ületöötanud...

Seda võib vist lugeda ületöötamise märgiks kui sa hakkad e-mailidele panema linnukest "Do not deliver before..." kasti, sest sul on imelik saata töömaile kell 03.12 öösel. No aga mis parata, mul lihtsalt tulevad mõtted öösiti. Ja ööpäevas on jätkuvalt umbes poole vähem tunde kui vaja.

Tänase (või noh, eilse) päeva töövõitude hulka kuulub oma vana auto maha müümine. Nüüd on plaan A ja plaan B. Plaan A märksõnadeks on 135-150 sqf, mingi rahulikum asi, olen pakkumistele avatud. Plaan B... las jääda praegu.

Eile öösel nägin unes oma endist ülemust (kellest ma pole aastaid midagi kuulnud) ja mingit öökulli tüüpi kakulist. Seos teadmata.

vahepeal...

* Trenn hakkas pihta jälle. Mis on iseenesest tore, aga ühtlasi paneb jõhkra fakti ette, et sügis on käes. Tants on seekord tarantos. Esimestes tundides oli kõik eelmisel aastal õpitu täiesti peast pühitud, aga kui muusika käima pandi, siis ei läinudki pead enam vaja.
* Kuusiku taevas träkkis laupäeval üks väga cool caterpillar :) Palun veel mõned ilusa ilmaga nädalavahetused, eks.
* Üks vähisöömise pidu sai peetud ja igasuguseid rumalusi tehtud. (Jälle.) Sealhulgas läbi lauldud umbes kõik eestikeelsed laulud ja takkapihta veel soome- ja rootsikeelseid ka.
* Aga kõige lahedam on see, et oktoobrist lähen kooli üle hulga aja. Kevadeks on plaanis omandada junior sommeljee pädevus. Ma olen elevil kohe :)

mängisin golfi

Täna mängisin eelteist korda elus golfi. Rahet ja vihma sadas nagu oavarrest ja tuul oli nii tugev, et pallid ei läinud auku (jaa, see oli tuule süü). Pärast olin nii külmunud, et ei saanud suupistelauas salatikorvikest taldriku pealt kätte, kuna ma lihtsalt ei tundnud enam oma käsi :) Aga mingi hasart tekkis ja ajas ikka välja looduse stiihia meelevalda. Ja päris mitu korda sain palli kahe löögiga auku greeni peal (öeldi, et ühe löögiga on suurepärane, kahega väga hea ja kolmega väga halb).

