tervislikud eluviisid

Novot. Jõudsin mina järeldusele, et mu praegused eluviisid on ikka täiega saatanast. Selles mõttes, et autoga uksest ukseni ja päev otsa kontoris paigal istumist pluss ebaregulaarsed ja ebatervislikud toitumisharjumused.
Siis on veel täiesti reaalne oht, et olen sattunud ühte jooksutiimi. Teate, need Hansapanga tervisejooksud, mis iga kolmapäev on alates maikuust. Osalema saan seal hakata küll alles poolest juunist, kui trenn suvepuhkusele läheb, aga ikkagi.
Täna siis võtsin kätte ja läksin lidusin metsas ringi. No ma pakun, et oma 5 kilomeetrit umbes, aga ega ma ei tea tegelt. Kaugest nooruspõlvest, mil sai iga päev või üle päeva jooksmas käidud, on ikka hiiglama mitu aastat möödas. Ma olin suht kindel, et koolen poole ringi peal ära. Aga oh imet, võhma jätkus lõpuni ja jäi justkui natuke ülegi. Nii et kõik pole veel kadunud.
Programm näeb siis edaspidi ette vähemalt 4 trennikorda nädalas – 2x tantsu ja 2x metsajooksu. Pluss palju jala käimist nädalavahetustel ning ilmselt ka mingeid toitumisalaseid ettekirjutusi, millised hetkel on veel läbi mõtlemata. Vaja oleks veel mingit seadeldist, millega metsaringi pikkus ära mõõta ja pulsid ja värgid.
Nii saab olema.

elu ilma kellata

Elu ilma käekellata on ikka tõeline ikaldus. Minu oma ütles paar päeva tagasi üles ja nüüd on selline tunne nagu mingi elutähtis organ oleks puudu. Ühe päeva sain ilma kellata käia, aga nii imelik oli olla, et panin ta jälle käe peale. Mis siis, et õiget aega ei näita. See omakorda ehmatas mind reedel päris mitu korda ära, kuna kell oli kogu aeg täiesti ootamatul kombel 13.04.
Mobla kell ei kõlba ka kuskile. Kasvõi sellepärast, et mu telefon on pidevalt kuskil ripakil ja ma unustan teda suvalistesse kohtadesse. Kõige krooniks eile Jahhu jõudes oli tüüp kadund. Pärast selgus, et ta lamas paar tundi kõledal jäisel uulitsal. Keegi polnud teda endale tahtnud ja üle polnud ka sõidetud õnneks.
Ühesõnaga, ajaarvamise osakonnas on kõik pahasti.

öelge nüüd palun uuesti...

... kust seda kabedamat hüppetunke kangast leida võib? Pärnu mnt. Abakhanis (või mis iganes selle asja nimi on, Vineeri peatuse juures) ei olnud midagi. Aga taevas on juba regulaarselt sinine ja ma olen ikka liiga skygod selleks, et viiendat hooaega õpilastunkedega ringi lennata :)

update

Ei, ma olen täitsa elus veel. Kuigi bloggeri passwordid unustasin küll juba ära vahepeal. Nagu ka nii mõnegi teise strateegilise passwordi ja pin-koodi. Neid on ikka liiga palju inimesel.
Aga elu on huvitav olnud. Viimasesse kolme nädalasse on mahtunud palju motiveerivat tööd, uusi tutvusi, ootamatuid üllatusi, isekas tõbras olemist (a olgem ausad, see tuleb mul hästi välja), lollakaid seadusi, lilli, veini, viina, maahokit, jalutuskäike looduses, Saaremaad, umbertoecot jamidaiganes.
Täna oli esimest korda õhus kevadet, muide.

