lennuväljal whuffotamine on ohtlik

Inimene, kellel vähegi oidu peas on, alustab kevadel päevitamist nii nagu naisteajakirjad õpetavad. Kõigepealt on päikese käes 10 minutit korraga, järgmine päev 15 minutit ja nädala aja pärast julgeb juba pool tundi olla. Kusjuures kasutab päevituskreemi, mille SPF on vähemalt 20.
Seevastu inimene, kellel ei ole oidu peas, läheb lennuväljale ja lebotab seal seitse tundi jutti lõõskava päikese käes. Ühtegi hüpet ei tee, ühtegi õpilasvarju ei paki. Päevituskreemi loomulikult ei kasuta. Ilma oiuta inimene igatahes sai oma palga – nägu, õlad ja käsivarred on valusad, riides olla on valus ja magada saab ainult selili. Kusjuures ei ole see esimene kord ja miskipärast ma kaldun arvama, et ka mitte viimane.
Don’t try this at home!

ootel

Õhtuks lubati äikesetormi. Näis. Igatahes korra juba lõi välku ja müristab ka tasakesi. Äikesetorm on hea, eriti kui ta nädala sees aset leiab.
Pühapäevane hüppepäev läks igati asja ette. Muu hulgas lükati ümber mu kindel veendumus, et ma mistahes 4-way kontaktexiti suudan ära vusserdada. Seekord, näe, ei suutnud. Üle ootuste hästi õnnestunud hüpe annab ikka ülipositiivse laengu! Ja tundub, et maandumisosakonnas ka üht-teist paremuse poole liikuma hakkas.

Aga praegu on mu ees laual karp kirjaga Adobe Creative Suite. Nii et kui nüüd mõni vihmasem nädalavahetus antakse, siis pole üldse välistatud, et ma võtan kätte ja hakkan arenema. Prügikast ongi juba liiga kaua teadmiste nurgas olnud*.

* Feng shui Bridget Jonesi moodi. Kes on lugenud, see teab.

tibikoefitsent, vol.2

Hiljuti kirjutasin auto remontimisest ja tibikoefitsendist. Eile siis lõpuks võtsin ennast kokku ja kobisin esindusse katastroofipiirkonda ette näitama. Asi näeb välja selline:

No ja mis te arvate, palju remonditöll (hästi abivalmis ja sõbralik) töö hinnaks pakkus? 5000-6000 krooni. No ei ole olemas! Mul vajus kohe karp lahti ja ei osanud midagi kosta selle peale. (Tegelikult oleks tahtnud midagi väga roppu öelda. Aga ma olen korralik ja hästikasvatatud tüdruk ning ei tea nii roppe sõnu, mis adekvaatselt oleks väljendanud mu mõtteid sellel hetkel.)
Igatahes tagurpidi ma sealt tagasi tulin ning viimased 2 päeva olen süvenenud automaalerluse ja keretööde põnevasse maailma, in search of väheke madalam tibikoefitsent. Ilmselt mu blogi lugejate hulgas eriti arvukalt automaalreid ei esine, aga kui kellelgi on olnud samasugust kogemust või teab soovitada usaldusväärset tegijat, siis igasugune info on teretulnud!

100!

Et siis jah, alates eilsest on elo 100 hüppega skygod(ess)! Plaanis oli 7-way, mina Kikuga baasiks (no ilgelt nõme oleks ju oma sadaveid kuskilt kaugemalt üksinda pealt vaadata, onju). Kokku sai lõpuks 4-way, aga igatahes baas oli oma ülesannete kõrgusel, pidas kõikidele rünnakutele edukalt vastu ja breikis off vabatahtlikult kokkulepitud altituudil :) Tänud osalejatele, kaasaelajatele ja õnnesoovijatele!
Nüüd ma pean siis vist seisusele vastavalt üritama mõnevõrra ülbemaks muutuda, nagu selgeks tehti. Noblesse oblige või nii. Igatahes parasemud, kelle hüpete arvu väljendatakse ühe- või kahekohalise numbriga, võivad profülaktika mõttes mind juba teietama hakata!
;)

Jane kutsa

.