Baltic Sky Way @ Panevežys

Leedust oleme tagasi nüüd. Täna on lihtsalt selline tshillimise päev ning saab tunda rõõmu tsivilisatsiooni võludest nagu näiteks kraanist tulev vesi, elekter ja oma voodi.
Rekordas jäi tegemata. Algselt planeeritud viiepäevane laager kujunes kolme ja poole päevaseks, kuna lennukil läks ramp katki. Kokku 15 hüpet, parimaks saavutuseks jäi kokku tulnud 30-way. 36-way’d proovisime ka korduvalt, aga ikka jäi mõni tegelane kujundist puudu. Elaki esindus võib endaga rahule jääda, kuna pidasime kuni lõpuni pervaja grupa’s vastu, samas kui nii mõnigi töll seal välja vahetati.
Äratus oli hommikuti kell 6.30, et jõuaks enne poole kaheksast briifingut ujumas käia ja süüa. Kui välja arvata tõsiasjad, et hommikul oli rohi öisest vihmast märg ja ujukad polnud jõudnud õhtusest viimasest ujumisest veel ära kuivada ning jõevesi oli ka vastikult märg ja külm, on hommikul nii vara väga lahe ujumas käia :)
Orgunn oli nagu oli. Molutamisosakond tegi kohati päris head tööd, keset päeva oli laialt aega ujumas käia ja jõe ääres turakat mängida. Debrief oleks võinud põhjalikum olla, paar korda näidati iga hüppe videot, mõnikord keegi kommenteeris natuke ja mõnikord mitte.
Lennuk. AN-26 on laheeee :) Rambist mahub välja jooksma 4 inimest kõrvuti. Suuremate formatsioonide puhul kardeti varisemist ja kästi kuskile kolmanda-neljanda rea järel kahemeetrine vahe jätta. Ma olin kogu aeg tagumistes ridades ja sealt ikka andis joosta. (Ükskord Eesti-Läti 14-ways olin eespool, ramp lõppes ootamatult vara ja kukkusin selili lennukist välja :)).
Ilmaosakond tegi selles suhtes head tööd, et iga öö oli äike ja paduvihm, aga päeval sinine taevas. Teisipäeval küll saime ka päeval natuke vihma ning lisaks visati meid kuskile lennuvälja territooriumilt välja põllu peale, kus vist oma tund aega vihmas varjud seljas mööda maantee äärt lonkides transat ootasime, kolm eestlast ja kolm mingit muud baltlast. Ülejäänud päevadel oli 30+ kraadi sooja ja lennuk oli seest täielik saun. Leedukast coach ähvardas ühe tõusu ajal, et kui me oma 36-way’d kokku ei saa, siis meid pannakse täisvarustuses tunniks ajaks sinna lennukisse kinni. (See väljavaade oli nii hirmus, et baas läks headdownis välja ja lagunes koost.)
Hüpped. Algus oli harjumatu – esimesel hüppel divesin baasist mööda, kuna lennuki kiirus oli nii suur, et baas ei olnud mitte all ja eemal, vaid lihtsalt eemal. Pärast seda võtsin tarvitusele oma “võluvarrukad” (noh need, mille TonySuit’ist koos suidiga tellisin) ja leveliprobleem kadus. (Mõned kaaslased küll suhtusid teatud skepsisega mu varrukate võluomadustesse, aga mina usun nendesse! Aint see jama oli, et nad kippusid exiti ajal käest ära tulema ja ma pidin neid divemise ajal tagasi sikutama.) Olin kogu aeg välimises ringis ja erilisi probleeme kujundisse jõudmisega ei olnud – va. juhtudel, kui baas exiti käigus ära lagunes ja aega jäi väheks või siis kui meie wackeri viimane mees mingeid trikke tegi (näiteks minu koha peal ees siiberdas või rabas mul käest enne kui mina CV käest kinni sain). Aga õnneks see mees pandi lõpuks teise wackerisse ja meile anti uus mees, kes oli hirmus sillas sellest, et terve kujundi neljast naisest kaks on tema wackeris :)
Ikaldustest kõige suurem oli see, et kuskil polnud pead pesta. Teisena kõige suurem ikaldus leidis aset neljapäeval teisel tõusul, kui ma Eesti-Läti 14-way speedstari käigus näoli teise mehe kaamerakiivrisse kukkusin. No ma jõudsin sinna stari ikka kohale ka, aga ninast oli veri väljas. (Vabalangemises nina veriseks kukkuda on selles suhtes halb plaan, et see veri lendab tuulega mööda nägu laiali ja maandudes nägin väidetavalt välja nagu oleksin rongi alla jäänud. Muidu polnud häda midagi.) Selle hüppe videot kahjuks (või õnneks) ei näinud, aga ega vist peale enda ei ole kedagi süüdistada ka. (Kui, siis psühholoogilise toe osakonda, mis päev varem reetlikult jalga lasi ja oma ülesanded seega unarusse jättis :))
Kokkuvõttes – ehkki pettumus oli suur, kui selgus, et lennuk katki ja rekordit ei tule, oleks patt nuriseda. Saime praktiliselt tasuta hüpata väga kunni lennuki pealt ja palju väärt kogemusi. Järgmisel aastal võiks jälle minna.

järgmine peatus - Leedu

Puhkus!
Noh ma pidin tegelikult juba hommikul sõitma hakkama ja siin ma nüüd olen. Järgmise aasta budget on ikka tegemata, kuradi kurat... Valetan endale, et Leedus teen.
Ühesõnaga närvid on läbi :) ja nägemist, tsivilisatsioon!

taevateraapia

Nädalavahetusel sai jälle mõned hüpped tehtud. Põhirõhk seekord Leedu-tripiks vajalike survival skillide (loe: track) arendamisel. Sealhulgas 2 hüpet selili tracki, millest küll paraku kujunes sihitu vimplemine mööda taevast. Üldiselt enamus hüppeid läks rohkemal või vähemal määral aia taha, aga it's okay ja vähemalt kõhuli oskan trackida küll. Päeva päästiski viimane hüpe, mille käigus tegelt oleks vabalt võinud doki võtta ja selili trackiva SVX-i nägu ilmestas kõrvuni naeratus :)
Pühapäeva õhtul avastasin, et olen unustanud oma pangakaardi pin-koodi ja selle, kuidaspidi välisuks lukust lahti käib. Lisaks tuleb välja, et mingi elajalik putukas on mu jalast suure tüki välja närinud. Aga ei saa öelda, et need olme-ikaldused mind häiriks kuidagi :)

madalrõhkkond?

