pirnisorbetti ja välja tuli kukekomm.)

Aga:

Vaja läheb: 200 g pastat, 200 g kukeseeni, natuke porrut, 2 küüslauguküünt, 100 g oliiviõli, 200 ml kohvikoort, 100 g sinihallitusjuustu, 4 cl valget veini (näiteks kuiv chardonnay), soola, pipart.

Keeda pasta, prae oliiviõlis peeneks hakitud kukeseened, küüslauk ja porru. Kuumuta 2-3 minutit, lisa vein, kohvikoor ja lõpuks pasta ning sinihallitusjuust. Maitsesta soola ja pipraga. Kaunistuseks peaks muidugi olema basiilik, a ma ei hakanud tervet puhmast selle pärast ostma ja ajasin läbi koduaia peterselliga :) Ja juurde sobib juua sedasama kuiva chardonnay'd, mis kastme sisse läks.

wuffotan

Täna olin pesueht wuffo. Magasin poole päevani, siis läksime randa ja õhtul grillisime rõdul liha. Kusjuures peab ütlema, et kui oled viimased seitse suve enamus nädalavahetusi lennuväljal mööda saatnud, siis on sellele rannas käimise ja päevitamise kontseptsioonile suht raske pihta saada. No kasvõi see, et ei ole üldse kaval paigaldada oma rannatooli kahe lähestikku asuva posti ligidusse, sest varem või hiljem tõmmatakse sinna vahele võrk ning sa veedad kogu ülejäänud aja hirmus palliga vastu pead saada. (A. ütles, et ma olla olnud terve ranna kõige kurjema näoga inimene.)

Ja üks õhtu sai paaditamas käidud, mida pole ka õige mitu aastat teinud. Ja tähtsaid teemasid sai arutatud. (Näiteks, et raudtee liinid on ebaloogiliselt nummerdatud, sest raudtee ehitasid mehed. Ja et Pirita jõe vist ehitasid ka mehed, sest paat oli täiesti arusaamatul kombel kord ühes, kord teises kaldas.)

Täna kolisin nädalaks Nõmmele, puhkan ja manageerin kassi, lisaks on plaan korteriasjadega tegeleda. Oleks abiks kui enne talve mõne lambi lakke ja mõne radika seina saaks. Muidugi kui jääb aega rõdul chillimise ja raamatute lugemise kõrvalt :)

Parasummer

Parasummeri seitsmes päev, viimased 2,5 tundi on kestnud olukord, mille Aatomik võttis tabavalt kokku sõnadega jobannõi bardakk - ehk siis kaheksa Elaki parashutisti said lõpuks päeva viimasele tõusule AN-2-ga.

Samas ei saa öelda, et ootamine oleks igav olnud, kuna meil oli võimalik nautida täpsusmaandujate maandumisi mööda matist, mis on leidlikult paigaldatud lennuraja otsa beerline'i kõrvale. Ja praegu jooksevad mingid turistid fotokatega mööda lennurada.

Muidu on tore olnud. Hea ilmaga päevadel üle kümne tõusu päevas. Mõned ilusad (ja mitte nii ilusad, aga see-eest harivad) bigway'd. Üks hüpe Tuukri tandempatsiendina, mille lõppedes Tuuker mulle sõbralikkuse märgiks jäätist pakkus :) Ja üks selili track, mis peaaegu välja tuli.

Varsti Nõmme kõrtsu sööma.

haapsalu

Haapsalu on ilus. Seal võiks elada, natuke, nii poole kohaga. Müüriääre Kohviku külmsuitsulõhe salat mozarella, oliivide, muna ja kirsstomatitega viis keele alla ja shokolaadikook sobis ka hästi. Followed by kultuurielamus ja roadtrip tagasi Tallinnasse :)

bigway treening

Eile oli üle hulga aja üks sisukas hüppepäev bigway treeningutega ja puha. 5 hüpet ja kõik läksid asja ette. Arenguruumi on muidugi veel maa ja ilm, aga algus seegi.

Esimesel hüppel otsustas minu full-face'i visiir, et tema enam vabalangemises kinni ei seisa. Oma neli - viis korda panin teda kujundisse lendamise ajal kinni, aga tõeline ikaldus leidis aset siis, kui kujundis kohal olin ja mind kätest kinni hoiti. Visiir oli plaksti lahti, silmad jooksid vett ja pea värises otsas nii et mitte muhvigi ei näind. Ma pole vist kunagi break-offi üle nii õnnelik olnud kui sel hüppel.

