nv action

Sai siis ka see kurikuulus Malev ära vaadatud. CCP parkimisplats oli suuremalt jaolt üles kaevatud, autod risti-põiki troppis seal ning turskel Falcki parkimiskorraldajal selline nägu peas, et hakkab kohe nutma. Mulle ta siiski leidis kohakese, kas oli põhjus ilusates silmades või oli näost näha, et ma tagurpidi manööverdada ei oska, ei tea.
Film ise oli selline kõikuva kvaliteediga mu meelest. Mõned kohad häälestavad selliselt, et vot selle filmi jooksul saan kõvasti naerda ning siis tuleb mingi Lembitu ja hööveldab ja hööveldab ja hööveldab. Vint sai liiga üle keeratud ja kohati hakkas igav, aga üldmulje siiski positiivne – täitsa vaadatav värk.

-------------------------

Aga nv oli uskumatult ilus, highlights’iks MRI 200.-nda bigway (Villemi video ja pildid – mina olen see valge kiivriga, kelle põhivarju klapp lipendab tuules). Kõik 12 olime koos küll ainult maa peal ja lennukis :P, aga ikkagi kõva sõna ning emotsioonid ajasid igast otsast üle. Pühapäeva viimasel tõusul jäi Villemi kaamerasse veel üks ambitsioonikas nikavo-ne-ubili-i-slava-bogu-way. 240 km/h headdown’is maa poole kihutavale baasile järgi lendamine on igati põnev challenge ning oma koha leidmine selles koosluses polnud kergete killast ülesanne, aga igatahes ajas veel õhtul koduski naerma. Ma nüüd riskin pateetiliseks muutuda, aga aitäh, parasemud, et te olemas olete!

huvitav...

... miks on nii, et sümpaatia tekib tasahilju, aga antipaatia (ehkki küll harva) nö. esimesest silmapilgust? Ehk siis see, kui hästi sa kellegagi klapid, kujuneb aja jooksul, aga see, et kohe kindlasti ei klapi, on esimesest hetkest selge.

kolereklaam

Mind haarab iga kord ühe üürikese hetke vältel õudus, kui ma Delfis või kuskil seda hernehammastega poisi pilti näen. Lähemal uurimisel selgub, et tegu on EPKK Tunnustatud Eesti Maitse reklaamiga, aga no andke andeks, selline valulise grimassi ja roheliste hammastega laps mul küll kuidagi tervisliku toitumisega ei seostu. Saatke see laps hambaarsti juurde, palun, ja lõpetage tema kannatuste eksponeerimine avalikus internetiruumis.

katk ja ikaldus

Täna hommikul õnnestus oma neljarattaline sõber mõlki sõita. Pärnu mnt.-l aeglases jorus linna poole kulgedes otsustas üks tibi järsku ilma nähtava põhjuseta pidurid blokki vajutada. Tibi nr. 2 tema selja taga oli sunnitud sama tegema ning siis tuli madallennul tibi nr. 3 ja pani litaka ära. (Te vist juba arvasite, kes on tibi nr. 3.) Pidurdasin küll ja mitte vähe, aga tee oli vihmast märg ja no ei saanud piisavalt kiiresti pidama. Esimene mõte oli rool rapsaki vasakule, teine mõte eieieiiiii, seal ju ka autod sõidavad. Teine mõte tuli õnneks piisavalt kiiresti, muidu oleks lugu hapumini lõppenud. Hoog ei olnud suur ning seekord siis piirdusime üsna tagasihoidliku mõlgiga esiotsas, teisel tagumine pamper lahti ja ripakil.
Nüüd siis pool päeva kindlustuste vahet joostud. (Muu hulgas tegin sotsiaaltööd ning tõlkisin kahjukäsitluse ankeeti ühele vene mammile, kes isegi nii palju aru ei saanud, et lahtrisse kirjaga reg. nr. tuleb auto registreerimisnumber kirjutada. Palju toredaid inimesi.) Ei tea, võib-olla selle esimese tibi minema laskmine oli viga. Tema ja teise auto vahele jäi ca 0,5 mm ja eks algul oli kergendus, et kolme auto asemel ainult kaks kortsus on. Aga tegelt nii järsult ja ootamatult pidurdada pole ikka üldse viisakas. Polnud tal seal ees ka kedagi nii lähedal. Kindlustuse töll ka ütles, et oleks politsei kutsunud, oleks võib-olla vaidlustada saanud. Aga mis läind see läind ja võtsin süü enda peale. Homme siis avaneb jälle hiilgav võimalus sukelduda autoremonditööde põnevasse maailma. Jeee.
Loo moraal: lapsed, hoidke pikivahet! Ja lapsed, krt, ärge ikka niisama nalja viluks keset teed pidureid blokki vajutage, eks!

