7 päeva hiljem

Ei ole ammu nii suures kontsentratsioonis rõõmsaid nägusid näinud kui täna veerand viie paiku kontoriuksest sisse astudes. Keegi ei osanud oodata, et ka mina gripihooaja ohvriks langeda võin. (Mu oma süü ka muidugi, arvestades, et viimase kuue aasta jooksul pole ma mitte ühte päevagi haiguse tõttu töölt puudunud.) Täpselt nädal tagasi läksin kerge köhaga veepalli ja järgmisel hommikul oli 39 palavik ning selline nõrkus, et ei jaksanud voodist välja ronida. Ja nii nädal aega. Muuhulgas püstitasin vist isikliku magamisrekordi – 16,5 tundi järjest.
Nüüd siis istun kontoris ja üritan midagi aru saada sellest metsikust paberivirnast ja meilindusest. Nagu mingis teises aegruumis tegutseks. Ülemus on mu laua ära koristanud (ei saa ka hetkekski selga keerata). Mõtlesin, et tulen ja viskan korraks pilgu peale enne kui homme täie hooga alustan, aga vot sulle säh. No vähemalt blogidele olen jõudnud kiire ringi peale teha :) Nüüd on kell juba nii palju ka, et ma ei hakka üldse latti kõrgemale seadma. Tulgu siis homme mis tuleb.
Haige olles juhtub kummalisi asju. Näiteks on vahepeal väljas soojaks läinud. Nädal tagasi olid veel paksud lumevallid igal pool, nüüd on tänaval asfalt väljas. Ja kinnastega pole ka eriti midagi teha.
Ja maitsmismeel ja söögiisu on kadunud. Täitsa läinud. Ainsad asjad, millel olen mingigi maitse suutnud tuvastada, on apelsinid ja Kadarbiku vaarika-mustika smuuti. Kõik muud asjad käivad suus ringi ja maitsevad nagu saepuru. Avastasin just, et äsja manustatud suitsukana-virsiku salat sisaldas ka kreeka pähkleid. Oleks ma seda teadnud. Ma ei söö ju pähkleid. Täielik issanda ime on aga see, et ma olen nädal aega elanud ilma shokolaadita. Ei oleks iialgi uskunud, et see võimalik on.
Siis ma hakkasin veel kodus igavusest Ladina-Ameerika seebikaid vaatama. Kõik need Milagrosed ja Metsikud kassid ja Metsikud inglid, nii palju kui torust tuli. How low can you go, eh? Esialgu proovisin küll Fowlesi “Daniel Martini” lõpuni lugeda (ikkagi 900 lehekülge), aga nii umbes 90% ajust oli out of order ning Fowles väärib rohkemat respekti. Allesjäänud 10% pidasin piisavaks, et seebikatest aru saada. Eksisin, muide. No näiteks, ühes seriaalis oli tegelane nimega Luis Mario. Paarikümne minuti jooksul sai selgeks, et Luis Mariol on
1) silikoonfuuriast abikaasa Eva, kellega kõik on küll juba läbi, aga abielu veel lahutamata;
2) armastatu Maribella, kelle LM tahtis just maha jätta, kuid siis jäi Maribella autoõnnetuse tõttu pimedaks ning ausa mehena otsustas LM tema kõrvale jääda;
3) napid nädalapäevad tagasi sündinud tütar, kelle ema on hoopis kolmas naisterahvas nimega Rosaura.
No okei, imelik küll, aga siiamaani veel kuidagi arusaadav, kultuurierinevused ja värgid ju. Aga kui nüüd võtta arvesse fakt, et selles seriaalis oli Luis Mario ilmselgelt positiivse kangelase rollis, siis vot selle koha peal lõppes otsa too viimanegi 10%.
Siis ma otsustasin, et tulen tööle.