Tehnilised äpardused sellega ei lõppenud, päeva viimasel hüppel üritas üks mu võluvarrukatest daivimise ajal jee panna. Ohverdasin kujundisse jõudmise varruka päästmise nimel. Sest ta on ju ikkagi võlu-, eksole.

Ma ei tea, edaspidi pean vist kõik asjad endale McGuyveri teibiga külge teipima. Praeguse seisuga üldse ei imestaks, kui järgmise hüppe ajal mul suit seljast ära lendaks.

Ja kuskil seal vahepeal oli mu 300. hüpe.

Siis veel tuleb leida mingi moodus, kuidas lennuki eesotsast ahvikiirusel välja roomata. Kui ma sealt kiiresti üritasin välja kablutada, jäin iga kord ranitsaga kuskile kinni ja Aatomik pärast õiendas, et mis ma mökutasin seal ukse peal. Kui üritasin nii minna, et ei jääks kuskile kinni, läks kaua aega ja Aatomik pärast jälle õiendas. Rahu sai maa peale (või õigemini taevasse) siis, kui lasin ennast viimaseks väljujaks jätta ja sain mökutada nii palju kui hing ihkas.

A nüüd lähen vaatan seda jaani värki.

vot nii!

Nüüd olen tähtsust täis :)

ootamatu takistus

Langevarjur-õpilane on leidnud oma teelt ootamatu takistuse :)

Muidu hüppamisest pole eriti midagi kirjutada. Jõudumööda panustan ikka rubriiki "hüppasid lollid ja oskamatud". Hakka või friiflaieriks, ausõna.

Järgmised kaks nädalat on töö, töö, töö ja vähestel puhkepäevadel pean pidevalt olema vähemalt kolmes kohas korraga. Ja iga õhtu on flamenco ja neljapäeval esinemine ja kust krt ma leian selle aja, et laupäevaks mingi kabedam kleit shopata?

Väss ja kopp on.

puhkus

Jah, puhkus on. Kui seda puhkuseks võib nimetada - 3 päeva hommikust õhtuni nelja seina vahel eksamiks õppimist, pausid ainult selleks, et jäätist ja maasikaid juurde tuua. Isolatsioon oli nii täielik, et sellest, et Leto Svet eelvoorust edasi ei pääsenud, sain teada kaks päeva hiljem. (Mitte, et see informatsioon mulle kuidagi eluliselt oluline oleks olnud.)

Eksami esimene osa on nüüd läbi. Tulemusi veel ei tea, aga tunne on päris hea. Praktiline osa on teisipäeval. Pärast seda võib joomisega natuke tagasi tõmmata :)

Teenimatult on siin blogis jäänud tähelepanuta hüppehooaja algus. Kiire on olnud, noh. Üle-eelmisel nädalavahetusel oli mu sisemine merisiga veel sügavas talveunes ja kõik hüpped läksid kenasti riburada mööda aia taha. Eelmiseks laupäevaks (ja ERE 400.-ndaks) oli sigudik siiski enam-vähem virgunud. Homme ehk lendame jälle!

lihtsalt

Sellised on vaated minu uue kodu kahest aknast. Iga hommik kõõlun võileivaga akna peal ja imetlen neid õitsevaid õunapuid.

Üks õhtu tuli selline kodu tunne kohe. Praadisin kausitäie pelmeene, võtsin pudeli veini ligi, kerisin ennast tugitoolisse kerra ja lugesin Anna Kareninat. Siiamaani on rohkem nagu hotelli tunne olnud, sest köögilauda pole jne.

Kool on läbi. Eksam on täpselt kahe nädala pärast. Viimases tunnis harjutasime dekanteerimist (soovitatav sooritada nii, et ennast ega "klienti" põlema ei pane ega veiniga üle ei vala ega proovitud veini dekantrisse kogemata tagasi ei sülita). Plaan on nüüd kõik kodus avatavad veinid valimatult dekanteerida, harjutamise mõttes, et eksamil käsi ei väriseks. Kuidas kõik need sisekasvualad ja piirkonnad ja cru'd pähe tuubitakse, seda ma küll ei tea. Käivad kuulujutud, et pimedegusteerimise käigus peab ära tundma viinamarjasordi, maa, piirkonna, aastakäigu jne. Ega midagi, tuleb praktikale rohkem rõhku panna järgmised kaks nädalat.

Kontori akna taga ruleerivate lennukite müra ajab hulluks. Ülehomseni on veel nii krdi palju aega...

uus... eee... stiil?