edeneb

Ma arvasin, et uuel tööl kohanemine võtab hulgemini aega, aga kuidagi läks nii, et juba umbes teisel päeval võtsin kätte ja kohanesin ära. Mitte et ma aru saaks, mis toimub, aga see tundub täitsa okei :) Harjumatu on see, et hiljemalt veerand kuus on kontor inimestest tühi. Ja see, et terve pika päeva võib sisustada lihtsalt loova mõtlemise ja ajurünnakutega. Mulle meeldib. Vanas kohas oli aega suuremat sorti mõttetegevuseks heal juhul peale kella viit õhtul või nädalavahetustel, ülejäänud aeg kulus tegutsemise peale ära.
Hommikuse ärkamisega on ainult mingi ikaldus. Viimased hommikud olen stabiilselt 15 min sisse maganud ja kui siis lõpuks silmad lahti saan, puudub igasugune mälestus sellest, et äratuskell helisenud oleks. A ta on välja lülitatud ja telefon voodis.
Unenäod lähevad ka aina imelikumaks. Üks öö üritasin klubi Sabret pakkida. Sisekoti kummid olid ilmatu pikad ja kalts muudkui tuli sealt vahelt välja jälle. Lõpuks keegi rigger soovitas sisekotile kilekoti ümber panna. Paningi. Selveri kilekott oli veel (product placement on tunginud ka mu unenägudesse?). Sidusin sangad tihedalt ümber väljaulatuva tropikimbu ja siis mahtus ilusti ranitsasse.
Aga viimasest hüppest on ka neli ja pool kuud möödas.

asju juhtub

Nonii, esimene tööpäev uues kohas on selja taga. Praegu tundub küll, et oli absoluutselt õige otsus. Väga lahe on olla täiesti puhas leht, et mitte millestki mitte midagi ei tea ning igavene lahmakas arenguruum on ees. Inimesed on toredad, üks Elaki mudilane on ka ning minu laud asub köögile kõige lähemal. Sellega peaks nagu strateegilised võtmeküsimused kaetud olema. Ahjaa, mu vanale töömeilile ei ole siis enam mõtet kirju saata. Telefoninumber jäi samaks.
Aga see eilne (või kella vaadates tegelikult juba üleeilne) veepall... Vaim on valmis, aga liha on ikka erikuradinõder. Ma pole kunagi mingi eriline kala olnud ning mul igatahes oli kõiki oma jäsemeid veepinnal püsimiseks vaja pidevalt ja mõned jäid veel puudu ka. Ja kui siis pall sattus kuskile lähedusse, siis seda pauerit polnud enam kuskilt võtta, et selle palliga midagi konstruktiivset teha. Nüüd ma ei teagi, milline seisukoht võtta selles vaimu ja liha vahelises konfliktis. Nõme oleks nagu enne hüppehooaja algust basseini ära uppuda ka.
Kalevi ujula riietusruumide teemal võiks ka pikemalt iriseda, aga ei viitsi. Mõned märksõnad: nõrk pingi- ja nagimajandus, väikesed kapid, irreaalselt ebamugavad föönid ja jääkülm dušš.
Head ööd.

töötu elu

Peab ütlema, et ajutiselt on täitsa mõnus töötu olla. Täna vedelesin voodis kella poole üheni. Siis sõin hommikust, vaatasin ära eilsed meeleheitel koduperenaised, panin ahju küdema, tegin teed, varusin endale hunniku lugemist ja ronisin voodisse tagasi. Ei mingeid kohustusi, ei mingit vastikut äratuskella pinisemist, töömõtted hakkavad ka vaikselt tahaplaanile jääma. Kõige suurem probleem on see, et aeg-ajalt tuleb ronida kassi ahju otsast alla tooma. Ma siiralt imestan, misasja ta grillib ennast seal, pärast on ise täitsa uimane ja ebaadekvaatne.
Siis on veel selline imelik lugu, et nii kui ma natuke puhata saan, siis hakkan õudusunenägusid nägema. Või võib-olla ma näen neid muidu ka, aga lihtsalt ei mäleta. Näiteks mul on üks ilmselt Lost’ist inspireeritud paranormaalne sari-unenägu, mida ma kohe sageli näen ja mille peale üles ärkan ja isegi ärkvel olles on tükk aega veel õudne olla. No ja siis täna nägin, et olen kunagise maa-vanaema talu juures ja ilge parv kurgi lendab üle pea ja mingis punktis karjamaa kohal nad hakkavad lops ja lops alla kukkuma. Lõpuks oli terve karjamaa surevaid kurgi täis. Seda võib vist seletada selle reostuse-värgi või Zirinovski linnugripi ohjeldamise plaaniga. Või siis üritab mu bioloogiline kell aiateibaga vihjata millelegi, ei tea.

