teine päev, võidurõõm :)

Viis tundi mäel, -12 külma, sinine taevas ja imeilus vikerkaar mägedes. Täna alistus ka see järsk punase mäe lõik, mis eile mu siniseks peksis - ma lihtsalt ei julgenud seal enam kukkuda :) Kui asi hakkab tasakesi käppa saama, on suuskamine sulaselge rõõm. Elu on ilus!

mäel, esimene päev

Esimene mäepäev on selja taga ja positiivseks tuleb lugeda fakti, et ma olen endiselt elus. Kondid on ka terved, ehkki küll jalad on kaetud arvukate ulmeliselt suurte sinikatega.

Rohelised mäed alistusid kergesti ja sinistega polnud ka hullu. Mõnest punasest sõitsin kah, aga ainult tänu sellele, et ma tol hetkel ei teadnud, et nad punased on :) Valdavalt stiilis natuke laskumist, natuke kiljumist ja siis sabali viskumine :) Radade tähistus oli veits puusse või siis meie ei jaganud matsu välja.

Aga muidu on see talispordi värk igati broo ja fun. Kaks pikka päeva veel aega mägedega sõbraks saada.

niisiis... aasta kokkuvõte :)

Jooksin just praegu oma kuusepuu pikali. Õigemini, rabasin ta läpaka toitekaabliga jalust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Lõppeva aasta highlight’iks oli kahtlemata oma kodu soetamine. Tee oma uruni oli pikk ja vaevaline, aga nii kui ma teda nägin, teadsin kohe, et see ongi. Kodu on tähtis. Tagala. Oma ruum ja oma aeg. Ma armastan oma urgu koos kõigi tema vigadega :)

Langevarjutamise aasta oli nõrk. 48 hüpet hooaja jooksul. See-eest sai osaletud 1-2 Eesti bigway rekordi püstitamisel. Kusjuures kummalisel kombel on nii, et kui bigway camp tol ajal tundus koosnevat ainult lõputust ootamisest, vihmast ja äikesepilvedest, siis praeguseks on meeles eelkõige fun ja need paar viimast enam-vähem päikeselist päeva Gävles. Oli väga vahva!

Töö. Kaks kuud tagasi vahetasin töökohta. Kõhklesin ja kahtlesin kaua, aga nüüd võin küll öelda, et oli õige otsus. Mõni asi jäi kriipima ka, aga paraku kõik ei ole enda teha.

Seoses töökoha vahetusega saadeti mind sinna töötervishoiu kontrolli, kus käimine vist kohustuslik peaks olema. Noh, ma ei olnud sinna mingil põhjusel kunagi varem sattunud ja ei osanud eriti midagi oodata. Nii et tuju tegi heaks küll kuulda, et olen nii terve kui üldse olla saab, kõik kolesterooli, veresuhkru jms. näitajad on väga head ja üldse olen tubli ja sportlik eeskujulike eluviisidega (haa-haa) noor inimene :) Uuel aastal plaanin selles osakonnas veel edusamme teha, hakates päriselt ka tubliks ja ehk isegi sportlikuks.

Hariduse vallast – kevadel omandasin pärast kaheksa kuud kestnud õpinguid juunior sommeljee diplomi. Õppimine ruulib ja veini juua mulle meeldib ka :)

Halbu asju juhtus sel aastal ka. Rohkem kui eelmistel aastatel. Aga neist ma blogis ei kirjuta. Katsun lihtsalt õppust võtta ja edasi minna.

Head vana aasta lõppu, sõbrad!

puhkus

Kuni uue aastani olen puhkusel.

Ma ei tea, mis värk on, aga sel aastal mul on juba poolest novembrist hull jõulumeeleolu peal olnud. Eile installeerisin kuusepuu ja vahin nüüd tõtt temaga. Toitun emme kaasa pandud hapukapsastest, verivorstidest ja ahjupraest. (Ja mandariinidest, neid läheb vähemalt pool kilo päevas.) Käin jõuluturul hängimas ja ümisen kodus jõululaulukesi (kust see siis nüüd tuli???). Magan poole päevani, loen raamatut ja põletan lõhnaküünlaid. Joon veini ja näen väga imelikke unenägusid :)

Pole välistatud, et ma hakkan veel aasta kokkuvõtet ka tegema. Ja sealt uue aasta lubadusteni on ainult üks samm...

