niisiis... aasta kokkuvõte :)

Jooksin just praegu oma kuusepuu pikali. Õigemini, rabasin ta läpaka toitekaabliga jalust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Lõppeva aasta highlight’iks oli kahtlemata oma kodu soetamine. Tee oma uruni oli pikk ja vaevaline, aga nii kui ma teda nägin, teadsin kohe, et see ongi. Kodu on tähtis. Tagala. Oma ruum ja oma aeg. Ma armastan oma urgu koos kõigi tema vigadega :)

Langevarjutamise aasta oli nõrk. 48 hüpet hooaja jooksul. See-eest sai osaletud 1-2 Eesti bigway rekordi püstitamisel. Kusjuures kummalisel kombel on nii, et kui bigway camp tol ajal tundus koosnevat ainult lõputust ootamisest, vihmast ja äikesepilvedest, siis praeguseks on meeles eelkõige fun ja need paar viimast enam-vähem päikeselist päeva Gävles. Oli väga vahva!

Töö. Kaks kuud tagasi vahetasin töökohta. Kõhklesin ja kahtlesin kaua, aga nüüd võin küll öelda, et oli õige otsus. Mõni asi jäi kriipima ka, aga paraku kõik ei ole enda teha.

Seoses töökoha vahetusega saadeti mind sinna töötervishoiu kontrolli, kus käimine vist kohustuslik peaks olema. Noh, ma ei olnud sinna mingil põhjusel kunagi varem sattunud ja ei osanud eriti midagi oodata. Nii et tuju tegi heaks küll kuulda, et olen nii terve kui üldse olla saab, kõik kolesterooli, veresuhkru jms. näitajad on väga head ja üldse olen tubli ja sportlik eeskujulike eluviisidega (haa-haa) noor inimene :) Uuel aastal plaanin selles osakonnas veel edusamme teha, hakates päriselt ka tubliks ja ehk isegi sportlikuks.

Hariduse vallast – kevadel omandasin pärast kaheksa kuud kestnud õpinguid juunior sommeljee diplomi. Õppimine ruulib ja veini juua mulle meeldib ka :)

Halbu asju juhtus sel aastal ka. Rohkem kui eelmistel aastatel. Aga neist ma blogis ei kirjuta. Katsun lihtsalt õppust võtta ja edasi minna.

Head vana aasta lõppu, sõbrad!

puhkus

Kuni uue aastani olen puhkusel.

Ma ei tea, mis värk on, aga sel aastal mul on juba poolest novembrist hull jõulumeeleolu peal olnud. Eile installeerisin kuusepuu ja vahin nüüd tõtt temaga. Toitun emme kaasa pandud hapukapsastest, verivorstidest ja ahjupraest. (Ja mandariinidest, neid läheb vähemalt pool kilo päevas.) Käin jõuluturul hängimas ja ümisen kodus jõululaulukesi (kust see siis nüüd tuli???). Magan poole päevani, loen raamatut ja põletan lõhnaküünlaid. Joon veini ja näen väga imelikke unenägusid :)

Pole välistatud, et ma hakkan veel aasta kokkuvõtet ka tegema. Ja sealt uue aasta lubadusteni on ainult üks samm...

uus maailm

Valgesse lumme mattunud raagus puud pimedates sisehoovides. Noored vanemad laste, koerte ja kelkudega. Uue Maailma seltsimaja sooja valgust kiirgav aken (ma ühel heal päeval ikkagi lähen ja uurin seda asja - kui ma olen välja mõelnud, milleks see hea on). Lumised vaiksed tänavad ja suitsevad korstnad. Rõõmus ja viisakas noormees suure toidukoti ja lilletuutuga. Tänavalaternad, valgustatud aknad ja inimeste elud nende taga. Habemega vanamees, kes imetles esimest lund ja klõpsis pilte teha nagu minagi (ei tea, kas tema omad tulid ka kõik udused ja üldse-mitte-nii-ilusad-kui-päriselt?). Tänavanurgal seisev lumememm. Pannkookide ja maasikamoosi lõhn kodumaja trepikojas.

Mulle meeldib siin.

täna panin mikrolaineahju põlema

Ega ma ei ole kunagi elektririistadega eriline sõber olnud, aga see, et kontoris lõunaks metsaseenetäidisega pannkooke soojendades mikrolaineahi lihtsalt lahtise leegiga põlema läheb, on nüüd küll liiast. Kui siis poest uus toodi, ei jätnud kolleegid muidugi ilkumata, et telekas on kah vana juba, äkki lähed vajutad mõnda nuppu? Ilmselt ajalugu tunneb mind edaspidi kui püromaani, kes oma üheksandal tööpäeval ettevõtte inventarile tule otsa pani.

Uru projektis on vahepeal väike edasiminek toimunud. Enamus vanast kolemööblist on välja visatud. Põrandal istuma enam ei pea. Ja kodu on ikka hoopis kodusem kui seal on raamaturiiul ja mõni toataim ja küünlaid. Internetiühendus on mul alates eilses ka, nii et nüüd saab jälle õhtuti MSN-is veini juua :)

kokkusattumustest

Tänasel eelviimasel päeval kontoris asju sorteerides ja vana sodi minema visates jäi mulle näppu CD fotodega, mis on tehtud tundmatu autori poolt Ämaris vist 2004. aastal, poolteist aastat enne seda, kui mina siia tööle tulin. Kas oskasin ma uneski näha, et too wuffo lennuväljalt minu tulevane (nüüd juba endine) ülemus on? Ja et ma neli aastat hiljem juhtun torkama arvutisse kõik see aeg kapis tolmu kogunud plaadi ning leian ennast ühe pildi pealt PD-d pakkimast?

Nörr on jälle. Kõrvapõletik vist ka, vähemalt eile lennukiga maanduda oli täielik piin. Niuts.

Esmaspäevast uues kohas.

Barcelonast, piltidega

Startisime 6. oktoobri varahommikul ning plaanis oli kahe veinimõisa külastus, lisaks üks vaba päev Barcelonas. Lend oli ümber istumisega Amsterdamis, mis jättis meile Schipholis 3 tundi vaba aega. Kuna üldiselt shoppamisest hullem tegevus on ainult kollektiivne shoppamine, siis soetasin esimesest ettejuhtuvast raamatupoest Hornby "Fever Pitch'i" (mis siis, et see räägib jalgpallist, aga eesti keeles see pole ilmunud minu teada) ja sisustasin aja sellega.

Barcelonas selgus ebameeldiv üllatus, et minu pagas on Schipholisse jäetud. KLM-i infoleti tshikk tundus esimesel pilgul inglise keelt valdavat, aga minu vastustest ta eriti aru ei saanud. Küsimusele "Do you have anyone here who speaks english?" vastas ta aga naeratades "Yes, me." Lõpuks lubas tshikk siiski pagasi veel samal õhtul järgi saata, aga ülearu veenvalt see ei kõlanud, mistõttu soetasin bensukast hambaharja ning targasti tegin, sest pagasiga kohtusin uuesti alles umbes 24 tunni pärast.

Teel olemine on tore, aga veel toredam on, kui pärast 10 tundi teel olemist ootab sind viinamarjaväljadega ümbritsetud loss, soe pärastlõunane päike ning klaas cavat mäenõlval asuvas lehtlas with a view.

Lossis, muide, väidetavalt kummitas. Seda me kogesime ka omal nahal, kummitamise intensiivsus kasvas võrdeliselt tühjenenud veinipudelite arvuga.

Põlla peal käisime ka. Veini viinamarjad maitsevad head, aga mari on väike ja suurte seemnetega. No vähemalt need Cabernet ja Shiraz marjad, mida meie tarbisime.


Siis läksime ja vaatasime, kuidas veini tehakse. Krt selle kraanist põrandale voolava veiniga oleks saanud terve aasta jagu naistekaid ära pidada!



Degusteerisime kah.

Ja siis järgmisesse veinimõisa.


Veinikeldri käigud olid nii pikad, et seal ekskurseerimiseks läks rongi tarvis. Siin on teile vaatamiseks natuke sajanditevanust tolmu.


Teise päeva lõpuks sai fotokal aku tühjaks, nii et Barcelona-päevast pilte ei ole. Märksõnad: Park Güell, Sagrada Familia, Casa Batlló jt. Gaudi vaimusünnitised, La Rambla, La Boqueria, Barri Gòtic... Omapead mööda võõraid linnu luusida on lahe.

Barcelona

On küll juba olnud kuulda kommentaare, et elo blogi pidada olema nagu alkohooliku blogi, aga mis parata kui töö on selline :)

Barcelona võttis vastu päikesepaiste, ojadena voolava cava, kohalike lossikummituste ja paraku ka Amsterdami jäänud pagasiga (mis õnneks siiski päev hiljem laekus). Homme tagasi koju.

kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada...

... siis pildil olev isend on suure tõenäosusega esimene kook, mille ma kunagi iseseisvalt küpsetanud olen. Jah, ma olen 29 aastat vana ja ma ei olnud elus ühtegi kooki küpsetanud! Aga eile muutus kõik!

Tegu oli kirjade järgi hõrgu shokolaadi-vaarika koogiga ja retsepti võtsin siit. Põhimõtteliselt ta vist oleks pidanud siuke paks ja kohev tulema, a mu oma muidugi tuli selline maad ligi plänn. Seest jäi veits vedel (ahjust hakkas juba suitsu tulema, ma ei julgend kauemaks jätta) ja suhkrut oleks võinud vähem panna kui retseptis kirjas. Aga positiivsema poole pealt, maitse põhjal oli täiesti võimalik identifitseerida, et tegu on shokolaadikoogiga, ja hetke seisuga mulle ei ole ka laekunud teateid, et mõni eile kooki konsumeerinu oleks ootamatult hinge heitnud.

Ühel heal päeval ma teen veel mõne koogi!

topelt

333

Sellise numbri lõi ette pühapäeval. 333 hüpet. Sümboolne oleks selle numbriga hooaeg lõpetada, aga... no ehk ikka jõuab mõne veel.

Kõik oli hästi. Ilm oli päikesepaisteline ja soe, isegi 3,5 peal ei hakanud külm. Kolm väga positiivse emotsiooni andnud hüpet - progressi tunnistajaks on vahva olla, olgu siis enda või kellegi teise oma.

Ilm nüüd palun sellisena hoida veel mõned nädalavahetused, eks.

külm on. ja pime.

