hooaeg

Teate, mis on üks ilgemaid asju üldse? Kui on reede pärastlõuna, tööpäeva viimased tunnid, sina rabad nagu loom, et tööasjadega joone peale saada. Ja siis (suvehooajal iga jumala reede ja talvel ka mõnikord) hakkavad naabruses asuva autoremonditöökoja töllid hoovi peal liha grillima. No ja kolm korda võite arvata, kas pool Tondit on seda lõhna täis. Töllid iseenesest on sõbralikud ja lahked ning ikka aeg-ajalt kutsuvad oma barbeque-party’ga liituma. Aga ega ma nendega sotsialiseeruda eriti ei viitsi ja nii vist ka ei kõlba, et kuulge mehed, ma tahan ainult teie saslõkki.
Konkureerivalt umbes sama ilge asi on veel see, kui mingi hull hommikust õhtuni sinu office’i akna all muru niidab. Tolle tüübi töökus ja agarus on lausa hämmastav. Minu arvestuse järgi ei tohiks umbes kilomeetri raadiuses olla alles enam ühtegi rohuliblet, aga näe tema ikka leiab mida niita. Kevadepoole pole veel nii hull, saab akna kinni hoida. Aga suvel selliste 30-kraadiste ilmadega tekitab tüüp ikka väga, väga destruktiivseid mõtteid. Õnneks tema hooaeg ei ole veel praegu alanud.

Aga praegu on ilm imeilus ja homme me lendame! Mis siis, et madalalt, aga ikkagi lendame :)

bisnes

Ülemus puhkama saadetud, nädal aega olen boss. Ja asendan veel umbes 0,5 + 0,5 inimest. Kell on mitu, trenni ei jõudnud, sada asja veel tegemata ja närv must. Mõtlesin siis, et pritsin oma blogi veergudel tiba sappi, ehk läheb kergemaks.
Suure osa tänasest päevast sisustas võitlus tolliga. Selles oli süüdi väike vastik pilusilm Huang Chita (jep, see on inimese nimi) Taiwanist, kes oli suutnud kaubaga mingid täiesti ajuvabad paberid kaasa panna. Enne kui me asiaatidega bisnest hakkasime tegema, ma ikka mõnikord siunasin lätlasi nende uimasuse ja lõuna-eurooplasi nende manjaana-suhtumise pärast jne. Aga nüüd ma mõistan, et mistahes europiidse rassi esindaja äripartnerina on nagu issanda õnnistus võrreldes nende va pilusilmadega. Üha enam hakkab tunduma, et Kagu-Aasia ettevõtted hoiavad palgal väga, väga rohkearvulist kaadrit, kelle ainus tööülesanne on kogu kaubadokumentatsioon nii masendavalt p…se keerata kui võimalik. Ja see kaader teeb oma tööd hästi. Mind üldse enam ei üllata, kui kaubaga saabunud arve näeb välja nagu… noh, näiteks, kasutatud bussipilet. Või kui originaalarve on vormistatud poole väiksemale summale, kui algul ette makstud. (Ja arupärimisele vastab süüdimatu hiinlane, et “aga muidu te oleks pidanud ju nii palju makse maksma”. See abivalmidus teeb sõnatuks ja relvituks.) Ja siis sa veedad suure osa oma päevast, fabritseerides lugematu arvu garantiikirju, volitusi ja tõendeid ning saates tolliinspektuurile enam-vähem kõik selle tehinguga seotud dokumendid tõestamaks, et sa kaamel pole (või kaamlit ei impordi). Ja siis läheb kaup kollasesse koridori.
Põhimõtteliselt näen ma kahte lahendust:
1) Võtta Kagu-Aasia riigid Euroopa Liitu. Siis jääks see tollikamm ära. Aga ma ei ole kindel, et see variant EL-i laienemisstrateegiaga kuigi hästi kokku läheb.
2) Teostada asiaatidele massiline ajusiirdamine. Kust nii palju doonorajusid saaks, ei tea.
Nüüd see asi kukkus kangesti rahvuslikul pinnal vaenu õhutamisena välja, aga mis parata. Palun Kapot mitte informeerida, mul isegi probleeme palju.