Jane sai minu eelmisest postitusest innustust ja upgrades ühe varjupaiga kutsa kodukutsaks! Tüübi pilte veel siin.

kutsikad

Keegi südametu värdjas jättis nädalavahetusel Nõmme metsa 2 kutsikat, 3-4 nädalased, isased, keskmist kasvu / suurema koera omad. Kui saad neile kodu pakkuda või tead kedagi, kes saaks, küsi minu käest kontakte.

UPDATE: Kutsikatel kodud leitud!

tehtud, teoksil

Eh, kiire on, blogimisekski ei leia aega.
Aga nv hüppemuljed tuleb ikka üles tähendada. Pühapäeval sai kaks 3-way’d kirja. Kõigepealt lendasin Elile ja wollile baasiks, mis viga kukkuda kui teised kogu töö ära teevad :) Donut jäi küll poolik, aga so what, see oli lihtsalt 100% fun hüpe, ikkagi hooaja esimene 4 km. Mõnus oli lennata!
Teist 3-way'd Tuukri ja Lauriga iseloomustab hästi lause “miks minna otse kui saab ka ringiga” ehk siis pikeerisin Tuukrist mööda nagu va vana albatross, ikka siuh ja siuh, edasi-tagasi. See ei olnud plaanis :), aga kesse siis oskas arvata, et horisontaalkiirus nii suureks läheb. Igatahes ca 2000 peal õnnestus ka kokku saada, tuli siis 2+1-way :) Nüüd jääb vaid loota, et järgmiseks nv-ks antakse ilma, kõrgust, lennukeid ja lennuvälju.

Tänase päeva positiivne üllatus oli kõne endiselt kursusekaaslaselt, kes mu internetitsi üles oli otsinud ja käis välja ettepaneku korraldada rühma kokkutulek. Tore rühm oli, aga miskipärast katkesid kõik sidemed koos ülikooli lõpetamisega. Seda põnevam oleks jälle näha inimesi, loodetavasti selle orgunniga hakkama saadakse.

Ja negatiivne on avastus, et neljarattaline sõber leidis olevat sobiliku aja roostetama hakata. Mõeldud, tehtud. Nii et ees seisab käik teenindusse ja (tõenäoliselt) mõõduka tibikoefitsendiga korrutatud arve. (Huvitav, kas tibikoefitsent tuleks väiksem / jääks ära, kui ilmuksin teenindusse õlistes tunkedes, mutrivõti taskust välja tolknemas? Peaks proovima. Samas muidugi, kui õliste tunkede ja mutrivõtme soetamise maksumus ületaks potentsiaalse tulu, pole asjal erilist mõtet.)