Lugu siis järgmine, et suvega jäi projekt “minu oma urg” nagu unarusse või nii. Ehk siis, soetasin voodi ja kolisin sisse, aga kõik muu on sama moodi ripakil nagu kevadel. Ürgkole “köögimööbel” ja samaväärselt kole põrandalamp jne.

Suvel polnud nii häda midagi, sest soe oli ja õhtul kaua valge, aga viimased paar päeva on elamine olnud hommikuti külm nagu hundilaut (kuigi isegi akna öösel lahti hoidmise lõpetasin ära) ja õhtuti pime nagu... noh, hundilaut.

Mis pole ka ime, arvestades igasuguse küttesüsteemi ja laelampide puudumist.

Niisiis, esmaste tööde nimekiri:
1) Lasta üle vaadata elektrisüsteem (hetkel endiselt stroitel-etovo-ne-delal-tüüpi), vedada vajalikud kaablid laelampide ja radikate paigaldamiseks, võtta midagi ette ürgkoleda elektrikilbi ja elamise vallutanud juhtmerägastikuga, mõelda välja pistikupesade asukoht ja arv ning need tekitada.
2) Soetada ja paigaldada laelambid (3 tk.) ja elektriradikad (2 tk.). Võib-olla mingi seinalamp voodis lugemiseks kah.
3) Teha midagi, et põrand ukse juures ei vetruks. (Tegelt tahaks üldse kogu põranda ära vahetada, aga noh... okei.)
4) Installeerida akende ette mingi kardin-tüüpi lahendus (või pigem ruloo-tüüpi lahendus) ja vabaneda eksisteerivast kontor-tüüpi-valge-odav-ruloo lahendusest.

Nüüd on see koht, kus palun jagada minuga ülal loetletud tööde sooritamiseks pädevate multifunktsionaalsete meistrimeeste telefoninumbreid.

Väheke pikemas perspektiivis tuleks teha veel järgmist:
1) Köögimööbel!!!
2) Vahetada korteri välisuks.
3) Installeerida vannitoale uks praegu selle aset täitva dushikardina asemel. (Samas, ma olen jõudnud järeldusele, et vannitoa uksed on over estimated, kui üksi elada.)
4) Ja lükandustega panipaik / kapp katuseviilu alla, millise pinnaga midagi muud mõistlikku nagunii teha pole.

Veel pikemas perspektiivis:
1) Teha vannitoaga midagi.
2) Vahetada aknad.

Ja siis ma loen või kuulan nende naiste jutte, kes ise oma elamisi remondivad. Ja imetlen neid vaikselt. Naised, kust teil need oskused tulevad, ah? Ma võin vabalt naela seina lüüa või pahteldada midagi, kui keegi ütleb, kust ja kuidas. Aga tänapäeval ei ole ju enam naljalt neid nael-haamer-puit-tüüpi lahendusi, vaid on pigem elektridrell-gyprocikruvi-tüübel-godknowswhat-tüüpi lahendused, ja mina kardan isegi oma elektrilist kruvikeerajat. (Selles mõttes, et kruvisid keeran temaga täiesti vabalt, aga ma kardan teda kuskile ripakile unustada ja siis peale astuda ja endal midagi läbi jala või käe kruvida. Mis asja mul siis veel elektridrelliga on?)

Vot siis iseseisev naine, eksole :)

nv, lühidalt

Reede: soolaleivapidu followed by Elaki naistekas.
Teemad: shoppamine, kingad, langevarjutamine, suhted, mehed, naised, sushi, mojitod.

Laupäev: ema sünnipäev.
Teemad: reisimine, remont, kokkamine, kolesterool, Alzheimer, surnud naabrid / tuttavad, laktoositalumatus, omega-3 rasvhapped, kepikõnd.

Pühapäev: otsustasin käsitsi ilma ennustada ja magasin kella 14-ni, vahepeal ühte silma lahti tehes ja lennuväljalt tulevat SMS-reportaazhi lugedes. Raamat, vein. Ja vein. Ja raamat.

sügis

* Ja jälle ma ei suuda otsustada, mida ma tahan. Küsimus on, et kas cutaway või mitte; üks päev mõtlen nii ja järgmine päev jälle naa. Aga kohe päris kindlasti ei taha ma avastada allpool otsustuskõrgust, et see minema laskmata jäänud vari siiski ei lenda.
(See oli nüüd mõistujutt.)

* Oma pool aastat pooleli olnud “Anna Karenina” hakkab lõpuks läbi saama. Natuke on veel jäänud, aga Anna jõudis juba raudteejaama, nii et ega pikka pidu enam ei ole. Ja ma luban, luban, et järgmine on millaski sada aastat tagasi laenatud “Mavericks at Work: why the most original minds in business win”. (Mul on tekkinud komme osta ja laenata kokku raamatuid, mille lugemiseks mul aega pole.)

* Mingi... nörr on peal. Suvi on taas kord ootamatult otsa saanud; tahaks aja seisma panna, et ilusad hetked meelest ei läheks. Pettunud olen jah, ja kuidas see pikk porine sügis siis nüüd üle elada?

* Positiivsema poole pealt – eile algas trennihooaeg. Tants on parim ravi nörri vastu, no kuidas saab mul peale garrotini või alegriase tantsimist veel paha tuju olla? Kevadine koreograafia oli peast pühitud, aga selgus, et lihasmälus täiesti alles (jah, see üllatab mind igal sügisel).

mojito

Klaasi põhja 1 kuhjaga teelusikatäis suhkrut, 2 laimisektorit, 5-6 piparmündilehte, vaarikaid. Purusta ja sega need omavahel. Täida klaas purustatud jääga, lisa 4cl vaarikarummi ja soodavett nii palju kui mahub. Kaunista vaarikate ja piparmündilehega.

Ja mõned näpunäited Eesti esibaarmenilt:
* Piparmündi asemel on parem kasutada münti, see annab rohkem aroomi ja maitset;
* Kui kasutada tumedat rummi, võiks olla fariinsuhkur, heleda ja maitserummide puhul sobib ka tavaline valge;
* Soodavee asemel kõlbab väga hästi ka tavaline mullivesi.

Västeras, kolmas päev

Weatherbreak.
Weatherbreak.
Weatherbreak.

Äratus pool kaheksa ja praeguseks (ehk kella neljaks) on meie grupp ühe tõusu saanud. Hakkas juba looma, 11-way'st kümme koos. Esimene ametlik bigway rekordi katsetus (14 + cam, sest rohkem Caravani lihtsalt ei mahu) jõudis täpselt nii kaugele, et seisime kamad seljas ja vaim valmis põlla peal, et sealt siis sama targalt tagasi tulla. Hüppame pidevalt mingi pläusti sisse ja igasuguseid müstilisi ilmastikunähtusi klassifitseeritakse siinmail lootusrikkalt "aukudeks". Äikesepilvede liikumissuuna ennustamisest on saanud uus rahvuslik spordiala.

Lustakama poole pealt nii palju, et Panda kaotas kihlveo (väites, et ta ei muna kujundit ära - jah, seda sama 11-way'd) ning peab nüüd kaks ringi alasti mööda lennuvälja jooksma.

Västeras, teine päev

Nutune. Life is a bitch and then you die, nagu öeldakse.

Eile õhtul kolisime Västeras'i ümber ja lendame nüüd Cessna Caravaniga. Kell on seitse läbi ning esimene grupp on saanud kaks tõusu ja teine grupp ühe. Okei, esimene grupp sai tegelt 3 tõusu, aga ühe tulime lennukiga alla kah. Teine grupp istub juba umbes tund aega, kamad seljas ja valmis kohe lennukisse jooksma kui auk tuleb. Iga natukese aja tagant sajab jälle vihma.

Esimesel tõusul oli plaanis 11-way + cam, tuli 4-way :) sest baasist üks puudu ja välimine ring vastavalt plaanile ei dokanud. Üks väga scary kohtumine kupli all paksus valges pilves ca 500m peal, jalad värisesid veel tükk aega. Teisel hüppel tegime riskide vähendamiseks oma grupi pooleks, meie poolest tuli 4-way (plaan 5-way). Teisel poolel läks paremini.

Nii, nüüd teine grupp läks uuesti lennukisse. Näis kas nad tulevad alla lennukiga või ilma. Igaks juhuks oleme valmis kamasid selga ajama.

Gryttjom, esimene päev

Bigway osakonnast hetkel sellised uudised, et meil on täiesti reaalne shanss ennast viie päeva jooksul Rootsis surnuks juua, sest hüppamise osas pole prognoosid just ülearu roosilised.
Täna tervitas meid Gryttjomis täiesti hüljatud ja inimtühi dropzone, maandumisrada vee all ja lennukid maas. No mingi paar rootslast leidsime ka ikka lõpuks. Nüüd käib hoogne alternatiivide otsimine.
Samas me muidugi ei lasknud ennast tagasilöökidest sugugi heidutada ja bigway camp'i avatseremoonia sai peetud nagu kord ja kohus, koos lipu heiskamise ja hümni laulmisega. (Mille peale üks rootslane veidi väriseva häälega küsis "Is this a friendly or a hostile takeover?")
Nüüd hakkas vihma ka padutama.

minek

Poolteist tundi stardini.

Hommikul tuli halva üllatusena, et õhtul pestud masinatäis pesu pole päris ära kuivanud. Toppisin ta siiski kotti ja kuivatan nüüd riideid kontoris edasi :) Loodetavasti see pesu pole Gryttjomisse jõudmise ajaks hallitama läinud või midagi.

Kõik litsentsid ja passid ja paberimajandus on seekord kaasas. Tegelt ka.

Ülemistesse raha vahetama minnes jäi Apollo tee peale ette ja nüüd on mul lugemisjärjekorras Anna-Maria Penu ”Minu Hispaania” ja Nick Hornby ”Maoli” juures. (Kas ma olen juba öelnud, et Hornby ruulib sajaga? Kindlasti olen. Ja Penu on lihtsalt paralleelikas, nii et nagu solidaarsusest, noh.)