varsti on minek

Homme siis on viimnepäev. Peab tõdema, et kui ma teeniks mingi rahaühiku iga korra eest, kui keegi astub uksest sisse sõnadega “mis siis saab, kui sind enam ei ole”, oleks ma juba täitsa miljokas valmis. Täna välja saadetud meil tekitas ka igati elavat vastukaja. Jah, kuus aastat ja ligemale üheksa kuud on pikk aeg küll.
Kappidest-sahtlitest oma isikliku elu olen kokku korjanud. Nimekiri: Elaki kalender, parasofti kasutamise juhend, pundar pesunööri (don’t ask), poolik purk mett, hügieeniline huulepulk, heegelnõel. Ülejäänu läks prügikasti. Suurem töö ehk kõvakettal paikneva elu sorteerimine on veel ees. Natuke kurb on ka, aga alates esmaspäevast poolteist nädalat puhkust ja see kulub küll ära. Ja siis uutele väljakutsetele vastu!

Kontori peldikusse oli tekkinud selline silt. Ekstreemne.

predjudice

Vaatasin kinos Uhkuse ja eelarvamuse ära.
Vot kohe on üks sort filme, millest uute versioonide tegemine on väga risky business ning ülaltoodu on üks nendest. Seda sarivarianti (BBC oma vist oli?) olen mitu korda näinud ja see on lihtsalt... noh, õige. Keira Knightley Elizabethina oli isegi täitsa OK, aga ainus ja õige mr. Darcy on Colin Firth ning selle üle ei ole üldse mõtet vaielda. Õnneks nad olid filmist vähemalt selle märja-särgi-stseeni välja jätnud, sest seal oleks sellel uuel töllil absoluutselt null shanssi olnud PÄRIS mr. Darcy vastu skoorida. Ei, ma ei taha öelda, et see halb film oli – täitsa hea tegelikult –, aga lihtsalt neil ei olnud mõtet teha seda filmi üldse :)
Teine selline film, mida ei ole mõtet rohkem teha, on Kolm musketäri. Õige variant on see vene oma (Odessa filmistuudio või mis iganes ta oli). Ja ükskõik kui palju Hollywood uute versioonide tegemisse raha matab, on need katsed määratud läbikukkumisele, sest kõik järgmised wannabe-musketärid on paratamatult valed. D’Artagnan lihtsalt ON selline, nagu see kutsika näoga vunts ja teist võrdväärselt uneleva olekuga Aramist ei võta nad ka kuskilt välja. Ja nii edasi. Absoluutselt ruulivast saundträkist ma üldse ei räägigi.
Nii on.

külm

Nüüd see külm hakkab küll tasapisi ära tüütama. Nädalavahetuseks ei julgenud väga palju elektririistu sisse jätta ja hommikul oli kontoris 14 kraadi. (Sooja siiski.) No ja siis suskiti igal pool radikad ja puhurid seina, mille tagajärjel korgid pauguga läbi läksid ja järgmised natuke aega istusime pimedas ja külmas. Upsid laulsivad ja kamin küdes, ainult glögi oli puudu. Mul on siin õnneks üks suur fliistekk, milles ringi liikudes ma väidetavalt näen välja nagu Batman.
Auto ei ole hätta jätnud veel, ehkki pult on lootusetult lolliks läinud, mistõttu üks õhtu olin sunnitud tagumise ukse kaudu sisse ronima. Ja peab ütlema, et oli äärmiselt halb plaan jätta jogurt ööseks autosse.
Kodus on aknaklaaside alläärtes ca millimeetri paksune konarlik jääkiht (seespool) ning köögi veetoru on kinni külmanud, aga see oli ka expected.

erameditsiin vs. riiklik meditsiin

Täna ma tahan reklaami teha Maxilla hambakliinikule. Juba paar aastat olen seda aeg-ajalt külastanud ja iga kord ainult positiivseid emotsioone saanud. Pange tähele, nii kirjutab kunagine hambaarstifoob, traumeeritud nõuka-aja laps, kelle valulävi on nullilähedane. Eelmine nädal panin aja kinni ja eile tuli meeldetuletuseks SMS:
“Tere! Ootame Teid homme 17. jaanuaril kell 8:15 dr. Viitso vastuvõtule Maxilla hambakliinikusse. Meeldiva kohtumiseni.” Vastu võttis mind rõõmus ja naeratav arst ilusas kesklinna kontoris, ei mingit jäledat polikliiniku-lehka ega lõputut ootamist. Valuvaigistavat süsti ka ei pidanud ise küsima – ta juba teadis, et ma seda tahan. Ja seal toolis oli nii chill lebotada, et silm kippus vägisi looja minema. Ühesõnaga, minge Maxillasse, inimesed!