eksistentsiaalsetel teemadel

Tuli tahtmine veidi eksistentsiaalseid heietusi kirja panna. Niisama. Teemal – miks ma hüppan langevarjuga välja täiesti töökorras lennukist?
Esimene, whuffo-kompatiibel vastusevariant oleks, et adrenaliin ja ekstreem ja kõik need muud värgid. Aga minu puhul ei pea eriti paika. Ma ei ole üldse kindel, mida täpselt adrenaliiniks nimetada (ei pea silmas keemilisest, vaid ikka rohkem emotsionaalsest seisukohast). Miskipärast see seostub mul eelkõige hirmu ja eneseületamisega. Et kardad midagi, aga teed ikkagi ära ja pärast oled sillas. Aga hirm ja eneseületus on asjad, mida mina pole lennukiuksel seistes tundnud. Ausalt kohe. Mingit “ma ei julge” või “mikskuradipärastmajällesiiaronisin” mõtet ei ole mulle kunagi pähe tulnud. Ma ei tea miks – võimalik, et mulle pole veel päriselt kohale jõudnud (ja sel juhul ega vist enam ei jõua ka), millega ma õigupoolest tegelen. Mis ei tähenda, et ma ei oleks ettevaatlik. Olen küll - aga see on selline ratsionaalne ettevaatus. Ma lihtsalt kardan teistsuguseid asju. Kuidas näiteks algaja suusahüppaja julgeb esimest korda hüppetornist alla tulla? Mina ei julgeks. Igasugused trikirattureid ja rulatajaid on ka jube vaadata (õigemini, ei ole jube vaadata, vaid ennast nende asemele kujutleda). Pea ees vette hüpata ma ka ei oska. Sisemine enesealalhoiuinstinkt ei lase ja ega ma eriti ei kipugi. Lennukiuksel on kõik teisiti, selline mõnus ärevus (liblikad-kõhus-tunne) on sees, aga hirmust ei jälgegi. Äkki hoopis toosama ärevus ongi see nõndanimetatud adrenaliin? Mine sa võta kinni.
Aga miks siis ikkagi? Kui küsida, milline üksainus sõna langevarjumisega seoses esimesena pähe tuleb, siis - vabadus. See vabadus on palju-palju suurem kui teadmine, et su ümber on kilomeetrite viisi lagedat taevast. See vabadus algab su peast ja hingest ning väljendub su ellusuhtumises, väärtushinnangutes ja valikutes. Sa väärtustad vähem asju ning rohkem emotsioone, elamusi, tegevusi. Teel olemist kohale jõudmise asemel, protsessi tulemuse asemel. Ja on tore näha enda ümber inimesi, kellega sa oled ühel lainel. See ei tähenda, et peaks mõtlema ühte moodi (eieiei!), vaid seda, et igaüks mõtleb nagu tahab ja siis need mõtted tõmbuvad ja tõukuvad ja liiguvad omasoodu piirideta ruumis (umbes nagu p..sseläinud bigway-zooload :) ja kui hästi läheb, siis tekitavad ka mingit sünergiat, aga see pole peamine. Isiklik vabadus on. Et sa julged tahta elult enamat ning su mõte on piisavalt ergas mõistmaks, et see samm tühjusesse aitab sind mööda rutiinist ja normist ja argipäevasest hallusest. Sa näed maailma ju lihtsalt teise nurga alt kui tavalised inimesed.
Nii et ma ei ole adrenaliinisõltlane, vaid pigem emotsioonisõltlane. Langevarjutamine annab mulle midagi, mida ma mitte kuskilt mujalt ei saa. Ehk, dropzone.com-ist laenatud mõttetera - life is not measured by the number of breaths we take, but by the moments that take our breath away.

Miks sina hüppad langevarjuga välja täiesti töökorras lennukist?

mina töötan siin!

... ehk minu tagasihoidlik panus Parasiili kontoripiltide väljanäitusele.

... ja veel üks hooaeg avatud!

Hooaja esimene hüpe seljataga ja jälle inimese (loe: langevarjuri) tunne tagasi. Pühapäeva hommikul pärast esimesi sõnumeid panin kella 12-ks helisema ja magasin südamerahus edasi. Ja kui ma siis peale 11 silma juhuslikult lahti tegin, hakkas järsku kiire. Selline hüppenälg oli peal, et hommikusöögiks võileiba tehes käed värisesid :) Värisesid veel ka lennuki ukse peal, aga kui kord uksest väljas, oli kõik juba väga hästi. 2-way tuli ka hooaja esimese hüppe ja 2500 m kohta täitsa hästi välja. Aga järgmine kord tahaks ikka nelja peale juba.
Vahemärkus veel usalda-aga-kontrolli-osakonnast: see, et vari on juba üks kord üleval käinud, ei pruugi tähendada, et ka Cypres on sisse lülitatud. Õnneks kontrollisin, õnneks ei läind tarvis ei mul ega eelmisel hüppajal :)
Ja päeva kurioosseim lause on kellegi värske mudilase suust kuuldud “see vabalangemine on ikka NIIIIII rõve tunne!”

Ü. piknikul jäi käimata, kahju.