blair witch project, versioonid

Tondi tänava kapitaalremont on iseenesest äärmiselt tänuväärt tegu. Aga tänane poes lõunasöögi järel käik osutus selle tõttu kaelamurdvalt raskeks ülesandeks. Ühtlasi oli kinni pandud mingid jupid pea igast ümbruses asuvast väikesest tänavast. Ümbersõidumärkidega polnud koonerdatud, aga teetöölistel vist on kevad südames või midagi, igatahes viisakalt märke järgides jõudsin korduvalt tupikusse või siis sinna tagasi, kust alustasin. Lõpuks tüdinesin tiirutamisest ja tegin omad reeglid, sõitsin ühesuunalisel tänaval vastassuunas ja üldse talitasin märkidele risti vastupidi. Jõudsin sinna kuhu vaja, kedagi ei seganud, trahvi ei saanud :)
Meenus, kuidas me A.-ga eelmisel suvel Vatikanis Sixtuse kabelit otsisime. Iga kahe sammu tagant silt, mis justkui õiget suunda peaks näitama. Järgmise kahe sammu pärast vastassuunas näitav silt. Kui kaarti ei juhtu olema, siis nende järgi võikski jääda ringiratast käima. Täielik Blair witch project.

nv möödas, tööd teha ei saa

Internet lahkus Kotka tn.-lt millaski laupäeval ja tuli tagasi alles täna poolest päevast. Meiliühendus välismaailmaga ikka puudub, tööd eriti teha ei saa, ma siis blogin hoopiski. Tegelikult ma vist ise kutsusin selle olukorra esile, hakka või ebausklikuks. Mul on teatud väheolulised tööd (paberimajanduse korrastamine), mida hoian just nendeks puhkudeks, kui mingi arvutijama või elektrikatkestus on. (Vanasti oli neid suht sageli ja old habits die hard.) Just reedel kurtsin, et aastavahetusest saadik pole mingeid jamasid olnud ja nüüd paberimajandus täitsa ülekäte läinud. Tegin siis asjad korda. Ja kohe oli võrguühendus läind kah.
Tuli itimees nr. 1. Sebis midagi, internet tuli tagasi, kõik olid õnnelikud. Itimees nr. 1 lahkus. Peagi sai selgeks, et kõik väljasaadetud meilid tulevad tagasi. SOS-kõne peale laekus itimees nr. 2. Küsis, et mis siin tehtud on (jutt käis mingist IP-aadresside vahetamisest, aga ma sain aru ainult side- ja vandesõnadest), läks näost kaameks ja ütles “nad on teile siin igavese käki kokku keeranud”. Seda oli lohutav kuulda.
Nüüd saadan töid majast välja disketi peal, nagu möödunud sajandil.

See selleks. Laupäevane hooaja avapidu oli lahe üritus ja Rokiosakond ruulis! Aga kui jätta kõrvale langevarjurite tihe kontsentratsioon, suurel ekraanil näidatud videod ja muu temaatiline, siis ööklubi kui nähtus juhib endiselt Kõige Nürimate Meelelahutusasutuste edetabelit, ja suht suure edumaaga seejuures. No ei saa mina aru, mis ajab osasid inimesi õhtust õhtusse sellistesse kohtadesse hängima ja chillima. Suitsuhais ja ilge müra tekitavad peavalu ja üle muusika karjumisest läheb hääl ära. Tantsida ju võib, aga kaua sa ikka seda puud-surevad-seistes tantsu tantsid.
Samas muidugi on hoopis rohkem neid inimesi, kes ei mõista, miks teatud kiiksuga seltskond igal suvisel nädalavahetusel lennuväljal hängimas ja chillimas käib, nii et olgem tolerantsed.

Kadri fotod avapeost

Nädalavahetuse tasakaalustamiseks pühapäeval pikem metsatiir. Paiselehed õitsesid ja selle kevade esimest liblikat nägime ka. Tuleb kirju suvi :)

on reede

Tulin mina õhtul koju igavese rutuga. Hilja oli, väljas pime ja mul kole kiire. Mind tulemas nähes naabri kutsikas jooksis aia äärde, kiunus seal ja tahtis suhelda. Kuni võtmeid otsisin, kutsika rahulolematus aina kasvas. (Ma tavaliselt ikka räägin temaga kui aega on.) Lõpuks oli nutt nii vali, et hüüdsin talle: “Ei, musi, mul täna ei ole aega sinu jaoks!” Sain parasjagu suu kinni panna, kui märkasin, et samas kõrval pimeduse varjus ka naabrimees seisis.
Piinlik oli. Teesklesin, et räägin telefoniga. Reminder: edaspidi MITTE kõnetada familiaarselt võõraid koduloomi pimedas ja halva nähtavuse tingimustes!