Kui nüüd veel ilma kuidagi ilusaks saaks, siis oleks kõik täitsa hästi.

tühipea

Elu ilma käekellata on ikka tõsine ikaldus. Mu oma jäi juba paar nädalat tagasi seisma ja pole olnud meeles teda parandusse ka viia. Isegi päevitanud kellarant on käe peal peaaegu olematuks muutunud. Ja mitte miski ei seisa meeles! Elu käib ainult reminder’ite toel, muidu ma ei jõuaks üldse kunagi kuskile. Pildil reedene stiilinäide :D:

(Kas ma seda rääkisin, kuidas hiljuti ühel tööpäeva hommikul kell 11:24 silmad lahti tegin? Viis tundi pärast äratuskella (kolmekordset) helinat?)

kokandusminutid

Ei juhtu just tihti, et mina kokanduslike kavatsustega kööki suunduks, sest midagi head pole sellest kunagi tulnud. (Ma võiksin näiteks rääkida loo selle kohta, kuidas ükskord üritasin teha pirnisorbetti ja välja tuli kukekomm.)

Aga:

Vaja läheb: 200 g pastat, 200 g kukeseeni, natuke porrut, 2 küüslauguküünt, 100 g oliiviõli, 200 ml kohvikoort, 100 g sinihallitusjuustu, 4 cl valget veini (näiteks kuiv chardonnay), soola, pipart.

Keeda pasta, prae oliiviõlis peeneks hakitud kukeseened, küüslauk ja porru. Kuumuta 2-3 minutit, lisa vein, kohvikoor ja lõpuks pasta ning sinihallitusjuust. Maitsesta soola ja pipraga. Kaunistuseks peaks muidugi olema basiilik, a ma ei hakanud tervet puhmast selle pärast ostma ja ajasin läbi koduaia peterselliga :) Ja juurde sobib juua sedasama kuiva chardonnay'd, mis kastme sisse läks.

wuffotan

Täna olin pesueht wuffo. Magasin poole päevani, siis läksime randa ja õhtul grillisime rõdul liha. Kusjuures peab ütlema, et kui oled viimased seitse suve enamus nädalavahetusi lennuväljal mööda saatnud, siis on sellele rannas käimise ja päevitamise kontseptsioonile suht raske pihta saada. No kasvõi see, et ei ole üldse kaval paigaldada oma rannatooli kahe lähestikku asuva posti ligidusse, sest varem või hiljem tõmmatakse sinna vahele võrk ning sa veedad kogu ülejäänud aja hirmus palliga vastu pead saada. (A. ütles, et ma olla olnud terve ranna kõige kurjema näoga inimene.)

Ja üks õhtu sai paaditamas käidud, mida pole ka õige mitu aastat teinud. Ja tähtsaid teemasid sai arutatud. (Näiteks, et raudtee liinid on ebaloogiliselt nummerdatud, sest raudtee ehitasid mehed. Ja et Pirita jõe vist ehitasid ka mehed, sest paat oli täiesti arusaamatul kombel kord ühes, kord teises kaldas.)

Täna kolisin nädalaks Nõmmele, puhkan ja manageerin kassi, lisaks on plaan korteriasjadega tegeleda. Oleks abiks kui enne talve mõne lambi lakke ja mõne radika seina saaks. Muidugi kui jääb aega rõdul chillimise ja raamatute lugemise kõrvalt :)

Parasummer

Parasummeri seitsmes päev, viimased 2,5 tundi on kestnud olukord, mille Aatomik võttis tabavalt kokku sõnadega jobannõi bardakk - ehk siis kaheksa Elaki parashutisti said lõpuks päeva viimasele tõusule AN-2-ga.

Samas ei saa öelda, et ootamine oleks igav olnud, kuna meil oli võimalik nautida täpsusmaandujate maandumisi mööda matist, mis on leidlikult paigaldatud lennuraja otsa beerline'i kõrvale. Ja praegu jooksevad mingid turistid fotokatega mööda lennurada.

Muidu on tore olnud. Hea ilmaga päevadel üle kümne tõusu päevas. Mõned ilusad (ja mitte nii ilusad, aga see-eest harivad) bigway'd. Üks hüpe Tuukri tandempatsiendina, mille lõppedes Tuuker mulle sõbralikkuse märgiks jäätist pakkus :) Ja üks selili track, mis peaaegu välja tuli.

Varsti Nõmme kõrtsu sööma.

haapsalu

Haapsalu on ilus. Seal võiks elada, natuke, nii poole kohaga. Müüriääre Kohviku külmsuitsulõhe salat mozarella, oliivide, muna ja kirsstomatitega viis keele alla ja shokolaadikook sobis ka hästi. Followed by kultuurielamus ja roadtrip tagasi Tallinnasse :)

bigway treening

Eile oli üle hulga aja üks sisukas hüppepäev bigway treeningutega ja puha. 5 hüpet ja kõik läksid asja ette. Arenguruumi on muidugi veel maa ja ilm, aga algus seegi.

Esimesel hüppel otsustas minu full-face'i visiir, et tema enam vabalangemises kinni ei seisa. Oma neli - viis korda panin teda kujundisse lendamise ajal kinni, aga tõeline ikaldus leidis aset siis, kui kujundis kohal olin ja mind kätest kinni hoiti. Visiir oli plaksti lahti, silmad jooksid vett ja pea värises otsas nii et mitte muhvigi ei näind. Ma pole vist kunagi break-offi üle nii õnnelik olnud kui sel hüppel.

Tehnilised äpardused sellega ei lõppenud, päeva viimasel hüppel üritas üks mu võluvarrukatest daivimise ajal jee panna. Ohverdasin kujundisse jõudmise varruka päästmise nimel. Sest ta on ju ikkagi võlu-, eksole.

Ma ei tea, edaspidi pean vist kõik asjad endale McGuyveri teibiga külge teipima. Praeguse seisuga üldse ei imestaks, kui järgmise hüppe ajal mul suit seljast ära lendaks.

Ja kuskil seal vahepeal oli mu 300. hüpe.

Siis veel tuleb leida mingi moodus, kuidas lennuki eesotsast ahvikiirusel välja roomata. Kui ma sealt kiiresti üritasin välja kablutada, jäin iga kord ranitsaga kuskile kinni ja Aatomik pärast õiendas, et mis ma mökutasin seal ukse peal. Kui üritasin nii minna, et ei jääks kuskile kinni, läks kaua aega ja Aatomik pärast jälle õiendas. Rahu sai maa peale (või õigemini taevasse) siis, kui lasin ennast viimaseks väljujaks jätta ja sain mökutada nii palju kui hing ihkas.

A nüüd lähen vaatan seda jaani värki.

vot nii!

Nüüd olen tähtsust täis :)

ootamatu takistus

Langevarjur-õpilane on leidnud oma teelt ootamatu takistuse :)

Muidu hüppamisest pole eriti midagi kirjutada. Jõudumööda panustan ikka rubriiki "hüppasid lollid ja oskamatud". Hakka või friiflaieriks, ausõna.

Järgmised kaks nädalat on töö, töö, töö ja vähestel puhkepäevadel pean pidevalt olema vähemalt kolmes kohas korraga. Ja iga õhtu on flamenco ja neljapäeval esinemine ja kust krt ma leian selle aja, et laupäevaks mingi kabedam kleit shopata?

Väss ja kopp on.

puhkus

Jah, puhkus on. Kui seda puhkuseks võib nimetada - 3 päeva hommikust õhtuni nelja seina vahel eksamiks õppimist, pausid ainult selleks, et jäätist ja maasikaid juurde tuua. Isolatsioon oli nii täielik, et sellest, et Leto Svet eelvoorust edasi ei pääsenud, sain teada kaks päeva hiljem. (Mitte, et see informatsioon mulle kuidagi eluliselt oluline oleks olnud.)

Eksami esimene osa on nüüd läbi. Tulemusi veel ei tea, aga tunne on päris hea. Praktiline osa on teisipäeval. Pärast seda võib joomisega natuke tagasi tõmmata :)

Teenimatult on siin blogis jäänud tähelepanuta hüppehooaja algus. Kiire on olnud, noh. Üle-eelmisel nädalavahetusel oli mu sisemine merisiga veel sügavas talveunes ja kõik hüpped läksid kenasti riburada mööda aia taha. Eelmiseks laupäevaks (ja ERE 400.-ndaks) oli sigudik siiski enam-vähem virgunud. Homme ehk lendame jälle!

lihtsalt

Sellised on vaated minu uue kodu kahest aknast. Iga hommik kõõlun võileivaga akna peal ja imetlen neid õitsevaid õunapuid.

Üks õhtu tuli selline kodu tunne kohe. Praadisin kausitäie pelmeene, võtsin pudeli veini ligi, kerisin ennast tugitoolisse kerra ja lugesin Anna Kareninat. Siiamaani on rohkem nagu hotelli tunne olnud, sest köögilauda pole jne.

Kool on läbi. Eksam on täpselt kahe nädala pärast. Viimases tunnis harjutasime dekanteerimist (soovitatav sooritada nii, et ennast ega "klienti" põlema ei pane ega veiniga üle ei vala ega proovitud veini dekantrisse kogemata tagasi ei sülita). Plaan on nüüd kõik kodus avatavad veinid valimatult dekanteerida, harjutamise mõttes, et eksamil käsi ei väriseks. Kuidas kõik need sisekasvualad ja piirkonnad ja cru'd pähe tuubitakse, seda ma küll ei tea. Käivad kuulujutud, et pimedegusteerimise käigus peab ära tundma viinamarjasordi, maa, piirkonna, aastakäigu jne. Ega midagi, tuleb praktikale rohkem rõhku panna järgmised kaks nädalat.

Kontori akna taga ruleerivate lennukite müra ajab hulluks. Ülehomseni on veel nii krdi palju aega...

uus... eee... stiil?

Täna oli see päev, kui jõudis kätte iga-aastase juuksurikülastuse aeg. Tegelikult sain isegi peaaegu poolteist aastat ilma hakkama, viimase korra muljeid võite lugeda siit.

Halba hakkasin ma aimama siis, kui juuksuripreili mu jutu peale ainult noogutas ja naeratas. Kuna ta midagi ei rääkinud, võttis suts aega, enne kui aru sain, et ta venelane on. Kindluse mõttes küsisin selge ja kõlava häälega üle, kas ta sai ikka aru, mida ma tahan. Ta noogutas ja naeratas.
Kuskil poole lihunikutöö ajal haaras mind teatav ärevus ja rõhutasin veelkord, et juuksed peavad jääma piisavalt pikaks, et patsi ulatuda. Ta noogutas ja naeratas ning riputas mu juuksed mulle näo ette, nii et ma tükk aega ei näinud, mida ta tegi.
Kui pilt jälle selgines, üritasin uuesti delikaatselt mõista anda, et aitab küll sellest järgutamisest! Ta vaatas mind natuke haavunud näoga ja vastas "a ja zhe dlinu ne drogaju". Andsin alla.
Kui ta lokitangid haaras, kaalusin kiirelt, mitme pika hüppega ma ukseni jõuaks. Õnneks selgus siiski, et tegu on sirgendamistangidega. Pärast sirgendamist läksid jälle käärid käiku.
Võib vist öelda, et mul on nüüd lühikesed juuksed.

niisiis - urg

Fotokas, kaabel ja arvuti said lõpuks õnnelikult ühes kohas kokku.
Selline urg on. Kolisin sisse. Köögipool on endiselt paras bardakk, aga eks ma tasapisi toimetan seal.

