šeigivad

Eesti baarmenide meistrikad olid eile. Oi mulle meeldivad need värvilised kokteilid :) Enne show vooru kahjuks kooles fotoka aku ära, nii et seda te siin ei näe, kuidas trikimees šeikerist porgandid välja võlus ja pudelid lendasid. Põhiline, et kildu saaks, nagu asjaosalised ise kinnitasid.

wine mess

Ei, pealkirjas ei ole viga - nädalavahetusel toimunud veinimess sai meie rahvusvahelises ettevõttes endale kiiresti kakskeelse tööpealkirja :) Sai jälle tarka juttu kuulatud ja aetud (sekka muidugi lolli ka).
Aga pildil olev kork esindab ühte kahest veinist, mida ma lihtsalt ei raatsinud välja sülitada.

vabalangemineeeee.....!!!

Kui mult täna hommikul küsiti “mis plaanid sul siis selleks nädalaks on”, oli pea täiesti tühi. Vaatasin ruttu eelmise nädala meilid üle, et meelde tuletada, mis elu ma enne nädalavahetust elasin. Raske on maa peale tagasi tulla!
Laupäeval sai lennatud viieseid ja kuueseid speedstar’e. Mu FS-suit ruulib! Millaski väitsin siinsamas blogi veergudel, et ikka inimene lendab, mitte suit. A vat enam ma ei ole kindel, nüüd vist lendab just suit ja mina tolknen lihtsalt seal sees kaasas nagu. Nii hea on lennata! Ei olnud mingit erilist pingutust vaja, et kaugel allpool olevale baasile järgi jõuda ja esimesena dokata, ehkki viimasena väljas. Samas kujundist allapoole ei sattunud mitte üks kord. Pidurdamise ajastust tuleb küll veits timmida, otsemini peab ka kohale saama.
Pühapäev algas päris okei kuusveiga, aga kole maandumine nullis positiivse emotsiooni. Võib vist öelda, et see oli mu läbi aegade teisena kõige hullem maandumine (esimene oli kunagi ammu Ämari betooni). Suht madalal langetatud otsus kurssi igaks juhuks sutsu vasakule tõmmata (aga tõesti ainult sutsu) päädis ootamatult kiire maapinna lähenemise ja ehmatusest tingitud fleerimispuudulikkusega. Paha tunne näris ja näris kuni ajas mu päeva viimasele tõusule ja siis oli kõik jälle okei.

kalleim riietusese minu garderoobis

Ma pole kunagi aru saanud naistest, keda teevad õnnelikuks naaritsakasukad ja muu selline kraam, aga üks hästi istuv custom-made FS-suit toob naeratuse näole küll :) Kui lendab sama hästi kui välja näeb ning õhus laiali ei lagune, siis Tony saab andeks need 40 ekstra taala.
Nüüd on hädasti vaja sobilikke tingimusi toote testimiseks.

euroopaliku paljunemise müsteerium

Üks väljamaistest koostööpartneritest, kellega ma tihedalt suhtlen, oli juba mõnda aega väga rase. Aga ta ei plaaninud ei enne ega pärast sünnitust puhkusele jääda. Nii pidavat euroopalik olema.
Täna selgus, et ta on vahepeal emaks saanud. Samas on ta iga jumala päev mulle tööalaseid meile saatnud ja vägagi kindlakäeliselt protsesse ohjanud.
Ma nüüd mõistatan, millal ta sünnitamiseks aja leidis. Kindel on see, et ta ei lahkunud arvuti tagant. Küllap siis oli kalendris koosolekute vahele üks pooltunnike planeeritud.

õitsevad

Krookused õitsevad! Ja naabri tiibeti mastiffidel on üheksa kutsikat. Üheksa väikest piimalõhnalist koeratitte, kes vaikse vigisemise saatel mööda oma aedikut ringi paterdavad ja aeg-ajalt kummuli kukuvad :)

versace

Apple Martini ja Pierre'i trühvlid

Vähe sellest, et elu on ilus – ta ka maitseb hästi :) Ja reedese EPL-i vahel olevas Veinilehes on kaks minu kirjutist, ehkki küll nuditud kujul ja kaugeltki mitte nii ilusad kui minu originaalid :)