mõni asi kohe hullupööra meeldib…

... ehk siis alates sellest nädalast saab jälle kaks korda nädalas flamencot tantsimas käia. Seelik mahtus veel jeeli-jeeli selga, aga hingamisest ei tulnud siis enam eriti midagi välja. V. murettekitav, aga see ongi selline indikaator-seelik. Õnneks paistis, et umbes 90%-l tibidest on sama probleem. Ikkagi 3 kuud vahet. Aga igatahes esimeses trennis keegi surnult maha ei kukkunud ja nüüd jälle silmad säravad!
Igasuguste füüsilis-sportlike aladega üldiselt on nii, et nad peavad emotsioone tekitama. Teisiti ma ei taha. Flamencot läheb juba... kaheksas aasta ning ma ei pea kunagi mõtlema endale mingeid ettekäändeid, miks ma ei saa trenni minna. Sest ma alati tahan sinna minna. Samas näiteks aeroobikuid ma eriti ei mõista. Puhtalt füüsiline rutiin mu arust. Või jooga – liiga staatiline kuidagi. Kui te nüüd ütlete, et see peaks mingi mediteerimise-värk olema, siis mu meelest see on natuke kahtlane, et näiteks 2 korda nädalas kellast kellani mediteeritakse koos 20 võõra inimesega ühes ruumis. (Siis on usutavam, kui üksi olles ja siis kui tuju tuleb.)
Mitte, et ma tahaks neid alasid halvustada miskit pidi, aga ma lihtsalt ei mõista nende pointi.
Igasugu kestvus- ja vastupidavussportide jaoks ma olen liiga distsiplineerimatu jällegi. Iseenesest metsajooks näiteks on täitsa OK tegevus, aga mõte sellest, et vot homsest alates tõusen iga hommik tund aega varem ja lähen jooksma, on vastunäidustatud. Ikka see va rutiin.
Kui flamencot ei oleks, siis võiks kõne alla tulla veel näiteks salsa või bailatino vms. Ja argentiina tango võib ka elulahe olla. Üldiselt võib nõus olla, et igasugune tervisesport tekitab hea enesetunde, aga kui palju on seal sellist linnuke kirjas / tegin ära / elan tervislikku elu rahulolu ning kuivõrd seda, et sa tõesti naudid iga hetke, mil sa asjaga tegeled?

----------------------------

Ahjaa, see kana tuli täna meile ka. 10 punkti Eesti Postile hea idee ja lööva teostuse eest. Mul siis pole ka kahju neile natuke tasuta reklaami teha.

ilus oli

Kuidas see suvi küll nii kiiresti otsa saab ah? Kuidagi ei taha pähe mahtuda mõte, et äkki see nädalavahetus oligi viimane... Eiolnudeiolnudeiolnud!!!
FS3 3. round sai laupäeval ära hüpatud. Kolmest parim tulemus, ehkki umbes pool brainlocki mul alguses tekkis. Aga see läks õnneks suhteliselt kiiresti üle. Selja pööramine tuli ilusti koha peal välja, aga V-st Accordian’i minnes liikusin natuke liiga kaugele ning tagasi tulles hoo maha pidurdamiseks kasutasin jälle tiimikaaslase keha enda oma asemel. Aga punkte sealt igatahes tuli ja õnneks stiilipunkte minu andmetel ei jagata :)
Kadri grääbis Mardi video seest ühe pildi ka välja:

Sabrega saime laupäeval juba päris headeks sõpradeks, aga pühapäeval tekkisid jälle lahkhelid ning vahepeal juba tekkinud mõtte ennast 150-se peale downsizeda teostamine jääb arvatavasti järgmisesse hooaega. Tsoome siin ükspäev kaebles, et maandumisel põlv maha panna on paha. Noh, ütleme siis nii, et kui ma laseks ennast heidutada kõikidest neist kordadest, mil ma lisaks põlvele olen maha pannud ka käed, kõhu või näo... siis ma ilmselt käiksin kaberingis või kuskil praegu :P
Ilusa punkti pani nädalavahetusele (pool)mudilaste 6-way, mulle kohe istub selline kihutamise värk :) Ja manifestimisega saab ka hüppamise kõrvalt kambakesi hakkama, ma küll üritasin ühte 1500 mudilast vargsi 4000 peale sokutada, aga näe täitsa asjatult.
Ilus oli!

unes ja ilmsi

UPDATE: FS3 videod Mardi kaamerast, proovikas, round 1, round 2.