Putin

Sai siin üks päev kurdetud, et ma olen see talv jube vähe langevarjutamise unenägusid näinud. Tänase seisuga on siis üks jälle ette näidata.
Hooaja esimene hüppepäev Kuusikul. Lennukeid ei olnud, aga see-eest oli üks väike helikopter, kuhu mahtus lisaks piloodile kaks langevarjurit ja mida juhtis... Putin. (Tegelt ka.) Esimesele tõusule ma ei saanud ja hea oligi, sest Putin otsustas klassi näidata ja rallis helikopteriga niimoodi, et puude latvad lendasid. Viimaks takerdus ühe jalasega kuidagi pakkimistelgi katusesse. Jooksin telgist välja ja ärkasin üles napilt enne kui kopter crashis.

Kustkohast see Putin siis nüüd tuli, ah?

veel killukesi möödunud nädalast

* Neljapäevasel õhtusöögil istusin Trinidad & Tobago ja Liibanoni vahel. Tuleb välja, et Eestil ja Trinidad & Tobago’l on nii mõndagi ühist – rahvaarv on enam-vähem sama ja nende kõrgeim mägi on umbes sama kõrge kui meie kõrgeim mägi :)
* Mõne asja kohta tundub tagantjärgi, et nende aset leidmise tõenäosus oleks suurem unes kui ilmsi. Kui tihti teil on juhtunud, et black tie tüüpi õhtusöögi ajal ilmub äkki ei tea kust välja pikk sale mustanahaline mees, palja ülekeha, näomaalingute ja sarvedega ning kõnnib ükskõiksel ilmel täiusliku modellikõnnakuga läbi ruumi, kaks dobermanni rihma otsas järel?
* Konverentsi kolmas päev algas hääletuspultide testimisega. Küsimus oli “Where did you sleep last night?” ja vastuse variandid a) in my bed; b) in someone else’s bed; c) I didn’t sleep at all. Tulemused vastavalt 57%, 21% ja 22%.
* “Reindeer wraps! How cool is that!?” Alati heatujuline kiilakas tätoveeritud brasiillane säravil silmil coffee break’i ajal.
* Teekond koju kulges sama tempokalt kui viimased kolm päeva. Helsingi lennujaamas püstitasin vist uue naiste 100m sprindi rekordi, jõudsin napilt. Pagasiteenindus paraku nii tasemel ei olnud, aga see selleks.

paanikaosakonnast

Suhteliselt lambist selgus täna enne tööpäeva lõppu, et homme hommikul kell 8 pean Stockholmis glõubal bränd sammit’il olema. Nad olid unustanud mulle sellest teatada :)
See mõistagi ei olnud veel kõik, lahkesti paluti pöörata tähelepanu neljapäeva õhtuse ürituse dress code’le – black tie.
Ma ei tea, kas te olete tähele pannud, aga mina ei ole just see tüdruk, kellel virnade viisi õhtutualette kapis ripub.
Seega, pärast tööpäeva lõppu jäi mul aega 2,5 tundi, et
a) leida kleit;
b) osta vajalikud aksessuaarid kleidi juurde;
c) osta kingad (shoppamine surve all peaks olema keelatud, mind tabas üks paanika-atakk teise otsa);
d) sõita Komeedi tn-le ja jätta korteri uksele elektrikule kiri kokkulepitud aja canceldamise kohta (mul ta telefoninumbrit ei ole);
e) sõita koju ja pakkida asjad (st. loopida suvaliselt kohvrisse virn suvalisi asju – ma juba ootan põnevusega, mille ma maha unustasin);
f) sõita lennujaama;
g) avastada, et mul on kaasas täpselt 4 visiitkaarti, sõita pärast check in’i kontorisse lisa tooma (jumal tänatud, et kontor lennujaama kõrval on);
h) sõita uuesti lennujaama.

Tehtud!

minu urg: esimene reportaazh

Niisiis, uru põhjalikum ülevaatus ja koristus on läbi viidud ja võib teha esimesi kokkuvõtteid.

1) Minu urg on nunnu! Tal on küll sada häda (nendest allpool), aga kokkuvõttes on ta ikkagi nunnu. Kolmas (katusealune) korrus, naabermajad piisavalt kaugel ja üldiselt madalamad, nii et keegi otse aknast sisse ei vaata. Kesklinn kiviga visata, akna all õunapuud (vist), vaikne tänav, liiklusmüra tuppa ei kosta.
2) Sisse kolimisest lahutab hetkel voodi ehk siis täpsemalt öeldes selle puudumine. Viimastel päevadel läbi viidud vaatlus on viinud järelduseni, et kaubanduses saadaval olevad voodid on a) ilusad ja kallid (10%); b) koledad ja kallid (50%) või c) väga-väga koledad ja mitte eriti kallid (40%). Kusjuures hämmastab just see, et koledad voodid on kallid. No ma ei taha mingeid nikerdustega postikesi ja veel vähem tahan ma, et mu voodi päitsi asemel on lauda uks risti pandud. Vist ikkagi tuleb kõigepealt madrats ära osta, sisse kolida ja siis voodit edasi otsida.
3) Kiiremas korras tuleb lahendada valgustuse küsimus. Senised asukad on kuidagi kolm aastat (nii palju olevat möödas remondist) hakkama saanud ilma laelampideta. Isegi juhtmeotsi ei ripu laes. See-eest on mul üks väga kole põrandalamp. Laelambid on ainult vannitoas ja peldikus, kusjuures peldikus on säästupirn (säästlikkus seisneb selles, et mõnikord ta põleb ja mõnikord mitte).
4) Köögimööbliga on ikaldus. Mul oleks päris hea meel, kui mul lihtsalt ei oleks köögimööblit. Aga ei. Mul on nii kole köögimööbel, et te ei usuks, et midagi nii koledat saab üldse olemas olla. Seda tegelt ei saagi üldse mööbliks nimetada. Ma viskaks ta välja, aga häda on selles, et kraan ja kraanikauss on ju ühe selle juraka küljes. Mis tähendab, et asja replacemiseks peaksin ma uue valamukapi soetama. Mis omakorda tähendab, et ülejäänud köögimööbli ka. No ja see on ju keeruline.
5) Vannituba on mul sõna otseses mõttes vanni tuba. St. sinna mahub ainult vann :) Vann on nii pisike, et sinna mahtumiseks ma peaksin vist kõigepealt dieedile minema. Aga ma veedan nädalas keskmiselt 4-6 tundi vannis ja selle olemasolu oli korteriostul üheks eelduseks. Nii et parem väike kui üldse mitte. Ahjaa, ja vannitoas on koledad plaadid seinas :), ma tahaks need välja vahetada, aga first things first.
6) Väiksese vannitoa ja väiksese peldiku eeliseks on see, et tuba ise on suur ja avar. Mulle meeldib suur ja avar.
7) Põrand tahab ühes kohas natuke kõbimist ja korteriuks + lukk tuleb ära vahetada ja pikemas perspektiivis ilmselt ka aknad. A küll jõuab seda kõike tasapisi teha.

Üldiselt tundub, et lähiajal see blogi kipub vist korteriblogiks kujunema :)

f*cked for a lifetime

“On sümptomaatiline, et eluasemelaenu reklaamides on pildil noor mees, kes on just paberid alla kirjutanud ja endale eluaegse jama kaela võtnud. Võiks ju hoopis näidata hilises keskeas emotsionaalset laipa, kes on just maksnud viimase osamaksu ja istub tühja pilguga ning mõtleb: milleks ma elasin.
/.../ Esimene kavand, mis ta siin tegi, oli just eluasemelaenu reklaam. Pildil oli suurelt Laokoon, Trooja preester, kes üritas takistada puuhobuse linna toomist. See pilt on tehtud võimsast Rooma-aegsest skulptuurist: suur mees koos oma kahe väikese pojaga kägistatakse surnuks Athena saadetud meremadude poolt. Ja reklaami pealkiri: Eluasemelaen. F*cked for a lifetime.”

Sellest on peaaegu kümme aastat möödas kui Kenderi “Yuppiejumal” laineid lõi, aga miskipärast jäi see koht mulle eriti eredalt meelde.
Aga ei, tegelikult mul on kõik väga hästi :)
Jäi ikkagi Komeedi tn. Seal lihtsalt tekkis õige tunne ja see osutus määravaks. Võtmed on käes ja varsti läheb kolimiseks :)

grrrr....

Ma kohe teadsin, et on mingi hea põhjus, miks mul autos alati lumelabidas on (suvel ka). Töökaaslane teadis rääkida, kuidas üks Porsche-mees täna rehaga oma autot välja kaevas.
Täna hommikul ei olnud minu väike kodutänav Nõmmel veel lumesahka näinud. Okei, mõtlesin, anname andeks, magistraalid kõigepealt. Mingi nipiga sain garaazist ja väravast välja. Anna-teed-tüüpi ristmikule jäin muidugi kinni. Labidas oli abiks.
Täna õhtul kell kaheksa oli muidu sama seis, aint et lund oli juurde sadanud. Ei mingit sahka. Selleks, et oma hoovi pääseda, rookisin poolteist tundi lund. See on iseäranis vahva töö, kui sa oled juhtumisi trennist tulnud, väsind ja nälgas ning sind ootab kodus kass, kes on üksi, külmand ja nälgas. Kõnnitee rookimiseni ei jõudnudki, empaatiavõime läks vahepeal täiesti kaotsi, ei ole vaja inimestel kooserdada seal, oodaku kuni ära sulab või käigu sõiduteel.
Nüüd ma ei suuda otsustada, kas ma olen tigedam siis, kui homme hommikuks ikka veel sahka pole või siis, kui sahk on käinud ja mu ilusti lagedaks roogitud sissesõidutee lund täis läbustand.