lõunane shoping

Nii, väike poeskäik seljataga. Ostud:
1) Hantlid. Peagi algaval (ja minu jaoks neljandal) langevarjutamise-hooajal on mul tõsine plaan fleerimine selgeks õppida. Mis tähendab, et nõrgad käed on out. (Kui nüüd päris aus olla, siis esialgne plaan nägi ette hantlite soetamist juba sügisel ja talve jooksul tugevaks saamist, aga miskipärast nii ei juhtunud. Ma ei mõista, kuidas plaanimajanduse osakonnal õnnestub pidevalt niimoodi lati alt läbi joosta.) Kui siis ka maandumised sama koledaks jäävad, on asi ilmselt ikkagi mu peas kinni. Ja see oleks juba keerulisem lugu.
2) Lilleseemned. Kress ja petuunia. Ei ma ei tea, kuhu ma nad külvan või mis ma nendega teen. Peenraid kaevata ma nagunii ei viitsi. No aga ma ei saa lihtsalt mööda minna nendest lilleseemne lettidest ilma sealt midagi kaasa krabamata. Jumal tänatud, et nii nigel valik oli :) Ilge himu on midagi idandada. Eks ma siis teen rõdukasti tootsi peenra. Kui kass istandust enne segi ei peksa.

tahan kevadet! kohe!

Mul on kõrini sellest talvest! Tahan sooja ja päikest ja sinist taevast (need 2 viimast küll praegu on, aga sellest hetkel enam ei piisa). Ja muru, sellist helerohelist. Ja lilli ja linde ja liblikaid. Ja puid, mis lehte hakkavad minema. Ja õhtul peale tööd hea raamatuga rõdul lebotada. Ja kleidi väel õues käia. Ja metsas jalutada (just jalutada, mitte uisutada, suusatada või lumes sumbata). Ja lennata. Praegu mulle isegi tundub, et ma hea meelega riisuksin hoovi või midagi sellist (reminder: loen selle kirjutise üle, kui päriselt on aeg hoovi riisuda!).
Ma ei taha enam kanda talveriideid ja saapaid. Ja lund ja jääd ja tuisku ja miinuskraade. Ja pidevat võitlust oma neljarattalise sõbra klaasipesusisteemiga, mis ära külmub. Ja sellist pooletoobist olekut nagu jääks kohe haigeks ja siis tegelt ei jää. Ja soppa tänavatel ja pimedust ja koledust ümberringi.
Kes mõtles välja sellise sõna nagu “kevadväsimus”? Ei ole olemas sellist asja! Kui see va kevad nüüd lõpuks päriselt tuleks…

üle mõistuse

Ma kohe ei saa aru inimestest mõnikord. On ta nüüd lihtsalt pedant kuubis või sulaselgelt pahatahtlik või vajaks sootuks diagnoosi. Jutt käib tööandja kliendist. Selliseid tüüpe nagu täna sattub õnneks haruharva ette. Kõigepealt ta laseb oma tellimust 10 korda muuta ja ümber vormistada. Ise ei tea, mida tahab. (Seda muidugi teab, et tahab üliodavat ja megakvaliteetset ja ülehelikiirusel.) Pärast töö kättesaamist avastab, et oleks ikka võinud teistsugune kujundus olla (mis siis, et ta on selle eelnevalt kinnitanud). Oma vigu ei tunnista (mis siis, et need on must-valgel kirjas). Otsib elu eest, mille kallal norida ja kui ei leia, siis mõtleb välja. Ükski väljapakutud kompromisslahendus ei sobi. Statoili stardikomplekti talle soovitada ei saa, sest siis ta ilmselt jätaks kõik arved tasumata (ja summa ei ole mitte väike). Ei jäägi muud üle, kui head nägu teha ja talle jalamatiks olla. Jumal tänatud, et ma ise temaga asju ajama ei pea, sest minu kannatus katkeb sellises olukorras väga kiiresti.
Lahe erand küll meenub mõne aasta tagusest ajast. Umbes sama sorti klient oli. Müügiinimene oma hädas tahtis tema arutute nõudmistega meili mulle edasi saata ja lisas teksti a la “see kuradi iriseja ei ole ikka millegagi rahul”. Ja muidugi kogemata saatis selle reply’ga kliendile tagasi. Oi meil oli häbi! Aga pärast seda tüüp käis nagu nööri mööda, ühtegi paha sõna enam ei tulnud. Ja oli veel pikki aastaid meie klient.

