sassis elu

Ei, ma täitsa vabalt võiks veel paar nädalat samas vaimus puhata.
Ärgata "hommikul" kell 14.16 saabunud sõnumi peale. Avastada, et hommikusöögi lõpetamise ajaks on väljas juba pimedaks läinud ja metsa jalutama minna pole väga mõtet. Itsitada kella kolmeni öösel "Aasta Pariisis ehk Merde"'t lugedes. Pidada soolaleivapidu (3 tshikki ja 4 pudelit veini, millest jäi muidugi väheks). Vahelduseks kirjutada kella neljani öösel turundusplaani, sest vaim tuli peale. Õppida päev otsa ja nautida seda ja tõdeda, et siiani ma olen siiski praktikale rohkem rõhku pannud (aga kasu on enam kui kahtlane). Nii, Bordeaux vasakkalda ja paremkalda apellatsioonisüsteemide erinevused palun?

jõõl.

Jah. Jõõl on kohe-kohe ukse ees.
Põhiliselt saab sellest aru selle järgi, et kontoris trambib lakkamatult edasi-tagasi mingi kullerite maffia. Iga jummala kord kui ma hetkeks selja keeran, on mu lauale mingi uus nänn tekkinud. Alates piparkookidest ja veinipudelitest kuni kuusevõrse siirupini. (Mis asi on kuusevõrse siirup? A ta näeb nunnu välja, nii et ükskõik.) Piparkooke on konkreetselt kõik kohad täis.
Hetke seisuga viimane näost punane ja lõõtsutav kuller tõi aga näiteks kasti õlut, mida võib igati positiivseks algatuseks lugeda.
Cosmo saatis meestekalendri. Nüüd mul on kontoris Elaki poolalasti naiste kalender ja Cosmo poolalasti meeste kalender. Mis paneb mind raskesse olukorda, sest ühtlasi on mul ainult üks nael seinas.
Hmm.
Nüüd ma murran pead, kas liituda kaubanduses toimuva tarbimisorgiaga juba täna või lükata seda mingi nipiga veel edasi.

Unes ma lendasin. Selles võib vist eile vahitud BOE-d süüdistada. Plaani nimi oli barrel roll track dive :) See käis nii, et kõik see mees ja naine hüppasid lennukist välja, joondusid üksteise kõrvale rivvi ja uhasid barrel rollides mööda taevast minema.

dialoogid

Telepaatiast.
Õde tuleb Leedust, kaks päeva pole omavahel rääkinud. Telefon heliseb.
Mina: Aga miks ma peaksin?
Õde (naerab): Sa siis tead, mida ma öelda tahtsin?
Mina: Nojah.
Õde: Okei, oleme siis kokku leppinud.
Mina: Okei, tsau siis.

Õelusest.
Õde: Kuule, mul on tasuta piletid laupäevasele kontsertile Saku Suurhallis, mingi Bondi värk, Koit Toome ja Gerli Padar ja. Suupisteid pakutakse ka. Tahad tulla?
Mina: OK, võib ju kah.
Õde: Ma siis arvestan sellega, ära endale teisi plaane laupäevaks tee.
Mina: Eks ma vaatan seda asja veel.
Õde: Eks ma siis ka vaatan, äkki leian endale parema kaaslase.
Mina: Vaevalt küll. Kes suga ikka tulla tahab.
Õde: No aga tasuta suupisted ju... Mul on palju pakkuda!
Mina: Ei usu, et see asja muudab.
Õde: Okei, tsau siis.

filmimaraton

Reede õhtust pühapäeva lõunani 21 (vist?) Eesti filmi.
Uudiste rubriigist nii palju, et Elaki Kõige Koeralikuma Koera tiitlile on tekkinud uus tugev pretendent :)

120% :)