Üks õhtu istusime õega paar tundi köögilaua taga, kaanisime teed ning kaeblesime ja hädaldasime üksteise võidu. Tal mingi koolitusguru poolt diagnoositud “best-in-class”-sündroom ilmselt runs in the family.
Mina kohe ei oska asju pealiskaudselt teha. Mul on kompulsiivne vajadus teha asju kas väga hästi või üldse mitte teha. Kui mul pole piisavalt aega, oskusi vms. ressursse selleks, et asju hästi teha, siis ma hakkan stressama, laadin oma RAM-mälu igasugust vaja-teha-prahti täis ja muutun täiesti kasutuks.
The better you get, the better you’d better get. Nii ütles mingi järjekordne guru ühe action management teemalise CD peal, mida ma üritan jõudumööda autos kuulata ja mis on tegelt väga väärt kuulamine.
Kusjuures ma olen täheldanud, et mu mõte liigub kõige kiiremini kuskil kella 12 ja 2 vahel öösel. Siis ma teen mõnikord selliseid loovamat sorti asju. Näiteks hommikul kella 9-11 vahel ma suudan ainult täiesti mehhaanilisi toimetusi teha.

Laupäeval vaatasin filmi ”Hea aasta”. Ei tea kust selliseid elusid saab? Mul oleks ka hädasti vaja isiklikku veinimõisa Provence’is.
Näh.

kuidas me FS3-e lendasime

Täna ma teen tööd. Taevas on sinine, Kuusikul lendavad lennukid ja inimesed, aga mina, krt, teen tööd. (Või noh, tegelikult blogin praegu, nagu tähelepanelik lugeja ilmselt märkas.)
Eile oli ilus suvepäev ja tegime Kuusikul 9 tõusu, manifestimise vahepeal sain ka ühe hüppe kirja. Plaanis oli FS3 Aatomiku ja Kaidoga.
See hüpe oli algusest lõpuni absoluutselt kontrolli alt väljas :) Exit läks võileivaks ja lagunes ära. Niikaua kui mina üritasin levelile saada, lendas Aatomik joonelt Kaido juurde ja võttis parema käega kinni tema vasakust käest. (Tegelikult pidi ta lendama oma vasaku jala gripi Kaido paremasse kätte. Ja kogu hüppe jooksul polnud plaanis ühtegi randomit, kus tulnuks selline käegripp võtta. Ja Aatomik oleks vabsee pidanud terve hüppe ajal Kaidost teisel pool olema.) Mina vaatasin nutuse näoga pealt, kuidas mu koht ära võeti. Lendasin siis neile nina alla, raputasin pead ja vehkisin kätega nagu poolearuline. Aatomikul tuli väga keeruline nägu pähe. Kortsutas kulmu, vaatas kõrgusemõõdikut, kortsutas uuesti kulmu. Kaidost lahti ei lasknud.
No ma ikka võimlesin seal päris tükk aega enne kui Aatomiku minema sain peletatud. Siis tuli varsti break-off ka.

täna 8 aastat tagasi...