-----------------------

Unenägu ööl vastu laupäeva.
Laupäeva hommikul tuli SMS-listi sõnum, et Leti pealt ei hüpata, kuna tolle mootor olevat kokku jooksnud. Mambur tegi elaklaste seas kiire korjanduse (mingi 34 eeku per feiss läks), hankis uue mootori ja pühapäeval oli Let jälle lennukõlbulik. Töö kiire ja korralik!

-----------------------

Pühapäeva hommikul tihedas udus Pärnu poole sõites ütlesin “aga tegelt oleks täitsa lahe sellises udus lennata...” Ära sõnusin. Esimese tõusu eel korraks nägu näidanud selgem taevas kadus kibekiiresti, kui lennuk rattad stardirajalt lahti sai ning asemele tekkis Suur Paks Pilv. Kui uks lahti tehti, paistis maad väga ähmaselt (aga ega ma ei passind kah eriti, vaja ju sooritusele keskenduda). 1200 peal breik-offides olime igatahes paksus pilves. 1000 peal sama seis, ei julgenud visata veel. 900 peal ei julgenud enam mitte visata (et krt teab kuhu ja mis suunas ma träkin...). Varju avanedes olin nagu paksu valge vati sees, nähtavus suvalises suunas ümmargune null. Õrna aimu ka ei ole, kus olen. Äärmiselt sürr tunne. Kedagi teist ei näe, nagu oleks täiesti üksi seal. Ja unenäos, mitte Pärnu taevas. Kuni 600-ni istusin pidurites ja keerutasin väga-väga aeglaselt allapoole. Siis hakkas lennurada ähmaselt paistma. Uhh, lennuvälja kohal vähemalt, aga mispidi ja kus otsas? Alles 500 peal sai pilt päris selgeks.
Selline natuke hirmuäratav usalduse ja kõhutunde värk.

----------------------

Aga muidu oli jälle FS3, 3 proovikat ja nüüd 2 võistlushüpet ka purgis. Leti pealt tulid exitid ikka nutused (kohe lennukis vale gripi võtmine ka ei aita kaasa, muide), aga AN-28 pealt lendasid ilusti. Ühesõnaga asi täitsa töötas, ehkki sekka paar bust’i ka tuli ja käe lõin vastu lennukit ära. Ja Sabrega sain paar svuubi moodi asja kätte, aga PRMKKK on mul nii veres, et ma teen ta mõnikord ka siis, kui nagu otsest vajadust ei olegi :)

----------------------

Esmaspäeva hommik, tööle minek.
Teen autovärava lahti. Lähen garaazi juurde ja avan ukse. Lähen autovärava juurde tagasi ja panen selle kinni. Istun autosse, sõidan garaazist välja ja... jään lolli näoga kinnist väravat vaatama.
Ma olen jätkuvalt selle poolt, et esmaspäeva hommikud tuleks ära keelata.

küll elu oleks lihtne...

... kui ma teaks, mida ma tahan. Mitmendat aastat tekib septembri alguses vastupandamatu soov kuskile areneda. Aga magistri jaoks ei ole aeg veel küps ning lihtsalt niisama linnukese kirja saamiseks sealt ennast läbi vedada ka ei taha. Äkki hoopis teine bakalaureus? Et teeks mingi totaalse kannapöörde…

----------------------------------

Siis ma veel vaatlesin ämblikke. Iga hommik on ilge mäsu neid kogunenud garaaziukse kohale prakku. Chillivad seal kambakesi. Aga alati ainult ühe uksepoole peal. Ma ei mõista, mille poolest see teine pool kehvem on? Ja siis veel see, et miks nad just sinna prakku ronivad? Oleks mul nii pikad jalad, ma küll ei roniks, ma arvan. Pärast koivad kõik segamini ja pusas, jaga siis, et mis kelle oma on.