uus maailm

Valgesse lumme mattunud raagus puud pimedates sisehoovides. Noored vanemad laste, koerte ja kelkudega. Uue Maailma seltsimaja sooja valgust kiirgav aken (ma ühel heal päeval ikkagi lähen ja uurin seda asja - kui ma olen välja mõelnud, milleks see hea on). Lumised vaiksed tänavad ja suitsevad korstnad. Rõõmus ja viisakas noormees suure toidukoti ja lilletuutuga. Tänavalaternad, valgustatud aknad ja inimeste elud nende taga. Habemega vanamees, kes imetles esimest lund ja klõpsis pilte teha nagu minagi (ei tea, kas tema omad tulid ka kõik udused ja üldse-mitte-nii-ilusad-kui-päriselt?). Tänavanurgal seisev lumememm. Pannkookide ja maasikamoosi lõhn kodumaja trepikojas.

Mulle meeldib siin.

täna panin mikrolaineahju põlema

Ega ma ei ole kunagi elektririistadega eriline sõber olnud, aga see, et kontoris lõunaks metsaseenetäidisega pannkooke soojendades mikrolaineahi lihtsalt lahtise leegiga põlema läheb, on nüüd küll liiast. Kui siis poest uus toodi, ei jätnud kolleegid muidugi ilkumata, et telekas on kah vana juba, äkki lähed vajutad mõnda nuppu? Ilmselt ajalugu tunneb mind edaspidi kui püromaani, kes oma üheksandal tööpäeval ettevõtte inventarile tule otsa pani.

Uru projektis on vahepeal väike edasiminek toimunud. Enamus vanast kolemööblist on välja visatud. Põrandal istuma enam ei pea. Ja kodu on ikka hoopis kodusem kui seal on raamaturiiul ja mõni toataim ja küünlaid. Internetiühendus on mul alates eilses ka, nii et nüüd saab jälle õhtuti MSN-is veini juua :)

kokkusattumustest

Tänasel eelviimasel päeval kontoris asju sorteerides ja vana sodi minema visates jäi mulle näppu CD fotodega, mis on tehtud tundmatu autori poolt Ämaris vist 2004. aastal, poolteist aastat enne seda, kui mina siia tööle tulin. Kas oskasin ma uneski näha, et too wuffo lennuväljalt minu tulevane (nüüd juba endine) ülemus on? Ja et ma neli aastat hiljem juhtun torkama arvutisse kõik see aeg kapis tolmu kogunud plaadi ning leian ennast ühe pildi pealt PD-d pakkimast?

Nörr on jälle. Kõrvapõletik vist ka, vähemalt eile lennukiga maanduda oli täielik piin. Niuts.

Esmaspäevast uues kohas.

Barcelonast, piltidega

Startisime 6. oktoobri varahommikul ning plaanis oli kahe veinimõisa külastus, lisaks üks vaba päev Barcelonas. Lend oli ümber istumisega Amsterdamis, mis jättis meile Schipholis 3 tundi vaba aega. Kuna üldiselt shoppamisest hullem tegevus on ainult kollektiivne shoppamine, siis soetasin esimesest ettejuhtuvast raamatupoest Hornby "Fever Pitch'i" (mis siis, et see räägib jalgpallist, aga eesti keeles see pole ilmunud minu teada) ja sisustasin aja sellega.

Barcelonas selgus ebameeldiv üllatus, et minu pagas on Schipholisse jäetud. KLM-i infoleti tshikk tundus esimesel pilgul inglise keelt valdavat, aga minu vastustest ta eriti aru ei saanud. Küsimusele "Do you have anyone here who speaks english?" vastas ta aga naeratades "Yes, me." Lõpuks lubas tshikk siiski pagasi veel samal õhtul järgi saata, aga ülearu veenvalt see ei kõlanud, mistõttu soetasin bensukast hambaharja ning targasti tegin, sest pagasiga kohtusin uuesti alles umbes 24 tunni pärast.

Teel olemine on tore, aga veel toredam on, kui pärast 10 tundi teel olemist ootab sind viinamarjaväljadega ümbritsetud loss, soe pärastlõunane päike ning klaas cavat mäenõlval asuvas lehtlas with a view.

Lossis, muide, väidetavalt kummitas. Seda me kogesime ka omal nahal, kummitamise intensiivsus kasvas võrdeliselt tühjenenud veinipudelite arvuga.