MK @ Otepää

Sel nädalavahetusel võitis sport – kõige selle jää ja vihma ja pori kiuste. Kõik suusatajad suusatasid nii kiiresti, et pildile eriti ei jäänud :P Nii et ilusaid pilte vaadake ajalehest ja kujutage endale ette, et selles pildis peitub... noh, ehe emotsioon või... midagi.
Emotsioon oli ehe küll. Ma vist ei olegi varem sellisel suurel spordivõistlusel käinud ja kui Mae oma medali laupäeval välja sõitis, siis rahvas tribüünil oli ikka täitsa pöördes kohe. Telekast seda ei näe.
Omamoodi elamuse pakkus ka majutus Otepää lähistel ühes veel avamata puhkemajas. Kuna too oli avamata ja enne meid seal keegi sees ei elanud, oli maja külm nagu hundilaut. Õhtul maksimumtemperatuuri peale keeratud radika kõrvale lohistatud voodis magama jääda üritades ma tõesti ei uskunud, et ma hommikuks veel elus olen. Majapidamist manageeris aga väga vahva tädi, kes, olles vägagi teadlik oma asutuse puudujääkidest, kompenseeris selle kõrgetasemelise ja ülipersonaalse teenindusega. Mis seisnes selles, et ta pukseeris meid mõlemal hommikul oma isiklikku elutuppa (toitlustusluba asutusel puudus), valge pitslinaga kaetud ümmarguse laua taha, vaaritas meile kohvi ja teed ja putru ning ei tahtnud midagi kuuldagi sellest, et meil on kõhud täis ja pannkoogid ei mahuks enam kuskile. Nagu maal vanaema juures oleks käinud :)

kesköine mölapidamatus

Mul ei ole viimasel ajal oma blogi veergudel avalikkusele midagi öelda olnud eriti. Uue aasta puhul lubadusi ei andnud (või noh, ühe tegelt andsin, aga sellega on praegu nõrk seis ja ma ei viitsi kirjutada).
Küll aga mõtlesin, et üritaks iseenda vastu parem olla. (Nüüd tuleb see tervislike eluviiside jutt :P) Et alustuseks prooviks normaalse arvu tunde magada nädala sees öösel (no ütleme 7-8 tundi mu tavapärase 4-5 asemel).
Mõeldud, tehtud.
Esimesed kaks õhtut vedelesin voodis ja vahtisin lakke paar tundi ja pea hakkas valutama ja und ei tulnud. Kolmandal õhtul jõin suures meeleheites üksi pool pudelit veini ära ja kustusin nagu kord ja kohus.
Nüüd on neljas õhtu ja ma avastasin just, et majapidamises pole veini. Pole! Ma ei saa aru, kuidas selline asi on minuga juhtunud?
Samas, ega ma ei ole päris kindel ka, et enda igal õhtul oimetuks joomine haakub selle tervislike eluviiside plaaniga :P

Aga see selleks. Ma nüüd blogin edasi ja ootan, et uni tuleks.
“Prantsusmaal on “crime passionnel” seadused vististi tühistatud, kuid ma usun kindlalt, et iga kohtunik sellel maal oleks otsustanud, et Brigitte’i tömbi suvikõrvitsaga surnuks tagumine oli tema enese provotseeritud.”
Vahepeal sai Aasta Pariisis ehk Merde läbi ja võtsin ette selle järje Omadega sees ehk Merde 2. Hirnun naerda siin jälle endamisi, sihuke hea ajuvaba ajaviitelugemine, umbes nagu meeste versioon Bridget Jonesi päevikust.
Järjekorras on Anna Karenina (ostsin selle EPL-i raamatusarja oma; võimalik, et kuskil majapidamises on ka mingi nõuka-aegne versioon, aga mulle meeldib uue raamatu lõhn ja no odavalt ju sai ka :)). Ja siis Guerilla Marketing. Ja Areenist lugesin intervjuud Tõnu Õnnepaluga ja mulle ta jutt meeldis ja mõtlesin, et peaks Flandria päeviku hankima endale. Või hoopis mõne muu tema raamatu, soovitage nüüd midagi?

Kooli rindel läheb kõik suht vanaviisi. Ma küll juba suudan seltskonnas hiilata faktidega Portugali korgitamme toodangu kohta, aga veini nuusutades ikka ei ütle ära, mis krdi värvi lillede lõhn see on ja kus krdi kohas nad kasvanud on ja kas nad on krdi kuivatatud või krdi värsked. Tõsi, ükskord tundsin täiesti iseseisvalt ära nõgese lõhna ja olin hästi uhke enda üle. Ja viimases loengus oli Lõuna-Aafrika teema ja öeldi, et Pinotage on neegrinaise higi lõhnaga – ja no tõesti oli! Mitte, et ma oleks kunagi neegrinaisi nuusutamas käinud, aga... proovige ise, saate aru.

No nii, kell on 2 läbi. Ma lähen proovin veel seda magamise värki.

sassis elu

Ei, ma täitsa vabalt võiks veel paar nädalat samas vaimus puhata.
Ärgata "hommikul" kell 14.16 saabunud sõnumi peale. Avastada, et hommikusöögi lõpetamise ajaks on väljas juba pimedaks läinud ja metsa jalutama minna pole väga mõtet. Itsitada kella kolmeni öösel "Aasta Pariisis ehk Merde"'t lugedes. Pidada soolaleivapidu (3 tshikki ja 4 pudelit veini, millest jäi muidugi väheks). Vahelduseks kirjutada kella neljani öösel turundusplaani, sest vaim tuli peale. Õppida päev otsa ja nautida seda ja tõdeda, et siiani ma olen siiski praktikale rohkem rõhku pannud (aga kasu on enam kui kahtlane). Nii, Bordeaux vasakkalda ja paremkalda apellatsioonisüsteemide erinevused palun?

jõõl.

Jah. Jõõl on kohe-kohe ukse ees.
Põhiliselt saab sellest aru selle järgi, et kontoris trambib lakkamatult edasi-tagasi mingi kullerite maffia. Iga jummala kord kui ma hetkeks selja keeran, on mu lauale mingi uus nänn tekkinud. Alates piparkookidest ja veinipudelitest kuni kuusevõrse siirupini. (Mis asi on kuusevõrse siirup? A ta näeb nunnu välja, nii et ükskõik.) Piparkooke on konkreetselt kõik kohad täis.
Hetke seisuga viimane näost punane ja lõõtsutav kuller tõi aga näiteks kasti õlut, mida võib igati positiivseks algatuseks lugeda.
Cosmo saatis meestekalendri. Nüüd mul on kontoris Elaki poolalasti naiste kalender ja Cosmo poolalasti meeste kalender. Mis paneb mind raskesse olukorda, sest ühtlasi on mul ainult üks nael seinas.
Hmm.
Nüüd ma murran pead, kas liituda kaubanduses toimuva tarbimisorgiaga juba täna või lükata seda mingi nipiga veel edasi.

Unes ma lendasin. Selles võib vist eile vahitud BOE-d süüdistada. Plaani nimi oli barrel roll track dive :) See käis nii, et kõik see mees ja naine hüppasid lennukist välja, joondusid üksteise kõrvale rivvi ja uhasid barrel rollides mööda taevast minema.

dialoogid

Telepaatiast.
Õde tuleb Leedust, kaks päeva pole omavahel rääkinud. Telefon heliseb.
Mina: Aga miks ma peaksin?
Õde (naerab): Sa siis tead, mida ma öelda tahtsin?
Mina: Nojah.
Õde: Okei, oleme siis kokku leppinud.
Mina: Okei, tsau siis.

Õelusest.
Õde: Kuule, mul on tasuta piletid laupäevasele kontsertile Saku Suurhallis, mingi Bondi värk, Koit Toome ja Gerli Padar ja. Suupisteid pakutakse ka. Tahad tulla?
Mina: OK, võib ju kah.
Õde: Ma siis arvestan sellega, ära endale teisi plaane laupäevaks tee.
Mina: Eks ma vaatan seda asja veel.
Õde: Eks ma siis ka vaatan, äkki leian endale parema kaaslase.
Mina: Vaevalt küll. Kes suga ikka tulla tahab.
Õde: No aga tasuta suupisted ju... Mul on palju pakkuda!
Mina: Ei usu, et see asja muudab.
Õde: Okei, tsau siis.

filmimaraton

Reede õhtust pühapäeva lõunani 21 (vist?) Eesti filmi.
Uudiste rubriigist nii palju, et Elaki Kõige Koeralikuma Koera tiitlile on tekkinud uus tugev pretendent :)

120% :)

Ma olen alati vihanud silmaarsti juures käimist. Iga kord närib see vaikne hirm, et äkki on jälle hullemaks läinud...
Aga opist on 8 kuud möödas ja eile käisin kontrollis. Vasak silm peaaegu 100%, parem aga lausa 120%. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas ta 120% saab olla - et kas ma nagu näen asju, mida pole olemas :)? (See võib ka muidugi olla, mu töö spetsiifikast tulenevalt. Peab hakkama vähem tööd koju kaasa võtma :D)

Mina olen väga häppi!

just another day in the office

Traditsiooniline viiepäevane töönädal kujunes hüppehooaja lõppedes ajutiselt kuuepäevaseks ja tänase seisuga on ametlikult pikenenud seitsmepäevaseks. Mitte et mingit kohustust oleks või midagi. Aga ma lihtsalt ei saa rahu, kui asjad ei ole hästi tehtud. Blogi on kah ammu unarusse jäänud, ei taha arvutit rohkem näha kui hädavajalik.
Ehk siis ma istun kontoris ja vorbin turundusplaane teha. Selle asemel, et näiteks ajada endale pähe premjäär krüü’sid ja appellassioon kontrolee’sid. Või lugeda raamatut. Või teeselda mingi eraelu olemasolu.
3 nädalat puhkust on välja võtmata ja valgust tunneli otsas ei paista. Tunnelit ennastki, krt, ei paista.

kolmas koolipäev: meeleheide süveneb

Ei no tõepoolest.
Mina enam ei tea, mida oma täiesti mittefunktsionaalse ninaga peale hakata. Eile oli meil lõhnade pimetest, st. anti ette 25 erinevat lõhnanäidist ja pidi ära arvama, mis on mis. Mina sain hakkama 10-ga; muuhulgas ei tundnud ma ära sidrunikoort (minu versioonis ”köharohi”), maasikat (”kummikomm”), mett (”mingi vürtsikas mari”), kannikest (”kopitus”) ja rohelist pipart (”veel hullem kopitus”). Ma ei saa enam muhvigi aru kui mu ümber on korraga umbes kaks triljonit erinevat lõhna!
Nii et kui te juhtute nägema supermarketi puuviljaosakonnas mingit tšikki, kes seal puuvilju nuusutab, siis see olen tõenäoliselt mina.

teine koolipäev: meeleheide võtab maad

Kõik on väga arusaadav ja huvitav ja okei kuni hetkeni, mil vein degusteerimiseks klaasi valatakse ja tuleb hakata aroomi ja maitset kirjeldama.
Ma vist olen veits challenged selle koha pealt. No ma võin aru saada, et lõhn on puuviljane. Ma võin heal juhul aru saada, et virsik. Aga et valge virsik? Mis asi üldse on valge virsik?
Sama lillelõhna kohta. Kust ma tean, mis värvi lillede lõhn see on?
Ja leedripuud näiteks ma ei tunneks siis ka ära, kui see mind metsas pikali jookseks, mis siis veel aroomist rääkida.

