kokkusattumustest

Tänasel eelviimasel päeval kontoris asju sorteerides ja vana sodi minema visates jäi mulle näppu CD fotodega, mis on tehtud tundmatu autori poolt Ämaris vist 2004. aastal, poolteist aastat enne seda, kui mina siia tööle tulin. Kas oskasin ma uneski näha, et too wuffo lennuväljalt minu tulevane (nüüd juba endine) ülemus on? Ja et ma neli aastat hiljem juhtun torkama arvutisse kõik see aeg kapis tolmu kogunud plaadi ning leian ennast ühe pildi pealt PD-d pakkimast?

Nörr on jälle. Kõrvapõletik vist ka, vähemalt eile lennukiga maanduda oli täielik piin. Niuts.

Esmaspäevast uues kohas.

Barcelonast, piltidega

Startisime 6. oktoobri varahommikul ning plaanis oli kahe veinimõisa külastus, lisaks üks vaba päev Barcelonas. Lend oli ümber istumisega Amsterdamis, mis jättis meile Schipholis 3 tundi vaba aega. Kuna üldiselt shoppamisest hullem tegevus on ainult kollektiivne shoppamine, siis soetasin esimesest ettejuhtuvast raamatupoest Hornby "Fever Pitch'i" (mis siis, et see räägib jalgpallist, aga eesti keeles see pole ilmunud minu teada) ja sisustasin aja sellega.

Barcelonas selgus ebameeldiv üllatus, et minu pagas on Schipholisse jäetud. KLM-i infoleti tshikk tundus esimesel pilgul inglise keelt valdavat, aga minu vastustest ta eriti aru ei saanud. Küsimusele "Do you have anyone here who speaks english?" vastas ta aga naeratades "Yes, me." Lõpuks lubas tshikk siiski pagasi veel samal õhtul järgi saata, aga ülearu veenvalt see ei kõlanud, mistõttu soetasin bensukast hambaharja ning targasti tegin, sest pagasiga kohtusin uuesti alles umbes 24 tunni pärast.

Teel olemine on tore, aga veel toredam on, kui pärast 10 tundi teel olemist ootab sind viinamarjaväljadega ümbritsetud loss, soe pärastlõunane päike ning klaas cavat mäenõlval asuvas lehtlas with a view.

Lossis, muide, väidetavalt kummitas. Seda me kogesime ka omal nahal, kummitamise intensiivsus kasvas võrdeliselt tühjenenud veinipudelite arvuga.

Põlla peal käisime ka. Veini viinamarjad maitsevad head, aga mari on väike ja suurte seemnetega. No vähemalt need Cabernet ja Shiraz marjad, mida meie tarbisime.


Siis läksime ja vaatasime, kuidas veini tehakse. Krt selle kraanist põrandale voolava veiniga oleks saanud terve aasta jagu naistekaid ära pidada!



Degusteerisime kah.

Ja siis järgmisesse veinimõisa.


Veinikeldri käigud olid nii pikad, et seal ekskurseerimiseks läks rongi tarvis. Siin on teile vaatamiseks natuke sajanditevanust tolmu.


Teise päeva lõpuks sai fotokal aku tühjaks, nii et Barcelona-päevast pilte ei ole. Märksõnad: Park Güell, Sagrada Familia, Casa Batlló jt. Gaudi vaimusünnitised, La Rambla, La Boqueria, Barri Gòtic... Omapead mööda võõraid linnu luusida on lahe.

Barcelona

On küll juba olnud kuulda kommentaare, et elo blogi pidada olema nagu alkohooliku blogi, aga mis parata kui töö on selline :)

Barcelona võttis vastu päikesepaiste, ojadena voolava cava, kohalike lossikummituste ja paraku ka Amsterdami jäänud pagasiga (mis õnneks siiski päev hiljem laekus). Homme tagasi koju.

kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada...

... siis pildil olev isend on suure tõenäosusega esimene kook, mille ma kunagi iseseisvalt küpsetanud olen. Jah, ma olen 29 aastat vana ja ma ei olnud elus ühtegi kooki küpsetanud! Aga eile muutus kõik!

Tegu oli kirjade järgi hõrgu shokolaadi-vaarika koogiga ja retsepti võtsin siit. Põhimõtteliselt ta vist oleks pidanud siuke paks ja kohev tulema, a mu oma muidugi tuli selline maad ligi plänn. Seest jäi veits vedel (ahjust hakkas juba suitsu tulema, ma ei julgend kauemaks jätta) ja suhkrut oleks võinud vähem panna kui retseptis kirjas. Aga positiivsema poole pealt, maitse põhjal oli täiesti võimalik identifitseerida, et tegu on shokolaadikoogiga, ja hetke seisuga mulle ei ole ka laekunud teateid, et mõni eile kooki konsumeerinu oleks ootamatult hinge heitnud.