P.S. Trutata FM on päev otsa vait olnud, kes vastutab???
:)

hooaeg

Teate, mis on üks ilgemaid asju üldse? Kui on reede pärastlõuna, tööpäeva viimased tunnid, sina rabad nagu loom, et tööasjadega joone peale saada. Ja siis (suvehooajal iga jumala reede ja talvel ka mõnikord) hakkavad naabruses asuva autoremonditöökoja töllid hoovi peal liha grillima. No ja kolm korda võite arvata, kas pool Tondit on seda lõhna täis. Töllid iseenesest on sõbralikud ja lahked ning ikka aeg-ajalt kutsuvad oma barbeque-party’ga liituma. Aga ega ma nendega sotsialiseeruda eriti ei viitsi ja nii vist ka ei kõlba, et kuulge mehed, ma tahan ainult teie saslõkki.
Konkureerivalt umbes sama ilge asi on veel see, kui mingi hull hommikust õhtuni sinu office’i akna all muru niidab. Tolle tüübi töökus ja agarus on lausa hämmastav. Minu arvestuse järgi ei tohiks umbes kilomeetri raadiuses olla alles enam ühtegi rohuliblet, aga näe tema ikka leiab mida niita. Kevadepoole pole veel nii hull, saab akna kinni hoida. Aga suvel selliste 30-kraadiste ilmadega tekitab tüüp ikka väga, väga destruktiivseid mõtteid. Õnneks tema hooaeg ei ole veel praegu alanud.

Aga praegu on ilm imeilus ja homme me lendame! Mis siis, et madalalt, aga ikkagi lendame :)

bisnes

Ülemus puhkama saadetud, nädal aega olen boss. Ja asendan veel umbes 0,5 + 0,5 inimest. Kell on mitu, trenni ei jõudnud, sada asja veel tegemata ja närv must. Mõtlesin siis, et pritsin oma blogi veergudel tiba sappi, ehk läheb kergemaks.
Suure osa tänasest päevast sisustas võitlus tolliga. Selles oli süüdi väike vastik pilusilm Huang Chita (jep, see on inimese nimi) Taiwanist, kes oli suutnud kaubaga mingid täiesti ajuvabad paberid kaasa panna. Enne kui me asiaatidega bisnest hakkasime tegema, ma ikka mõnikord siunasin lätlasi nende uimasuse ja lõuna-eurooplasi nende manjaana-suhtumise pärast jne. Aga nüüd ma mõistan, et mistahes europiidse rassi esindaja äripartnerina on nagu issanda õnnistus võrreldes nende va pilusilmadega. Üha enam hakkab tunduma, et Kagu-Aasia ettevõtted hoiavad palgal väga, väga rohkearvulist kaadrit, kelle ainus tööülesanne on kogu kaubadokumentatsioon nii masendavalt p…se keerata kui võimalik. Ja see kaader teeb oma tööd hästi. Mind üldse enam ei üllata, kui kaubaga saabunud arve näeb välja nagu… noh, näiteks, kasutatud bussipilet. Või kui originaalarve on vormistatud poole väiksemale summale, kui algul ette makstud. (Ja arupärimisele vastab süüdimatu hiinlane, et “aga muidu te oleks pidanud ju nii palju makse maksma”. See abivalmidus teeb sõnatuks ja relvituks.) Ja siis sa veedad suure osa oma päevast, fabritseerides lugematu arvu garantiikirju, volitusi ja tõendeid ning saates tolliinspektuurile enam-vähem kõik selle tehinguga seotud dokumendid tõestamaks, et sa kaamel pole (või kaamlit ei impordi). Ja siis läheb kaup kollasesse koridori.
Põhimõtteliselt näen ma kahte lahendust:
1) Võtta Kagu-Aasia riigid Euroopa Liitu. Siis jääks see tollikamm ära. Aga ma ei ole kindel, et see variant EL-i laienemisstrateegiaga kuigi hästi kokku läheb.
2) Teostada asiaatidele massiline ajusiirdamine. Kust nii palju doonorajusid saaks, ei tea.
Nüüd see asi kukkus kangesti rahvuslikul pinnal vaenu õhutamisena välja, aga mis parata. Palun Kapot mitte informeerida, mul isegi probleeme palju.