olen ülalpeetav

Töökaaslane toidab mind juba mõnda aega. Täitsa vabatahtlikult, ei tea kas ma näen siis nii näljane välja kogu aeg. Alustades kommidest ja küpsistest ja lõpetades kaalika ja sinihallitusjuustuga. Ainus häda on see, et tal käivad aeg-ajalt mingid tervisliku toitumise hood peal. Täna vedas, sain left-over-moosipiruka. Aga ükskord pakkus ta mulle rohelise tee ja aloe vera jogurtit, mis nägi nii kahtlaselt roheline ja tervislik välja, et ma loobusin. Koostisainete järgi otsustades tundus ka pigem pealemääritava kui sissesöödava tootega tegu olevat. Minu jaoks tähendab tervislik toitumine parimal juhul seda, et saiapoest ostan lihapiruka asemel kapsapiruka (põhimõtteliselt köögivili). Igatahes, kolleegid ruulivad!
Aga nädalavahetusest rääkides, ElaK-i esindus Tervexil oli tõesti ülimegahästi korraldatud! Ja Liisu koolitas välja terve osakonna jagu uusi ja mitte nii uusi manifestibitche. (Tegelikult 2 neist ka manifesti… eee… isased? Või kuidas oleks poliitiliselt korrektne nimetada mees-tüüpi manifestibitche :)?)

merkuur, teadagi

Töökaaslased on oma sünnipäevad viimasel ajal kuidagi meeldivalt lühikeste intervallidega organiseerinud. Ka tänane tööpäev algas tordisöömisega ja jätkus progresseeruva joobega (ei-ei, ega see asi nüüd nii hull ka ei olnud). Lisan foto, spetsiaalsete tervitustega tühja kõhuga lugejatele :)
Nüüd olen oi kui laisk. Noh vähemalt trenn jääb täna ära La Mancha mehe tõttu. Mida ma tegelikult ise tahaks ka vaatama minna. Veepalli ajaks vast suudan ennast koguda.
Tänase päeva konkurentsitult kõige kummalisem lause: "Alati, kui Merkuur on retrograadis, hakkan ma kuidagi imelikult riietuma." Nojah. Selge see.

elu on ilus!

Originally uploaded by

No lihtsalt on ju! Kõik läheb kogu aeg paremaks. Kui veel mõni aeg tagasi tundusid jutud kevade peatsest saabumisest mulle kellegi paduoptimisti ebareaalse pettekujutelmana, siis nüüd viimastel päevadel on isegi mingid linnud hommikuti laulda räusanud. Ja öös on asju (unenäod) ja päevas on ka asju (a vat ei ütle, mis asju :). Ja mu laual on igavene pahmakas imeilusaid tulpe. Ja mingi võõras mees saatis mulle naistepäeva puhul e-kaardi. Mul pole aimugi, kes ta selline on. Aga ma arvan, et ju ta on üks tore mees :)

jätke marid rahule!

Mina, poliitiliselt täiesti ükskõikne inimene, andsin täna oma hääle selle poolt, et Vene võimud lõpetaks mari rahva ahistamise. Krt teab, kas sellest häälest mingit kasu on. Lihtsalt juhtumisi on üks intelligentsemaid inimesi, keda mul on olnud rõõm tunda, mari rahvusest. Ja oleks kurb, kui E. juttudest ja fotodelt tuttav, aga minu jaoks natuke müstiline maa ja kultuur lakkaks olemast.
Toetusallkirja saab anda siit.

juriidiline kurioosum

Sattus kätte ühe transpordifirma teenuse pakkumise leping. Paarkümmend lehekülge paberit pluss “tiitelleht” pealkirjaga LEPING ja tekstiga “Käesolevaga aktsepteerime antud teenuse pakkumist ja selle lisasid osapoolte vaheliseks lepinguks”. Allkirjad, koht, aeg jne. Lisaks sulgudes märkus “palume tagastada ainult antud leht”.
Ma ei ole küll kõige pädevam inimene õigusalastes küsimustes, aga millist juriidilist jõudu selline “leping” omama peaks? Kesse pärast ütleb, mida see pakkumine ja lisad sisaldasid? Enda arusaamist mööda ma kirjutan alla kõigele ja ühtlasi ei millelegi.