...hüppasin ma esimest korda välja täiesti töökorras lennukist. Nüüdseks olen ma seda teinud veel täpselt 254 korda.
A see esimene on ikka detailideni meeles. Aasta oli 1999. Minul oli ammu olnud ilge tahtmine langevarjuga hüpata. Infot eriti kuskilt võtta polnud, sest internet ei olnud tol ajal veel eriti funktsionaalne nähtus. Nii ma siis ajasin näpuga telefoniraamatus järge ja leidsin kellegi Georgi mobiilinumbri. Georgi osutus vastutulelikuks meheks ja soostus mind mõõduka tasu eest lennukist välja viskama. Tulgu ma aga õhtul klubisse ja ta teeb mulle koolituse.
Läksin. Üksi. Klubi asus Narva mnt. taga lõpus ja neighbourhood oli selline, et kui ma oleks maniakaalne sarimõrvar, siis ma tõenäoliselt meelitaksin oma ohvrid just sellisesse kohta.
Aga Georgi, mõistagi, ei olnud maniakaalne sarimõrvar. Ta õpetas mind ümmarguse varjuga hüppama hoopis. Olin ainus õpilane ja koolitus kestis umbes 20 minutit. Kuna mul endal autot ei olnud, siis leppisime kokku, et nende buss võtab mind järgmisel hommikul Hiiu surnuaia väravas peale (morbiidne, ah?). Aga enne helistan talle, et mis ilm on ja kas hüppamine ikka toimub.
Hüppepäeva hommik. Helistasin. Ja sain nagu puuga pähe, kuna selgus, et olin kokkulepitud kellaajast kuidagi valesti aru saanud ja et see buss sõidab kohe minema Hiiu surnuaia väravast. Aga Georgi oli tore mees ja lubas mu Kadaka tee Statoilis oma auto peale korjata.
Ma pole vist ei varem ega hiljem oma elus nii kiiresti uksest välja kablutanud kui tookord.
Hüpati Ämaris Let-i pealt. Kuskilt oli tekkinud teisigi õpilasi ning enne minu tõusu maandus üks esmahüppaja nii õnnetult, et tegi vist hüppeliigestele viga ja omal jalal mees sealt ei lahkunud. Aga ei see mind heidutanud.
Hüppest endast ma olen tegelikult siin juba kirjutanud, seekord siis paar pilti ka juurde.


A kui ma viitsin mõni päev, siis ma kirjutan veel ühe posti oma senise langevarjuri-karjääri meeldejäävamatest hetkedest.

Parasummer sai läbi

Vaatamata sellele, et tänavune Parasummer nii ilma osas kui ka meditsiinilis-sanitaarses plaanis sajaga ikaldas, jagus ikka helgeid hetki ka kohe täitsa mitu. No näiteks terve laupäevane päev.
Britast tegime 10-way. Ilus lendamine oli! Igaüks omal kohal, kindel baas, rahulik dokkamine. Ülevalpool 2 km saime kõik kokku ja vahtisime järgmised 500 meetrit lollakate kõrvuni naeratustega üksteisele otsa :) Pärast paari aasta taguste BOE-de pealt oli lausa valus vaadata, kuidas tol ajal kujunditesse träkiti, üksteise slotte ära võeti ja kolaki üksteisele selga kukuti. Ehe progress on toimunud FS-osakonnas!
Ei tea, millal Eesti taevas friiflai 10-way’d näha saab ka :)?
CV-ga lennatud vertical drill oli lihtsalt fun. Selline hüpe, kus lihtsalt ei saa teisiti kui lõkerdad naerda terve tee alla :)
Siis sai veel algatatud väike FS3-teemaline projekt tööpealkirjaga „Kaido ja naised”. Ka see projekt ilmutas juba teisel hüppel tähelepanuväärseid progressi märke ja paistab olevat täiesti lootustandev. Saab näha, kas on kellegagi võistelda või pean rändkarikalt veel üks aasta tolmu pühkima?

eile läks asi ikka täitsa käest ära

Asi algas sellest, et MRI-l oli pudel rummi kaasas. Sellest rummist oli mitu päeva räägitud ja eile õhtul läks see siis käiku. Aga muidugi ei jätkunud meile kamba peale sellest pudelist kauaks ja Tuuker pidi oma viski ka välja tooma. Eeltoodu tulemusena muutus Elak-i esindus väga lärmakaks ja asju hakkas juhtuma.
* Eestlaste (ja eriti Eesti naiste) maine Norra rahva esindajate silmis on nüüd väga kahtlase väärtusega.
* LRA pälvis hüüdnime „the quiet guy” ja MRI „the quiet guy who only says the essential things” (nagu näiteks „where is the beer?”, „rabbit” või „no!!!”).
* CV oli 15 minutit (!) järjest (!) vait (!). Nüüd üks norrakas on talle õlled sees.
* Pärast seda laulsid Tuuker ja CV tubli mitu minutit väga melanhoolset laulu nimega "Imeline aas".
* Teist korda ajasid Eesti naised suurde kimbatusse ühe noore norraka (selle sama, kellest Tuuker kirjutas ja keda me tookord veel rootslaseks pidasime).
* Tuukril on kindel plaan sellest norrakast pilt teha ja oma blogisse panna. Kui muud moodi ei saa (norrakas on väga häbelik), siis Tuuker lööb ta uimaseks ja teeb ikkagi pildi ära.
* Tegutseti pimedas usus, et järgmisel päeval hüppeilma ei ole.