blair witch project, versioonid

Tondi tänava kapitaalremont on iseenesest äärmiselt tänuväärt tegu. Aga tänane poes lõunasöögi järel käik osutus selle tõttu kaelamurdvalt raskeks ülesandeks. Ühtlasi oli kinni pandud mingid jupid pea igast ümbruses asuvast väikesest tänavast. Ümbersõidumärkidega polnud koonerdatud, aga teetöölistel vist on kevad südames või midagi, igatahes viisakalt märke järgides jõudsin korduvalt tupikusse või siis sinna tagasi, kust alustasin. Lõpuks tüdinesin tiirutamisest ja tegin omad reeglid, sõitsin ühesuunalisel tänaval vastassuunas ja üldse talitasin märkidele risti vastupidi. Jõudsin sinna kuhu vaja, kedagi ei seganud, trahvi ei saanud :)
Meenus, kuidas me A.-ga eelmisel suvel Vatikanis Sixtuse kabelit otsisime. Iga kahe sammu tagant silt, mis justkui õiget suunda peaks näitama. Järgmise kahe sammu pärast vastassuunas näitav silt. Kui kaarti ei juhtu olema, siis nende järgi võikski jääda ringiratast käima. Täielik Blair witch project.

nv möödas, tööd teha ei saa

Internet lahkus Kotka tn.-lt millaski laupäeval ja tuli tagasi alles täna poolest päevast. Meiliühendus välismaailmaga ikka puudub, tööd eriti teha ei saa, ma siis blogin hoopiski. Tegelikult ma vist ise kutsusin selle olukorra esile, hakka või ebausklikuks. Mul on teatud väheolulised tööd (paberimajanduse korrastamine), mida hoian just nendeks puhkudeks, kui mingi arvutijama või elektrikatkestus on. (Vanasti oli neid suht sageli ja old habits die hard.) Just reedel kurtsin, et aastavahetusest saadik pole mingeid jamasid olnud ja nüüd paberimajandus täitsa ülekäte läinud. Tegin siis asjad korda. Ja kohe oli võrguühendus läind kah.
Tuli itimees nr. 1. Sebis midagi, internet tuli tagasi, kõik olid õnnelikud. Itimees nr. 1 lahkus. Peagi sai selgeks, et kõik väljasaadetud meilid tulevad tagasi. SOS-kõne peale laekus itimees nr. 2. Küsis, et mis siin tehtud on (jutt käis mingist IP-aadresside vahetamisest, aga ma sain aru ainult side- ja vandesõnadest), läks näost kaameks ja ütles “nad on teile siin igavese käki kokku keeranud”. Seda oli lohutav kuulda.
Nüüd saadan töid majast välja disketi peal, nagu möödunud sajandil.

See selleks. Laupäevane hooaja avapidu oli lahe üritus ja Rokiosakond ruulis! Aga kui jätta kõrvale langevarjurite tihe kontsentratsioon, suurel ekraanil näidatud videod ja muu temaatiline, siis ööklubi kui nähtus juhib endiselt Kõige Nürimate Meelelahutusasutuste edetabelit, ja suht suure edumaaga seejuures. No ei saa mina aru, mis ajab osasid inimesi õhtust õhtusse sellistesse kohtadesse hängima ja chillima. Suitsuhais ja ilge müra tekitavad peavalu ja üle muusika karjumisest läheb hääl ära. Tantsida ju võib, aga kaua sa ikka seda puud-surevad-seistes tantsu tantsid.
Samas muidugi on hoopis rohkem neid inimesi, kes ei mõista, miks teatud kiiksuga seltskond igal suvisel nädalavahetusel lennuväljal hängimas ja chillimas käib, nii et olgem tolerantsed.