Karu, ära joo nii palju!!!

stardikapital meestele!

Inimesed ikka mõtlevad pentsikuid asju välja mõnikord. Võrdlesime meeskolleegiga mobiiliarveid. Tema oma mitu korda suurem kui minu oma. (Loogish. Vaja ju tibidele helistada. Ega siis tibid ise ei pea meestele helistama.) Bensiiniarvetega sama lugu. (Jälle loogish. Tibisid peab ju ringi sõidutama ka.) Sealt siis sündiski geniaalne idee - riik peaks meestele sünnist saadik toetust maksma, sest meeste kulutused lihtsalt on suuremad kui naiste kulutused. Kui meesinimene sünnib, siis riik kannab tema arvele mingi stardikapitali ning jätkab korraliste maksetega kuni 18-aastaseks saamiseni. Et ikka mees täiskasvanuna ühiskonnas konkurentsivõimeline oleks. Kersse sugudevaheline võrdsus ja muu jama, ja naised peavadki vähem palka saama. Feministlik mõte sai igatahes surmahoobi.
Nali naljaks, aga issand hoidku selle eest, kui see mees peaks kunagi poliitikasse otsustama minna :)

no ei ole hommikuinimene...

Esmaspäeva hommikud on kõige jubedamad. Eriti, kui oled kella 3-st öösel Ameerikamaa edevuse laata vaadanud. (See komme jäi vist ülikooliajast külge tänu filmifriik M.-ile – muidu lihtsalt ei olnud järgmine päev loengus millestki rääkida, kui ei teadnud kes ja mis.) Aga muidu ka. Nädala esimene tööpäev ei tohiks alata enne, ütleme, kella 13. Enne seda olen täiesti töövõimetu. Ja mõni inimene kohe peab hommikul vara kõikvõimalike tähtsate tööasjadega sinu poole pöörduma. Seletab ja seletab. Minu kõrvus kõlab see kui ühtlane bla-bla-blaaa.

38

Olin hea ja lubasin nii kujundajale kui autojuhile vaba päeva. Aga nagu teada, ei jää ükski heategu karistamata ja nii ma siis nüüd istun siin ja kujundan. Mingi Murphy seadus on jälle mängus, st. eriti perversselt teostatud kujundusfailid saabuvad just siis, kui kujundajat pole, ja otse loomulikult on nende töödega alati eriti kiire. Viimased pool tundi olen üritanud ühte 121-st object'ist koosnevat logo kokku weld’ida, aga asi läheb aina hullemaks. Kusjuures too teine amatöördisainer on ikka mõnuga vinti peale keeranud, jättes tekstid kurvideks tegemata ja punktid lahti. Sellest ma üldse ei räägi, et kogu asi on RGB-s tehtud. Ja AI-s, mistõttu Corelisse importimine värvid täiesti paigast ära viskab.
Oh seda elu elukest.
Aeg-ajalt ikka valitakse mingit sajandi leiutist või midagi. Viimati vist pälvis selle tiitli suitsuandur. Minu surematu poolehoid ja siiras imetlus kuulub aga isikule, kes mõtles välja undo-käskluse. Nii lihtne ja nii geniaalne. Keerad mingi ilge käki kokku, klõpsad undo ja kõik on jälle nii nagu enne.
Mingi kontorist leitud mõõteriist mõõtis mulle hommikul 38 kraadi palavikku, aga ma ei tea kui usaldusväärseks seda pidada. Õnneks muidu on vaikne päev, telefon eriti ei helise ja meili peale tulevad ka enamalt jaolt Viagra sooduspakkumised jms., mille saab kohe ära kustutada.