Põlla peal käisime ka. Veini viinamarjad maitsevad head, aga mari on väike ja suurte seemnetega. No vähemalt need Cabernet ja Shiraz marjad, mida meie tarbisime.


Siis läksime ja vaatasime, kuidas veini tehakse. Krt selle kraanist põrandale voolava veiniga oleks saanud terve aasta jagu naistekaid ära pidada!



Degusteerisime kah.

Ja siis järgmisesse veinimõisa.


Veinikeldri käigud olid nii pikad, et seal ekskurseerimiseks läks rongi tarvis. Siin on teile vaatamiseks natuke sajanditevanust tolmu.


Teise päeva lõpuks sai fotokal aku tühjaks, nii et Barcelona-päevast pilte ei ole. Märksõnad: Park Güell, Sagrada Familia, Casa Batlló jt. Gaudi vaimusünnitised, La Rambla, La Boqueria, Barri Gòtic... Omapead mööda võõraid linnu luusida on lahe.

Barcelona

On küll juba olnud kuulda kommentaare, et elo blogi pidada olema nagu alkohooliku blogi, aga mis parata kui töö on selline :)

Barcelona võttis vastu päikesepaiste, ojadena voolava cava, kohalike lossikummituste ja paraku ka Amsterdami jäänud pagasiga (mis õnneks siiski päev hiljem laekus). Homme tagasi koju.

kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada...

... siis pildil olev isend on suure tõenäosusega esimene kook, mille ma kunagi iseseisvalt küpsetanud olen. Jah, ma olen 29 aastat vana ja ma ei olnud elus ühtegi kooki küpsetanud! Aga eile muutus kõik!

Tegu oli kirjade järgi hõrgu shokolaadi-vaarika koogiga ja retsepti võtsin siit. Põhimõtteliselt ta vist oleks pidanud siuke paks ja kohev tulema, a mu oma muidugi tuli selline maad ligi plänn. Seest jäi veits vedel (ahjust hakkas juba suitsu tulema, ma ei julgend kauemaks jätta) ja suhkrut oleks võinud vähem panna kui retseptis kirjas. Aga positiivsema poole pealt, maitse põhjal oli täiesti võimalik identifitseerida, et tegu on shokolaadikoogiga, ja hetke seisuga mulle ei ole ka laekunud teateid, et mõni eile kooki konsumeerinu oleks ootamatult hinge heitnud.

Ühel heal päeval ma teen veel mõne koogi!

topelt

333

Sellise numbri lõi ette pühapäeval. 333 hüpet. Sümboolne oleks selle numbriga hooaeg lõpetada, aga... no ehk ikka jõuab mõne veel.

Kõik oli hästi. Ilm oli päikesepaisteline ja soe, isegi 3,5 peal ei hakanud külm. Kolm väga positiivse emotsiooni andnud hüpet - progressi tunnistajaks on vahva olla, olgu siis enda või kellegi teise oma.

Ilm nüüd palun sellisena hoida veel mõned nädalavahetused, eks.

külm on. ja pime.

Lugu siis järgmine, et suvega jäi projekt “minu oma urg” nagu unarusse või nii. Ehk siis, soetasin voodi ja kolisin sisse, aga kõik muu on sama moodi ripakil nagu kevadel. Ürgkole “köögimööbel” ja samaväärselt kole põrandalamp jne.

Suvel polnud nii häda midagi, sest soe oli ja õhtul kaua valge, aga viimased paar päeva on elamine olnud hommikuti külm nagu hundilaut (kuigi isegi akna öösel lahti hoidmise lõpetasin ära) ja õhtuti pime nagu... noh, hundilaut.

Mis pole ka ime, arvestades igasuguse küttesüsteemi ja laelampide puudumist.

Niisiis, esmaste tööde nimekiri:
1) Lasta üle vaadata elektrisüsteem (hetkel endiselt stroitel-etovo-ne-delal-tüüpi), vedada vajalikud kaablid laelampide ja radikate paigaldamiseks, võtta midagi ette ürgkoleda elektrikilbi ja elamise vallutanud juhtmerägastikuga, mõelda välja pistikupesade asukoht ja arv ning need tekitada.
2) Soetada ja paigaldada laelambid (3 tk.) ja elektriradikad (2 tk.). Võib-olla mingi seinalamp voodis lugemiseks kah.
3) Teha midagi, et põrand ukse juures ei vetruks. (Tegelt tahaks üldse kogu põranda ära vahetada, aga noh... okei.)
4) Installeerida akende ette mingi kardin-tüüpi lahendus (või pigem ruloo-tüüpi lahendus) ja vabaneda eksisteerivast kontor-tüüpi-valge-odav-ruloo lahendusest.