Kadri fotod avapeost

Nädalavahetuse tasakaalustamiseks pühapäeval pikem metsatiir. Paiselehed õitsesid ja selle kevade esimest liblikat nägime ka. Tuleb kirju suvi :)

on reede

Tulin mina õhtul koju igavese rutuga. Hilja oli, väljas pime ja mul kole kiire. Mind tulemas nähes naabri kutsikas jooksis aia äärde, kiunus seal ja tahtis suhelda. Kuni võtmeid otsisin, kutsika rahulolematus aina kasvas. (Ma tavaliselt ikka räägin temaga kui aega on.) Lõpuks oli nutt nii vali, et hüüdsin talle: “Ei, musi, mul täna ei ole aega sinu jaoks!” Sain parasjagu suu kinni panna, kui märkasin, et samas kõrval pimeduse varjus ka naabrimees seisis.
Piinlik oli. Teesklesin, et räägin telefoniga. Reminder: edaspidi MITTE kõnetada familiaarselt võõraid koduloomi pimedas ja halva nähtavuse tingimustes!

Mis siis veel? Kuuse-taat ennustab kuuma suve. Juuni lõpus pidavat nädalane vihmaperiood tulema, aga enne seda ja sealt edasi kuiv ja soe. Parem oleks, kui Kuuse-taat selle vihmaperioodiga mööda ei paneks, näiteks 2 nädalat.

NV-l Pärnusse Tervise Paradiisi firma aastapäeva pidama. Org. toimkond käis just küsimas, kellega ma magada tahan. Ütlesin, et olen kompleksivaba ja mul ükskõik. Seekord on õnneks eelmise korra vigadest õppust võetud ning hommikuks mingeid terviseprotseduure ei planeerita. Pärast pidust õhtut/ööd hommikul kell 8 venitusse minna EI ole hea mõte.

who made you the god?

Minu arust kõik asjad ei pea mahtuma mingitesse etteantud raamidesse. Seetõttu Absoluutse Tõe kuulutamine küsimustes, kus tegelikult mingit absoluutset tõde ei saagi eksisteerida, ajab mul mõnikord harja punaseks. Ma näiteks ei ela oma elu piibli või koraani või mingi muu pühakirja järgi – minu jaoks on see absurd. Uskuda pimesi midagi, mille keegi tundmatu on kokku luuletanud – no kuulge??? Üleüldse – lihtsalt see, et kuskil on kirjas mingid reeglid, ei ole minu jaoks argument. (Ma räägin praegu HINNANGULISTEST ja SUBJEKTIIVSETEST asjadest, energia jäävuse seadust ja maa külgetõmbejõudu ei vaidlusta :).
Nõrganärvilisem lugeja võib nüüd ettenägelikult validooli ligi võtta. Ma ei mõista, miks peab kunsti ja disaini tegema mingite reeglite ja põhitõdede järgi? Kas see on nagu eurolaulu loomine, et tuleb silmas pidada mingeid nippe, mis “müüvad”? Mõned aastad tagasi puht isiklikust huvist teema vastu harisin ennast disaini ja kujunduse vallas natuke avatud ülikooli raames. (Eieiei, ma kaugeltki ei arva, et ma sel alal pädev hindaja olen.) Oli mingi värviõpetuse teema. Õppejõud seletas, et on värvid, mis sobivad kokku ja värvid, mida mingil juhul kokku panna ei tohi. Ma ei saa sellega nõus olla. Kui asi on ilus (subjektiivne, lihtsustatud hinnang), siis minu arust ei ole absoluutselt oluline, kas ta mingitesse raamidesse mahub. Kui asi on kole, siis ei päästa ka see, kui ta justkui formaalselt “õige” on. Ma absoluutselt ei taha propageerida harimatust ja amatöörlust (ma olen sellega liiga palju ise võidelnud, et seda teha). Aga ma ei poolda ka seda, kui keegi ei julge öelda, et keiser on alasti.

