nädalavahetuse skoor

Hommikuid, mil ärkamisele järgnes pettumine: mõlemad
Emaga Sustainable development vms. teemalise magistrikursuse loengumaterjali parandatud (lehekülgi): 211
Päevi, mil metsas hulkudes äikese ja paduvihma kätte jäädud: 2
Õega inimkonna demoraliseerumise teemalisi filosoofilisi vestlusi peetud: 1 (Metsas. Paduvihmaga. Mina olin poolt.)
Romaanivõistluse võidutöid läbi loetud: 1 (jälle olen kuival…)
Langevarjuhüppeid tehtud: 0

FS NV

Oi oli ilus nädalavahetus! Märksõnaks FS3 treeninghüpped Priidu ja Markoga, laupäeval 3 tk. Järeldused:
1) Exitid tahavad veel kõvasti harjutamist, rabeluse käigus kaotasime liiga palju aega. Stariga saab hakkama, aga va vibu ei tahtnud mitte lennata. Esimesel katsel jäin tiba hiljaks, teisel katsel oli ajastus õige, aga ikka läks aega kuni stabiilseks sai. Koos siiski püsis.
2) Leveliga probleeme pole. Algul olid väikesed vahed, aga koos harjutamise asi ja viimasel hüppel oli juba täitsa hea. Põhimõtteliselt saan lennatud sellisel levelil nagu parasjagu vaja on. Liibukatega meestest allapoole saan ka klubitunkega painutatud, nagu selgus siis, kui pidin ülejäänud kahe poole seljaga olema, silmkontakt puudus ning kartusest flõutima jääda väänasin ennast suht hobuserauaks :) Teisel katsel vaatasin silmanurgast ja püsisin enam-vähem seal kus vaja. Kõrvalnähud: hetkel toimub kõigis B-poole lihastes piimhappeline käärimine, pead kuklasse keerata ei saa ja selg on valus.
3) Punkte ei jõudnud lugeda, aga miski 3-4 korda keerasime igal hüppel eelmise aasta kujundite kombinatsioone ära küll. Esimene katsetus oli suht rahutu rabelemine (Villemi viidikas - enne segadusi videoosakonnas saan kokku 9 punkti, pärast oli vähemalt 1 star veel koos), aga järgmised juba rohkem controlled manner nii-öelda. Peab lihtsalt rahulikumalt võtma asja, kiirustamisega kaotab aega ja pööretega lähen ka liiga kaugele ära. Video on ikka äärmiselt tänuväärt õppematerjal.
4) Lahe oli :)!
5) Vt. eelmine.

Selle mõtlesin ka õhtul välja, kuidas pühapäevases 7-way’s oleksin ilusa kontakti saanud võtta.

Ahjaa, siis veel downsizesin 195-se Clipperi pealt 170-se nullika Sabre peale ennast. Ammu oli plaanis, aga koledate maandumiste pärast ei julgend. Avanemine oli esimesel hüppel suht aeglane, isegi üks tropikeerd oli kuskilt sisse nihverdanud. Keerasin tüübi siis välja ja nägin pea kohal tavalisest väiksemat kangatükki, mis üsna vilkalt oma elu elas seal :) Natuke jube oli ja esimene mõte – no way, sellise elukaga mina küll maanduma ei tule! Aga ega eriti valikut ei olnud. Proovisin siis pöördeid ja pidurdamist ning peale paari 360-kraadist sain aru, et see vari mulle ikkagi väga meeldib juba. Maandumised olid koledad mõlemal katsel, fleerisin liiga kõrgel ja närv ei pidanud vastu, aga sellega ma olen juba harjunud.
Nüüd siis vaja lõpuks propack selgeks õppida, esimene tund Jamburi käe all on juba võetud ka :)