Ma olen alati vihanud silmaarsti juures käimist. Iga kord närib see vaikne hirm, et äkki on jälle hullemaks läinud...
Aga opist on 8 kuud möödas ja eile käisin kontrollis. Vasak silm peaaegu 100%, parem aga lausa 120%. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas ta 120% saab olla - et kas ma nagu näen asju, mida pole olemas :)? (See võib ka muidugi olla, mu töö spetsiifikast tulenevalt. Peab hakkama vähem tööd koju kaasa võtma :D)

Mina olen väga häppi!

just another day in the office

Traditsiooniline viiepäevane töönädal kujunes hüppehooaja lõppedes ajutiselt kuuepäevaseks ja tänase seisuga on ametlikult pikenenud seitsmepäevaseks. Mitte et mingit kohustust oleks või midagi. Aga ma lihtsalt ei saa rahu, kui asjad ei ole hästi tehtud. Blogi on kah ammu unarusse jäänud, ei taha arvutit rohkem näha kui hädavajalik.
Ehk siis ma istun kontoris ja vorbin turundusplaane teha. Selle asemel, et näiteks ajada endale pähe premjäär krüü’sid ja appellassioon kontrolee’sid. Või lugeda raamatut. Või teeselda mingi eraelu olemasolu.
3 nädalat puhkust on välja võtmata ja valgust tunneli otsas ei paista. Tunnelit ennastki, krt, ei paista.

kolmas koolipäev: meeleheide süveneb

Ei no tõepoolest.
Mina enam ei tea, mida oma täiesti mittefunktsionaalse ninaga peale hakata. Eile oli meil lõhnade pimetest, st. anti ette 25 erinevat lõhnanäidist ja pidi ära arvama, mis on mis. Mina sain hakkama 10-ga; muuhulgas ei tundnud ma ära sidrunikoort (minu versioonis ”köharohi”), maasikat (”kummikomm”), mett (”mingi vürtsikas mari”), kannikest (”kopitus”) ja rohelist pipart (”veel hullem kopitus”). Ma ei saa enam muhvigi aru kui mu ümber on korraga umbes kaks triljonit erinevat lõhna!
Nii et kui te juhtute nägema supermarketi puuviljaosakonnas mingit tšikki, kes seal puuvilju nuusutab, siis see olen tõenäoliselt mina.

teine koolipäev: meeleheide võtab maad

Kõik on väga arusaadav ja huvitav ja okei kuni hetkeni, mil vein degusteerimiseks klaasi valatakse ja tuleb hakata aroomi ja maitset kirjeldama.
Ma vist olen veits challenged selle koha pealt. No ma võin aru saada, et lõhn on puuviljane. Ma võin heal juhul aru saada, et virsik. Aga et valge virsik? Mis asi üldse on valge virsik?
Sama lillelõhna kohta. Kust ma tean, mis värvi lillede lõhn see on?
Ja leedripuud näiteks ma ei tunneks siis ka ära, kui see mind metsas pikali jookseks, mis siis veel aroomist rääkida.

Aga unes nägin, et oli hüppepäev ja plaanis oli mingi suurem FS kujund. Et kiiremini uksest välja saada, pandi juba maa peal 3 inimest – mina, Jane ja veel keegi – Brita astmelauale ja sinna pidime jääma terve tõusu ajaks. Kiire oli ja mul polnud aega varju selga panna, see visati niisama lennukisse, et küll pärast paned. (Eee... kuidas? millal?). Jane veel küsis kahtlustava näoga, et kas nii on ikka turvaline :)

esimene koolipäev

No ma muidugi suutsin hiljaks jääda oma esimesel koolipäeval, endal oli ka piinlik.
Eile ma sain aru, kui väga ma olen õppimisest puudust tundnud! 6 aastat on möödas ja mind tabas selline lahedamat sorti nostalgia kui pidi konspekteerima ja värki :) Esimese loengupäeva teema oli kuidas viinamarjataim kasvab ja milliseid vintsutusi ta peab üle elama enne veiniks saamist. Targa inimese juttu on hea kuulata ja õppimine üleüldse ruulib!

Ei ausalt, ma ühel heal päeval lähen ikkagi magistrisse ka.