Asjade isiklikult võtmisest. Tegelikult wolli jutu kommentaariks, aga oma blogis rohkem ruumi laiutada :). Vot sellest “ära võta isiklikult” asjast ei ole mina kunagi aru saanud. (Ma ei räägi sellest konkreetsest asjast, kuna mul lihtsalt puudub alus midagi isiklikult/mitteisiklikult võtta, vaid üleüldiselt.) Aga ma olen sellega leppinud, et siin eksisteerivad põhimõttelised vastuolud nais- ja mees-tüüpi inimeste vahel. Minu arust see, kas sa võtad asja “isiklikult”, näitab seda, kuivõrd sa hinge ja südamega asja kallal oled. Mitte seda, et sa professionaalina või inimesena nõrk oleksid. KÕIKE loomulikult ei pea südamesse võtma, igasugused kliendi-hankija suhted ei lähe üldse arvesse. Aga näiteks töö. Ma ei ole kunagi osanud olla selline üheksast-viieni inimene. Kui mingi asi ikka tahab tegemist, siis ma teen ta ära kasvõi pärast tööaega või nädalavahetusel. Mulle endale meeldib sealjuures mõelda, et ma näen tervikut. Inimesed, me veedame kolmandiku oma elust tööpostil! Ma TAHAN teha oma tööd võimalikult hästi, sest muidu ma lihtsalt ei suudaks seda teha, sama hästi võiksin siis mingiks sprotipakkijaks minna. Ja kui siis inimene, kelle arvamus mulle korda läheb (NB! mitte mingi suvaline inimene!) tuleks ütlema, et mu töö ei kõlba kuskile – siis ma võtaksin seda isiklikult. (Õnneks mul pole sellist ütlejat :) Ja vahet tuleb teha konstruktiivsel kriitikal ja lahmimisel). No ei ole antud paksu nahka, ei ole. Ja ma olen raudselt seda usku, et tähtsaid asju elus tuleb teha südame ja hingega.

läbipaistvus

"Läbipaistvus on tore asi. Kuni hakkad aru saama, et see ei põhine mitte olemuslikul aususel, vaid kujutlusvõime puudumisel."
J. Fowles, "Daniel Martin"

7 päeva hiljem

Ei ole ammu nii suures kontsentratsioonis rõõmsaid nägusid näinud kui täna veerand viie paiku kontoriuksest sisse astudes. Keegi ei osanud oodata, et ka mina gripihooaja ohvriks langeda võin. (Mu oma süü ka muidugi, arvestades, et viimase kuue aasta jooksul pole ma mitte ühte päevagi haiguse tõttu töölt puudunud.) Täpselt nädal tagasi läksin kerge köhaga veepalli ja järgmisel hommikul oli 39 palavik ning selline nõrkus, et ei jaksanud voodist välja ronida. Ja nii nädal aega. Muuhulgas püstitasin vist isikliku magamisrekordi – 16,5 tundi järjest.
Nüüd siis istun kontoris ja üritan midagi aru saada sellest metsikust paberivirnast ja meilindusest. Nagu mingis teises aegruumis tegutseks. Ülemus on mu laua ära koristanud (ei saa ka hetkekski selga keerata). Mõtlesin, et tulen ja viskan korraks pilgu peale enne kui homme täie hooga alustan, aga vot sulle säh. No vähemalt blogidele olen jõudnud kiire ringi peale teha :) Nüüd on kell juba nii palju ka, et ma ei hakka üldse latti kõrgemale seadma. Tulgu siis homme mis tuleb.
Haige olles juhtub kummalisi asju. Näiteks on vahepeal väljas soojaks läinud. Nädal tagasi olid veel paksud lumevallid igal pool, nüüd on tänaval asfalt väljas. Ja kinnastega pole ka eriti midagi teha.
Ja maitsmismeel ja söögiisu on kadunud. Täitsa läinud. Ainsad asjad, millel olen mingigi maitse suutnud tuvastada, on apelsinid ja Kadarbiku vaarika-mustika smuuti. Kõik muud asjad käivad suus ringi ja maitsevad nagu saepuru. Avastasin just, et äsja manustatud suitsukana-virsiku salat sisaldas ka kreeka pähkleid. Oleks ma seda teadnud. Ma ei söö ju pähkleid. Täielik issanda ime on aga see, et ma olen nädal aega elanud ilma shokolaadita. Ei oleks iialgi uskunud, et see võimalik on.
Siis ma hakkasin veel kodus igavusest Ladina-Ameerika seebikaid vaatama. Kõik need Milagrosed ja Metsikud kassid ja Metsikud inglid, nii palju kui torust tuli. How low can you go, eh? Esialgu proovisin küll Fowlesi “Daniel Martini” lõpuni lugeda (ikkagi 900 lehekülge), aga nii umbes 90% ajust oli out of order ning Fowles väärib rohkemat respekti. Allesjäänud 10% pidasin piisavaks, et seebikatest aru saada. Eksisin, muide. No näiteks, ühes seriaalis oli tegelane nimega Luis Mario. Paarikümne minuti jooksul sai selgeks, et Luis Mariol on
1) silikoonfuuriast abikaasa Eva, kellega kõik on küll juba läbi, aga abielu veel lahutamata;
2) armastatu Maribella, kelle LM tahtis just maha jätta, kuid siis jäi Maribella autoõnnetuse tõttu pimedaks ning ausa mehena otsustas LM tema kõrvale jääda;
3) napid nädalapäevad tagasi sündinud tütar, kelle ema on hoopis kolmas naisterahvas nimega Rosaura.
No okei, imelik küll, aga siiamaani veel kuidagi arusaadav, kultuurierinevused ja värgid ju. Aga kui nüüd võtta arvesse fakt, et selles seriaalis oli Luis Mario ilmselgelt positiivse kangelase rollis, siis vot selle koha peal lõppes otsa too viimanegi 10%.
Siis ma otsustasin, et tulen tööle.