träffik

Vastuse-Vadimi sõnul pidavat eestlaste blogid valdavalt virisemisblogid olema. Ma vaatasin, et sellist ehedat virisemist minu omas pole suht ammu olnud, nii et nüüd siit igatahes tuleb!
Kes seletaks ära, mis aspektist oli hea mõte Tondi tänaval ca kilomeetrisele lõigule 4 ringristmikku ehitada? No okei, kaks tükki ma veel annan andeks (Linnu tee ristmikul ja Selveri juures), aga need ülejäänud kaks? Vaevalt saad hoo üles, kui juba pead jälle pidurdama hakkama. Keskkonda saastab ja väga hea ummikupotentsiaal on nüüd ka sellel tänaval, kui kunagi sinna rohkem liiklust tekib. Ma ei ole küll täheldanud, et seal kõrvaltänavatel selline träffik huugab, et vanaviisi hakkama ei saaks. Esimene nädal aega umbes olin korralik ja näitasin ringilt välja sõites suunda nagu peab, aga enam ei viitsi ja paistab, et keegi teine ka ei viitsi. Kellele sa seal ikka näitad. Mulle vist isegi meeldis see remondieelne kuumaastik rohkem, seal oli teatud vilumuse saavutamisel võimalik niimoodi ka sõita, et pidurit ei vajuta ja autost juppe ka maha ei jää.
Nüüd on nii, et ma juba kolmandat päeva järjest toitun saiakestest, sest Selverisse söögi järgi sõitmine on lihtsalt liiga tüütu. Selles ma süüdistan Songisseppa ja tema käsilasi (või kes iganes neid asju välja mõtleb). Kontorist teises suunas sama kaugel on Kristiine keskus, aga seal parklas on ka elunõme puseleda ja pealegi on toiduosakond parklast nii kaugel, et sinna jõudmine võtab pool päeva aega ja tagasi tulemine teist sama palju. Olen nördinud.
Aga Pärnu maantee remonditavale lõigule võiks mingi webcam’i välja panna, et saaks enne töölt lahkumist vaadata, kas tasub sinna tükkida või mitte. Sealsetel remondimeestel on vist mingi haige inside joke, pannakse välja märk, et kaks rida lähevad üheks. Siis mittevilunud liiklejad reastuvad paaniliselt ümber. Tegelt ei kao see teine rida kuskile. Eile tipptunnil koju sõites tegin igavese ringi, et mitte sinna sattuda. Vahet polnud eriti, mujal olid ka ummikud.

--------------------------------------

Aga kirjandusrubriigis on hetkeolukord selline, et William Reymondi JFK sai just läbi. (Selline pealkiri on pandud ilmselt ainult müügiedule mõeldes, kuna JFK mõrvast tehti põgusalt juttu alles 50 lk. enne lõppu ning ülejäänud aur kulus Johnsoni materdamisele. Nii et LBJ oleks asjakohasem pealkiri olnud.) Hommikusöögi kõrvale olin sunnitud Cosmopolitani lugema (väkk!) ja nüüd ma tean igasuguseid asju. Oskab keegi soovitada / laenata mõnda väärt teost? Kellelgi oli see Sass Henno raamat, aga ma ei mäleta, kellel?

inimesteta töötamine

Ei saa mina aru inimestest. Vaja üks uus tegelane firmasse tööle võtta. Mees saadab CV, käib vestlusel. Tundub täitsa OK. Lepime kokku, et teeb 2 proovipäeva, et töö iseloomuga lähemalt tutvuda. Siis otsustame, kas teda tahame ja kas tema meid tahab. Esimene päev on mees õigel ajal platsis, teeb päev otsa tööd, silma paistab olevat, ättitjuud ka täitsa OK. Ühesõnaga, lootustandev. Lepime kokku, et järgmine päev tuleb samal ajal.
Teine päev meest pole. Ei helista ka. Nüüd ei teagi, kas jäi rongi alla või on lihtsalt jobu. Mul igatahes tuli see film meelde, mida talvel e-pöffil vaadatud sai, mis ta nimi nüüd oligi… ? See laheda eesti mehega, keda ema sundis tööd otsima?
Esmaspäev ei ole inimestega töötamise päev. Eriti, kui pole inimesi, kellega töötada.

iroonia ja poeesia

"Kindlasti ei leidu meie seas palju puhtakujulisi kirglikke idealiste. Aga ideaalina pakub see võimast alternatiivi iroonia tüütule poliitilisele korrektsusele. Õigemini enesetsensuurile, mis ei lase meid rind ees ellu sisse murda. Nagu manitseb kõiki arglikke eskapiste suur Morrisey, üks väheseid, kes on osanud iroonia ja kirgliku maailmavalu lõimida vastupandamatuks poeesiaks: “too much coffeine in your bloodstream, and lack of real spice in your life”. Lõpetage see ebaviljakas künismiga poosetamine ja laske kordki kireloom vabaks. Tooge maa peale põrgusse unustatud Orpheus ja tunda ennast tegelikult elusana.
Ilma et mõtleks kogu aeg, mida teised must arvavad."

Nii kirjutab Andres Maimik eilses Areenis. Heasti kirjutab.