Mis siis veel? Kuuse-taat ennustab kuuma suve. Juuni lõpus pidavat nädalane vihmaperiood tulema, aga enne seda ja sealt edasi kuiv ja soe. Parem oleks, kui Kuuse-taat selle vihmaperioodiga mööda ei paneks, näiteks 2 nädalat.

NV-l Pärnusse Tervise Paradiisi firma aastapäeva pidama. Org. toimkond käis just küsimas, kellega ma magada tahan. Ütlesin, et olen kompleksivaba ja mul ükskõik. Seekord on õnneks eelmise korra vigadest õppust võetud ning hommikuks mingeid terviseprotseduure ei planeerita. Pärast pidust õhtut/ööd hommikul kell 8 venitusse minna EI ole hea mõte.

who made you the god?

Minu arust kõik asjad ei pea mahtuma mingitesse etteantud raamidesse. Seetõttu Absoluutse Tõe kuulutamine küsimustes, kus tegelikult mingit absoluutset tõde ei saagi eksisteerida, ajab mul mõnikord harja punaseks. Ma näiteks ei ela oma elu piibli või koraani või mingi muu pühakirja järgi – minu jaoks on see absurd. Uskuda pimesi midagi, mille keegi tundmatu on kokku luuletanud – no kuulge??? Üleüldse – lihtsalt see, et kuskil on kirjas mingid reeglid, ei ole minu jaoks argument. (Ma räägin praegu HINNANGULISTEST ja SUBJEKTIIVSETEST asjadest, energia jäävuse seadust ja maa külgetõmbejõudu ei vaidlusta :).
Nõrganärvilisem lugeja võib nüüd ettenägelikult validooli ligi võtta. Ma ei mõista, miks peab kunsti ja disaini tegema mingite reeglite ja põhitõdede järgi? Kas see on nagu eurolaulu loomine, et tuleb silmas pidada mingeid nippe, mis “müüvad”? Mõned aastad tagasi puht isiklikust huvist teema vastu harisin ennast disaini ja kujunduse vallas natuke avatud ülikooli raames. (Eieiei, ma kaugeltki ei arva, et ma sel alal pädev hindaja olen.) Oli mingi värviõpetuse teema. Õppejõud seletas, et on värvid, mis sobivad kokku ja värvid, mida mingil juhul kokku panna ei tohi. Ma ei saa sellega nõus olla. Kui asi on ilus (subjektiivne, lihtsustatud hinnang), siis minu arust ei ole absoluutselt oluline, kas ta mingitesse raamidesse mahub. Kui asi on kole, siis ei päästa ka see, kui ta justkui formaalselt “õige” on. Ma absoluutselt ei taha propageerida harimatust ja amatöörlust (ma olen sellega liiga palju ise võidelnud, et seda teha). Aga ma ei poolda ka seda, kui keegi ei julge öelda, et keiser on alasti.

Asjade isiklikult võtmisest. Tegelikult wolli jutu kommentaariks, aga oma blogis rohkem ruumi laiutada :). Vot sellest “ära võta isiklikult” asjast ei ole mina kunagi aru saanud. (Ma ei räägi sellest konkreetsest asjast, kuna mul lihtsalt puudub alus midagi isiklikult/mitteisiklikult võtta, vaid üleüldiselt.) Aga ma olen sellega leppinud, et siin eksisteerivad põhimõttelised vastuolud nais- ja mees-tüüpi inimeste vahel. Minu arust see, kas sa võtad asja “isiklikult”, näitab seda, kuivõrd sa hinge ja südamega asja kallal oled. Mitte seda, et sa professionaalina või inimesena nõrk oleksid. KÕIKE loomulikult ei pea südamesse võtma, igasugused kliendi-hankija suhted ei lähe üldse arvesse. Aga näiteks töö. Ma ei ole kunagi osanud olla selline üheksast-viieni inimene. Kui mingi asi ikka tahab tegemist, siis ma teen ta ära kasvõi pärast tööaega või nädalavahetusel. Mulle endale meeldib sealjuures mõelda, et ma näen tervikut. Inimesed, me veedame kolmandiku oma elust tööpostil! Ma TAHAN teha oma tööd võimalikult hästi, sest muidu ma lihtsalt ei suudaks seda teha, sama hästi võiksin siis mingiks sprotipakkijaks minna. Ja kui siis inimene, kelle arvamus mulle korda läheb (NB! mitte mingi suvaline inimene!) tuleks ütlema, et mu töö ei kõlba kuskile – siis ma võtaksin seda isiklikult. (Õnneks mul pole sellist ütlejat :) Ja vahet tuleb teha konstruktiivsel kriitikal ja lahmimisel). No ei ole antud paksu nahka, ei ole. Ja ma olen raudselt seda usku, et tähtsaid asju elus tuleb teha südame ja hingega.