Hommik. Kell pool üheksa. Panda kisub iga kahe minuti tagant kardina nurka ja uurib ilma. Ilm on pilvine. Panda ei saa rahu. Lõpuks ütleb väga masendunud häälega: „Kõige hullem on see, et täiesti lootusetu see ilm nüüd ka ei ole, raisk!”
Mõne aja pärast on näha masendunud Pandat, vari seljas, lennuväljal ringi vantsimas.

täna olen maas

Eilse jala väänamise tulemusena istun täna maas. Hommikul oli ilm kole ja vihma sadas, aga lõunast läks propp pöördesse.
See-eest olen saanud hea hulga tööd ära teha. Mis muidugi pole suurem asi lohutus, aga ikkagi.
Rootsi jäätised on erakordselt vastikud.

Gryttjom - day 4

Nonii, neljas päev Gryttjomis on õhtal. Eile 6 hüpet, täna 7. Mantist lendan nüüd (vist). Kahel maandumisel olen jänesele peaaegu pihta saanud, aga risu pääses ikka plehku ja grilli seega täna ei tule. Jala väänasin ka täiesti arusaamatul kombel välja (teised väidavad, et küllap jänes lõi selja tagant), nüüd valutab teine ja krt teab, mis homsest päevast saab.
Muidu on elu ilus.

määääää

Olen jah. Lammas, noh.
Ma muidugi teadsin, et kui magada öösel 3 tundi ja jätta nädala aja elamise pakkimine reede hommikuks enne tööd, siis sellest midagi head tulla ei saa.
Gryttjom. Manifest ja gear-check. Kui Panda enne mind oma helesinise dokustaadi välja võttis, siis ma muidugi jälle kohe teadsin, et see asi, mille ma maha unustasin, on litsents. Kama kontolliv ground-tädi teatas, et kui litsentsi ei ole, siis lennukisse ei saa. Ei aidanud see, et kaks instruktorit kaasas, ei tahtnud ta ka koolitusülemalt kirjalikku tõendit. Litsentsi naada.
Ettearvatult ei parandanud olukorda ka tõsiasi, et mul avamisautomaadi pass puudus.
Pika kauplemise peale leppisime tädiga kokku, et sisse skännitud ja meili peale saadetud litsents käib kah.
Ega ma muidugi ei teadnud, kus mu kuradi litsents on. Saatsin ema otsima. Ema otsis ja leidis. Siis oli skännerit vaja. Ema jooksis naabrimehe (70+) juurde. Naabrimees skännis litsentsi sisse, aga internetiühendust tal ei olnud. Ema jooksis failidega teise naabrimehe juurde. Kell 15.34 laekus mulle mail.
Siis jäi veel lahendada probleem, kust saada Cypresi check'is käimist tõendav paber. Helistasin kama omanikule.
Kama omanik ei teadnud, kus tal vastav paber on ja oli pealegi Saaremaal.
Kamal on 2-pin Cypres, mida teadaolevalt eksisteerib Elakis veel kahel kamal - Parasiili ja IPA omadel.
Helistasin Parasiilile. Parasiil ei võtnud vastu.
Helistasin IPA-le. IPA oli kodus, otsis ahvi kiirusega oma paberi välja, tegi sellest digifoto ja saatis mulle mailile.
Kell 19.55 sain oma waiverile ground-tädi autogrammi.
Ma olen üsna kindel, et ma ei unusta välismaale hüppama minnes enam kunagi oma litsentsi maha.
Ma olen täiesti kindel, et olen IPA-le õlled võlgu.
Ja parasemud lubasid mu Aasta Muna kandidaadiks esitada :)

Gryttjöm!

Homme kell 16 löön kontori ukse enda selja taga kinni ja siis algab puhkus! Kaks nädalat! Jeeeee!!!
Viimane nädal on paras hullumaja olnud. (Hilisel kellaajal kontorist lahkudes mulle ikka meenub, kuidas ükskord valvur mulle pahaselt järgi porises "Misasja sa passid siin nii kaua? Sul peret ei ole või?" Mu naiskolleeg nimetab seda valvurit Perverdiks. Sest ta väidetavalt vaatab teda imeliku pilguga. Mind Pervert miskipärast ei vaata ja mulle ta täitsa meeldib, sest on hästi abivalmis ja aitab asju tassida. Aga no see selleks siis.)
Tööd pean ikkagi Gryttjömisse kaasa võtma, pole pääsu. Halva ilmaga päevad on sisustatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ma saan varsti lennata!