mul on vabadus blogida

Lugesin siin vx-i ja meduusi kirjutisi ja ei saanud ka enam vaiki olla.
Mind siiamaani aeg-ajalt tabab mõte, et miks ma ikkagi blogin? Kui ma asjaga algust tegin, siis nägin vaimusilmas hoopis teistsugust üllitist kui see, mis ta praegu on. Et hakkan blogi igasuguseid diipe ja segaseid mõtteid kirjutama. Noh, praegu on seis selline, et diipe ja segaseid mõtteid on umbes 0% ning ülejäänud 100% on triviaalne olme-ila. Vahepeal juba ehmatasin ära, et milles asi, kas mõtlemisvõime on mind täielikult hüljanud? Tegelikult ei ole. Lihtsalt need mõtted ei taha blogi ennast publishida, ja mis ma siis sunnin neid. Igasuguste hingeasjade jaoks ei ole ka blog õige koht mu meelest. Need asjad las jääda sinna kus nad on (kasvõi hinge, näiteks) või siis publishigu ennast vahetult, näost näkku ja väiksemas seltskonnas.
Hiljuti kappi koristades leidsin sealt vanad ülikooli konspektid. Muu hulgas ilge pataka Sodila-nimelist kirjandusteost, mille õega kahepeale kokku kirjutasime. Kui parasjagu loengus konspekteerida ei viitsinud, siis kirjutasime lihtsalt päevakajalistel teemadel. Tagantjärgi loe ja naera lolliks, kuigi kõigest enam aru ei saa. Põhimõtteliselt oli nimetatud teos ju blogimise esivanem, mis siis, et bloogspot dot kommi asemel oli paber ja pliiats.
Ilmselt ma siis blogin ikkagi sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib blogida. Omal perverssel moel võib see isegi mingi loominguline väljund olla. Kas see näitab, et ma olen miskitpidi edev või või asotsiaalne või misiganes? Aga vahet ju pole tegelikult. Olen see kes olen, ja point on ikkagi vaataja silmades. Ma ei defineeri ennast läbi blogimise ega ürita meeleheitlikult vastanduda mitte-blogijatele. Kirjutan siis, kui tuju tuleb. Kui ei tule, siis ei kirjuta. Kui enam ei meeldi, siis jätan maha. Nii lihtne ongi. Ja kui keegi tuulikoch arvab, et blogijad on 10-l juhul 10-st nõmedad ja õnnetud inimesed, siis las arvab. Et ma selle põhjal oma tõekspidamistes mingeid korrektiive hakkasin tegema, oleks sama absurdne, kui ma jätaksin langevarjumise maha, sest keegi delfi peldikuseinakommentaator arvas, et langevarjurid võiks ennast kõik põlema panna. Ma ei ole kariloom!
Ja pole üldse välistatud, et ma kunagi siiski hakkan siia neid diipe ja segaseid mõtteid ka kirjutama. Siis, kui tuju tuleb.

chillime, vol. 2

Tuli järsku tahtmine blogida, aga ega eriti midagi öelda ei olegi. Põhimõtteliselt kõik on samamoodi nagu eelmises postituses, ainult Da Vinci koodi asemel on nüüd Inglid ja deemonid. Illuminaadid ja vabamüürlased ja värgid.
Lisaks ähvardab täiesti reaalne oht, et pühapäeval tuleb Alice Cooperi kontserdile minna. Muusikakauge inimesena ei oska ma selle mehe loomingust eriti midagi arvata, meenub ainult üks Poisoni-nimeline hitt. Ja see vist oli kuskil 80.-ndate lõpus või 90.-ndate alguses. Ühesõnaga siis, kui noortelehes Meie Meel (või oli ta siis veel Säde?) hakkas ilmuma rubriik Levilemmik. Seda ikka tean ka, et tüüp väidetavalt laval kanu tapab (aga ise vist seda eitab) ja et tal on kole make up. Vana mees juba, mis ta jandab.

chillime

Puhata on mõnus. Üksi olla on ka mõnus. No tegelikult mitte päris üksi – kass on ka. Tõuseme üles siis kui uni ära läheb (täna kella 12 paiku näiteks). Siis lebotame päev otsa rõdul



ja loeme Da Vinci koodi. (Lõpuks jõudsin ka selle paljukiidetud ja –kirutud üllitise kätte võtta. Põnev on küll, aga siiski mitte päris see, mida ootasin.) Vahepeal loeme meile ja blogisid. (See käib nii, et kass lihtsalt p e a b minu ja monitori vahel, st. klaviatuuri peal istuma ja käpaga kursorit püüdma. Aga tohli lingitud Happy Tree Friends klipp talle ei meeldinud – tüüp konkreetselt urises selle põdra peale.) Varem oleks selline niisama vedelemine mul umbes kahe päevaga üle visanud, aga praegu six days and counting ning täpselt see, mida vaja.
Täna käisin korra kontorist läbi – juba paar päeva pole ükski töömeil minuni jõudnud ja asi paistis kahtlane, aga ma eriti ei kiirustanud ka probleemi fiksima :) Selgus, et server oligi vahepeal kuskil ära käinud. Nüüd jälle spämmi tuleb.
Igatahes pole hetkel kõige vähematki tahtmist kuskile inimeste sekka minna. Selleks on homne päev :) Esimesed 24 tundi mula-listis panid isegi minusuguse tolerantse inimese tõsiselt kaaluma unsubscribemist (inimesed, hankige endale hobisid või midagi :)!), aga vaatame veel seda asja.
Nüüd istume siin väikese musta metselajaga, joome teed, sööme shokolaadi ja blogime. Publishimise ajaks peab tuppa minema, wifi rõdule eriti ei ulatu.

lasagne con ragu di manzo

500 g lasanjeplaate, 150 g parmesani juustu, 300 g mozzarella juustu.
Hakklihakaste: 3 sl oliiviõli, 400 g hakkliha, 1 suur sibul, 3 küüslauguküünt, 2 loorberilehte, 1 porgand, 1 suur tomat, 400 g kooritud konservtomateid, 2 sl punast veini, 1 tl suhkrut, soola, musta pipart, jahvatatud muskaatpähklit, värsket basiilikut, 1 spl võid.
Bechamel-kaste: 80 g võid, 1 l piima, 1 dl nisujahu, soola, valget pipart, jahvatatud muskaatpähklit.