Ühel heal päeval ma teen veel mõne koogi!

topelt

333

Sellise numbri lõi ette pühapäeval. 333 hüpet. Sümboolne oleks selle numbriga hooaeg lõpetada, aga... no ehk ikka jõuab mõne veel.

Kõik oli hästi. Ilm oli päikesepaisteline ja soe, isegi 3,5 peal ei hakanud külm. Kolm väga positiivse emotsiooni andnud hüpet - progressi tunnistajaks on vahva olla, olgu siis enda või kellegi teise oma.

Ilm nüüd palun sellisena hoida veel mõned nädalavahetused, eks.

külm on. ja pime.

Lugu siis järgmine, et suvega jäi projekt “minu oma urg” nagu unarusse või nii. Ehk siis, soetasin voodi ja kolisin sisse, aga kõik muu on sama moodi ripakil nagu kevadel. Ürgkole “köögimööbel” ja samaväärselt kole põrandalamp jne.

Suvel polnud nii häda midagi, sest soe oli ja õhtul kaua valge, aga viimased paar päeva on elamine olnud hommikuti külm nagu hundilaut (kuigi isegi akna öösel lahti hoidmise lõpetasin ära) ja õhtuti pime nagu... noh, hundilaut.

Mis pole ka ime, arvestades igasuguse küttesüsteemi ja laelampide puudumist.

Niisiis, esmaste tööde nimekiri:
1) Lasta üle vaadata elektrisüsteem (hetkel endiselt stroitel-etovo-ne-delal-tüüpi), vedada vajalikud kaablid laelampide ja radikate paigaldamiseks, võtta midagi ette ürgkoleda elektrikilbi ja elamise vallutanud juhtmerägastikuga, mõelda välja pistikupesade asukoht ja arv ning need tekitada.
2) Soetada ja paigaldada laelambid (3 tk.) ja elektriradikad (2 tk.). Võib-olla mingi seinalamp voodis lugemiseks kah.
3) Teha midagi, et põrand ukse juures ei vetruks. (Tegelt tahaks üldse kogu põranda ära vahetada, aga noh... okei.)
4) Installeerida akende ette mingi kardin-tüüpi lahendus (või pigem ruloo-tüüpi lahendus) ja vabaneda eksisteerivast kontor-tüüpi-valge-odav-ruloo lahendusest.

Nüüd on see koht, kus palun jagada minuga ülal loetletud tööde sooritamiseks pädevate multifunktsionaalsete meistrimeeste telefoninumbreid.

Väheke pikemas perspektiivis tuleks teha veel järgmist:
1) Köögimööbel!!!
2) Vahetada korteri välisuks.
3) Installeerida vannitoale uks praegu selle aset täitva dushikardina asemel. (Samas, ma olen jõudnud järeldusele, et vannitoa uksed on over estimated, kui üksi elada.)
4) Ja lükandustega panipaik / kapp katuseviilu alla, millise pinnaga midagi muud mõistlikku nagunii teha pole.

Veel pikemas perspektiivis:
1) Teha vannitoaga midagi.
2) Vahetada aknad.

Ja siis ma loen või kuulan nende naiste jutte, kes ise oma elamisi remondivad. Ja imetlen neid vaikselt. Naised, kust teil need oskused tulevad, ah? Ma võin vabalt naela seina lüüa või pahteldada midagi, kui keegi ütleb, kust ja kuidas. Aga tänapäeval ei ole ju enam naljalt neid nael-haamer-puit-tüüpi lahendusi, vaid on pigem elektridrell-gyprocikruvi-tüübel-godknowswhat-tüüpi lahendused, ja mina kardan isegi oma elektrilist kruvikeerajat. (Selles mõttes, et kruvisid keeran temaga täiesti vabalt, aga ma kardan teda kuskile ripakile unustada ja siis peale astuda ja endal midagi läbi jala või käe kruvida. Mis asja mul siis veel elektridrelliga on?)

Vot siis iseseisev naine, eksole :)

nv, lühidalt

Reede: soolaleivapidu followed by Elaki naistekas.
Teemad: shoppamine, kingad, langevarjutamine, suhted, mehed, naised, sushi, mojitod.