Karm reaalsus lõi aga jälle puuga pähe, kui üritasin perearsti käsul bookida aegu riiklike meditsiiniasutuste spetsialistide juurde, selgitamaks nigela vereanalüüsi põhjuseid. Mustamäe polikliiniku registratuuris ei võta lihtsalt keegi telefoni, kuigi umbes viis korda proovisin ja lasin heliseda nii kaua, et registratuurimutt oleks vahepeal vabalt jõudnud lõunal ära käia. Allergoloogi assistentka sain küll lõpuks kätte, palun väga, esimene vaba aeg veebruari keskel. Ja kuna see mulle ei sobinud, lükati veel nädal otsa sellise häälega, et... jah, see assitentka oleks mul kõri läbi närinud kui oleks saanud.

lihtsalt üks uitmõte

Üks õhtu Cosmot lapates jäin mõtlema, et miks ma küll mõnikord kulutan oma aega nii ebakvaliteetselt. Sest tegelikult on see ikka üsna totakas ajakiri. Mida on mul ühist näiteks tibiga, kelle suurim salajane kirg on see, et ta mõnikord endale kohvi kõrvale ühe pontshiku lubab (ja peab seda nii märkimisväärselt paheliseks, et sellest tuleb lausa ajakirja lugejakiri kirjutada)? Või tibidega, kes võtavad puhta kullana “teaduslikku” uuringut, mille kohaselt edukamalt teevad karjääri need naised, kes kannavad tööl taskutega riideid? (Oh perkele, nüüd ma siis tean, mida ma kogu aeg valesti olen teinud...)
Aga küllap see tuleb lihtsalt uudishimust. Loomaaias ma ju ka käin lihtsalt loomi vaatamas, mitte sellepärast, et ma ennast loomana tunneksin.

tehtud

Üks tähtis otsus sai täna langetatud ja ühtlasi iseendale antud ainus uue aasta lubadus peaaegu täidetud. (Am I graafikus or what?) Aga ma kirjutan sellest... siis kui ma sellest kirjutan.
Ise olen häppi :)))

duende

“Loomulikult olen ka mina ise luuletaja. Nagu me kõik,” sõnas ta.
“Kas tõesti?” pärisin. “Ma tahaksin su töid lugeda.”
“Hombre, mis paneb sind arvama, et ma olen midagi paberile visandanud?” Mehe ilme oli tõre. “Et end poeediks nimetada, ei pea tingimata luulet kirjutama. Need on kaks täiesti erinevat asja.”

Jõuluvana toodud Duende on täpselt see, mida vaja. Ei teagi kas teistele soovitada või ei – mitte-flamenco-inimese jaoks võib-olla raske lugeda ja aru saada. Aga mulle sellised raamatud meeldivad.

rubriigist ajaloo ilu

Väga lahe on üle lugeda kunagi ammu kirjutatud asju. Õde leidis ei tea kust ühe matkapäeviku, mida kirjutasime mööda Eestimaad ringi rännates. Aasta oli siis 1998, allpool mõned katkendid.