Valmistamisõpetust ma ei viitsi kirjutada :), kui huvi on, loetagu raamatust Modernne Itaalia köök alla Bocca. Tulemus igatahes ei olnud üldse paha, eriti inimese kohta, kes ilma Selveri köögita tõenäoliselt umbes kolme päevaga nälga sureks.

tuli ja läks...

Parasummer on selleks aastaks selja taga ja … ei oskagi nagu midagi kirjutada selle puhul. Täielik emotsioonide, elamuste, muljete, uute kogemuste ja fun’i overload. Olen siis täiesti ebaoriginaalne ning liitun juba kõikvõimalikes muudes kohtades välja öeldud tänusõnade ja komplimentidega korraldustiimi aadressil.
Mis siis tehtud sai? Speedstar’e ja teisi vähe suuremaid way’sid sai hüpatud. Selliseid viiest kuni kümnest tegelasest koosnevaid. Avastasin, et ma täitsa oskan lennata :) Kaks naiste bigway rekordi üritust, millest esimene oli juba lootustandev (9-st 7 koos – coachimine by Markku oli väga abiks), aga teine täielik võileib. Baas (sh. siinkirjutaja) oli alguses headtownis, siis pooldus ja üks pool träkkis minema :). Aga paar kuud sitta suusailma on veel ees ja küll me selle rekordi ka ära teeme!
No ja siis veel Beachlanding ja Rokiosakond ja naked base jump Pärnu kesklinna sillalt ja kõik need muud üritused… See oli vist Pirts, kes muljetas, kuidas ta Sunset’i naistepeldikus kultuurishoki sai. Ma sain ka :) Vaatad nõutu näoga seda plastmassist beibede karja (võimalik, et ma olen praegu pealiskaudne, aga las ma siis olen) ja mõtiskled endamisi, kas nad on tõesti samast liigist kui parasemud ülemisel korrusel. Parasemud, kes on otse lennuväljalt laekunud (teate küll, see mitte eriti moekas tulin-just-angaari-põrandalt-püherdamast-look), räägivad whuffo-rahvale arusaamatus keeles ning unega võideldes aeg-ajalt porisevad “no tuleb see Rokiosakond juba või, saaks Jõekääru magama”. Ja kui siis Rokiosakond lõpuks tuli, kippus klubil katus pealt sõitma. Lahe on sellesse liiki kuuluda :)
Uskumatu oli veel see, et terve nädala jooksul sain täpselt 2 (kaks) tööalast telefonikõnet. Tavaliselt puhkuse esimesel päeval saan vähemalt 20. Tekkis juba mõte, et üks kahest – kas olen lõpuks ometi delegeerima õppinud (ebatõenäoline) või on kontor maha põlenud (ei olnud).
Aga pärast Parasummerit võiks järgmine kord korraldada mingi võõrutusravi või rehabilitatsiooniprogrammi moodi asja, aitamaks skaidaiveritel võimalikult sujuvalt igapäevaellu naasta. Minul praegu igatahes miski ei toimi nii nagu peaks ja kontoris istuda on tõeline piin. 3 päeva veel ja siis jälle puhkama :)

viimse reliikvia radadel

Vahepeal on nii palju juhtunud, et nädalatagused sündmused tunduvad kuskil kaugel minevikus aset leidnud olevat.
Ürituseks siis firma suvepäevad ning programmis ratsamatk Viimse reliikvia radadel Põlvamaal. Esimesed 8 kilomeetrit möödusid rahulikult sammu sõites ja Eestimaa ilu imetledes (no tõesti on vapustavalt ilus!). Piknikuplatsile jõudes oli tagumik kange ja käed rakkus (reminder: kui ikka targemad soovitavad kindad kätte panna, siis kuulatagu!), aga asi oli ka seda väärt ning koostöö hobusega sujus hästi.



Pärast lõunapausi küsiti, kes tahab tagasiteel kiiremasse gruppi minna, saab traavi ja galoppi ka proovida. Milles küsimus, loomulikult kiiremasse! No ja vot siis hakkas sõbrake hobune (kelle nimi muide oli Vagur) igasuguseid trikke tegema. Kui teised hobused kiirema käigu sisse panid, siis tema veel lonkis ja uimerdas ning siis äkki taipas, et helljee, teised juba kaugel ees! Ja padavai järele neile. Samas oli tegu üsna otsustusvõimetu loomaga ning järgmisel hetkel pani ta pidurit ning hakkas rohtu sööma. Teate, mis tunne on galopeeriva hobuse seljast maha lennata? No vot, mina nüüd tean. Neli korda lendasin ja neli korda ronisin lolli järjekindlusega tagasi. Ütleme nii, et PRMKKK-skillid kulusid marjaks ära. Aga tegelikult polnud hullu midagi, hobune oli õnneks suhteliselt madal :) ning nii palju oidu on neil ka peas, et inimesest üle ei trambi. Nii et vaatamata äpardustele väga lahe elamus!