Täna oli see päev, kui jõudis kätte iga-aastase juuksurikülastuse aeg. Tegelikult sain isegi peaaegu poolteist aastat ilma hakkama, viimase korra muljeid võite lugeda siit.

Halba hakkasin ma aimama siis, kui juuksuripreili mu jutu peale ainult noogutas ja naeratas. Kuna ta midagi ei rääkinud, võttis suts aega, enne kui aru sain, et ta venelane on. Kindluse mõttes küsisin selge ja kõlava häälega üle, kas ta sai ikka aru, mida ma tahan. Ta noogutas ja naeratas.
Kuskil poole lihunikutöö ajal haaras mind teatav ärevus ja rõhutasin veelkord, et juuksed peavad jääma piisavalt pikaks, et patsi ulatuda. Ta noogutas ja naeratas ning riputas mu juuksed mulle näo ette, nii et ma tükk aega ei näinud, mida ta tegi.
Kui pilt jälle selgines, üritasin uuesti delikaatselt mõista anda, et aitab küll sellest järgutamisest! Ta vaatas mind natuke haavunud näoga ja vastas "a ja zhe dlinu ne drogaju". Andsin alla.
Kui ta lokitangid haaras, kaalusin kiirelt, mitme pika hüppega ma ukseni jõuaks. Õnneks selgus siiski, et tegu on sirgendamistangidega. Pärast sirgendamist läksid jälle käärid käiku.
Võib vist öelda, et mul on nüüd lühikesed juuksed.

niisiis - urg

Fotokas, kaabel ja arvuti said lõpuks õnnelikult ühes kohas kokku.
Selline urg on. Kolisin sisse. Köögipool on endiselt paras bardakk, aga eks ma tasapisi toimetan seal.

Putin

Sai siin üks päev kurdetud, et ma olen see talv jube vähe langevarjutamise unenägusid näinud. Tänase seisuga on siis üks jälle ette näidata.
Hooaja esimene hüppepäev Kuusikul. Lennukeid ei olnud, aga see-eest oli üks väike helikopter, kuhu mahtus lisaks piloodile kaks langevarjurit ja mida juhtis... Putin. (Tegelt ka.) Esimesele tõusule ma ei saanud ja hea oligi, sest Putin otsustas klassi näidata ja rallis helikopteriga niimoodi, et puude latvad lendasid. Viimaks takerdus ühe jalasega kuidagi pakkimistelgi katusesse. Jooksin telgist välja ja ärkasin üles napilt enne kui kopter crashis.

Kustkohast see Putin siis nüüd tuli, ah?

veel killukesi möödunud nädalast

* Neljapäevasel õhtusöögil istusin Trinidad & Tobago ja Liibanoni vahel. Tuleb välja, et Eestil ja Trinidad & Tobago’l on nii mõndagi ühist – rahvaarv on enam-vähem sama ja nende kõrgeim mägi on umbes sama kõrge kui meie kõrgeim mägi :)
* Mõne asja kohta tundub tagantjärgi, et nende aset leidmise tõenäosus oleks suurem unes kui ilmsi. Kui tihti teil on juhtunud, et black tie tüüpi õhtusöögi ajal ilmub äkki ei tea kust välja pikk sale mustanahaline mees, palja ülekeha, näomaalingute ja sarvedega ning kõnnib ükskõiksel ilmel täiusliku modellikõnnakuga läbi ruumi, kaks dobermanni rihma otsas järel?
* Konverentsi kolmas päev algas hääletuspultide testimisega. Küsimus oli “Where did you sleep last night?” ja vastuse variandid a) in my bed; b) in someone else’s bed; c) I didn’t sleep at all. Tulemused vastavalt 57%, 21% ja 22%.
* “Reindeer wraps! How cool is that!?” Alati heatujuline kiilakas tätoveeritud brasiillane säravil silmil coffee break’i ajal.
* Teekond koju kulges sama tempokalt kui viimased kolm päeva. Helsingi lennujaamas püstitasin vist uue naiste 100m sprindi rekordi, jõudsin napilt. Pagasiteenindus paraku nii tasemel ei olnud, aga see selleks.