Aga unes nägin, et oli hüppepäev ja plaanis oli mingi suurem FS kujund. Et kiiremini uksest välja saada, pandi juba maa peal 3 inimest – mina, Jane ja veel keegi – Brita astmelauale ja sinna pidime jääma terve tõusu ajaks. Kiire oli ja mul polnud aega varju selga panna, see visati niisama lennukisse, et küll pärast paned. (Eee... kuidas? millal?). Jane veel küsis kahtlustava näoga, et kas nii on ikka turvaline :)

esimene koolipäev

No ma muidugi suutsin hiljaks jääda oma esimesel koolipäeval, endal oli ka piinlik.
Eile ma sain aru, kui väga ma olen õppimisest puudust tundnud! 6 aastat on möödas ja mind tabas selline lahedamat sorti nostalgia kui pidi konspekteerima ja värki :) Esimese loengupäeva teema oli kuidas viinamarjataim kasvab ja milliseid vintsutusi ta peab üle elama enne veiniks saamist. Targa inimese juttu on hea kuulata ja õppimine üleüldse ruulib!

Ei ausalt, ma ühel heal päeval lähen ikkagi magistrisse ka.

0 days to submission date

Üldiselt see tundub the stoori of mai laif olevat viimasel ajal. Lõin oma septembri töötunnid kokku (see on osa mu time management programmist, et ma neid üles kirjutan) ja sain tulemuseks 212. Tegelikult tuleks isegi rohkem, aga panin kirja ainult need tunnid, mille kohta suutsin meenutada, mida ma tegin.

Seepeale varastasin iseendalt poolteist tundi ja lonkisin mööda metsa ringi.

sügis

Need sügisesed hüpped on alati erilised. Nagu üritaks külmade ilmade saabudes talve normi ette ära hüpata. Suvel ma igatahes 1500m pealt 300 krooni eest hop'n'pop-i tegema ei roniks eriti. Seekord oli pühapäevasel esimesel tõusul igaks juhuks 3 erinevat plaani - soolo, 2-way ja 3-way, olenevalt sellest, kui kõrgele raadiosidet jätkub. Ja see lennukisõit oli kahtlemata kõige ekstreemsem, mis mul siiani ette on tulnud - ühel hetkel lihtsalt kadus lennuk istumise alt. See ikka ehmatas korraks täitsa ära.

Aga sügisene Eestimaa on ilus. Ma isegi võin ajutiselt selle Viljandi maantee remondi asjaosalistele andeks anda, sest ümbersõidul metsade vahel kruiisida on... teraapiline, noh. Kõik need kollased kased ja punased vahtrad ja...

ületöötanud...

Seda võib vist lugeda ületöötamise märgiks kui sa hakkad e-mailidele panema linnukest "Do not deliver before..." kasti, sest sul on imelik saata töömaile kell 03.12 öösel. No aga mis parata, mul lihtsalt tulevad mõtted öösiti. Ja ööpäevas on jätkuvalt umbes poole vähem tunde kui vaja.

Tänase (või noh, eilse) päeva töövõitude hulka kuulub oma vana auto maha müümine. Nüüd on plaan A ja plaan B. Plaan A märksõnadeks on 135-150 sqf, mingi rahulikum asi, olen pakkumistele avatud. Plaan B... las jääda praegu.

Eile öösel nägin unes oma endist ülemust (kellest ma pole aastaid midagi kuulnud) ja mingit öökulli tüüpi kakulist. Seos teadmata.

vahepeal...

* Trenn hakkas pihta jälle. Mis on iseenesest tore, aga ühtlasi paneb jõhkra fakti ette, et sügis on käes. Tants on seekord tarantos. Esimestes tundides oli kõik eelmisel aastal õpitu täiesti peast pühitud, aga kui muusika käima pandi, siis ei läinudki pead enam vaja.
* Kuusiku taevas träkkis laupäeval üks väga cool caterpillar :) Palun veel mõned ilusa ilmaga nädalavahetused, eks.
* Üks vähisöömise pidu sai peetud ja igasuguseid rumalusi tehtud. (Jälle.) Sealhulgas läbi lauldud umbes kõik eestikeelsed laulud ja takkapihta veel soome- ja rootsikeelseid ka.
* Aga kõige lahedam on see, et oktoobrist lähen kooli üle hulga aja. Kevadeks on plaanis omandada junior sommeljee pädevus. Ma olen elevil kohe :)

mängisin golfi

Täna mängisin eelteist korda elus golfi. Rahet ja vihma sadas nagu oavarrest ja tuul oli nii tugev, et pallid ei läinud auku (jaa, see oli tuule süü). Pärast olin nii külmunud, et ei saanud suupistelauas salatikorvikest taldriku pealt kätte, kuna ma lihtsalt ei tundnud enam oma käsi :) Aga mingi hasart tekkis ja ajas ikka välja looduse stiihia meelevalda. Ja päris mitu korda sain palli kahe löögiga auku greeni peal (öeldi, et ühe löögiga on suurepärane, kahega väga hea ja kolmega väga halb).

Baltic Sky Way @ Panevežys

Leedust oleme tagasi nüüd. Täna on lihtsalt selline tshillimise päev ning saab tunda rõõmu tsivilisatsiooni võludest nagu näiteks kraanist tulev vesi, elekter ja oma voodi.
Rekordas jäi tegemata. Algselt planeeritud viiepäevane laager kujunes kolme ja poole päevaseks, kuna lennukil läks ramp katki. Kokku 15 hüpet, parimaks saavutuseks jäi kokku tulnud 30-way. 36-way’d proovisime ka korduvalt, aga ikka jäi mõni tegelane kujundist puudu. Elaki esindus võib endaga rahule jääda, kuna pidasime kuni lõpuni pervaja grupa’s vastu, samas kui nii mõnigi töll seal välja vahetati.
Äratus oli hommikuti kell 6.30, et jõuaks enne poole kaheksast briifingut ujumas käia ja süüa. Kui välja arvata tõsiasjad, et hommikul oli rohi öisest vihmast märg ja ujukad polnud jõudnud õhtusest viimasest ujumisest veel ära kuivada ning jõevesi oli ka vastikult märg ja külm, on hommikul nii vara väga lahe ujumas käia :)
Orgunn oli nagu oli. Molutamisosakond tegi kohati päris head tööd, keset päeva oli laialt aega ujumas käia ja jõe ääres turakat mängida. Debrief oleks võinud põhjalikum olla, paar korda näidati iga hüppe videot, mõnikord keegi kommenteeris natuke ja mõnikord mitte.
Lennuk. AN-26 on laheeee :) Rambist mahub välja jooksma 4 inimest kõrvuti. Suuremate formatsioonide puhul kardeti varisemist ja kästi kuskile kolmanda-neljanda rea järel kahemeetrine vahe jätta. Ma olin kogu aeg tagumistes ridades ja sealt ikka andis joosta. (Ükskord Eesti-Läti 14-ways olin eespool, ramp lõppes ootamatult vara ja kukkusin selili lennukist välja :)).
Ilmaosakond tegi selles suhtes head tööd, et iga öö oli äike ja paduvihm, aga päeval sinine taevas. Teisipäeval küll saime ka päeval natuke vihma ning lisaks visati meid kuskile lennuvälja territooriumilt välja põllu peale, kus vist oma tund aega vihmas varjud seljas mööda maantee äärt lonkides transat ootasime, kolm eestlast ja kolm mingit muud baltlast. Ülejäänud päevadel oli 30+ kraadi sooja ja lennuk oli seest täielik saun. Leedukast coach ähvardas ühe tõusu ajal, et kui me oma 36-way’d kokku ei saa, siis meid pannakse täisvarustuses tunniks ajaks sinna lennukisse kinni. (See väljavaade oli nii hirmus, et baas läks headdownis välja ja lagunes koost.)
Hüpped. Algus oli harjumatu – esimesel hüppel divesin baasist mööda, kuna lennuki kiirus oli nii suur, et baas ei olnud mitte all ja eemal, vaid lihtsalt eemal. Pärast seda võtsin tarvitusele oma “võluvarrukad” (noh need, mille TonySuit’ist koos suidiga tellisin) ja leveliprobleem kadus. (Mõned kaaslased küll suhtusid teatud skepsisega mu varrukate võluomadustesse, aga mina usun nendesse! Aint see jama oli, et nad kippusid exiti ajal käest ära tulema ja ma pidin neid divemise ajal tagasi sikutama.) Olin kogu aeg välimises ringis ja erilisi probleeme kujundisse jõudmisega ei olnud – va. juhtudel, kui baas exiti käigus ära lagunes ja aega jäi väheks või siis kui meie wackeri viimane mees mingeid trikke tegi (näiteks minu koha peal ees siiberdas või rabas mul käest enne kui mina CV käest kinni sain). Aga õnneks see mees pandi lõpuks teise wackerisse ja meile anti uus mees, kes oli hirmus sillas sellest, et terve kujundi neljast naisest kaks on tema wackeris :)
Ikaldustest kõige suurem oli see, et kuskil polnud pead pesta. Teisena kõige suurem ikaldus leidis aset neljapäeval teisel tõusul, kui ma Eesti-Läti 14-way speedstari käigus näoli teise mehe kaamerakiivrisse kukkusin. No ma jõudsin sinna stari ikka kohale ka, aga ninast oli veri väljas. (Vabalangemises nina veriseks kukkuda on selles suhtes halb plaan, et see veri lendab tuulega mööda nägu laiali ja maandudes nägin väidetavalt välja nagu oleksin rongi alla jäänud. Muidu polnud häda midagi.) Selle hüppe videot kahjuks (või õnneks) ei näinud, aga ega vist peale enda ei ole kedagi süüdistada ka. (Kui, siis psühholoogilise toe osakonda, mis päev varem reetlikult jalga lasi ja oma ülesanded seega unarusse jättis :))
Kokkuvõttes – ehkki pettumus oli suur, kui selgus, et lennuk katki ja rekordit ei tule, oleks patt nuriseda. Saime praktiliselt tasuta hüpata väga kunni lennuki pealt ja palju väärt kogemusi. Järgmisel aastal võiks jälle minna.