nädalavahetuse skoor

Hommikuid, mil ärkamisele järgnes pettumine: mõlemad
Emaga Sustainable development vms. teemalise magistrikursuse loengumaterjali parandatud (lehekülgi): 211
Päevi, mil metsas hulkudes äikese ja paduvihma kätte jäädud: 2
Õega inimkonna demoraliseerumise teemalisi filosoofilisi vestlusi peetud: 1 (Metsas. Paduvihmaga. Mina olin poolt.)
Romaanivõistluse võidutöid läbi loetud: 1 (jälle olen kuival…)
Langevarjuhüppeid tehtud: 0

FS NV

Oi oli ilus nädalavahetus! Märksõnaks FS3 treeninghüpped Priidu ja Markoga, laupäeval 3 tk. Järeldused:
1) Exitid tahavad veel kõvasti harjutamist, rabeluse käigus kaotasime liiga palju aega. Stariga saab hakkama, aga va vibu ei tahtnud mitte lennata. Esimesel katsel jäin tiba hiljaks, teisel katsel oli ajastus õige, aga ikka läks aega kuni stabiilseks sai. Koos siiski püsis.
2) Leveliga probleeme pole. Algul olid väikesed vahed, aga koos harjutamise asi ja viimasel hüppel oli juba täitsa hea. Põhimõtteliselt saan lennatud sellisel levelil nagu parasjagu vaja on. Liibukatega meestest allapoole saan ka klubitunkega painutatud, nagu selgus siis, kui pidin ülejäänud kahe poole seljaga olema, silmkontakt puudus ning kartusest flõutima jääda väänasin ennast suht hobuserauaks :) Teisel katsel vaatasin silmanurgast ja püsisin enam-vähem seal kus vaja. Kõrvalnähud: hetkel toimub kõigis B-poole lihastes piimhappeline käärimine, pead kuklasse keerata ei saa ja selg on valus.
3) Punkte ei jõudnud lugeda, aga miski 3-4 korda keerasime igal hüppel eelmise aasta kujundite kombinatsioone ära küll. Esimene katsetus oli suht rahutu rabelemine (Villemi viidikas - enne segadusi videoosakonnas saan kokku 9 punkti, pärast oli vähemalt 1 star veel koos), aga järgmised juba rohkem controlled manner nii-öelda. Peab lihtsalt rahulikumalt võtma asja, kiirustamisega kaotab aega ja pööretega lähen ka liiga kaugele ära. Video on ikka äärmiselt tänuväärt õppematerjal.
4) Lahe oli :)!
5) Vt. eelmine.

Selle mõtlesin ka õhtul välja, kuidas pühapäevases 7-way’s oleksin ilusa kontakti saanud võtta.

Ahjaa, siis veel downsizesin 195-se Clipperi pealt 170-se nullika Sabre peale ennast. Ammu oli plaanis, aga koledate maandumiste pärast ei julgend. Avanemine oli esimesel hüppel suht aeglane, isegi üks tropikeerd oli kuskilt sisse nihverdanud. Keerasin tüübi siis välja ja nägin pea kohal tavalisest väiksemat kangatükki, mis üsna vilkalt oma elu elas seal :) Natuke jube oli ja esimene mõte – no way, sellise elukaga mina küll maanduma ei tule! Aga ega eriti valikut ei olnud. Proovisin siis pöördeid ja pidurdamist ning peale paari 360-kraadist sain aru, et see vari mulle ikkagi väga meeldib juba. Maandumised olid koledad mõlemal katsel, fleerisin liiga kõrgel ja närv ei pidanud vastu, aga sellega ma olen juba harjunud.
Nüüd siis vaja lõpuks propack selgeks õppida, esimene tund Jamburi käe all on juba võetud ka :)