läbipaistvus

"Läbipaistvus on tore asi. Kuni hakkad aru saama, et see ei põhine mitte olemuslikul aususel, vaid kujutlusvõime puudumisel."
J. Fowles, "Daniel Martin"

7 päeva hiljem

Ei ole ammu nii suures kontsentratsioonis rõõmsaid nägusid näinud kui täna veerand viie paiku kontoriuksest sisse astudes. Keegi ei osanud oodata, et ka mina gripihooaja ohvriks langeda võin. (Mu oma süü ka muidugi, arvestades, et viimase kuue aasta jooksul pole ma mitte ühte päevagi haiguse tõttu töölt puudunud.) Täpselt nädal tagasi läksin kerge köhaga veepalli ja järgmisel hommikul oli 39 palavik ning selline nõrkus, et ei jaksanud voodist välja ronida. Ja nii nädal aega. Muuhulgas püstitasin vist isikliku magamisrekordi – 16,5 tundi järjest.
Nüüd siis istun kontoris ja üritan midagi aru saada sellest metsikust paberivirnast ja meilindusest. Nagu mingis teises aegruumis tegutseks. Ülemus on mu laua ära koristanud (ei saa ka hetkekski selga keerata). Mõtlesin, et tulen ja viskan korraks pilgu peale enne kui homme täie hooga alustan, aga vot sulle säh. No vähemalt blogidele olen jõudnud kiire ringi peale teha :) Nüüd on kell juba nii palju ka, et ma ei hakka üldse latti kõrgemale seadma. Tulgu siis homme mis tuleb.
Haige olles juhtub kummalisi asju. Näiteks on vahepeal väljas soojaks läinud. Nädal tagasi olid veel paksud lumevallid igal pool, nüüd on tänaval asfalt väljas. Ja kinnastega pole ka eriti midagi teha.
Ja maitsmismeel ja söögiisu on kadunud. Täitsa läinud. Ainsad asjad, millel olen mingigi maitse suutnud tuvastada, on apelsinid ja Kadarbiku vaarika-mustika smuuti. Kõik muud asjad käivad suus ringi ja maitsevad nagu saepuru. Avastasin just, et äsja manustatud suitsukana-virsiku salat sisaldas ka kreeka pähkleid. Oleks ma seda teadnud. Ma ei söö ju pähkleid. Täielik issanda ime on aga see, et ma olen nädal aega elanud ilma shokolaadita. Ei oleks iialgi uskunud, et see võimalik on.
Siis ma hakkasin veel kodus igavusest Ladina-Ameerika seebikaid vaatama. Kõik need Milagrosed ja Metsikud kassid ja Metsikud inglid, nii palju kui torust tuli. How low can you go, eh? Esialgu proovisin küll Fowlesi “Daniel Martini” lõpuni lugeda (ikkagi 900 lehekülge), aga nii umbes 90% ajust oli out of order ning Fowles väärib rohkemat respekti. Allesjäänud 10% pidasin piisavaks, et seebikatest aru saada. Eksisin, muide. No näiteks, ühes seriaalis oli tegelane nimega Luis Mario. Paarikümne minuti jooksul sai selgeks, et Luis Mariol on
1) silikoonfuuriast abikaasa Eva, kellega kõik on küll juba läbi, aga abielu veel lahutamata;
2) armastatu Maribella, kelle LM tahtis just maha jätta, kuid siis jäi Maribella autoõnnetuse tõttu pimedaks ning ausa mehena otsustas LM tema kõrvale jääda;
3) napid nädalapäevad tagasi sündinud tütar, kelle ema on hoopis kolmas naisterahvas nimega Rosaura.
No okei, imelik küll, aga siiamaani veel kuidagi arusaadav, kultuurierinevused ja värgid ju. Aga kui nüüd võtta arvesse fakt, et selles seriaalis oli Luis Mario ilmselgelt positiivse kangelase rollis, siis vot selle koha peal lõppes otsa too viimanegi 10%.
Siis ma otsustasin, et tulen tööle.