* Meie vapper nelik on ette võtnud kuulsusrikka maadeavastusretke Võrumaa metsikutesse laantesse, suurte karude ja mehiste metsavendade maale. Alustasime kell 10.08, oleme sõitnud 5 tundi, aga ühtegi karu ega metsavenda pole silma hakanud.
* Vasakul on Rõuge järved ja paremal kaks parti.
* Kahjuks on selgunud, et Suur Munamägi läks ära. No niisama heast peast läkski. Kadund, noh. Võib-olla läks mehele.
* Külm on, kala ei näkka ja vesi on otsas. Oleme määratud aeglasele ja piinarikkale surmale.
* Aga kohviku laua alt, kas teate, leidsime Ats-Bröödiku. Usu või ära usu. Ta elab praegu minu mütsi sees ja muneb vist midagi. /---/ Ats-Bröödikul on hõredad mustad juuksed ja ta teeskleb, et ta tagumine ots on ta esimene ots ja vastupidi. Palju ei puudunud, et ta oleks tuulega ära lennanud. Shefilt, nagu iluvõimleja.
* Poolel teel korjas meid veoka peale üks tubli kohalik metsavend, seesama, kelle juurde auto jätsime. Selgus, et ta polegi viimast varuosadeks müünud ja isegi Orbit oli alles.
* Praeguseks on selgunud, et maha jäi kaart (see on halb), aga see-eest on meil 18 (jah, 18!) pakki nuudlirooga.
* Oleme tundide kaupa oma telkides vihmavangis olnud. Vahepeal, tõsi küll, oli väike söögipaus. Pakuti surnud sääski kuumas vees. Elusaid ka.
* Algselt oli meil plaanis tutvuda saare peamise vaatamisväärsuse, Hoitbergi korallrifiga. /---/ Kollektiivne seisukoht on, et vaatame seda riffi ainult pildi pealt.
* Hetk hiljem peatus meie kõrval pidurite kriginal viimase peal mall Opel, kust kargas välja viimase peal meesterahvas, kes tutvustas end kui Muri Veeteede Ametist. /---/ Ta oli tegelikult ainuke kapten, kes Aafrikas on käinud.

No ja siis on veel sahtlitäis päevikuid aastatest 1989-2001. Paistab, et mu õhtu on sisustatud :)

kaubandusstress

Ei maksa ikka minna praegusel aastaajal peale tööpäeva lõppu kaubanduskeskusest läbi naiivse mõttega, et “ma ainult korraks hüppan läbi”. Täiesti masendav! Liikuma ei mahu ja hingata pole midagi. Inimestel on vist mingi vandenõu, et tuleb seista kambakesi kõige kitsamates kohtades ja mitte liikuda sealt enne kui näiteks raamat on läbi loetud. Ja siis veel need riiulitäied sigainetuid kipsist võimillestiganes päkapiku- ja inglikujukesi. Ma mitte ei mõista, kelle najal see kolepäkapikutööstus püsib? Ja mis inglitesse puutub, siis... mina vist küll ei saaks magada, kui mu tuba sellist lõtva valget ingliliha täis oleks riputatud.
Mitte et ma arvaks, et see postitus hullupööra originaalseid seisukohti esindab.

detailid

* Mõnikord tekib selline searching... searching... olukord. Et oled järsku vastamisi inimesega, kellega sa oled kindlasti lähiminevikus mingeid asju ajanud, aga sa ei suuda meenutada, mis asju nimelt või kes ta on. Ja siis ajus ketrab sihuke arvutiprogramm nagu väljamaa krimifilmides ja lõpuks on ikkagi no match found. Ei jää muud üle kui teha nägu, et tead täpselt, kellega ja millest jutt on, kuigi endal pole halli aimugi.
* On absoluutselt kunn värk, kui kogemata tehtud paanikahäire peale (long ja tobe story) tormavad kohale 2 hiigelsuurt täisrelvastuses turvafirma kappi ja siis ühel hakkab mobiil Mission Impossible viisiga helisema. Mees oli ikka tõsiselt oma rolli sisse elanud, pole midagi öelda.
* Aga muidu... sunnin ennast veel paar päeva pessimistlikke mõtteid mõtlema, et kukkumine liiga kõrge poleks. Krdi raske on pessimist olla :)

väsinud

Kui sa juhtumisi töötad alal, mis on umbes samas tsüklis hooajaline nagu jõuluvana töö, siis leides ennast mitmendat õhtut järjest kella 22-23 paiku kala silmadega kontoris monitori jõllitamas on ilmselge, et ööpäeva pikkus peaks olema vähemalt 48h. Vähemalt. Lõunat söön tavaliselt kella poole 12 paiku öösel, kõik möödunud nädala ajalehed on rännanud ahju ilma, et ma neile pilku oleks heitnud ning vannis käies jään regulaarselt magama (et ärgata 2 tundi hiljem keset ööd, kui vesi on hakanud vaikselt jäässe minema). Eeldus, et detailselt ette planeeritud skeemid võiks toimida, on prügikasti lennanud ning pühapäeva hommikul telefonihelina peale ärgates ma lausa tundsin kujuteldavat maohaava tekkimas. (Sest saadik on see kujuteldav maohaav rebenenud iga päevaga ca 1 m pikkusesse ja 0,5 m laiusesse.) Ühel hetkel seisneb meaning of life selles, et leida kuskilt universumist pool kilo tumesinist niinepaela, ning kui hilisel õhtutunnil on tuvastatud see geograafiline punkt, kus nimetet pael reaalselt eksisteerib ning siis auto lihtsalt ei käivitu, oli tõesti nutt kurgus. Issand olgu kiidetud, et mehed on olemas! Kui auto oli käima lükatud, siis mingi irratsionaalne sisetunne kinnitas mulle, et nii kui seisma jään, sureb va ront jälle välja, mistõttu mu sõidustiil meenutas kahtlaselt Sandra Bullocki oma filmist Speed. Aga noh, niipalju kui mina tean, laipu maha ei jäänud.
Umbes kaks nädalat on jäänud veel vastu pidada, siis ehk saab ka puhata ja mängida.