Neljapäeval kell 12.45 astusin silmakliiniku uksest sisse ja kaks tundi hiljem käsikaudu kobades välja (sest silmad jooksid ämbrite kaupa vett ja ma ei julgenud neid igaks juhuks lahti hoida eriti, aga samas ka mitte kinni panna :)). Reede hommikul järelkontrollis diagnoositi mul 100% nägemine. Nüüd on 3 päeva opist möödas ja... vot hõiskan jah enne õhtut!
Ma tahan öelda, et kui te mind näiteks liikluses autoroolis kohtate, siis hoidke parem heaga eemale. Sest ma vahin ringi kogu aeg! Ma näen tänavasilte mitme uulitsa kaugusel ja outdoor reklaamide kõige peenemaid kirju.
Täna nägin metsas pasknääri. Mitte “mingit lindu”, vaid krdi pasknääri! Ma vaatasin talle otsa ja nägin, et ta on pasknäär, noh!
Ma näen asju, mida ma pole 20 aastat näinud! Õhtul on imelik nii hea nägemisega magama minna :) Ja mõnikord ma ikka haaran automaatselt prillide järgi.

See kevad tuleb teisiti. Elu on vaatamist väärt!

nagu orav rattas

Ikka on kiire-kiire-kiire. Ei jõudnud see nv finski domikusse, ei jõua ka järgmisel. Järgmisel nädalavahetusel tuleb vist üldse nii päeval kui ööl töökohustusi täita.
Reedel pani meilboksist leitud reservation mind üheselt fakti ette, et maikuus oma sünnipäeval olen üksinda Kopenhaagenis. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga naljakas ikkagi, et keegi polnud ette hoiatanud. Ja arusaamatu, sest tegelt on destination hoopis Stockholm. Möh.
Aga neljapäeval ma tööd ei tee. Lähen hoopis noa alla. Või noh, laseri alla tegelikult. Hirmu veel ei ole, aga hiljemalt eelmiseks õhtuks kindlasti tuleb. Ma pärast kirjutan teile, mis tunne on olla nägija :)

kevad!

Ega hea tuju ei eeldagi suurt muud kui sinist taevast ja kevade lõhna ja pajutudusid ja teadmist, et varsti-varsti…
(Ja teadmist, et selle eelmise lause võiks ma lõpetada vähemalt kümnel erineval moel.)

Täna luurasin roostikus parte. Ma tahaks siinkohal öelda, et part kui nähtus on tänu linnapartidele kõvasti devalveerunud. Metsapart on ikka metsapart.

reaktsioone Elaki naistekalendrile

Meeskolleeg vaatab Elaki naistekalendrit.
Tema: They are all skydivers?
Mina: Yes.
Tema (jääb maikuud vaatama): Tal on ilus… (näitab näpuga) how do you call it in Estonian?
Mina: Tagumik?
Tema: Exactly! (hääldab püüdlikult) Tal on ilus tagumik!

Sama kolleeg, paar päeva hiljem.
Tema: So, where can I buy this calendar?
Mina: I’m not sure. I think these are sold out.
Tema (lehitseb, jääb septembri juurde pidama): I really like her… (emotsionaalselt) but she looks as if she has had such a hard life!
Mina: I think she is OK now.
Tema: Are you sure? I mean… just look at her!!!

Teine meeskolleeg:
Tema: Kle kas sul kalendrit on vaja?
Mina: Ei, mul on kalender.
Tema (vaatab): Ohhhoooo...!!! Ma ei teadnudki, et sulle naised meeldivad.
Mina: Aa.
Tema (lehitseb kalendrit)
Mina: Nad on kõik langevarjurid.
Tema: Oi, sa oled juuni! Juuni on minu kuu. Ma märgin siia oma sünnipäeva ära.
Mina: Ei sodi mu kalendrit!
Tema: Ma kirjutan hästi väik...
Mina: Ei sodi!!!
Tema (loobub, lehitseb edasi): Ja sa tunned neid kõiki?
Mina: Jaa.
Tema: Kas te mõnikord mingeid pidusid ka peate?
Mina: Jaa.
Tema: Kutsu siis mind ka järgmine kord, onju?
Mina: Okei siis.