Laupäev: ema sünnipäev.
Teemad: reisimine, remont, kokkamine, kolesterool, Alzheimer, surnud naabrid / tuttavad, laktoositalumatus, omega-3 rasvhapped, kepikõnd.

Pühapäev: otsustasin käsitsi ilma ennustada ja magasin kella 14-ni, vahepeal ühte silma lahti tehes ja lennuväljalt tulevat SMS-reportaazhi lugedes. Raamat, vein. Ja vein. Ja raamat.

sügis

* Ja jälle ma ei suuda otsustada, mida ma tahan. Küsimus on, et kas cutaway või mitte; üks päev mõtlen nii ja järgmine päev jälle naa. Aga kohe päris kindlasti ei taha ma avastada allpool otsustuskõrgust, et see minema laskmata jäänud vari siiski ei lenda.
(See oli nüüd mõistujutt.)

* Oma pool aastat pooleli olnud “Anna Karenina” hakkab lõpuks läbi saama. Natuke on veel jäänud, aga Anna jõudis juba raudteejaama, nii et ega pikka pidu enam ei ole. Ja ma luban, luban, et järgmine on millaski sada aastat tagasi laenatud “Mavericks at Work: why the most original minds in business win”. (Mul on tekkinud komme osta ja laenata kokku raamatuid, mille lugemiseks mul aega pole.)

* Mingi... nörr on peal. Suvi on taas kord ootamatult otsa saanud; tahaks aja seisma panna, et ilusad hetked meelest ei läheks. Pettunud olen jah, ja kuidas see pikk porine sügis siis nüüd üle elada?

* Positiivsema poole pealt – eile algas trennihooaeg. Tants on parim ravi nörri vastu, no kuidas saab mul peale garrotini või alegriase tantsimist veel paha tuju olla? Kevadine koreograafia oli peast pühitud, aga selgus, et lihasmälus täiesti alles (jah, see üllatab mind igal sügisel).

mojito

Klaasi põhja 1 kuhjaga teelusikatäis suhkrut, 2 laimisektorit, 5-6 piparmündilehte, vaarikaid. Purusta ja sega need omavahel. Täida klaas purustatud jääga, lisa 4cl vaarikarummi ja soodavett nii palju kui mahub. Kaunista vaarikate ja piparmündilehega.

Ja mõned näpunäited Eesti esibaarmenilt:
* Piparmündi asemel on parem kasutada münti, see annab rohkem aroomi ja maitset;
* Kui kasutada tumedat rummi, võiks olla fariinsuhkur, heleda ja maitserummide puhul sobib ka tavaline valge;
* Soodavee asemel kõlbab väga hästi ka tavaline mullivesi.

Västeras, kolmas päev

Weatherbreak.
Weatherbreak.
Weatherbreak.

Äratus pool kaheksa ja praeguseks (ehk kella neljaks) on meie grupp ühe tõusu saanud. Hakkas juba looma, 11-way'st kümme koos. Esimene ametlik bigway rekordi katsetus (14 + cam, sest rohkem Caravani lihtsalt ei mahu) jõudis täpselt nii kaugele, et seisime kamad seljas ja vaim valmis põlla peal, et sealt siis sama targalt tagasi tulla. Hüppame pidevalt mingi pläusti sisse ja igasuguseid müstilisi ilmastikunähtusi klassifitseeritakse siinmail lootusrikkalt "aukudeks". Äikesepilvede liikumissuuna ennustamisest on saanud uus rahvuslik spordiala.

Lustakama poole pealt nii palju, et Panda kaotas kihlveo (väites, et ta ei muna kujundit ära - jah, seda sama 11-way'd) ning peab nüüd kaks ringi alasti mööda lennuvälja jooksma.

Västeras, teine päev

Nutune. Life is a bitch and then you die, nagu öeldakse.

Eile õhtul kolisime Västeras'i ümber ja lendame nüüd Cessna Caravaniga. Kell on seitse läbi ning esimene grupp on saanud kaks tõusu ja teine grupp ühe. Okei, esimene grupp sai tegelt 3 tõusu, aga ühe tulime lennukiga alla kah. Teine grupp istub juba umbes tund aega, kamad seljas ja valmis kohe lennukisse jooksma kui auk tuleb. Iga natukese aja tagant sajab jälle vihma.