0 days to submission date

Üldiselt see tundub the stoori of mai laif olevat viimasel ajal. Lõin oma septembri töötunnid kokku (see on osa mu time management programmist, et ma neid üles kirjutan) ja sain tulemuseks 212. Tegelikult tuleks isegi rohkem, aga panin kirja ainult need tunnid, mille kohta suutsin meenutada, mida ma tegin.

Seepeale varastasin iseendalt poolteist tundi ja lonkisin mööda metsa ringi.

sügis

Need sügisesed hüpped on alati erilised. Nagu üritaks külmade ilmade saabudes talve normi ette ära hüpata. Suvel ma igatahes 1500m pealt 300 krooni eest hop'n'pop-i tegema ei roniks eriti. Seekord oli pühapäevasel esimesel tõusul igaks juhuks 3 erinevat plaani - soolo, 2-way ja 3-way, olenevalt sellest, kui kõrgele raadiosidet jätkub. Ja see lennukisõit oli kahtlemata kõige ekstreemsem, mis mul siiani ette on tulnud - ühel hetkel lihtsalt kadus lennuk istumise alt. See ikka ehmatas korraks täitsa ära.

Aga sügisene Eestimaa on ilus. Ma isegi võin ajutiselt selle Viljandi maantee remondi asjaosalistele andeks anda, sest ümbersõidul metsade vahel kruiisida on... teraapiline, noh. Kõik need kollased kased ja punased vahtrad ja...

ületöötanud...

Seda võib vist lugeda ületöötamise märgiks kui sa hakkad e-mailidele panema linnukest "Do not deliver before..." kasti, sest sul on imelik saata töömaile kell 03.12 öösel. No aga mis parata, mul lihtsalt tulevad mõtted öösiti. Ja ööpäevas on jätkuvalt umbes poole vähem tunde kui vaja.

Tänase (või noh, eilse) päeva töövõitude hulka kuulub oma vana auto maha müümine. Nüüd on plaan A ja plaan B. Plaan A märksõnadeks on 135-150 sqf, mingi rahulikum asi, olen pakkumistele avatud. Plaan B... las jääda praegu.

Eile öösel nägin unes oma endist ülemust (kellest ma pole aastaid midagi kuulnud) ja mingit öökulli tüüpi kakulist. Seos teadmata.

vahepeal...

* Trenn hakkas pihta jälle. Mis on iseenesest tore, aga ühtlasi paneb jõhkra fakti ette, et sügis on käes. Tants on seekord tarantos. Esimestes tundides oli kõik eelmisel aastal õpitu täiesti peast pühitud, aga kui muusika käima pandi, siis ei läinudki pead enam vaja.
* Kuusiku taevas träkkis laupäeval üks väga cool caterpillar :) Palun veel mõned ilusa ilmaga nädalavahetused, eks.
* Üks vähisöömise pidu sai peetud ja igasuguseid rumalusi tehtud. (Jälle.) Sealhulgas läbi lauldud umbes kõik eestikeelsed laulud ja takkapihta veel soome- ja rootsikeelseid ka.
* Aga kõige lahedam on see, et oktoobrist lähen kooli üle hulga aja. Kevadeks on plaanis omandada junior sommeljee pädevus. Ma olen elevil kohe :)

mängisin golfi

Täna mängisin eelteist korda elus golfi. Rahet ja vihma sadas nagu oavarrest ja tuul oli nii tugev, et pallid ei läinud auku (jaa, see oli tuule süü). Pärast olin nii külmunud, et ei saanud suupistelauas salatikorvikest taldriku pealt kätte, kuna ma lihtsalt ei tundnud enam oma käsi :) Aga mingi hasart tekkis ja ajas ikka välja looduse stiihia meelevalda. Ja päris mitu korda sain palli kahe löögiga auku greeni peal (öeldi, et ühe löögiga on suurepärane, kahega väga hea ja kolmega väga halb).