may the force be with you

Eile vaidlesin tükk aega inimestega, et on neljapäev, mitte reede. Ma olin selles jumala kindel. Ilmselt oleksin täna hommikul tööle ka läinud, kui mind poleks siiski ümber veendud.
Esmaspäev lõppes kontoris kell 23.30. (Miks, miks ma jätan olulised asjad alati viimasele minutile?) Siis koju asju pakkima, magamiseks jäi täpselt poolteist tundi ja und ei tulnud, sest äratuskell (back-up moblaäratusele, õigustatud) tiksus. Kell 3.00 üles ja Oslo poole teele. (Ma polnud isegi kolleegi presentatsioonist virutatud slaide läbi lugenud, enne kui nendega peale lendasin.) Õhtusöögi ajaks olin enam-vähem 40 tundi jutti üleval olnud (kui see poolteist tundi vahepeal välja arvata) ja kui vein ka lauda toodi, oli nägemist…
Teisel päeval oli ette nähtud Argentiina veinide degusteerimine enne lõunasööki. Neid oli tükki viiskümmend erinevat, ära maitsta jõudsime 33. Krt ma olen ikka nõrk sellise tempo jaoks :)
Norrakad on hästi sõbralik ja tore rahvas. Ja nad söövad kohutavates kogustes saia. Kontorilõuna nägi välja nii, et lõigati endale mitu hiiglaslikku viilu saia ja pandi sinna peale asju. Kohvipausi ajaks (ca tund-poolteist pärast lõunat) toodi kausitäis (jällegi hiiglaslikke) kukleid maasikamoosi ja mingi pruuni karamellimaitselise juustuga. Ja nii edasi. Piiratud valimi põhjal läbi viidud vaatlus andis tulemuseks, et keskmine norra naine on keskmisest eesti naisest vähemalt 50% suurem. Pärast lennujaamas söögikohta otsides tuli kurja vaeva näha, et leida mingit toitu, mis ei koosneks saiast.
Neljapäeval tagasi kodukontoris. Eksülemus helistas – kujundaja gripis, karauul, tule aita. Läksin, aitasin.
Reedest ma ei mäleta eriti midagi.
Täna on plaanis veel asju kirjutada (ei, mitte ainult blogi :)) ja tõlkida. Ja mõelda. Ja lugeda, kui aega jääb.

Aga ma olen õigel teel. Ja rahul ja motiveeritud ja ma tean, mida ma tahan. Vahelduseks. Enamuse ajast :)

langesin tsüklisse

Eile langesin üle hulga aja tsüklisse jälle. Rohkem kui aasta aega olen suutnud ennast nädalavahetustel kontorist eemale hoida, aga nüüd siis murdusin. Murphy (noh see, kellel seadus on) küll üritas mu teele takistusi veeretada, värvates enda käsilaseks koristajatädi, kes mulle kontori välisukse võtme asemel oma harjakapi ukse võtme jättis. Selle ma avastasin siis, kui olin ukse reede õhtul oma selja taga lukku tõmmanud. Mis tähendas, et tuli hilisel õhtutunnil Jürri töökaaslase juurde võtme järgi sõita ja siis Murphy straikis uuesti, tühjendades mu telefoni aku just hetkel, kui olin suutnud ära eksida. Jõudsin veel vuristada “mul-saab-aku-kohe-tühjaks-ma-olen-ühe-suure-prügikasti-juures” ja õnneks töökaaslane võttis vaevaks mind otsida Jüri aleviku prügikaste mööda. Ja laupäev kujunes produktiivseks.
Tony Suits võttis mu krediitkaardilt 43 dollarit rohkem kui order confirmationi järgi ette nähtud ja küsimise peale vastas, et online order formi peal neil ongi valed hinnad ja Florida sales tax’i pean nagunii maksma. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud, eksole. A kui suit hästi lendab, siis olgu pealegi. Vaatame seda asja veel.

hing käis rändamas jälle

Täna öösel olin kuskil USA-s, in the middle of nowhere, nii kaugele kui silm ulatus oli igal pool siuke rohune tasandik ja eemalt paistsid mäed. Lennuk oli suur ja militaarse väljanägemisega, aga võttis miskipärast ainult 4 inimest peale. Ruumi oli maa ja ilm. Välja mindi tagaluugist, aga sinna saba alla oli mingi kummaline metallsõrestik ehitatud. Tõusu pealik (kes oli ühtlasi ka teine piloot) ütles, et hüpata ei tohi, vaid tuleb ennast kõigepealt metalltoru külge rippu lasta ja kui tema lubab, siis käed lahti. (Sest väidetavalt olevat mitu inimest hüpates oma pead lõhki löönud vastu seda sõrestikku.) Ma veel mõtlesin, et krt kinnastega on ju libe, aga mis ta mulle ikka teha saab kui ma sealt enne “Go!”-d minema lendan.
Kaks kuud veel vastu pidada.

valimisreklaam

Päike oli juba looja läinud, kui ma Ülemiste parklast välja keerasin ning seetõttu ei märganud kohe kojameeste vahele torgatud paberilipakat. Lähemal vaatlusel selgus, et kellegi virgad käed olid sinna toppinud Taavi Veskimäe valimisreklaami. Taavi vimples ja plagises seal siis terve tee, võigas külmunud naeratus näole tardunud, kuni leidis oma kurva lõpu Järve Statoili prügikastis.
Aga ahju köeti meie majas viimati Savisaarega (Keskerakonna valimisplatvormi suurim pluss on kahtlemata see, et vähemalt antud eksemplar ei olnud kriitpaberil). Kommarid ahju, noh.