Esimesel tõusul oli plaanis 11-way + cam, tuli 4-way :) sest baasist üks puudu ja välimine ring vastavalt plaanile ei dokanud. Üks väga scary kohtumine kupli all paksus valges pilves ca 500m peal, jalad värisesid veel tükk aega. Teisel hüppel tegime riskide vähendamiseks oma grupi pooleks, meie poolest tuli 4-way (plaan 5-way). Teisel poolel läks paremini.

Nii, nüüd teine grupp läks uuesti lennukisse. Näis kas nad tulevad alla lennukiga või ilma. Igaks juhuks oleme valmis kamasid selga ajama.

Gryttjom, esimene päev

Bigway osakonnast hetkel sellised uudised, et meil on täiesti reaalne shanss ennast viie päeva jooksul Rootsis surnuks juua, sest hüppamise osas pole prognoosid just ülearu roosilised.
Täna tervitas meid Gryttjomis täiesti hüljatud ja inimtühi dropzone, maandumisrada vee all ja lennukid maas. No mingi paar rootslast leidsime ka ikka lõpuks. Nüüd käib hoogne alternatiivide otsimine.
Samas me muidugi ei lasknud ennast tagasilöökidest sugugi heidutada ja bigway camp'i avatseremoonia sai peetud nagu kord ja kohus, koos lipu heiskamise ja hümni laulmisega. (Mille peale üks rootslane veidi väriseva häälega küsis "Is this a friendly or a hostile takeover?")
Nüüd hakkas vihma ka padutama.

minek

Poolteist tundi stardini.

Hommikul tuli halva üllatusena, et õhtul pestud masinatäis pesu pole päris ära kuivanud. Toppisin ta siiski kotti ja kuivatan nüüd riideid kontoris edasi :) Loodetavasti see pesu pole Gryttjomisse jõudmise ajaks hallitama läinud või midagi.

Kõik litsentsid ja passid ja paberimajandus on seekord kaasas. Tegelt ka.

Ülemistesse raha vahetama minnes jäi Apollo tee peale ette ja nüüd on mul lugemisjärjekorras Anna-Maria Penu ”Minu Hispaania” ja Nick Hornby ”Maoli” juures. (Kas ma olen juba öelnud, et Hornby ruulib sajaga? Kindlasti olen. Ja Penu on lihtsalt paralleelikas, nii et nagu solidaarsusest, noh.)

Kui nüüd veel ilma kuidagi ilusaks saaks, siis oleks kõik täitsa hästi.

tühipea

Elu ilma käekellata on ikka tõsine ikaldus. Mu oma jäi juba paar nädalat tagasi seisma ja pole olnud meeles teda parandusse ka viia. Isegi päevitanud kellarant on käe peal peaaegu olematuks muutunud. Ja mitte miski ei seisa meeles! Elu käib ainult reminder’ite toel, muidu ma ei jõuaks üldse kunagi kuskile. Pildil reedene stiilinäide :D:

(Kas ma seda rääkisin, kuidas hiljuti ühel tööpäeva hommikul kell 11:24 silmad lahti tegin? Viis tundi pärast äratuskella (kolmekordset) helinat?)

kokandusminutid

Ei juhtu just tihti, et mina kokanduslike kavatsustega kööki suunduks, sest midagi head pole sellest kunagi tulnud. (Ma võiksin näiteks rääkida loo selle kohta, kuidas ükskord üritasin teha pirnisorbetti ja välja tuli kukekomm.)

Aga:

Vaja läheb: 200 g pastat, 200 g kukeseeni, natuke porrut, 2 küüslauguküünt, 100 g oliiviõli, 200 ml kohvikoort, 100 g sinihallitusjuustu, 4 cl valget veini (näiteks kuiv chardonnay), soola, pipart.

Keeda pasta, prae oliiviõlis peeneks hakitud kukeseened, küüslauk ja porru. Kuumuta 2-3 minutit, lisa vein, kohvikoor ja lõpuks pasta ning sinihallitusjuust. Maitsesta soola ja pipraga. Kaunistuseks peaks muidugi olema basiilik, a ma ei hakanud tervet puhmast selle pärast ostma ja ajasin läbi koduaia peterselliga :) Ja juurde sobib juua sedasama kuiva chardonnay'd, mis kastme sisse läks.

wuffotan

Täna olin pesueht wuffo. Magasin poole päevani, siis läksime randa ja õhtul grillisime rõdul liha. Kusjuures peab ütlema, et kui oled viimased seitse suve enamus nädalavahetusi lennuväljal mööda saatnud, siis on sellele rannas käimise ja päevitamise kontseptsioonile suht raske pihta saada. No kasvõi see, et ei ole üldse kaval paigaldada oma rannatooli kahe lähestikku asuva posti ligidusse, sest varem või hiljem tõmmatakse sinna vahele võrk ning sa veedad kogu ülejäänud aja hirmus palliga vastu pead saada. (A. ütles, et ma olla olnud terve ranna kõige kurjema näoga inimene.)