paanikaosakonnast

Suhteliselt lambist selgus täna enne tööpäeva lõppu, et homme hommikul kell 8 pean Stockholmis glõubal bränd sammit’il olema. Nad olid unustanud mulle sellest teatada :)
See mõistagi ei olnud veel kõik, lahkesti paluti pöörata tähelepanu neljapäeva õhtuse ürituse dress code’le – black tie.
Ma ei tea, kas te olete tähele pannud, aga mina ei ole just see tüdruk, kellel virnade viisi õhtutualette kapis ripub.
Seega, pärast tööpäeva lõppu jäi mul aega 2,5 tundi, et
a) leida kleit;
b) osta vajalikud aksessuaarid kleidi juurde;
c) osta kingad (shoppamine surve all peaks olema keelatud, mind tabas üks paanika-atakk teise otsa);
d) sõita Komeedi tn-le ja jätta korteri uksele elektrikule kiri kokkulepitud aja canceldamise kohta (mul ta telefoninumbrit ei ole);
e) sõita koju ja pakkida asjad (st. loopida suvaliselt kohvrisse virn suvalisi asju – ma juba ootan põnevusega, mille ma maha unustasin);
f) sõita lennujaama;
g) avastada, et mul on kaasas täpselt 4 visiitkaarti, sõita pärast check in’i kontorisse lisa tooma (jumal tänatud, et kontor lennujaama kõrval on);
h) sõita uuesti lennujaama.

Tehtud!

minu urg: esimene reportaazh

Niisiis, uru põhjalikum ülevaatus ja koristus on läbi viidud ja võib teha esimesi kokkuvõtteid.

1) Minu urg on nunnu! Tal on küll sada häda (nendest allpool), aga kokkuvõttes on ta ikkagi nunnu. Kolmas (katusealune) korrus, naabermajad piisavalt kaugel ja üldiselt madalamad, nii et keegi otse aknast sisse ei vaata. Kesklinn kiviga visata, akna all õunapuud (vist), vaikne tänav, liiklusmüra tuppa ei kosta.
2) Sisse kolimisest lahutab hetkel voodi ehk siis täpsemalt öeldes selle puudumine. Viimastel päevadel läbi viidud vaatlus on viinud järelduseni, et kaubanduses saadaval olevad voodid on a) ilusad ja kallid (10%); b) koledad ja kallid (50%) või c) väga-väga koledad ja mitte eriti kallid (40%). Kusjuures hämmastab just see, et koledad voodid on kallid. No ma ei taha mingeid nikerdustega postikesi ja veel vähem tahan ma, et mu voodi päitsi asemel on lauda uks risti pandud. Vist ikkagi tuleb kõigepealt madrats ära osta, sisse kolida ja siis voodit edasi otsida.
3) Kiiremas korras tuleb lahendada valgustuse küsimus. Senised asukad on kuidagi kolm aastat (nii palju olevat möödas remondist) hakkama saanud ilma laelampideta. Isegi juhtmeotsi ei ripu laes. See-eest on mul üks väga kole põrandalamp. Laelambid on ainult vannitoas ja peldikus, kusjuures peldikus on säästupirn (säästlikkus seisneb selles, et mõnikord ta põleb ja mõnikord mitte).
4) Köögimööbliga on ikaldus. Mul oleks päris hea meel, kui mul lihtsalt ei oleks köögimööblit. Aga ei. Mul on nii kole köögimööbel, et te ei usuks, et midagi nii koledat saab üldse olemas olla. Seda tegelt ei saagi üldse mööbliks nimetada. Ma viskaks ta välja, aga häda on selles, et kraan ja kraanikauss on ju ühe selle juraka küljes. Mis tähendab, et asja replacemiseks peaksin ma uue valamukapi soetama. Mis omakorda tähendab, et ülejäänud köögimööbli ka. No ja see on ju keeruline.
5) Vannituba on mul sõna otseses mõttes vanni tuba. St. sinna mahub ainult vann :) Vann on nii pisike, et sinna mahtumiseks ma peaksin vist kõigepealt dieedile minema. Aga ma veedan nädalas keskmiselt 4-6 tundi vannis ja selle olemasolu oli korteriostul üheks eelduseks. Nii et parem väike kui üldse mitte. Ahjaa, ja vannitoas on koledad plaadid seinas :), ma tahaks need välja vahetada, aga first things first.
6) Väiksese vannitoa ja väiksese peldiku eeliseks on see, et tuba ise on suur ja avar. Mulle meeldib suur ja avar.
7) Põrand tahab ühes kohas natuke kõbimist ja korteriuks + lukk tuleb ära vahetada ja pikemas perspektiivis ilmselt ka aknad. A küll jõuab seda kõike tasapisi teha.