oi ma olen andekas

Post'ide ja comment'ite kellaajad panin praegu õigeks. (Vist.) Kuu aegagi ei möödunud! Tunnen ennast kohe häkkerina lausa. Kunagi kuskilt lugesin, et inimaju on oma võimete tipul 21 aastaselt (mis tähendaks, et minu oma on juba tervelt 4 aastat, 9 kuud ja 3 päeva taandarenenud), aga näe ikka täitsa kobe teine veel!
:)

langevarjuunenägude hooaeg

Reede öösel vastu laupäeva bigway, ilma altimeetrita, tulemuseks lowpull. Laupäeva öösel vastu pühapäeva üldse ilma langevarjuta hüpe (aga ikka lennukist loomulikult), maandumisega ookeani. Kaldale ujudes mõtlesin, et jumal tänatud, et kama seljas ei olnud, vesi oleks ju ära rikkunud.

inspiratsioon

Eileöine ETV tantsufilm Fury! The Dance - The Music - The Flamenco inspireeris ja ängistas. Huvitav, kui palju nad harjutavad selleks, et oma koreograafia nii täiuslikuks saada? Tegelikult täiuslik on vale sõna, sest täiuslik on enamasti igav. Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Hispaanlastel on selle kohta sõna duende, aga eesti keelega jääb küll hätta. Ilu. Sisemine põlemine. Emotsioon. Jõud. Vabadus. Claudia ütleb ikka, et tantsujoonis võib ju perfektselt selge olla, aga kui emotsiooni ei ole, siis see pole flamenco. Eluga on sama lugu. Olen sõltlane.

Foto by Anneli, Maria Jose Casado paari aasta taguselt kontserdilt Estonia Talveaias.

ärge raisake mu aega!

Käisin siis mina täna autokoolis lõppastme koolitusel. (Vahemärkus neile, kelle load on tehtud eelmisel aastatuhandel – see on see jää- ja libedasõidu koolitus, kus tuleb ära käia enne esmaste juhilubade vahetamist.)
Algas kell 9. Inimesi nii umbes 25. Esimese tunni jooksul talutati 5 kaupa õue ja näidati, kuidas turvavööd kinni panna ja istet paika seada (ei, te saite valesti aru – praegu ma veel ei ole irooniline). Ülejäänud 20 inimest igavlesid klassiruumis see aeg. Oi mul oli kahju, et ma kodust midagi lugemist ei taibanud kaasa võtta. Nii nad raiskasid mu elust 50 minutit.
No olgu, kell 10 hakkas siis lõpuks loeng pihta. Kestis 12-ni. Oli õpetlik ja kasulik küll. Edasi kogu kambaga Tabasallu libedarajale (loe: lumine karjamaa) sõitma. Sellest ma ei saanudki aru, miks nii kaugele oli vaja minna – lähemalt oleks kindlasti ka mõne analoogse karjamaa leidnud. Ja siis seati need 25 autot rivvi ja hakati harjutusi sooritama. Ühe ringi sõidad ja siis pool tundi ootad. Kokku kulus 5 harjutuse (millest igaüks võttis ca paar minutit) peale aega 3 tundi. Vahepeal tekkis tööl mingi paanika ja siis klaarisin telefoni teel seda. Mingil hetkel tabasin ennast üsna sürrist olukorrast – sõidan, gaas põhjas, lumi lendab kahte lehte, oranzid postid paistavad – ja ma ei mäleta, mida ma tegema pidin! See ootamine tüütas nii ära, et lihtsalt läks meelest välja. Vahtisin siis lolli näoga poste paar hetke enne kui meelde tuli, et ahjaa, see on ju see põdra alla ajamise katse.
Erinevalt enamusest inimestest ma tegelikult ei arva, et see libedasõidu koolitus oleks mõttetus. Paneb mõtlema küll rohkem asjade peale. Aga raisata terve tööpäev selle peale, mille tegelikult oleks saanud ära teha 2,5-3 tunniga? Ja küsida selle eest 1000 eeku? Nomaeitea.