lõunane shoping

Nii, väike poeskäik seljataga. Ostud:
1) Hantlid. Peagi algaval (ja minu jaoks neljandal) langevarjutamise-hooajal on mul tõsine plaan fleerimine selgeks õppida. Mis tähendab, et nõrgad käed on out. (Kui nüüd päris aus olla, siis esialgne plaan nägi ette hantlite soetamist juba sügisel ja talve jooksul tugevaks saamist, aga miskipärast nii ei juhtunud. Ma ei mõista, kuidas plaanimajanduse osakonnal õnnestub pidevalt niimoodi lati alt läbi joosta.) Kui siis ka maandumised sama koledaks jäävad, on asi ilmselt ikkagi mu peas kinni. Ja see oleks juba keerulisem lugu.
2) Lilleseemned. Kress ja petuunia. Ei ma ei tea, kuhu ma nad külvan või mis ma nendega teen. Peenraid kaevata ma nagunii ei viitsi. No aga ma ei saa lihtsalt mööda minna nendest lilleseemne lettidest ilma sealt midagi kaasa krabamata. Jumal tänatud, et nii nigel valik oli :) Ilge himu on midagi idandada. Eks ma siis teen rõdukasti tootsi peenra. Kui kass istandust enne segi ei peksa.

tahan kevadet! kohe!

Mul on kõrini sellest talvest! Tahan sooja ja päikest ja sinist taevast (need 2 viimast küll praegu on, aga sellest hetkel enam ei piisa). Ja muru, sellist helerohelist. Ja lilli ja linde ja liblikaid. Ja puid, mis lehte hakkavad minema. Ja õhtul peale tööd hea raamatuga rõdul lebotada. Ja kleidi väel õues käia. Ja metsas jalutada (just jalutada, mitte uisutada, suusatada või lumes sumbata). Ja lennata. Praegu mulle isegi tundub, et ma hea meelega riisuksin hoovi või midagi sellist (reminder: loen selle kirjutise üle, kui päriselt on aeg hoovi riisuda!).
Ma ei taha enam kanda talveriideid ja saapaid. Ja lund ja jääd ja tuisku ja miinuskraade. Ja pidevat võitlust oma neljarattalise sõbra klaasipesusisteemiga, mis ära külmub. Ja sellist pooletoobist olekut nagu jääks kohe haigeks ja siis tegelt ei jää. Ja soppa tänavatel ja pimedust ja koledust ümberringi.
Kes mõtles välja sellise sõna nagu “kevadväsimus”? Ei ole olemas sellist asja! Kui see va kevad nüüd lõpuks päriselt tuleks…

üle mõistuse

Ma kohe ei saa aru inimestest mõnikord. On ta nüüd lihtsalt pedant kuubis või sulaselgelt pahatahtlik või vajaks sootuks diagnoosi. Jutt käib tööandja kliendist. Selliseid tüüpe nagu täna sattub õnneks haruharva ette. Kõigepealt ta laseb oma tellimust 10 korda muuta ja ümber vormistada. Ise ei tea, mida tahab. (Seda muidugi teab, et tahab üliodavat ja megakvaliteetset ja ülehelikiirusel.) Pärast töö kättesaamist avastab, et oleks ikka võinud teistsugune kujundus olla (mis siis, et ta on selle eelnevalt kinnitanud). Oma vigu ei tunnista (mis siis, et need on must-valgel kirjas). Otsib elu eest, mille kallal norida ja kui ei leia, siis mõtleb välja. Ükski väljapakutud kompromisslahendus ei sobi. Statoili stardikomplekti talle soovitada ei saa, sest siis ta ilmselt jätaks kõik arved tasumata (ja summa ei ole mitte väike). Ei jäägi muud üle, kui head nägu teha ja talle jalamatiks olla. Jumal tänatud, et ma ise temaga asju ajama ei pea, sest minu kannatus katkeb sellises olukorras väga kiiresti.
Lahe erand küll meenub mõne aasta tagusest ajast. Umbes sama sorti klient oli. Müügiinimene oma hädas tahtis tema arutute nõudmistega meili mulle edasi saata ja lisas teksti a la “see kuradi iriseja ei ole ikka millegagi rahul”. Ja muidugi kogemata saatis selle reply’ga kliendile tagasi. Oi meil oli häbi! Aga pärast seda tüüp käis nagu nööri mööda, ühtegi paha sõna enam ei tulnud. Ja oli veel pikki aastaid meie klient.