Nüüd on see koht, kus palun jagada minuga ülal loetletud tööde sooritamiseks pädevate multifunktsionaalsete meistrimeeste telefoninumbreid.

Väheke pikemas perspektiivis tuleks teha veel järgmist:
1) Köögimööbel!!!
2) Vahetada korteri välisuks.
3) Installeerida vannitoale uks praegu selle aset täitva dushikardina asemel. (Samas, ma olen jõudnud järeldusele, et vannitoa uksed on over estimated, kui üksi elada.)
4) Ja lükandustega panipaik / kapp katuseviilu alla, millise pinnaga midagi muud mõistlikku nagunii teha pole.

Veel pikemas perspektiivis:
1) Teha vannitoaga midagi.
2) Vahetada aknad.

Ja siis ma loen või kuulan nende naiste jutte, kes ise oma elamisi remondivad. Ja imetlen neid vaikselt. Naised, kust teil need oskused tulevad, ah? Ma võin vabalt naela seina lüüa või pahteldada midagi, kui keegi ütleb, kust ja kuidas. Aga tänapäeval ei ole ju enam naljalt neid nael-haamer-puit-tüüpi lahendusi, vaid on pigem elektridrell-gyprocikruvi-tüübel-godknowswhat-tüüpi lahendused, ja mina kardan isegi oma elektrilist kruvikeerajat. (Selles mõttes, et kruvisid keeran temaga täiesti vabalt, aga ma kardan teda kuskile ripakile unustada ja siis peale astuda ja endal midagi läbi jala või käe kruvida. Mis asja mul siis veel elektridrelliga on?)

Vot siis iseseisev naine, eksole :)

nv, lühidalt

Reede: soolaleivapidu followed by Elaki naistekas.
Teemad: shoppamine, kingad, langevarjutamine, suhted, mehed, naised, sushi, mojitod.

Laupäev: ema sünnipäev.
Teemad: reisimine, remont, kokkamine, kolesterool, Alzheimer, surnud naabrid / tuttavad, laktoositalumatus, omega-3 rasvhapped, kepikõnd.

Pühapäev: otsustasin käsitsi ilma ennustada ja magasin kella 14-ni, vahepeal ühte silma lahti tehes ja lennuväljalt tulevat SMS-reportaazhi lugedes. Raamat, vein. Ja vein. Ja raamat.

sügis

* Ja jälle ma ei suuda otsustada, mida ma tahan. Küsimus on, et kas cutaway või mitte; üks päev mõtlen nii ja järgmine päev jälle naa. Aga kohe päris kindlasti ei taha ma avastada allpool otsustuskõrgust, et see minema laskmata jäänud vari siiski ei lenda.
(See oli nüüd mõistujutt.)

* Oma pool aastat pooleli olnud “Anna Karenina” hakkab lõpuks läbi saama. Natuke on veel jäänud, aga Anna jõudis juba raudteejaama, nii et ega pikka pidu enam ei ole. Ja ma luban, luban, et järgmine on millaski sada aastat tagasi laenatud “Mavericks at Work: why the most original minds in business win”. (Mul on tekkinud komme osta ja laenata kokku raamatuid, mille lugemiseks mul aega pole.)

* Mingi... nörr on peal. Suvi on taas kord ootamatult otsa saanud; tahaks aja seisma panna, et ilusad hetked meelest ei läheks. Pettunud olen jah, ja kuidas see pikk porine sügis siis nüüd üle elada?

* Positiivsema poole pealt – eile algas trennihooaeg. Tants on parim ravi nörri vastu, no kuidas saab mul peale garrotini või alegriase tantsimist veel paha tuju olla? Kevadine koreograafia oli peast pühitud, aga selgus, et lihasmälus täiesti alles (jah, see üllatab mind igal sügisel).

mojito

Klaasi põhja 1 kuhjaga teelusikatäis suhkrut, 2 laimisektorit, 5-6 piparmündilehte, vaarikaid. Purusta ja sega need omavahel. Täida klaas purustatud jääga, lisa 4cl vaarikarummi ja soodavett nii palju kui mahub. Kaunista vaarikate ja piparmündilehega.