veepall

Eile olin veepallis esimest korda mütside võistkonnas ja mind tabas täielik identiteedikriis! Algul ma ikka üldse ei jaganud matsu, kes on omad ja kes vastased ja kuhu väravasse rünnata ja kus kaitsta. Pealegi osad mütsid olid ilma mütsideta, ma ise kaasa arvatud. Esimese poolaja lõpuks hakkasin enam-vähem aru saama, mis toimub. Siis tuli pooltevahetus ja kõik oli jälle sassis.

lihtsalt... tulid sellised mõtted

* Oma sisetunnet PEAB usaldama. Paari päeva jooksul teist korda päästis see mind suurest jamast ja M. lubas, et ta enam kunagi minuga ei vaidle.
* Mõnikord juhtub, et kaks head inimest sattuvad kokku ja sealt sünnib veel head. Seekord sai üks varjupaigakass endale isikliku inimese.
* Nõme lugu, kui paljunemispuhkusele läheb just see kolleeg, kellel tõesti on potentsiaali, kes mõtleb ja näeb tervikut ja kellega sa oled täpselt ühel lainepikkusel. Kes ütleb tihti just seda, mida sina mõtled ja vastupidi. See on mingi vandenõu. Minu halina peale M.-L. küll lubas sünnitamise oma mehele delegeerida.
* Kui üldse midagi kahetseda, siis neid asju, mis jäid tegemata või ütlemata. Mitte neid, mis tehtud/öeldud. Never refuse an invitation, never resist the unfamiliar... and never outstay the welcome. Lihtsates tõdedes on oma võlu.

ka ajuvabadus on vabadus

Ühte päeva mahub mõnikord natuke liiga palju absurdi.
Hollandist tulnud kaup tembeldati ohtlikuks veoseks, kuna 170 kg kauba seas oli tootenäidistena 5 tulemasinat. Kuradima VIIS tulemasinat kogukaaluga ca 100 grammi ja kogumaksumusega ca 5 EUR-i, igaüks ilusti eraldi karpi pakendatud. Ja transpordi arvele automaatselt 1642,89 eeku IMO-lisa otsa. Hullumaja! Transafirma ütleb, et nemad pole süüdi – tarnija pani kaubaga dangerous goods form’i kaasa. Sellist nalja pole mina oma viieaastase staazi juures veel näinud. Kusjuures näiteks tuletikkude importimisel EU riikidest pole mingit probleemi. ADR is not necessary because of given load packing conforms to marginal conditions 2401a (limited quantity). Ja nüüd küsimus laiale ringile: mis otsast on viis tulemasinat ohtlikum kaup kui rekkatäis, noh, põhimõtteliselt, väävlit?
Oh perkele, peab vist ennast õigusaktidest läbi närima hakkama. Nagu mul aega ülearu oleks. Stay tuned for Ajuvabadus vol. 2.

Absurd jätkus pisut koomilisemas võtmes, kui soetasin endale vastlaliu laskmiseks õunakese, no selle, mis istumise alla käib. Õnneks oli kasutusjuhend ka kaasas. Tsiteerin: “ Kelgutades peab alati kiiver peas olema! Ohutusnõuded: Mäel ei tohi olla takistusi, mägi ei tohi olla liiga järsk. Kelgutades ei tohi kanda pikki salle ega riideesemeid, mis tekitavad lämbumisohtu. Vanemad peavad vastutama ohutuse eest ja täitma ohutusnõudeid.” Welcome to America! Mäe lubatud maksimaalne kalle oli küll kraadides määratlemata – midagi juristidele?
Häbiga pean tunnistama, et rikkusin jõhkralt kõiki neid nõudeid. Aga õunake ise oli igati oma ülesannete kõrgusel. Ja sellise arulageda päeva lõpetuseks sobis vastlaliug väga hästi. Elak ei olnud Lauluväljakul küll eriti arvukalt esindatud, aga need kes olid, olid see-eest kõvad tegijad :)