lõunane shoping

Nii, väike poeskäik seljataga. Ostud:
1) Hantlid. Peagi algaval (ja minu jaoks neljandal) langevarjutamise-hooajal on mul tõsine plaan fleerimine selgeks õppida. Mis tähendab, et nõrgad käed on out. (Kui nüüd päris aus olla, siis esialgne plaan nägi ette hantlite soetamist juba sügisel ja talve jooksul tugevaks saamist, aga miskipärast nii ei juhtunud. Ma ei mõista, kuidas plaanimajanduse osakonnal õnnestub pidevalt niimoodi lati alt läbi joosta.) Kui siis ka maandumised sama koledaks jäävad, on asi ilmselt ikkagi mu peas kinni. Ja see oleks juba keerulisem lugu.
2) Lilleseemned. Kress ja petuunia. Ei ma ei tea, kuhu ma nad külvan või mis ma nendega teen. Peenraid kaevata ma nagunii ei viitsi. No aga ma ei saa lihtsalt mööda minna nendest lilleseemne lettidest ilma sealt midagi kaasa krabamata. Jumal tänatud, et nii nigel valik oli :) Ilge himu on midagi idandada. Eks ma siis teen rõdukasti tootsi peenra. Kui kass istandust enne segi ei peksa.

tahan kevadet! kohe!

Mul on kõrini sellest talvest! Tahan sooja ja päikest ja sinist taevast (need 2 viimast küll praegu on, aga sellest hetkel enam ei piisa). Ja muru, sellist helerohelist. Ja lilli ja linde ja liblikaid. Ja puid, mis lehte hakkavad minema. Ja õhtul peale tööd hea raamatuga rõdul lebotada. Ja kleidi väel õues käia. Ja metsas jalutada (just jalutada, mitte uisutada, suusatada või lumes sumbata). Ja lennata. Praegu mulle isegi tundub, et ma hea meelega riisuksin hoovi või midagi sellist (reminder: loen selle kirjutise üle, kui päriselt on aeg hoovi riisuda!).
Ma ei taha enam kanda talveriideid ja saapaid. Ja lund ja jääd ja tuisku ja miinuskraade. Ja pidevat võitlust oma neljarattalise sõbra klaasipesusisteemiga, mis ära külmub. Ja sellist pooletoobist olekut nagu jääks kohe haigeks ja siis tegelt ei jää. Ja soppa tänavatel ja pimedust ja koledust ümberringi.
Kes mõtles välja sellise sõna nagu “kevadväsimus”? Ei ole olemas sellist asja! Kui see va kevad nüüd lõpuks päriselt tuleks…