öö

Viimased nädalad tööl on olnud nii kiired, et mulle tuleks küll vähemalt tuletõrjuja kvalifikatsioon omistada. Asi kulmineerus täna 20 minutit enne 17-t, aga võimatu sai siiski ära tehtud. Kuni 22-ni ülehelikiirusel sebimine kontoris, et asju enne puhkust joone peale saada.
Kell 23 istusin bussijaamas ja ootasin bussi nr. 733, mille lastiks kari mõttetuid inimesi ning kast Elaki särkidega. (Vahemärkus - uus sümboolika igatahes töötab. Trükifirma-mees juba küsis, mida peab tegema, et langevarjuriks saada. Kui kuulis, et järgmine kursus alles 22.07 on, lubas Parasummerile tandemit hüppama tulla :)
Kell 00.30 sõin lõunat. Siis pakkisin nädala aja elamise kokku. Nüüd blogin. Kohe vajutan publish nuppu ja lähen tuttu ära.
Kell on 02.40. Kahe tunni pärast äratus, veel natuke pakkimist ja start lõunaosariikidesse firma suvepäevadele. Kosel saan ehk roolist ära ja paar tundi tagapingil magada. Muidu võib juhtuda, et jään ratsamatkal hobuse seljas magama. Ja kukun alla. See võib valus olla.
Parasummerile poolest pühapäevast.
Ühtegi emotsiooni peale väsimuse ei ole. Und ka ei ole, selline vastik motoorne rahutus on sees.

highlights

Blog kisub kuidagi hüpperaamatu interneti-versiooniks, aga no ma tõesti ei viitsi kirjutada, et jaanipäev möödus traditsioonilises kohas traditsioonilisel viisil ja et tore oli. Kuigi oligi.
Laupäeval tegin esimese hüppe nullikaga (vot kirjutan jah, et esimese, amatöörlusest loe eelmisest sissekandest). Nüüd ma saan aru miks inimesed räägivad, et fleerimiseks pole jõudu vaja. Kõrgemal proovisin küll ära, aga tunnetus oli ikka nii teine, et maa lähedal avastasin end sellegipoolest pooles vinnas piduritega paigal seismas. Pühapäeval teisel katsel sama viga, areneme veel.
Pühapäeval tegin ka esimese freefly katsetuse, mis läks metsa nii otseses kui kaudses mõttes. Enamiku ajast olin mingis sürreaalses poolpõlvili-poolkäpuli asendis. Täpselt selline tunne, nagu suure täispuhutava batuudi peal kakerdades. Kord vajub üks jalg sisse ja oled käpuli, ajad ennast püsti ja oled kohe jälle käpuli. Ikka väga ammu pole olnud sellist tunnet, et absoluutselt oma keha ei kontrolli.
No ja kuna sel tõusul olin väljujatest eelviimane, siis vabalangemises leidsin ennast lennuvälja kõige kaugema otsa kohal olevat. Korraks mõtlesin, et träkiks tagasi, aga jumprun’iga paralleelselt träkkimine tundus veel halvem mõte kui pika maa jala käimine. Nii et vari lahti seal kus olin. Tuul, va risu, oli aga mõnevõrra tugevam kui maa peal tundus ja selg ees ma lennuvälja kohalt jee läksin. Ei aidanud frontraiserites rippumine ega midagi, suuremaid varuplatse polnud ka eriti võtta. Lõpuks jäi valida paari suure maja, kasvuhoone, ca 2 m kõrguse mõttetu betoonposti, kraavi ja metsatäie (mõttetute) puude ning põõsaste vahel. Aga sedapuhku ma langesin küll karakterist välja, jätsin betooni rahule ja nihverdasin ennast valjuhäälselt ropendades ning hullu turbuka kiuste kuidagi väiksele lapikesele mainitud objektide vahel. Maas oli hea olla :) ning kui läbi padriku ja üle kraavi lennuväljale ronitud sain, oli juba Võsast Plondiinide Otsimise Üksus autoga platsis (aitäh!). (Tegelikult oli seal küll 2 brünetti ja ainult üks blondiin, kes ka ei tahtnud kuidagi metsast välja tulla.) Loo moraal: mitte ronida suure varju ja suure tuulega viimaste seas lennukist välja!
Eilne viimane hüpe aga tekitas näole sellise naeratuse, mida ainult kirurgilisel teel eemaldada saab. Kiku kirjutab ja skydive.ee kirjutab. 6-ne naisteway lendas kokku nagu kell. Kusjuures naisteway on ikka naisteway, ei mingit lammutamist ja vägivallatsemist, kõik tulime ilusti ja viisakalt külge :)
Grafomaan tänaseks lõpetab.

mis lühendatud tööpäev?