Baltic Sky Way @ Panevežys

Leedust oleme tagasi nüüd. Täna on lihtsalt selline tshillimise päev ning saab tunda rõõmu tsivilisatsiooni võludest nagu näiteks kraanist tulev vesi, elekter ja oma voodi.
Rekordas jäi tegemata. Algselt planeeritud viiepäevane laager kujunes kolme ja poole päevaseks, kuna lennukil läks ramp katki. Kokku 15 hüpet, parimaks saavutuseks jäi kokku tulnud 30-way. 36-way’d proovisime ka korduvalt, aga ikka jäi mõni tegelane kujundist puudu. Elaki esindus võib endaga rahule jääda, kuna pidasime kuni lõpuni pervaja grupa’s vastu, samas kui nii mõnigi töll seal välja vahetati.
Äratus oli hommikuti kell 6.30, et jõuaks enne poole kaheksast briifingut ujumas käia ja süüa. Kui välja arvata tõsiasjad, et hommikul oli rohi öisest vihmast märg ja ujukad polnud jõudnud õhtusest viimasest ujumisest veel ära kuivada ning jõevesi oli ka vastikult märg ja külm, on hommikul nii vara väga lahe ujumas käia :)
Orgunn oli nagu oli. Molutamisosakond tegi kohati päris head tööd, keset päeva oli laialt aega ujumas käia ja jõe ääres turakat mängida. Debrief oleks võinud põhjalikum olla, paar korda näidati iga hüppe videot, mõnikord keegi kommenteeris natuke ja mõnikord mitte.
Lennuk. AN-26 on laheeee :) Rambist mahub välja jooksma 4 inimest kõrvuti. Suuremate formatsioonide puhul kardeti varisemist ja kästi kuskile kolmanda-neljanda rea järel kahemeetrine vahe jätta. Ma olin kogu aeg tagumistes ridades ja sealt ikka andis joosta. (Ükskord Eesti-Läti 14-ways olin eespool, ramp lõppes ootamatult vara ja kukkusin selili lennukist välja :)).
Ilmaosakond tegi selles suhtes head tööd, et iga öö oli äike ja paduvihm, aga päeval sinine taevas. Teisipäeval küll saime ka päeval natuke vihma ning lisaks visati meid kuskile lennuvälja territooriumilt välja põllu peale, kus vist oma tund aega vihmas varjud seljas mööda maantee äärt lonkides transat ootasime, kolm eestlast ja kolm mingit muud baltlast. Ülejäänud päevadel oli 30+ kraadi sooja ja lennuk oli seest täielik saun. Leedukast coach ähvardas ühe tõusu ajal, et kui me oma 36-way’d kokku ei saa, siis meid pannakse täisvarustuses tunniks ajaks sinna lennukisse kinni. (See väljavaade oli nii hirmus, et baas läks headdownis välja ja lagunes koost.)
Hüpped. Algus oli harjumatu – esimesel hüppel divesin baasist mööda, kuna lennuki kiirus oli nii suur, et baas ei olnud mitte all ja eemal, vaid lihtsalt eemal. Pärast seda võtsin tarvitusele oma “võluvarrukad” (noh need, mille TonySuit’ist koos suidiga tellisin) ja leveliprobleem kadus. (Mõned kaaslased küll suhtusid teatud skepsisega mu varrukate võluomadustesse, aga mina usun nendesse! Aint see jama oli, et nad kippusid exiti ajal käest ära tulema ja ma pidin neid divemise ajal tagasi sikutama.) Olin kogu aeg välimises ringis ja erilisi probleeme kujundisse jõudmisega ei olnud – va. juhtudel, kui baas exiti käigus ära lagunes ja aega jäi väheks või siis kui meie wackeri viimane mees mingeid trikke tegi (näiteks minu koha peal ees siiberdas või rabas mul käest enne kui mina CV käest kinni sain). Aga õnneks see mees pandi lõpuks teise wackerisse ja meile anti uus mees, kes oli hirmus sillas sellest, et terve kujundi neljast naisest kaks on tema wackeris :)
Ikaldustest kõige suurem oli see, et kuskil polnud pead pesta. Teisena kõige suurem ikaldus leidis aset neljapäeval teisel tõusul, kui ma Eesti-Läti 14-way speedstari käigus näoli teise mehe kaamerakiivrisse kukkusin. No ma jõudsin sinna stari ikka kohale ka, aga ninast oli veri väljas. (Vabalangemises nina veriseks kukkuda on selles suhtes halb plaan, et see veri lendab tuulega mööda nägu laiali ja maandudes nägin väidetavalt välja nagu oleksin rongi alla jäänud. Muidu polnud häda midagi.) Selle hüppe videot kahjuks (või õnneks) ei näinud, aga ega vist peale enda ei ole kedagi süüdistada ka. (Kui, siis psühholoogilise toe osakonda, mis päev varem reetlikult jalga lasi ja oma ülesanded seega unarusse jättis :))
Kokkuvõttes – ehkki pettumus oli suur, kui selgus, et lennuk katki ja rekordit ei tule, oleks patt nuriseda. Saime praktiliselt tasuta hüpata väga kunni lennuki pealt ja palju väärt kogemusi. Järgmisel aastal võiks jälle minna.