Ja üks õhtu sai paaditamas käidud, mida pole ka õige mitu aastat teinud. Ja tähtsaid teemasid sai arutatud. (Näiteks, et raudtee liinid on ebaloogiliselt nummerdatud, sest raudtee ehitasid mehed. Ja et Pirita jõe vist ehitasid ka mehed, sest paat oli täiesti arusaamatul kombel kord ühes, kord teises kaldas.)

Täna kolisin nädalaks Nõmmele, puhkan ja manageerin kassi, lisaks on plaan korteriasjadega tegeleda. Oleks abiks kui enne talve mõne lambi lakke ja mõne radika seina saaks. Muidugi kui jääb aega rõdul chillimise ja raamatute lugemise kõrvalt :)

Parasummer

Parasummeri seitsmes päev, viimased 2,5 tundi on kestnud olukord, mille Aatomik võttis tabavalt kokku sõnadega jobannõi bardakk - ehk siis kaheksa Elaki parashutisti said lõpuks päeva viimasele tõusule AN-2-ga.

Samas ei saa öelda, et ootamine oleks igav olnud, kuna meil oli võimalik nautida täpsusmaandujate maandumisi mööda matist, mis on leidlikult paigaldatud lennuraja otsa beerline'i kõrvale. Ja praegu jooksevad mingid turistid fotokatega mööda lennurada.

Muidu on tore olnud. Hea ilmaga päevadel üle kümne tõusu päevas. Mõned ilusad (ja mitte nii ilusad, aga see-eest harivad) bigway'd. Üks hüpe Tuukri tandempatsiendina, mille lõppedes Tuuker mulle sõbralikkuse märgiks jäätist pakkus :) Ja üks selili track, mis peaaegu välja tuli.

Varsti Nõmme kõrtsu sööma.

haapsalu

Haapsalu on ilus. Seal võiks elada, natuke, nii poole kohaga. Müüriääre Kohviku külmsuitsulõhe salat mozarella, oliivide, muna ja kirsstomatitega viis keele alla ja shokolaadikook sobis ka hästi. Followed by kultuurielamus ja roadtrip tagasi Tallinnasse :)

bigway treening

Eile oli üle hulga aja üks sisukas hüppepäev bigway treeningutega ja puha. 5 hüpet ja kõik läksid asja ette. Arenguruumi on muidugi veel maa ja ilm, aga algus seegi.

Esimesel hüppel otsustas minu full-face'i visiir, et tema enam vabalangemises kinni ei seisa. Oma neli - viis korda panin teda kujundisse lendamise ajal kinni, aga tõeline ikaldus leidis aset siis, kui kujundis kohal olin ja mind kätest kinni hoiti. Visiir oli plaksti lahti, silmad jooksid vett ja pea värises otsas nii et mitte muhvigi ei näind. Ma pole vist kunagi break-offi üle nii õnnelik olnud kui sel hüppel.

Tehnilised äpardused sellega ei lõppenud, päeva viimasel hüppel üritas üks mu võluvarrukatest daivimise ajal jee panna. Ohverdasin kujundisse jõudmise varruka päästmise nimel. Sest ta on ju ikkagi võlu-, eksole.

Ma ei tea, edaspidi pean vist kõik asjad endale McGuyveri teibiga külge teipima. Praeguse seisuga üldse ei imestaks, kui järgmise hüppe ajal mul suit seljast ära lendaks.

Ja kuskil seal vahepeal oli mu 300. hüpe.

Siis veel tuleb leida mingi moodus, kuidas lennuki eesotsast ahvikiirusel välja roomata. Kui ma sealt kiiresti üritasin välja kablutada, jäin iga kord ranitsaga kuskile kinni ja Aatomik pärast õiendas, et mis ma mökutasin seal ukse peal. Kui üritasin nii minna, et ei jääks kuskile kinni, läks kaua aega ja Aatomik pärast jälle õiendas. Rahu sai maa peale (või õigemini taevasse) siis, kui lasin ennast viimaseks väljujaks jätta ja sain mökutada nii palju kui hing ihkas.

A nüüd lähen vaatan seda jaani värki.