Järjekordne 14-tunnine tööpäev on lõpule jõudmas. See on halvaks harjumuseks saamas.
Järgmine nädal tõotab veel hullem tulla. Ootamatult selgus, et kujundaja vaja puhkama lasta (ootamatult selles mõttes, et kesse ikka viitsib puhkusegraafikut lugeda). Ja võib julgelt öelda, et see on probleem, sest siin välja öeldud mõte endale Illustrator selgeks teha on siiamaani ainult mõtteks jäänudki. Vihmast nädalavahetust vist ei olnud vahepeal või kui oli, siis ma ilmselt sisustasin selle mingi muu tegevusega.
No ja esmaspäevast ma siis pean illukaga töötama hakkama. Mingil määral. Nii et järgmisel nädalal võib mu blogist tõenäoliselt leida ainult hädaldamist, halinat ja itku. Või siis üldse mitte midagi.
Entsüklopeedias sõna “amatöör” juures võiks vabalt minu pilt olla.
Aga noh, kui raske see siis ikka olla saab? (A. ütleks siinkohal – yeah, keep telling yourself that.) Kuniks eneseusku ja –irooniat jätkub, pole veel kõik kadunud.
Või siis.
The shit is about to hit the fan.

nv: Tln-Kuusiku-Pärnu-Tln

Tõeliselt mõnus nädalavahetus on selja taga ning kuidagi ei taha pähe mahtuda, et peaks nagu asjalik olema ja tööd tegema. Reede õhtu veeres öösse K juures pläkutades, grillides ja veini juues (lõpuks üks kord, kui ma ei pidanud kaine autojuht olema) – long time no see. Ilusa olemise saboteeris lõpuks kurnatud organismus, mis vägisi tahtis silma looja lasta. Uneaega on viimasel ajal kuidagi eriti nirusti olnud.
Laupäeva hommikul Kuusikule. Päeva lõpuks sai raskuste (loe: puri- ja tross-lendurite) kiuste 1 hüpe kirja (aga ma ei kurda – oleks rohkem ka jõudnud, kui oleks tahtnud). Väikestele kooslustele külge lendamine on viimasel ajal väga heasti sujunud – levelile jõuan kiiresti ning kontakti saan ka ilusti rahulikult võetud.
Peale hüppepäeva Krantsi sööma ning kui klubikama ning pärnakatest mudilasi täis laaditud autoga Pärnu poole ajama panin, oli väljas igatahes juba pime. Õhtul Jõekäärus saun, edasi mudilaste laiali transamine (küll ma olen ikka hea, onju) ning lennuväljale telkima jõudsin umbes kell kaks öösel. No vot oli tegus päev.
Pühapäeva hommik. Teed silmad lahti – telgi uksest paistab sini-sinine taevas ilma ainsagi pilveraasuta, heinamaa (tuntud ka kui lennuväli) ning sadakond meetrit eemal parkiv ilus ja armas An-28 (BC foto). No mis sa oskad ühelt suviselt pühapäeva hommikult muud tahta? Aatomiku tehtud joodav puder (lusikat ei olnud, noh) sobis ka miljöösse väga hästi ;)
Kõigepealt sai üks 4-way ära lennatud (mis küll 3-way’ks jäi, aga mina olin kohal). Parasiili, Randeli ja Arturi juubeli-bigway plaan ajas aga hamba nii verele, et lunisin Liisult loa osaleda, lubades mitte lõhkuma minna. Villemi video ja pildid. (A paha on see, et ma enam Normani videoid ei näe, kuigi neid koodekeid olen installinud küll ja veel. Talvel konfiti midagi ümber arvutis. Kahtlustan Winamp'i, peaks ta välja viskama, aga aega probleemiga tegeleda ei ole :( )



Pildile on jäänud see üürike hetk, mil ma (all paremas nurgas, see punane) imestasin, miks Kiku on üks koht liiga vasakul. Ja siis, et miks tal sinine kiiver on ;) Aga see oli tõesti ainult ÜKS hetk :) Kätt kujundile külge ei saanud (no sealt oli tegelasi puudu kah ja kõikjal ümberringi lendavad kehad tegid ettevaatlikuks) aga vähemalt kõrguseteadlikkus jäi seekord alles (vaadake ise, kui ei usu) ning laiali sai mindud ka õigel kõrgusel.