träffik

Vastuse-Vadimi sõnul pidavat eestlaste blogid valdavalt virisemisblogid olema. Ma vaatasin, et sellist ehedat virisemist minu omas pole suht ammu olnud, nii et nüüd siit igatahes tuleb!
Kes seletaks ära, mis aspektist oli hea mõte Tondi tänaval ca kilomeetrisele lõigule 4 ringristmikku ehitada? No okei, kaks tükki ma veel annan andeks (Linnu tee ristmikul ja Selveri juures), aga need ülejäänud kaks? Vaevalt saad hoo üles, kui juba pead jälle pidurdama hakkama. Keskkonda saastab ja väga hea ummikupotentsiaal on nüüd ka sellel tänaval, kui kunagi sinna rohkem liiklust tekib. Ma ei ole küll täheldanud, et seal kõrvaltänavatel selline träffik huugab, et vanaviisi hakkama ei saaks. Esimene nädal aega umbes olin korralik ja näitasin ringilt välja sõites suunda nagu peab, aga enam ei viitsi ja paistab, et keegi teine ka ei viitsi. Kellele sa seal ikka näitad. Mulle vist isegi meeldis see remondieelne kuumaastik rohkem, seal oli teatud vilumuse saavutamisel võimalik niimoodi ka sõita, et pidurit ei vajuta ja autost juppe ka maha ei jää.
Nüüd on nii, et ma juba kolmandat päeva järjest toitun saiakestest, sest Selverisse söögi järgi sõitmine on lihtsalt liiga tüütu. Selles ma süüdistan Songisseppa ja tema käsilasi (või kes iganes neid asju välja mõtleb). Kontorist teises suunas sama kaugel on Kristiine keskus, aga seal parklas on ka elunõme puseleda ja pealegi on toiduosakond parklast nii kaugel, et sinna jõudmine võtab pool päeva aega ja tagasi tulemine teist sama palju. Olen nördinud.
Aga Pärnu maantee remonditavale lõigule võiks mingi webcam’i välja panna, et saaks enne töölt lahkumist vaadata, kas tasub sinna tükkida või mitte. Sealsetel remondimeestel on vist mingi haige inside joke, pannakse välja märk, et kaks rida lähevad üheks. Siis mittevilunud liiklejad reastuvad paaniliselt ümber. Tegelt ei kao see teine rida kuskile. Eile tipptunnil koju sõites tegin igavese ringi, et mitte sinna sattuda. Vahet polnud eriti, mujal olid ka ummikud.

--------------------------------------

Aga kirjandusrubriigis on hetkeolukord selline, et William Reymondi JFK sai just läbi. (Selline pealkiri on pandud ilmselt ainult müügiedule mõeldes, kuna JFK mõrvast tehti põgusalt juttu alles 50 lk. enne lõppu ning ülejäänud aur kulus Johnsoni materdamisele. Nii et LBJ oleks asjakohasem pealkiri olnud.) Hommikusöögi kõrvale olin sunnitud Cosmopolitani lugema (väkk!) ja nüüd ma tean igasuguseid asju. Oskab keegi soovitada / laenata mõnda väärt teost? Kellelgi oli see Sass Henno raamat, aga ma ei mäleta, kellel?

inimesteta töötamine

Ei saa mina aru inimestest. Vaja üks uus tegelane firmasse tööle võtta. Mees saadab CV, käib vestlusel. Tundub täitsa OK. Lepime kokku, et teeb 2 proovipäeva, et töö iseloomuga lähemalt tutvuda. Siis otsustame, kas teda tahame ja kas tema meid tahab. Esimene päev on mees õigel ajal platsis, teeb päev otsa tööd, silma paistab olevat, ättitjuud ka täitsa OK. Ühesõnaga, lootustandev. Lepime kokku, et järgmine päev tuleb samal ajal.
Teine päev meest pole. Ei helista ka. Nüüd ei teagi, kas jäi rongi alla või on lihtsalt jobu. Mul igatahes tuli see film meelde, mida talvel e-pöffil vaadatud sai, mis ta nimi nüüd oligi… ? See laheda eesti mehega, keda ema sundis tööd otsima?
Esmaspäev ei ole inimestega töötamise päev. Eriti, kui pole inimesi, kellega töötada.

iroonia ja poeesia

"Kindlasti ei leidu meie seas palju puhtakujulisi kirglikke idealiste. Aga ideaalina pakub see võimast alternatiivi iroonia tüütule poliitilisele korrektsusele. Õigemini enesetsensuurile, mis ei lase meid rind ees ellu sisse murda. Nagu manitseb kõiki arglikke eskapiste suur Morrisey, üks väheseid, kes on osanud iroonia ja kirgliku maailmavalu lõimida vastupandamatuks poeesiaks: “too much coffeine in your bloodstream, and lack of real spice in your life”. Lõpetage see ebaviljakas künismiga poosetamine ja laske kordki kireloom vabaks. Tooge maa peale põrgusse unustatud Orpheus ja tunda ennast tegelikult elusana.
Ilma et mõtleks kogu aeg, mida teised must arvavad."