järgmine peatus - Leedu

Puhkus!
Noh ma pidin tegelikult juba hommikul sõitma hakkama ja siin ma nüüd olen. Järgmise aasta budget on ikka tegemata, kuradi kurat... Valetan endale, et Leedus teen.
Ühesõnaga närvid on läbi :) ja nägemist, tsivilisatsioon!

taevateraapia

Nädalavahetusel sai jälle mõned hüpped tehtud. Põhirõhk seekord Leedu-tripiks vajalike survival skillide (loe: track) arendamisel. Sealhulgas 2 hüpet selili tracki, millest küll paraku kujunes sihitu vimplemine mööda taevast. Üldiselt enamus hüppeid läks rohkemal või vähemal määral aia taha, aga it's okay ja vähemalt kõhuli oskan trackida küll. Päeva päästiski viimane hüpe, mille käigus tegelt oleks vabalt võinud doki võtta ja selili trackiva SVX-i nägu ilmestas kõrvuni naeratus :)
Pühapäeva õhtul avastasin, et olen unustanud oma pangakaardi pin-koodi ja selle, kuidaspidi välisuks lukust lahti käib. Lisaks tuleb välja, et mingi elajalik putukas on mu jalast suure tüki välja närinud. Aga ei saa öelda, et need olme-ikaldused mind häiriks kuidagi :)

madalrõhkkond?

Üks õhtu istusime õega paar tundi köögilaua taga, kaanisime teed ning kaeblesime ja hädaldasime üksteise võidu. Tal mingi koolitusguru poolt diagnoositud “best-in-class”-sündroom ilmselt runs in the family.
Mina kohe ei oska asju pealiskaudselt teha. Mul on kompulsiivne vajadus teha asju kas väga hästi või üldse mitte teha. Kui mul pole piisavalt aega, oskusi vms. ressursse selleks, et asju hästi teha, siis ma hakkan stressama, laadin oma RAM-mälu igasugust vaja-teha-prahti täis ja muutun täiesti kasutuks.
The better you get, the better you’d better get. Nii ütles mingi järjekordne guru ühe action management teemalise CD peal, mida ma üritan jõudumööda autos kuulata ja mis on tegelt väga väärt kuulamine.
Kusjuures ma olen täheldanud, et mu mõte liigub kõige kiiremini kuskil kella 12 ja 2 vahel öösel. Siis ma teen mõnikord selliseid loovamat sorti asju. Näiteks hommikul kella 9-11 vahel ma suudan ainult täiesti mehhaanilisi toimetusi teha.

Laupäeval vaatasin filmi ”Hea aasta”. Ei tea kust selliseid elusid saab? Mul oleks ka hädasti vaja isiklikku veinimõisa Provence’is.
Näh.

kuidas me FS3-e lendasime

Täna ma teen tööd. Taevas on sinine, Kuusikul lendavad lennukid ja inimesed, aga mina, krt, teen tööd. (Või noh, tegelikult blogin praegu, nagu tähelepanelik lugeja ilmselt märkas.)
Eile oli ilus suvepäev ja tegime Kuusikul 9 tõusu, manifestimise vahepeal sain ka ühe hüppe kirja. Plaanis oli FS3 Aatomiku ja Kaidoga.
See hüpe oli algusest lõpuni absoluutselt kontrolli alt väljas :) Exit läks võileivaks ja lagunes ära. Niikaua kui mina üritasin levelile saada, lendas Aatomik joonelt Kaido juurde ja võttis parema käega kinni tema vasakust käest. (Tegelikult pidi ta lendama oma vasaku jala gripi Kaido paremasse kätte. Ja kogu hüppe jooksul polnud plaanis ühtegi randomit, kus tulnuks selline käegripp võtta. Ja Aatomik oleks vabsee pidanud terve hüppe ajal Kaidost teisel pool olema.) Mina vaatasin nutuse näoga pealt, kuidas mu koht ära võeti. Lendasin siis neile nina alla, raputasin pead ja vehkisin kätega nagu poolearuline. Aatomikul tuli väga keeruline nägu pähe. Kortsutas kulmu, vaatas kõrgusemõõdikut, kortsutas uuesti kulmu. Kaidost lahti ei lasknud.
No ma ikka võimlesin seal päris tükk aega enne kui Aatomiku minema sain peletatud. Siis tuli varsti break-off ka.

täna 8 aastat tagasi...

...hüppasin ma esimest korda välja täiesti töökorras lennukist. Nüüdseks olen ma seda teinud veel täpselt 254 korda.
A see esimene on ikka detailideni meeles. Aasta oli 1999. Minul oli ammu olnud ilge tahtmine langevarjuga hüpata. Infot eriti kuskilt võtta polnud, sest internet ei olnud tol ajal veel eriti funktsionaalne nähtus. Nii ma siis ajasin näpuga telefoniraamatus järge ja leidsin kellegi Georgi mobiilinumbri. Georgi osutus vastutulelikuks meheks ja soostus mind mõõduka tasu eest lennukist välja viskama. Tulgu ma aga õhtul klubisse ja ta teeb mulle koolituse.
Läksin. Üksi. Klubi asus Narva mnt. taga lõpus ja neighbourhood oli selline, et kui ma oleks maniakaalne sarimõrvar, siis ma tõenäoliselt meelitaksin oma ohvrid just sellisesse kohta.
Aga Georgi, mõistagi, ei olnud maniakaalne sarimõrvar. Ta õpetas mind ümmarguse varjuga hüppama hoopis. Olin ainus õpilane ja koolitus kestis umbes 20 minutit. Kuna mul endal autot ei olnud, siis leppisime kokku, et nende buss võtab mind järgmisel hommikul Hiiu surnuaia väravas peale (morbiidne, ah?). Aga enne helistan talle, et mis ilm on ja kas hüppamine ikka toimub.
Hüppepäeva hommik. Helistasin. Ja sain nagu puuga pähe, kuna selgus, et olin kokkulepitud kellaajast kuidagi valesti aru saanud ja et see buss sõidab kohe minema Hiiu surnuaia väravast. Aga Georgi oli tore mees ja lubas mu Kadaka tee Statoilis oma auto peale korjata.
Ma pole vist ei varem ega hiljem oma elus nii kiiresti uksest välja kablutanud kui tookord.
Hüpati Ämaris Let-i pealt. Kuskilt oli tekkinud teisigi õpilasi ning enne minu tõusu maandus üks esmahüppaja nii õnnetult, et tegi vist hüppeliigestele viga ja omal jalal mees sealt ei lahkunud. Aga ei see mind heidutanud.
Hüppest endast ma olen tegelikult siin juba kirjutanud, seekord siis paar pilti ka juurde.


A kui ma viitsin mõni päev, siis ma kirjutan veel ühe posti oma senise langevarjuri-karjääri meeldejäävamatest hetkedest.

Parasummer sai läbi

Vaatamata sellele, et tänavune Parasummer nii ilma osas kui ka meditsiinilis-sanitaarses plaanis sajaga ikaldas, jagus ikka helgeid hetki ka kohe täitsa mitu. No näiteks terve laupäevane päev.
Britast tegime 10-way. Ilus lendamine oli! Igaüks omal kohal, kindel baas, rahulik dokkamine. Ülevalpool 2 km saime kõik kokku ja vahtisime järgmised 500 meetrit lollakate kõrvuni naeratustega üksteisele otsa :) Pärast paari aasta taguste BOE-de pealt oli lausa valus vaadata, kuidas tol ajal kujunditesse träkiti, üksteise slotte ära võeti ja kolaki üksteisele selga kukuti. Ehe progress on toimunud FS-osakonnas!
Ei tea, millal Eesti taevas friiflai 10-way’d näha saab ka :)?
CV-ga lennatud vertical drill oli lihtsalt fun. Selline hüpe, kus lihtsalt ei saa teisiti kui lõkerdad naerda terve tee alla :)
Siis sai veel algatatud väike FS3-teemaline projekt tööpealkirjaga „Kaido ja naised”. Ka see projekt ilmutas juba teisel hüppel tähelepanuväärseid progressi märke ja paistab olevat täiesti lootustandev. Saab näha, kas on kellegagi võistelda või pean rändkarikalt veel üks aasta tolmu pühkima?

eile läks asi ikka täitsa käest ära

Asi algas sellest, et MRI-l oli pudel rummi kaasas. Sellest rummist oli mitu päeva räägitud ja eile õhtul läks see siis käiku. Aga muidugi ei jätkunud meile kamba peale sellest pudelist kauaks ja Tuuker pidi oma viski ka välja tooma. Eeltoodu tulemusena muutus Elak-i esindus väga lärmakaks ja asju hakkas juhtuma.
* Eestlaste (ja eriti Eesti naiste) maine Norra rahva esindajate silmis on nüüd väga kahtlase väärtusega.
* LRA pälvis hüüdnime „the quiet guy” ja MRI „the quiet guy who only says the essential things” (nagu näiteks „where is the beer?”, „rabbit” või „no!!!”).
* CV oli 15 minutit (!) järjest (!) vait (!). Nüüd üks norrakas on talle õlled sees.
* Pärast seda laulsid Tuuker ja CV tubli mitu minutit väga melanhoolset laulu nimega "Imeline aas".
* Teist korda ajasid Eesti naised suurde kimbatusse ühe noore norraka (selle sama, kellest Tuuker kirjutas ja keda me tookord veel rootslaseks pidasime).
* Tuukril on kindel plaan sellest norrakast pilt teha ja oma blogisse panna. Kui muud moodi ei saa (norrakas on väga häbelik), siis Tuuker lööb ta uimaseks ja teeb ikkagi pildi ära.
* Tegutseti pimedas usus, et järgmisel päeval hüppeilma ei ole.