Üks vedamine oli ka. Poleks ma reedel uusi juhilube kätte saanud, oleksin ilmselt nv-l ilma lubadeta sõitnud. Toetudes tõenäosusteooriale – kui kahe aasta jooksul on politsei sind üksainus kord kinni pidanud, siis kui tõenäoline on, et ta teeb seda ainsal päeval, kui sa ilma lubadeta sõidad? (Kõrvalepõige - see ainus kord, muide, oli eelmise aasta 1. aprillil. Lühidalt – ma ei soovita politseiniku üle irvitada, isegi kui sa oled täiesti kindel, et sa midagi valesti ei teinud ning oletad, et aprillinalja tegemine on lihtsalt üks samm politseile inimsõbralikuma imago loomise protsessis. Ehk siis see, et sa oled aasta otsa paar korda nädalas samas kohas vasakpööret teinud, ei tähenda veel, et see lubatud on. Aga ma olen lamba aastal sündinud ka, nii et mis te siis tahate. Kõrvalepõike lõpp.) No igatahes tõenäosusteooria vedas alt ning Uus-Sauga tänava otsas peeti mind kinni ja pandi puhuma, milles ilmselt oli süüdi ka tõsiasi, et neljarattaline oli vahepeal õnnetul kombel vasakust silmast pimedaks jäänud. A mul olid load olemas :)

ARK vol. 2

Nüüd jälle ARK-is käidud ja load käes. Napikas oli, homme kaotavad vanad kehtivuse. Ja meeldiv üllatus oli see, et asi sai aetud 15 minutiga.
Oma igavusest inspireeritud pretensioonile sain ka vastuse:

On mõistetav Teie nördimus, kuid püüan selgitada olukorda, mis küll Teie poolt oodatud aega ei vähenda. Meil on kaheksa teenindusboksi. Sel päeval oli ühel töötajal puhkepäev ( töötab summeeritud ajaga, muidu peame sulgema büroo juba 16.45), üks viibis lõunal (graafiku alusel), üks oli arhiivis, otsis kliendile materjale vastuse koostamiseks ning üks töötaja on pikemat aega haige. Kuna töökohad on kõik komplekteeritud, siis ei ole võimalik isegi tipptundideks töötajaid juurde saada. Kuid sel kuul võtsime tööle nn. multifunktsionaalsed klienditeenindajad, kes alustasid reg. poolelt / saali teiselt poolt/ ning õpivad katseaja jooksul selgeks ka juhilubadega tehtavad toimingud, siis on meil võimalik töötajaid ümber tõsta. Kuigi sel päeval oli hämmastavalt palju rahvast (juba lõunaks üle 100 kliendi rohkem võrreldes tavapäevadega), rääkisime lubade poole töötajatega, et pika järjekorra puhul nad oma lõunat lühendaksid või lõunaaega muudaksid (kahjuks ei saa selleks sundida ja nii iga päev!).
Loodan, et minu seletus veidi leevendab Teie pahameelt!

Kaunist suve soovides,
Eha Laine,
ARK Tallinna büroo teenindussaali juhataja

Ja hetke pärast lisas veel:

Eelneva vastuse täienduseks lisan, et lehelugemise võimalus on meil Tallinna büroos sekretäri juures olemas.

No mis ma oskan kosta. Ühelt poolt suhtumine oli väga viisakas (ka letiteenindaja poolt) ning see tõepoolest märkimisväärselt leevendas mu pahameelt. Teiselt poolt – mis see minu asi on, et teil üks inimene haige, teine puhkusel ja kolmas lõunal on? Kolmandalt poolt – ah, tegelt mul on suht savi neist bürokraatidest ja nende toimetamistest, kuni ma nendega liiga sageli kokku ei pea puutuma. Neljandalt poolt – on reede õhtu ning mina igatahes lähen nüüd veini, tordi ja Valguskuningannaga (see on roosisort, muide) sõbrantsile külla. Seda juhul, kui ma torti kontorisse külmkappi ei unusta. Mida ma kahtlemata teen :)
Muud nagu ei olnudki. Nägemist.

skygodi privileegid

Näe Tallinna linnavalitsus saab ka aru, et langevarjur on kõrgem eluvorm. Selline liiklusmärk jäi silma Nõmme keskuses.

ARK

Nõme on oma blogi kasutada irisemiseks ja irisemine on üleüldse nõme, aga no mõnikord kohe ei saa teisiti.
Käisin mina ARK-is täna lube vahetamas. Lihtsameelselt mõtlesin, et käin siuh lõunatunnil ära ja annan taotluse sisse, pool tundi ja käidud. Aga no ei. Kõigepealt passisin oma 10 minutit fotokabiini järjekorras. Mingid tädikesed seal enne mind andsid oma välimusele suure hoolega veel viimset lihvi ja ilmselt ei jäänud ikka tulemusega rahule, sest istusid seal kabiinis umbes pool sajandit. (A võib-olla nad ei saanud aru, et foto kohe seina seest välja ei tule, ja ootasid seda? Mingi vastav kiri võiks seal üleval olla küll, muidu mõni ohmu jääbki ootama.) Mina olen igatahes järgmised X aastat juhilubadel ilgelt tigeda näoga, siuke tagaotsitava kriminaali moodi. Siis suunas kiri infolauda, kust anti järjekorra number. Enne mind 35 inimest. Midagi tarka teha polnud, läksin siis kohvikusse ja passisin seal kohupiimakoogi seltsis veerand tundi. Lähen tagasi – järjekord vahepeal tervelt 4 inimese võrra lühemaks jäänud! Jee!!! Kokku kulus ootamisele ligi kaks tundi + 2 minutit dokumentide sisseandmiseks. Ma ei ole üldiselt eriline õiendaja, aga kuna ainus lugemisvara oli kõrval lauakesel vedelevad kliendi tagasiside blanketid, mis antud juhul mõjusid mõnitusena, täitsin ühe neist puht igavusest ära. Näis, kas tuleb mingi vastus. On siis raske tipptunniks rohkem teenindajaid tööle orgunnida (8-st letist 3 taga oli inimene)? Või installeerigu siis kasvõi mingi ajaleheputka kuskile lähedusse või midagi.
Lubade kättesaamisel tuleb sama kannatuste rada ilmselt uuesti läbida. Siis peaks üritama endale kuskilt mingi imiku laenata/rentida, sest nendega lasti väljaspool järjekorda vahele. Olen pakkumistele avatud!