olen ülalpeetav

Töökaaslane toidab mind juba mõnda aega. Täitsa vabatahtlikult, ei tea kas ma näen siis nii näljane välja kogu aeg. Alustades kommidest ja küpsistest ja lõpetades kaalika ja sinihallitusjuustuga. Ainus häda on see, et tal käivad aeg-ajalt mingid tervisliku toitumise hood peal. Täna vedas, sain left-over-moosipiruka. Aga ükskord pakkus ta mulle rohelise tee ja aloe vera jogurtit, mis nägi nii kahtlaselt roheline ja tervislik välja, et ma loobusin. Koostisainete järgi otsustades tundus ka pigem pealemääritava kui sissesöödava tootega tegu olevat. Minu jaoks tähendab tervislik toitumine parimal juhul seda, et saiapoest ostan lihapiruka asemel kapsapiruka (põhimõtteliselt köögivili). Igatahes, kolleegid ruulivad!
Aga nädalavahetusest rääkides, ElaK-i esindus Tervexil oli tõesti ülimegahästi korraldatud! Ja Liisu koolitas välja terve osakonna jagu uusi ja mitte nii uusi manifestibitche. (Tegelikult 2 neist ka manifesti… eee… isased? Või kuidas oleks poliitiliselt korrektne nimetada mees-tüüpi manifestibitche :)?)

merkuur, teadagi

Töökaaslased on oma sünnipäevad viimasel ajal kuidagi meeldivalt lühikeste intervallidega organiseerinud. Ka tänane tööpäev algas tordisöömisega ja jätkus progresseeruva joobega (ei-ei, ega see asi nüüd nii hull ka ei olnud). Lisan foto, spetsiaalsete tervitustega tühja kõhuga lugejatele :)
Nüüd olen oi kui laisk. Noh vähemalt trenn jääb täna ära La Mancha mehe tõttu. Mida ma tegelikult ise tahaks ka vaatama minna. Veepalli ajaks vast suudan ennast koguda.
Tänase päeva konkurentsitult kõige kummalisem lause: "Alati, kui Merkuur on retrograadis, hakkan ma kuidagi imelikult riietuma." Nojah. Selge see.

elu on ilus!

Originally uploaded by

No lihtsalt on ju! Kõik läheb kogu aeg paremaks. Kui veel mõni aeg tagasi tundusid jutud kevade peatsest saabumisest mulle kellegi paduoptimisti ebareaalse pettekujutelmana, siis nüüd viimastel päevadel on isegi mingid linnud hommikuti laulda räusanud. Ja öös on asju (unenäod) ja päevas on ka asju (a vat ei ütle, mis asju :). Ja mu laual on igavene pahmakas imeilusaid tulpe. Ja mingi võõras mees saatis mulle naistepäeva puhul e-kaardi. Mul pole aimugi, kes ta selline on. Aga ma arvan, et ju ta on üks tore mees :)

jätke marid rahule!

Mina, poliitiliselt täiesti ükskõikne inimene, andsin täna oma hääle selle poolt, et Vene võimud lõpetaks mari rahva ahistamise. Krt teab, kas sellest häälest mingit kasu on. Lihtsalt juhtumisi on üks intelligentsemaid inimesi, keda mul on olnud rõõm tunda, mari rahvusest. Ja oleks kurb, kui E. juttudest ja fotodelt tuttav, aga minu jaoks natuke müstiline maa ja kultuur lakkaks olemast.
Toetusallkirja saab anda siit.