reedest saab kohe laupäev

Just äsja ületas pahameel laiskuse ja ma tegin endale yahoo accounti, sest mail ee ee aadressile listimailid lihtsalt ei jõua mõnikord. Mula jõuab, aga info valikuliselt. Nüüd saan vähemalt arhiivi tshekkamas käia kui infosulus tunnen end olevat.
Muidu ma tahtsin kirjutada lingvistilist laadi probleemidest oma elus. Väga iseäralik on suhelda rootslasega, kes räägib natuke eesti keelt. Igapäevane meilivahetus tööl käib eesti ja inglise keeles. Koosolekud soome ja inglise keeles. Kontori koristajaga saab asju ajada ainult vene keeles (lause “ma panen ise uksed lukku” on tema jaoks liiga kõrge pilotaazh). Ja kui siis see eelpool nimetatud ingliskeelne rootslane ütleb midagi eesti keeles, tekib mul täielik brainlock. Pilt ja heli ei lähe kokku noh. Päeva lõpuks ma ei saa enam aru, mis keeles ma mõtlen.
Aga see ei olnud kaugeltki mitte kaeblemisena mõeldud, sest tegelikult mulle muutused meeldivad ja viimase kahe kuu jooksul ma olen nii palju uusi asju õppinud, et lausa lust. Hiljuti enda aadressil kõlanud ja ilmselt motiveerivana mõeldud repliigi “sky is the limit” peale vastasin endamisi “on ta jee”. Lepime selles asjas parem kohe kokku, et taeval pole piiridega mingit pistmist.

lumi

Täna hommikul oli tuba päikest täis. Panin ennast riidesse nagu polaar-uurija, läksin metsa ja sumpasin ligemale kaks tundi kohati põlvini ulatuvas lumes. Kodu pool polnud õieti suusaradugi sisse sõidetud, nii ilus ja valge ja värske oli see öösel sadanud lumi.
Ma jätkuvalt ei tunne mingit tahtmist liituda iga-aastase üldrahvaliku virinakooriga teemal “talv tuli jälle ootamatult”. Isegi hommikuti tööteele jäävates ummikutes istudes ei tule mul pähe tunda pahameelt korralikult lahti lükkamata tänavate pärast. Ma naudin neid :) Ja kas te teate, kui ilus on selge ilmaga taevas Ülemiste juurest lennujaama poole sõites nii natuke enne kella üheksat hommikul?

kultuurirubriigist

Õnnestus mul ka nüüd ära näha see kuulus Ürgmees. Ribadeks pidin naerma ennast! Ma küll kategooriliselt keeldun samastumast seal välja pakutud naise stereotüübiga, aga näiteks väitele „naistega on raske vaielda, sest loogika neid ei piira” võin küll kahe käega alla kirjutada :) Ja osad stseenid olid täiesti 1:1-le minu lapsevanema pealt maha kirjutatud, ausõna! Mu lemmik oli see koht, et mehed räägivad keskmiselt 2000 sõna päevas ja naised 7000, nii et kui mees õhtul väsinuna töölt tuleb, siis on ta oma 2000 sõna ära rääkinud, aga naisel on 5000 veel alles... Valus!

:)

Täna tuli üle pika aja päike pilve tagant välja. Ikka kohe välja-välja :) Keskendumisvõime läks hoobilt kadunud asjade nimekirja - kui keegi ta leiab, andke teada!

lühidalt

* “Thank you for a nice meeting in Tallinn. I’m still confused but on a higher level.” Sellise maili sain oma uuelt ülemuselt. Nojah, that makes two of us.
* Mis koolitusel sina viimati käisid? Mul oli reedel “Responsible drinking”.
* Laupäeval lugesin selle läbi (jõuluvana tõi) ja alustasin seda. Hirm ennast lolliks teha on edasiviiv jõud, et te teaksite.
* Kuusiku saunamajake läheb aina ilusamaks. Kui veel 2 nädalat tagasi oli selline, siis täna on juba selline. (On jah niru pilt, aga fotokas kooles ära.)
* Krantsi kõrtsis sain köha. Enne polnud midagi häda ja nüüd ainult kähisen. No nii kiiresti ei saa ju külmetada? Isegi minusugused külmavaresed? Onju???