PS. Ma olen teinud ühe eksistentsiaalse tähelepaneku. Kullerfirma, kelle teenuseid me kasutame, saadab tavaliselt tellimise peale ühe kulleri. Aga kui on vaja asju viia-tuua pealinna tuntud vähemus-tüüpi inimeste klubist, siis käivad alati kaks kullerit koos. Kamuflaaž? Ma vist järgmine kord küsin neilt, puhtalt uudishimust :)

paraad

Pildid

krt küll

Ma olen ikka täiesti masendav sahmerdis. Aru ma ei saa, kuidas teised inimesed oma eludega hakkama saavad ja mina ei saa. Puhkuseni on nädal aega ja kõik asjad on üle pea kasvanud.
Eelmisel nädalal sain meili. „I wish to make a trip to Tallinn, would the 4th of July be a good time for you?”
Ja mina? Kas ma vastasin „Unfortunately I am on a vacation from the 2nd till the 15th of July, can we postpone the meeting?”
Ei! Ei vastanud!!!
Ma vastasin hoopis „4th of July is great, I’ll look forward to seeing you!”
Miks, miks, küsin ma endalt nüüd?

Ühesõnaga, varju osas on kokkulepe olemas. Puhkuseavaldus on antud. Autos on koht reserveeritud. Kui nüüd kuidagi veel selle meetingu saaks ära canceldatud, siis oleks Gryttjömisse minek.

do we have to go to the bushes AGAIN?

Ma olen natuke vintis praegu. Ja Blogger on jälle rootsikeelne.
Ma olen kella 4.30-st saadik üleval olnud. Asjalik olnud ja kohvi joonud (sest see tundus olevat ainus võimalus silmi lahti hoida). Ma olen orienteerunud mööda metsa kompassiga, mida ma kasutada ei oska ja raadiosaatjaga, mis ei tööta. (Ja rootslastega, kes unustasid aeg-ajalt inglise keele rääkimise ära.) Ma olen tantsinud charlestoni ja võitnud selle eest auhinna.
Ahjaa, ja ma elan lossis. Ühes ilusas lossis.
Negatiivse poole peale jääb ainult paistes ja valutav jalg. Mingi elajas hammustas mind juba pühapäeval lennuväljal ilmselt. Charlestoni tantsida veel kannatas, aga olukord eskaleerub tasakesi ja praegu hüppan ühe jala peal.
Näis, mis homne päev toob.

nädalavahetus

Kolm ilusat hüppepäeva on selja taga ja võib öelda, et elämä on ikka täitsa laiffi kohe. Kõik puha fun jump'id, ei mingit veri-ninast-välja ponnistamist ja sellise palavaga see sobis hästi. Redelisse saan lõpuks IAD-allkirja küsida. (Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii hullu valearvestuse maandumisel tegin - krt keegi ei võinud meelde tuletada ka, et Manta vastu tuult ei liigu eksole :) Sain siis lonkida kõrges heinas jupp aega.)
Pühapäevased kaks hüpet KKN-iga olid pesueht näide sellest, kuidas toimub progress. Esimesel hüppel läks kõik nihu, kõrguste vahed ja rock'n'roll. Teisele hüppele sama plaaniga, aga sai targemad oldud ja plaan töötas täpselt nii nagu pidi. Selline asi teeb rõõmu!
Ja domik, muide, on väga timm koht elamiseks. Istud hommikul oma pudrukausiga õues ja kuulad kuidas kägu kukub :)
Nüüd 3 tundi magamisaega ja siis kolmeks päevaks Stockholmi.

olen wuffo olnud

Reedel tegin tööd kella 23-ni õhtul. Laupäeval käisin ja vaatasin, mis moes on (vastus: surnud luiged ja full-face kiivrid). Pühapäev algas tantsutunniga - nüüd nii ongi, trenn iga päev ja neljapäeval lõpetame Von Krahlis hooaja. Tangos tuleb juba rõõmuga ja hingest, fandangos kastanjettidega tahab veel natuke harjutamist. Ja guajiras - guajiras on ainus tants, kus ma siiamaani mõttes takti kaasa loen. Keeruline ja ebaloogiline. Aga ma oskan brainlockimist juba päris hästi varjata :)