Nii kirjutab Andres Maimik eilses Areenis. Heasti kirjutab.

mul on vabadus blogida

Lugesin siin vx-i ja meduusi kirjutisi ja ei saanud ka enam vaiki olla.
Mind siiamaani aeg-ajalt tabab mõte, et miks ma ikkagi blogin? Kui ma asjaga algust tegin, siis nägin vaimusilmas hoopis teistsugust üllitist kui see, mis ta praegu on. Et hakkan blogi igasuguseid diipe ja segaseid mõtteid kirjutama. Noh, praegu on seis selline, et diipe ja segaseid mõtteid on umbes 0% ning ülejäänud 100% on triviaalne olme-ila. Vahepeal juba ehmatasin ära, et milles asi, kas mõtlemisvõime on mind täielikult hüljanud? Tegelikult ei ole. Lihtsalt need mõtted ei taha blogi ennast publishida, ja mis ma siis sunnin neid. Igasuguste hingeasjade jaoks ei ole ka blog õige koht mu meelest. Need asjad las jääda sinna kus nad on (kasvõi hinge, näiteks) või siis publishigu ennast vahetult, näost näkku ja väiksemas seltskonnas.
Hiljuti kappi koristades leidsin sealt vanad ülikooli konspektid. Muu hulgas ilge pataka Sodila-nimelist kirjandusteost, mille õega kahepeale kokku kirjutasime. Kui parasjagu loengus konspekteerida ei viitsinud, siis kirjutasime lihtsalt päevakajalistel teemadel. Tagantjärgi loe ja naera lolliks, kuigi kõigest enam aru ei saa. Põhimõtteliselt oli nimetatud teos ju blogimise esivanem, mis siis, et bloogspot dot kommi asemel oli paber ja pliiats.
Ilmselt ma siis blogin ikkagi sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib blogida. Omal perverssel moel võib see isegi mingi loominguline väljund olla. Kas see näitab, et ma olen miskitpidi edev või või asotsiaalne või misiganes? Aga vahet ju pole tegelikult. Olen see kes olen, ja point on ikkagi vaataja silmades. Ma ei defineeri ennast läbi blogimise ega ürita meeleheitlikult vastanduda mitte-blogijatele. Kirjutan siis, kui tuju tuleb. Kui ei tule, siis ei kirjuta. Kui enam ei meeldi, siis jätan maha. Nii lihtne ongi. Ja kui keegi tuulikoch arvab, et blogijad on 10-l juhul 10-st nõmedad ja õnnetud inimesed, siis las arvab. Et ma selle põhjal oma tõekspidamistes mingeid korrektiive hakkasin tegema, oleks sama absurdne, kui ma jätaksin langevarjumise maha, sest keegi delfi peldikuseinakommentaator arvas, et langevarjurid võiks ennast kõik põlema panna. Ma ei ole kariloom!
Ja pole üldse välistatud, et ma kunagi siiski hakkan siia neid diipe ja segaseid mõtteid ka kirjutama. Siis, kui tuju tuleb.

chillime, vol. 2

Tuli järsku tahtmine blogida, aga ega eriti midagi öelda ei olegi. Põhimõtteliselt kõik on samamoodi nagu eelmises postituses, ainult Da Vinci koodi asemel on nüüd Inglid ja deemonid. Illuminaadid ja vabamüürlased ja värgid.
Lisaks ähvardab täiesti reaalne oht, et pühapäeval tuleb Alice Cooperi kontserdile minna. Muusikakauge inimesena ei oska ma selle mehe loomingust eriti midagi arvata, meenub ainult üks Poisoni-nimeline hitt. Ja see vist oli kuskil 80.-ndate lõpus või 90.-ndate alguses. Ühesõnaga siis, kui noortelehes Meie Meel (või oli ta siis veel Säde?) hakkas ilmuma rubriik Levilemmik. Seda ikka tean ka, et tüüp väidetavalt laval kanu tapab (aga ise vist seda eitab) ja et tal on kole make up. Vana mees juba, mis ta jandab.