evaluation form

Lühidalt. Ja pealiskaudselt.
Seekordse epöffi lemmikud: The Gods Must Be Grazy, Inside Deep Throat, Coffee and Cigarettes, Bin-jip. Tõeline üllataja minu jaoks oli aga House of Flying Daggers, ehkki nägin küll kahjuks ainult tagumist poolt temast. Mitte ühegi seni inimkonnale teadaoleva valemi järgi ei oleks selline film tohtinud mulle meelida – et noh, mööda puude latvu lendavad inimesed ja nii. Aga meeldis! Ja meeldis vist põhiliselt sellepärast, et oli visuaalselt nii efektne ja lihtsalt ilus vaadata. Kasvõi see lõpustseen, kus nad üksteise võidu koolesid – kuidas see lumi sadas ja näod helendasid ja siis see bambusemets ja valged kasetüved ja kogu krempel.
Kohe üldse ei meeldinud Time of the Gypsies. Kui juba valemid jutuks tulid, siis kindel moodus Evelit kinost eemale peletada on lasta ekraanile kari väikeseid räpaseid inimesi pruunides riietes. (Et valem oleks TÄIESTI lollikindel, võib lisada ka mõne roiskuva laibalaadse tegelinski – vt. orgid, muumia, draakula – aga nüüd ma kaldun teemast kõrvale.)
Guesthouse Paradisos oli vaieldamatult andekaid kohti (mulle eriti meeldis see “the-breakfast-is-off”-teeninduskultuur), aga väidetavalt lõpp olla rõve olnud ja selle ma (siis vist õnneks?) magasin maha.
Kahju, et vaatamata jäi Sisemeri ja Kevad, Sügis… jne. Aga kell 2 pühapäeva öösel tekkis pikaajalisest horisontaalis olemisest ja ekraani vahtimisest sihuke peavalu ja uimasus, et ei pidand enam vastu. Järgmine aasta jälle!

uus trendikas kontoritüng

Kui parasjagu midagi tarka teha ei viitsi, siis võib alati lollusi teha. Meil näiteks kontoris levib telefonitüng. See käib nii, et tünga tegija valib välja ohvri, nihverdab ennast kuskile tema lähedusse ja teeskleb, et räägib mobiiliga. Telefoni asemel on mingi suvaline asi. Siis ütleb “oota korra, ma kohe annan talle” ja ulatab tolle “telefoni” ohvrile (“kuule, X tahab sinuga ka midagi rääkida”). Endal hea kõrvalt vaadata ja itsitada, kuidas ohver närviliselt halloo-halloo hüüab. Täitsa uskumatu, kuidas pahaaimamatud inimesed orki lendavad! Algaja tüngategija võib alustada esemetest, mis on telefoniga sarnased (igasugused puldid näiteks), aga advanced levelil proff võib absoluutselt täiesti suvalist asja kasutada, millel puudub telefoniga igasugune väline sarnasus. Ma olen näinud inimesi rääkimas kalkulaatorite, kompasside ja kummist mänguasjadega! Proovige järgi kui ei usu.

------------------------

Aga epöffiga on lood niimoodi, et mul oli küll plaanis nädala sees ette magada, et õnnestuks 2 ööd järjest üleval püsida. Aga see plaan läks aia taha, tavaline uneaeg nagu ikka viimasel ajal 4,5-5 h per öö. Nii et ma tõenäoliselt homme kustun umbes pool sekundit enne seda, kui Yahu põrandat hitin. Äratage mind siis pühapäeva hommikul üles, palun.