järgmine peatus - Leedu

Puhkus!
Noh ma pidin tegelikult juba hommikul sõitma hakkama ja siin ma nüüd olen. Järgmise aasta budget on ikka tegemata, kuradi kurat... Valetan endale, et Leedus teen.
Ühesõnaga närvid on läbi :) ja nägemist, tsivilisatsioon!

taevateraapia

Nädalavahetusel sai jälle mõned hüpped tehtud. Põhirõhk seekord Leedu-tripiks vajalike survival skillide (loe: track) arendamisel. Sealhulgas 2 hüpet selili tracki, millest küll paraku kujunes sihitu vimplemine mööda taevast. Üldiselt enamus hüppeid läks rohkemal või vähemal määral aia taha, aga it's okay ja vähemalt kõhuli oskan trackida küll. Päeva päästiski viimane hüpe, mille käigus tegelt oleks vabalt võinud doki võtta ja selili trackiva SVX-i nägu ilmestas kõrvuni naeratus :)
Pühapäeva õhtul avastasin, et olen unustanud oma pangakaardi pin-koodi ja selle, kuidaspidi välisuks lukust lahti käib. Lisaks tuleb välja, et mingi elajalik putukas on mu jalast suure tüki välja närinud. Aga ei saa öelda, et need olme-ikaldused mind häiriks kuidagi :)

madalrõhkkond?

Üks õhtu istusime õega paar tundi köögilaua taga, kaanisime teed ning kaeblesime ja hädaldasime üksteise võidu. Tal mingi koolitusguru poolt diagnoositud “best-in-class”-sündroom ilmselt runs in the family.
Mina kohe ei oska asju pealiskaudselt teha. Mul on kompulsiivne vajadus teha asju kas väga hästi või üldse mitte teha. Kui mul pole piisavalt aega, oskusi vms. ressursse selleks, et asju hästi teha, siis ma hakkan stressama, laadin oma RAM-mälu igasugust vaja-teha-prahti täis ja muutun täiesti kasutuks.
The better you get, the better you’d better get. Nii ütles mingi järjekordne guru ühe action management teemalise CD peal, mida ma üritan jõudumööda autos kuulata ja mis on tegelt väga väärt kuulamine.
Kusjuures ma olen täheldanud, et mu mõte liigub kõige kiiremini kuskil kella 12 ja 2 vahel öösel. Siis ma teen mõnikord selliseid loovamat sorti asju. Näiteks hommikul kella 9-11 vahel ma suudan ainult täiesti mehhaanilisi toimetusi teha.