chillime

Puhata on mõnus. Üksi olla on ka mõnus. No tegelikult mitte päris üksi – kass on ka. Tõuseme üles siis kui uni ära läheb (täna kella 12 paiku näiteks). Siis lebotame päev otsa rõdul



ja loeme Da Vinci koodi. (Lõpuks jõudsin ka selle paljukiidetud ja –kirutud üllitise kätte võtta. Põnev on küll, aga siiski mitte päris see, mida ootasin.) Vahepeal loeme meile ja blogisid. (See käib nii, et kass lihtsalt p e a b minu ja monitori vahel, st. klaviatuuri peal istuma ja käpaga kursorit püüdma. Aga tohli lingitud Happy Tree Friends klipp talle ei meeldinud – tüüp konkreetselt urises selle põdra peale.) Varem oleks selline niisama vedelemine mul umbes kahe päevaga üle visanud, aga praegu six days and counting ning täpselt see, mida vaja.
Täna käisin korra kontorist läbi – juba paar päeva pole ükski töömeil minuni jõudnud ja asi paistis kahtlane, aga ma eriti ei kiirustanud ka probleemi fiksima :) Selgus, et server oligi vahepeal kuskil ära käinud. Nüüd jälle spämmi tuleb.
Igatahes pole hetkel kõige vähematki tahtmist kuskile inimeste sekka minna. Selleks on homne päev :) Esimesed 24 tundi mula-listis panid isegi minusuguse tolerantse inimese tõsiselt kaaluma unsubscribemist (inimesed, hankige endale hobisid või midagi :)!), aga vaatame veel seda asja.
Nüüd istume siin väikese musta metselajaga, joome teed, sööme shokolaadi ja blogime. Publishimise ajaks peab tuppa minema, wifi rõdule eriti ei ulatu.

lasagne con ragu di manzo

500 g lasanjeplaate, 150 g parmesani juustu, 300 g mozzarella juustu.
Hakklihakaste: 3 sl oliiviõli, 400 g hakkliha, 1 suur sibul, 3 küüslauguküünt, 2 loorberilehte, 1 porgand, 1 suur tomat, 400 g kooritud konservtomateid, 2 sl punast veini, 1 tl suhkrut, soola, musta pipart, jahvatatud muskaatpähklit, värsket basiilikut, 1 spl võid.
Bechamel-kaste: 80 g võid, 1 l piima, 1 dl nisujahu, soola, valget pipart, jahvatatud muskaatpähklit.

Valmistamisõpetust ma ei viitsi kirjutada :), kui huvi on, loetagu raamatust Modernne Itaalia köök alla Bocca. Tulemus igatahes ei olnud üldse paha, eriti inimese kohta, kes ilma Selveri köögita tõenäoliselt umbes kolme päevaga nälga sureks.

tuli ja läks...

Parasummer on selleks aastaks selja taga ja … ei oskagi nagu midagi kirjutada selle puhul. Täielik emotsioonide, elamuste, muljete, uute kogemuste ja fun’i overload. Olen siis täiesti ebaoriginaalne ning liitun juba kõikvõimalikes muudes kohtades välja öeldud tänusõnade ja komplimentidega korraldustiimi aadressil.
Mis siis tehtud sai? Speedstar’e ja teisi vähe suuremaid way’sid sai hüpatud. Selliseid viiest kuni kümnest tegelasest koosnevaid. Avastasin, et ma täitsa oskan lennata :) Kaks naiste bigway rekordi üritust, millest esimene oli juba lootustandev (9-st 7 koos – coachimine by Markku oli väga abiks), aga teine täielik võileib. Baas (sh. siinkirjutaja) oli alguses headtownis, siis pooldus ja üks pool träkkis minema :). Aga paar kuud sitta suusailma on veel ees ja küll me selle rekordi ka ära teeme!
No ja siis veel Beachlanding ja Rokiosakond ja naked base jump Pärnu kesklinna sillalt ja kõik need muud üritused… See oli vist Pirts, kes muljetas, kuidas ta Sunset’i naistepeldikus kultuurishoki sai. Ma sain ka :) Vaatad nõutu näoga seda plastmassist beibede karja (võimalik, et ma olen praegu pealiskaudne, aga las ma siis olen) ja mõtiskled endamisi, kas nad on tõesti samast liigist kui parasemud ülemisel korrusel. Parasemud, kes on otse lennuväljalt laekunud (teate küll, see mitte eriti moekas tulin-just-angaari-põrandalt-püherdamast-look), räägivad whuffo-rahvale arusaamatus keeles ning unega võideldes aeg-ajalt porisevad “no tuleb see Rokiosakond juba või, saaks Jõekääru magama”. Ja kui siis Rokiosakond lõpuks tuli, kippus klubil katus pealt sõitma. Lahe on sellesse liiki kuuluda :)
Uskumatu oli veel see, et terve nädala jooksul sain täpselt 2 (kaks) tööalast telefonikõnet. Tavaliselt puhkuse esimesel päeval saan vähemalt 20. Tekkis juba mõte, et üks kahest – kas olen lõpuks ometi delegeerima õppinud (ebatõenäoline) või on kontor maha põlenud (ei olnud).
Aga pärast Parasummerit võiks järgmine kord korraldada mingi võõrutusravi või rehabilitatsiooniprogrammi moodi asja, aitamaks skaidaiveritel võimalikult sujuvalt igapäevaellu naasta. Minul praegu igatahes miski ei toimi nii nagu peaks ja kontoris istuda on tõeline piin. 3 päeva veel ja siis jälle puhkama :)