¡flamenco!

Eilne flamencoüritus Von Krahli baaris on õnnelikult selja taga ning väike fotoreportaazh tahab tegemist.
No algus ei olnud kõige parem. Kaks tundi varem proovi jaoks kohale jõudnud, tabas meid meeldiv üllatus - nimelt ruum, mida alati oleme riietumiseks kasutanud, oli remondis. Ja vabsee kõik ruumid baari teisel korrusel olid remondis või kinni või mis iganes. Aga ei karda raskusi pioneer ning seadsime siis välilaagri otse koridori üles. Võõral rahval polnud sinna õnneks asja, aga remonditöllid saalisid küll edasi-tagasi kambakesi ja peenikest valget tolmu olid kõik kohad täis. Backstage nägi siis välja selline:



Aga edasi läks paremaks. Etheli ja Ingaga esitasime solea por bulerias’e ja siis veel rumba koos ülejäänud rühmaga. Ja peab ütlema, et tuli täitsa hästi välja, eriti arvestades, milline kaos, meeleheide ja ikaldus valitses proovis veel kaks päeva varem.



Irma, Anni ja Sofi tantsisid garrotin’i. Oi mulle meeldis! Ainult kaabud olid puudu, siis oleks veel shefim välja näinud. Üldse rõõmsad tantsud ruulivad, ei ole ikka elus piisavalt kannatusi ja valu ja värki olnud, et kurbadesse tõeliselt sisse elada.



Ja siis Claudia soolonumbrid… no ei ole sõnu. Lihtsalt ei ole. Seda peab ise nägema. Õpetaja, eeskuju ja inspiratsioon. Minu jaoks juba seitse aastat.




Vahepeal kohustuslik sevillanas. Kastanjettidega seekord.



Veel üks rumba parimatest parimate esituses.



No üle mõistuse palju pilte sai klõpsitud. Slideshow siis kah lisaks.

Ja õhtu lõpetuseks kuum shokolaad rummirosinate ja chilliga Vene tänava Chocolaterie’s. Vat see on ka selline asi, mida peab ise proovima. Soovitan soojalt :)

kiire

Kiire, kiire, kiire on kogu aeg! Töö on täitsa üle pea kasvanud, nädalas peaks olema vähemalt 9 tööpäeva, et kõikidest lubatud tähtaegadest kinni pidada. Avastan ennast tegemas igasuguseid kummalisi asju. Näiteks täna telefoni võttes (lauatelefon, mis helistaja numbrit ei näita) hakkasin suvalise koha pealt rääkima hetkel mõttes olnud teemal. Ilma, et oleks kuulanud ära, kes helistab. Ma lihtsalt eeldasin, et helistaja on see, kellele ma parasjagu mõtlesin. Vedas, oligi :) Sellest üldse ei räägi, et ma pidevalt arvuti klaviatuuril telefoninumbreid valin jms.

Eile Jahhu propackima ei jõudnud ja lähitulevikus ei jõua ka. Kõik õhtud on trenniga sisustatud (mõned ka kahega, näiteks täna). Nädala pärast neljapäeval astume flamencotibidega Von Krahli baaris lavale (või no okei, põrandale, sest lava on seal haleväike) ning hetkel on koreograafiatega seis nutune – solea üksikud jupid on küll enam-vähem selged, aga mis järjekorras nad kokku panna... grrrrrrrrrr. Nene kursusele jääb ka Krahli pärast minemata.

Aga vähemalt auto-asi sai lõpuks korda aetud. Töökaaslase sõps hr. Felix küsis töö eest 2000 krooni. Kui täna autole järgi läksin, võttis ainult 1500. Ülejäänud raha viisin raamatupoodi ning sain muuhulgas David Lodge’i “Ühest kohast teise” õnnelikuks omanikuks. Sest “Väike maailm” oli väga hea.

Juunikuu Annest avastasin ühe paramehe parapajatused. Kui mõni veel pole lugenud. A nüüd varsti veepallima.