Laupäeval vaatasin filmi ”Hea aasta”. Ei tea kust selliseid elusid saab? Mul oleks ka hädasti vaja isiklikku veinimõisa Provence’is.
Näh.

kuidas me FS3-e lendasime

Täna ma teen tööd. Taevas on sinine, Kuusikul lendavad lennukid ja inimesed, aga mina, krt, teen tööd. (Või noh, tegelikult blogin praegu, nagu tähelepanelik lugeja ilmselt märkas.)
Eile oli ilus suvepäev ja tegime Kuusikul 9 tõusu, manifestimise vahepeal sain ka ühe hüppe kirja. Plaanis oli FS3 Aatomiku ja Kaidoga.
See hüpe oli algusest lõpuni absoluutselt kontrolli alt väljas :) Exit läks võileivaks ja lagunes ära. Niikaua kui mina üritasin levelile saada, lendas Aatomik joonelt Kaido juurde ja võttis parema käega kinni tema vasakust käest. (Tegelikult pidi ta lendama oma vasaku jala gripi Kaido paremasse kätte. Ja kogu hüppe jooksul polnud plaanis ühtegi randomit, kus tulnuks selline käegripp võtta. Ja Aatomik oleks vabsee pidanud terve hüppe ajal Kaidost teisel pool olema.) Mina vaatasin nutuse näoga pealt, kuidas mu koht ära võeti. Lendasin siis neile nina alla, raputasin pead ja vehkisin kätega nagu poolearuline. Aatomikul tuli väga keeruline nägu pähe. Kortsutas kulmu, vaatas kõrgusemõõdikut, kortsutas uuesti kulmu. Kaidost lahti ei lasknud.
No ma ikka võimlesin seal päris tükk aega enne kui Aatomiku minema sain peletatud. Siis tuli varsti break-off ka.

täna 8 aastat tagasi...

...hüppasin ma esimest korda välja täiesti töökorras lennukist. Nüüdseks olen ma seda teinud veel täpselt 254 korda.
A see esimene on ikka detailideni meeles. Aasta oli 1999. Minul oli ammu olnud ilge tahtmine langevarjuga hüpata. Infot eriti kuskilt võtta polnud, sest internet ei olnud tol ajal veel eriti funktsionaalne nähtus. Nii ma siis ajasin näpuga telefoniraamatus järge ja leidsin kellegi Georgi mobiilinumbri. Georgi osutus vastutulelikuks meheks ja soostus mind mõõduka tasu eest lennukist välja viskama. Tulgu ma aga õhtul klubisse ja ta teeb mulle koolituse.
Läksin. Üksi. Klubi asus Narva mnt. taga lõpus ja neighbourhood oli selline, et kui ma oleks maniakaalne sarimõrvar, siis ma tõenäoliselt meelitaksin oma ohvrid just sellisesse kohta.
Aga Georgi, mõistagi, ei olnud maniakaalne sarimõrvar. Ta õpetas mind ümmarguse varjuga hüppama hoopis. Olin ainus õpilane ja koolitus kestis umbes 20 minutit. Kuna mul endal autot ei olnud, siis leppisime kokku, et nende buss võtab mind järgmisel hommikul Hiiu surnuaia väravas peale (morbiidne, ah?). Aga enne helistan talle, et mis ilm on ja kas hüppamine ikka toimub.
Hüppepäeva hommik. Helistasin. Ja sain nagu puuga pähe, kuna selgus, et olin kokkulepitud kellaajast kuidagi valesti aru saanud ja et see buss sõidab kohe minema Hiiu surnuaia väravast. Aga Georgi oli tore mees ja lubas mu Kadaka tee Statoilis oma auto peale korjata.
Ma pole vist ei varem ega hiljem oma elus nii kiiresti uksest välja kablutanud kui tookord.
Hüpati Ämaris Let-i pealt. Kuskilt oli tekkinud teisigi õpilasi ning enne minu tõusu maandus üks esmahüppaja nii õnnetult, et tegi vist hüppeliigestele viga ja omal jalal mees sealt ei lahkunud. Aga ei see mind heidutanud.
Hüppest endast ma olen tegelikult siin juba kirjutanud, seekord siis paar pilti ka juurde.


A kui ma viitsin mõni päev, siis ma kirjutan veel ühe posti oma senise langevarjuri-karjääri meeldejäävamatest hetkedest.