viimse reliikvia radadel

Vahepeal on nii palju juhtunud, et nädalatagused sündmused tunduvad kuskil kaugel minevikus aset leidnud olevat.
Ürituseks siis firma suvepäevad ning programmis ratsamatk Viimse reliikvia radadel Põlvamaal. Esimesed 8 kilomeetrit möödusid rahulikult sammu sõites ja Eestimaa ilu imetledes (no tõesti on vapustavalt ilus!). Piknikuplatsile jõudes oli tagumik kange ja käed rakkus (reminder: kui ikka targemad soovitavad kindad kätte panna, siis kuulatagu!), aga asi oli ka seda väärt ning koostöö hobusega sujus hästi.



Pärast lõunapausi küsiti, kes tahab tagasiteel kiiremasse gruppi minna, saab traavi ja galoppi ka proovida. Milles küsimus, loomulikult kiiremasse! No ja vot siis hakkas sõbrake hobune (kelle nimi muide oli Vagur) igasuguseid trikke tegema. Kui teised hobused kiirema käigu sisse panid, siis tema veel lonkis ja uimerdas ning siis äkki taipas, et helljee, teised juba kaugel ees! Ja padavai järele neile. Samas oli tegu üsna otsustusvõimetu loomaga ning järgmisel hetkel pani ta pidurit ning hakkas rohtu sööma. Teate, mis tunne on galopeeriva hobuse seljast maha lennata? No vot, mina nüüd tean. Neli korda lendasin ja neli korda ronisin lolli järjekindlusega tagasi. Ütleme nii, et PRMKKK-skillid kulusid marjaks ära. Aga tegelikult polnud hullu midagi, hobune oli õnneks suhteliselt madal :) ning nii palju oidu on neil ka peas, et inimesest üle ei trambi. Nii et vaatamata äpardustele väga lahe elamus!

öö

Viimased nädalad tööl on olnud nii kiired, et mulle tuleks küll vähemalt tuletõrjuja kvalifikatsioon omistada. Asi kulmineerus täna 20 minutit enne 17-t, aga võimatu sai siiski ära tehtud. Kuni 22-ni ülehelikiirusel sebimine kontoris, et asju enne puhkust joone peale saada.
Kell 23 istusin bussijaamas ja ootasin bussi nr. 733, mille lastiks kari mõttetuid inimesi ning kast Elaki särkidega. (Vahemärkus - uus sümboolika igatahes töötab. Trükifirma-mees juba küsis, mida peab tegema, et langevarjuriks saada. Kui kuulis, et järgmine kursus alles 22.07 on, lubas Parasummerile tandemit hüppama tulla :)
Kell 00.30 sõin lõunat. Siis pakkisin nädala aja elamise kokku. Nüüd blogin. Kohe vajutan publish nuppu ja lähen tuttu ära.
Kell on 02.40. Kahe tunni pärast äratus, veel natuke pakkimist ja start lõunaosariikidesse firma suvepäevadele. Kosel saan ehk roolist ära ja paar tundi tagapingil magada. Muidu võib juhtuda, et jään ratsamatkal hobuse seljas magama. Ja kukun alla. See võib valus olla.
Parasummerile poolest pühapäevast.
Ühtegi emotsiooni peale väsimuse ei ole. Und ka ei ole, selline vastik motoorne rahutus on sees.