juriidiline kurioosum

Sattus kätte ühe transpordifirma teenuse pakkumise leping. Paarkümmend lehekülge paberit pluss “tiitelleht” pealkirjaga LEPING ja tekstiga “Käesolevaga aktsepteerime antud teenuse pakkumist ja selle lisasid osapoolte vaheliseks lepinguks”. Allkirjad, koht, aeg jne. Lisaks sulgudes märkus “palume tagastada ainult antud leht”.
Ma ei ole küll kõige pädevam inimene õigusalastes küsimustes, aga millist juriidilist jõudu selline “leping” omama peaks? Kesse pärast ütleb, mida see pakkumine ja lisad sisaldasid? Enda arusaamist mööda ma kirjutan alla kõigele ja ühtlasi ei millelegi.

Karu, ära joo nii palju!!!

stardikapital meestele!

Inimesed ikka mõtlevad pentsikuid asju välja mõnikord. Võrdlesime meeskolleegiga mobiiliarveid. Tema oma mitu korda suurem kui minu oma. (Loogish. Vaja ju tibidele helistada. Ega siis tibid ise ei pea meestele helistama.) Bensiiniarvetega sama lugu. (Jälle loogish. Tibisid peab ju ringi sõidutama ka.) Sealt siis sündiski geniaalne idee - riik peaks meestele sünnist saadik toetust maksma, sest meeste kulutused lihtsalt on suuremad kui naiste kulutused. Kui meesinimene sünnib, siis riik kannab tema arvele mingi stardikapitali ning jätkab korraliste maksetega kuni 18-aastaseks saamiseni. Et ikka mees täiskasvanuna ühiskonnas konkurentsivõimeline oleks. Kersse sugudevaheline võrdsus ja muu jama, ja naised peavadki vähem palka saama. Feministlik mõte sai igatahes surmahoobi.
Nali naljaks, aga issand hoidku selle eest, kui see mees peaks kunagi poliitikasse otsustama minna :)

no ei ole hommikuinimene...

Esmaspäeva hommikud on kõige jubedamad. Eriti, kui oled kella 3-st öösel Ameerikamaa edevuse laata vaadanud. (See komme jäi vist ülikooliajast külge tänu filmifriik M.-ile – muidu lihtsalt ei olnud järgmine päev loengus millestki rääkida, kui ei teadnud kes ja mis.) Aga muidu ka. Nädala esimene tööpäev ei tohiks alata enne, ütleme, kella 13. Enne seda olen täiesti töövõimetu. Ja mõni inimene kohe peab hommikul vara kõikvõimalike tähtsate tööasjadega sinu poole pöörduma. Seletab ja seletab. Minu kõrvus kõlab see kui ühtlane bla-bla-blaaa.

38

Olin hea ja lubasin nii kujundajale kui autojuhile vaba päeva. Aga nagu teada, ei jää ükski heategu karistamata ja nii ma siis nüüd istun siin ja kujundan. Mingi Murphy seadus on jälle mängus, st. eriti perversselt teostatud kujundusfailid saabuvad just siis, kui kujundajat pole, ja otse loomulikult on nende töödega alati eriti kiire. Viimased pool tundi olen üritanud ühte 121-st object'ist koosnevat logo kokku weld’ida, aga asi läheb aina hullemaks. Kusjuures too teine amatöördisainer on ikka mõnuga vinti peale keeranud, jättes tekstid kurvideks tegemata ja punktid lahti. Sellest ma üldse ei räägi, et kogu asi on RGB-s tehtud. Ja AI-s, mistõttu Corelisse importimine värvid täiesti paigast ära viskab.
Oh seda elu elukest.
Aeg-ajalt ikka valitakse mingit sajandi leiutist või midagi. Viimati vist pälvis selle tiitli suitsuandur. Minu surematu poolehoid ja siiras imetlus kuulub aga isikule, kes mõtles välja undo-käskluse. Nii lihtne ja nii geniaalne. Keerad mingi ilge käki kokku, klõpsad undo ja kõik on jälle nii nagu enne.
Mingi kontorist leitud mõõteriist mõõtis mulle hommikul 38 kraadi palavikku, aga ma ei tea kui usaldusväärseks seda pidada. Õnneks muidu on vaikne päev, telefon eriti ei helise ja meili peale tulevad ka enamalt jaolt Viagra sooduspakkumised jms., mille saab kohe ära kustutada.