Üldiselt tundub, et lähiajal see blogi kipub vist korteriblogiks kujunema :)

f*cked for a lifetime

“On sümptomaatiline, et eluasemelaenu reklaamides on pildil noor mees, kes on just paberid alla kirjutanud ja endale eluaegse jama kaela võtnud. Võiks ju hoopis näidata hilises keskeas emotsionaalset laipa, kes on just maksnud viimase osamaksu ja istub tühja pilguga ning mõtleb: milleks ma elasin.
/.../ Esimene kavand, mis ta siin tegi, oli just eluasemelaenu reklaam. Pildil oli suurelt Laokoon, Trooja preester, kes üritas takistada puuhobuse linna toomist. See pilt on tehtud võimsast Rooma-aegsest skulptuurist: suur mees koos oma kahe väikese pojaga kägistatakse surnuks Athena saadetud meremadude poolt. Ja reklaami pealkiri: Eluasemelaen. F*cked for a lifetime.”

Sellest on peaaegu kümme aastat möödas kui Kenderi “Yuppiejumal” laineid lõi, aga miskipärast jäi see koht mulle eriti eredalt meelde.
Aga ei, tegelikult mul on kõik väga hästi :)
Jäi ikkagi Komeedi tn. Seal lihtsalt tekkis õige tunne ja see osutus määravaks. Võtmed on käes ja varsti läheb kolimiseks :)

grrrr....

Ma kohe teadsin, et on mingi hea põhjus, miks mul autos alati lumelabidas on (suvel ka). Töökaaslane teadis rääkida, kuidas üks Porsche-mees täna rehaga oma autot välja kaevas.
Täna hommikul ei olnud minu väike kodutänav Nõmmel veel lumesahka näinud. Okei, mõtlesin, anname andeks, magistraalid kõigepealt. Mingi nipiga sain garaazist ja väravast välja. Anna-teed-tüüpi ristmikule jäin muidugi kinni. Labidas oli abiks.
Täna õhtul kell kaheksa oli muidu sama seis, aint et lund oli juurde sadanud. Ei mingit sahka. Selleks, et oma hoovi pääseda, rookisin poolteist tundi lund. See on iseäranis vahva töö, kui sa oled juhtumisi trennist tulnud, väsind ja nälgas ning sind ootab kodus kass, kes on üksi, külmand ja nälgas. Kõnnitee rookimiseni ei jõudnudki, empaatiavõime läks vahepeal täiesti kaotsi, ei ole vaja inimestel kooserdada seal, oodaku kuni ära sulab või käigu sõiduteel.
Nüüd ma ei suuda otsustada, kas ma olen tigedam siis, kui homme hommikuks ikka veel sahka pole või siis, kui sahk on käinud ja mu ilusti lagedaks roogitud sissesõidutee lund täis läbustand.

MK @ Otepää

Sel nädalavahetusel võitis sport – kõige selle jää ja vihma ja pori kiuste. Kõik suusatajad suusatasid nii kiiresti, et pildile eriti ei jäänud :P Nii et ilusaid pilte vaadake ajalehest ja kujutage endale ette, et selles pildis peitub... noh, ehe emotsioon või... midagi.
Emotsioon oli ehe küll. Ma vist ei olegi varem sellisel suurel spordivõistlusel käinud ja kui Mae oma medali laupäeval välja sõitis, siis rahvas tribüünil oli ikka täitsa pöördes kohe. Telekast seda ei näe.
Omamoodi elamuse pakkus ka majutus Otepää lähistel ühes veel avamata puhkemajas. Kuna too oli avamata ja enne meid seal keegi sees ei elanud, oli maja külm nagu hundilaut. Õhtul maksimumtemperatuuri peale keeratud radika kõrvale lohistatud voodis magama jääda üritades ma tõesti ei uskunud, et ma hommikuks veel elus olen. Majapidamist manageeris aga väga vahva tädi, kes, olles vägagi teadlik oma asutuse puudujääkidest, kompenseeris selle kõrgetasemelise ja ülipersonaalse teenindusega. Mis seisnes selles, et ta pukseeris meid mõlemal hommikul oma isiklikku elutuppa (toitlustusluba asutusel puudus), valge pitslinaga kaetud ümmarguse laua taha, vaaritas meile kohvi ja teed ja putru ning ei tahtnud midagi kuuldagi sellest, et meil on kõhud täis ja pannkoogid ei mahuks enam kuskile. Nagu maal vanaema juures oleks käinud :)