Ja mõned näpunäited Eesti esibaarmenilt:
* Piparmündi asemel on parem kasutada münti, see annab rohkem aroomi ja maitset;
* Kui kasutada tumedat rummi, võiks olla fariinsuhkur, heleda ja maitserummide puhul sobib ka tavaline valge;
* Soodavee asemel kõlbab väga hästi ka tavaline mullivesi.

Västeras, kolmas päev

Weatherbreak.
Weatherbreak.
Weatherbreak.

Äratus pool kaheksa ja praeguseks (ehk kella neljaks) on meie grupp ühe tõusu saanud. Hakkas juba looma, 11-way'st kümme koos. Esimene ametlik bigway rekordi katsetus (14 + cam, sest rohkem Caravani lihtsalt ei mahu) jõudis täpselt nii kaugele, et seisime kamad seljas ja vaim valmis põlla peal, et sealt siis sama targalt tagasi tulla. Hüppame pidevalt mingi pläusti sisse ja igasuguseid müstilisi ilmastikunähtusi klassifitseeritakse siinmail lootusrikkalt "aukudeks". Äikesepilvede liikumissuuna ennustamisest on saanud uus rahvuslik spordiala.

Lustakama poole pealt nii palju, et Panda kaotas kihlveo (väites, et ta ei muna kujundit ära - jah, seda sama 11-way'd) ning peab nüüd kaks ringi alasti mööda lennuvälja jooksma.

Västeras, teine päev

Nutune. Life is a bitch and then you die, nagu öeldakse.

Eile õhtul kolisime Västeras'i ümber ja lendame nüüd Cessna Caravaniga. Kell on seitse läbi ning esimene grupp on saanud kaks tõusu ja teine grupp ühe. Okei, esimene grupp sai tegelt 3 tõusu, aga ühe tulime lennukiga alla kah. Teine grupp istub juba umbes tund aega, kamad seljas ja valmis kohe lennukisse jooksma kui auk tuleb. Iga natukese aja tagant sajab jälle vihma.

Esimesel tõusul oli plaanis 11-way + cam, tuli 4-way :) sest baasist üks puudu ja välimine ring vastavalt plaanile ei dokanud. Üks väga scary kohtumine kupli all paksus valges pilves ca 500m peal, jalad värisesid veel tükk aega. Teisel hüppel tegime riskide vähendamiseks oma grupi pooleks, meie poolest tuli 4-way (plaan 5-way). Teisel poolel läks paremini.

Nii, nüüd teine grupp läks uuesti lennukisse. Näis kas nad tulevad alla lennukiga või ilma. Igaks juhuks oleme valmis kamasid selga ajama.

Gryttjom, esimene päev

Bigway osakonnast hetkel sellised uudised, et meil on täiesti reaalne shanss ennast viie päeva jooksul Rootsis surnuks juua, sest hüppamise osas pole prognoosid just ülearu roosilised.
Täna tervitas meid Gryttjomis täiesti hüljatud ja inimtühi dropzone, maandumisrada vee all ja lennukid maas. No mingi paar rootslast leidsime ka ikka lõpuks. Nüüd käib hoogne alternatiivide otsimine.
Samas me muidugi ei lasknud ennast tagasilöökidest sugugi heidutada ja bigway camp'i avatseremoonia sai peetud nagu kord ja kohus, koos lipu heiskamise ja hümni laulmisega. (Mille peale üks rootslane veidi väriseva häälega küsis "Is this a friendly or a hostile takeover?")
Nüüd hakkas vihma ka padutama.

minek

Poolteist tundi stardini.

Hommikul tuli halva üllatusena, et õhtul pestud masinatäis pesu pole päris ära kuivanud. Toppisin ta siiski kotti ja kuivatan nüüd riideid kontoris edasi :) Loodetavasti see pesu pole Gryttjomisse jõudmise ajaks hallitama läinud või midagi.

Kõik litsentsid ja passid ja paberimajandus on seekord kaasas. Tegelt ka.

Ülemistesse raha vahetama minnes jäi Apollo tee peale ette ja nüüd on mul lugemisjärjekorras Anna-Maria Penu ”Minu Hispaania” ja Nick Hornby ”Maoli” juures. (Kas ma olen juba öelnud, et Hornby ruulib sajaga? Kindlasti olen. Ja Penu on lihtsalt paralleelikas, nii et nagu solidaarsusest, noh.)

Kui nüüd veel ilma kuidagi ilusaks saaks, siis oleks kõik täitsa hästi.