Hommik. Kell pool üheksa. Panda kisub iga kahe minuti tagant kardina nurka ja uurib ilma. Ilm on pilvine. Panda ei saa rahu. Lõpuks ütleb väga masendunud häälega: „Kõige hullem on see, et täiesti lootusetu see ilm nüüd ka ei ole, raisk!”
Mõne aja pärast on näha masendunud Pandat, vari seljas, lennuväljal ringi vantsimas.

täna olen maas

Eilse jala väänamise tulemusena istun täna maas. Hommikul oli ilm kole ja vihma sadas, aga lõunast läks propp pöördesse.
See-eest olen saanud hea hulga tööd ära teha. Mis muidugi pole suurem asi lohutus, aga ikkagi.
Rootsi jäätised on erakordselt vastikud.

Gryttjom - day 4

Nonii, neljas päev Gryttjomis on õhtal. Eile 6 hüpet, täna 7. Mantist lendan nüüd (vist). Kahel maandumisel olen jänesele peaaegu pihta saanud, aga risu pääses ikka plehku ja grilli seega täna ei tule. Jala väänasin ka täiesti arusaamatul kombel välja (teised väidavad, et küllap jänes lõi selja tagant), nüüd valutab teine ja krt teab, mis homsest päevast saab.
Muidu on elu ilus.

määääää

Olen jah. Lammas, noh.
Ma muidugi teadsin, et kui magada öösel 3 tundi ja jätta nädala aja elamise pakkimine reede hommikuks enne tööd, siis sellest midagi head tulla ei saa.
Gryttjom. Manifest ja gear-check. Kui Panda enne mind oma helesinise dokustaadi välja võttis, siis ma muidugi jälle kohe teadsin, et see asi, mille ma maha unustasin, on litsents. Kama kontolliv ground-tädi teatas, et kui litsentsi ei ole, siis lennukisse ei saa. Ei aidanud see, et kaks instruktorit kaasas, ei tahtnud ta ka koolitusülemalt kirjalikku tõendit. Litsentsi naada.
Ettearvatult ei parandanud olukorda ka tõsiasi, et mul avamisautomaadi pass puudus.
Pika kauplemise peale leppisime tädiga kokku, et sisse skännitud ja meili peale saadetud litsents käib kah.
Ega ma muidugi ei teadnud, kus mu kuradi litsents on. Saatsin ema otsima. Ema otsis ja leidis. Siis oli skännerit vaja. Ema jooksis naabrimehe (70+) juurde. Naabrimees skännis litsentsi sisse, aga internetiühendust tal ei olnud. Ema jooksis failidega teise naabrimehe juurde. Kell 15.34 laekus mulle mail.
Siis jäi veel lahendada probleem, kust saada Cypresi check'is käimist tõendav paber. Helistasin kama omanikule.
Kama omanik ei teadnud, kus tal vastav paber on ja oli pealegi Saaremaal.
Kamal on 2-pin Cypres, mida teadaolevalt eksisteerib Elakis veel kahel kamal - Parasiili ja IPA omadel.
Helistasin Parasiilile. Parasiil ei võtnud vastu.
Helistasin IPA-le. IPA oli kodus, otsis ahvi kiirusega oma paberi välja, tegi sellest digifoto ja saatis mulle mailile.
Kell 19.55 sain oma waiverile ground-tädi autogrammi.
Ma olen üsna kindel, et ma ei unusta välismaale hüppama minnes enam kunagi oma litsentsi maha.
Ma olen täiesti kindel, et olen IPA-le õlled võlgu.
Ja parasemud lubasid mu Aasta Muna kandidaadiks esitada :)

Gryttjöm!

Homme kell 16 löön kontori ukse enda selja taga kinni ja siis algab puhkus! Kaks nädalat! Jeeeee!!!
Viimane nädal on paras hullumaja olnud. (Hilisel kellaajal kontorist lahkudes mulle ikka meenub, kuidas ükskord valvur mulle pahaselt järgi porises "Misasja sa passid siin nii kaua? Sul peret ei ole või?" Mu naiskolleeg nimetab seda valvurit Perverdiks. Sest ta väidetavalt vaatab teda imeliku pilguga. Mind Pervert miskipärast ei vaata ja mulle ta täitsa meeldib, sest on hästi abivalmis ja aitab asju tassida. Aga no see selleks siis.)
Tööd pean ikkagi Gryttjömisse kaasa võtma, pole pääsu. Halva ilmaga päevad on sisustatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ma saan varsti lennata!

PS. Ma olen teinud ühe eksistentsiaalse tähelepaneku. Kullerfirma, kelle teenuseid me kasutame, saadab tavaliselt tellimise peale ühe kulleri. Aga kui on vaja asju viia-tuua pealinna tuntud vähemus-tüüpi inimeste klubist, siis käivad alati kaks kullerit koos. Kamuflaaž? Ma vist järgmine kord küsin neilt, puhtalt uudishimust :)

paraad

Pildid

krt küll

Ma olen ikka täiesti masendav sahmerdis. Aru ma ei saa, kuidas teised inimesed oma eludega hakkama saavad ja mina ei saa. Puhkuseni on nädal aega ja kõik asjad on üle pea kasvanud.
Eelmisel nädalal sain meili. „I wish to make a trip to Tallinn, would the 4th of July be a good time for you?”
Ja mina? Kas ma vastasin „Unfortunately I am on a vacation from the 2nd till the 15th of July, can we postpone the meeting?”
Ei! Ei vastanud!!!
Ma vastasin hoopis „4th of July is great, I’ll look forward to seeing you!”
Miks, miks, küsin ma endalt nüüd?

Ühesõnaga, varju osas on kokkulepe olemas. Puhkuseavaldus on antud. Autos on koht reserveeritud. Kui nüüd kuidagi veel selle meetingu saaks ära canceldatud, siis oleks Gryttjömisse minek.

do we have to go to the bushes AGAIN?

Ma olen natuke vintis praegu. Ja Blogger on jälle rootsikeelne.
Ma olen kella 4.30-st saadik üleval olnud. Asjalik olnud ja kohvi joonud (sest see tundus olevat ainus võimalus silmi lahti hoida). Ma olen orienteerunud mööda metsa kompassiga, mida ma kasutada ei oska ja raadiosaatjaga, mis ei tööta. (Ja rootslastega, kes unustasid aeg-ajalt inglise keele rääkimise ära.) Ma olen tantsinud charlestoni ja võitnud selle eest auhinna.
Ahjaa, ja ma elan lossis. Ühes ilusas lossis.
Negatiivse poole peale jääb ainult paistes ja valutav jalg. Mingi elajas hammustas mind juba pühapäeval lennuväljal ilmselt. Charlestoni tantsida veel kannatas, aga olukord eskaleerub tasakesi ja praegu hüppan ühe jala peal.
Näis, mis homne päev toob.

nädalavahetus

Kolm ilusat hüppepäeva on selja taga ja võib öelda, et elämä on ikka täitsa laiffi kohe. Kõik puha fun jump'id, ei mingit veri-ninast-välja ponnistamist ja sellise palavaga see sobis hästi. Redelisse saan lõpuks IAD-allkirja küsida. (Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii hullu valearvestuse maandumisel tegin - krt keegi ei võinud meelde tuletada ka, et Manta vastu tuult ei liigu eksole :) Sain siis lonkida kõrges heinas jupp aega.)
Pühapäevased kaks hüpet KKN-iga olid pesueht näide sellest, kuidas toimub progress. Esimesel hüppel läks kõik nihu, kõrguste vahed ja rock'n'roll. Teisele hüppele sama plaaniga, aga sai targemad oldud ja plaan töötas täpselt nii nagu pidi. Selline asi teeb rõõmu!
Ja domik, muide, on väga timm koht elamiseks. Istud hommikul oma pudrukausiga õues ja kuulad kuidas kägu kukub :)
Nüüd 3 tundi magamisaega ja siis kolmeks päevaks Stockholmi.

olen wuffo olnud

Reedel tegin tööd kella 23-ni õhtul. Laupäeval käisin ja vaatasin, mis moes on (vastus: surnud luiged ja full-face kiivrid). Pühapäev algas tantsutunniga - nüüd nii ongi, trenn iga päev ja neljapäeval lõpetame Von Krahlis hooaja. Tangos tuleb juba rõõmuga ja hingest, fandangos kastanjettidega tahab veel natuke harjutamist. Ja guajiras - guajiras on ainus tants, kus ma siiamaani mõttes takti kaasa loen. Keeruline ja ebaloogiline. Aga ma oskan brainlockimist juba päris hästi varjata :)

la noche flamenca

Aga mina ei oska ikka korralikult kastanjette mängida. Seega ma ilmselt üritan lihtsalt ilus olla lava peal ja simuleerida lootuses, et teised mängivad ja minu vusserdamine ei riiva kõrva :) Teine variant oleks kodus harjutada, aga naabritest on kahju.

tagasi

Kui selgus kahe tunni vaba aja olemasolu ürituste vahel, hakkasid tibid kohe sädistama, et no kas läheme nüüd shoppama või. Läheme me jee, mõtlesin mina, raputasin nad kannult, võtsin fotoka ja kaardi ja panin putku.
Võõrastes linnades on väga chill üksi ringi kolada. Olla täiesti anonüümne, minna sinna kuhu jalad kannavad, istuda välikohvikus pärastlõunase päikese käes ja omi mõtteid mõelda...

stockholm

Stockholmis on külmemat sorti ilm ja vihma sajab. Ja blogger on rootsikeelne :)
Mina jõin just superhäid kokteile koos indialase, barbadoslase (kas siuke sõna on olemas?), filipiinlase, venelase ja karja eurooplastega. Pärast kolmandat kokteili adusin, et ma indialase jutust enam eriti hästi aru ei saa (aktsent oli noh!) ja tulin tulema enne kui ta aru sai, et ma aru ei saa. (Vist.)
Nüüd ma teen veel tööd natuke.

nv update

Pärast reedeõhtust tuuletunneli videote vaatamist sai laupäeval projektiks number üks õppida mantist lendama. See muide pole üldse lihtne, kui oled 200 hüpet teistmoodi teinud ning pole harjunud keha asendi peale mõtlema. Raske ka ei ole, aga lihtsalt vaja kogu aeg meeles pidada.
Exitid on jätkuvalt võileivad. Eilne kolmas katse, kus mina olin front floater, juba peaaegu lendas. See-eest päeva esimesel üritusel crashisin näoli CV ranitsasse. Nüüd on nina paistes ja sinine, käisin täna jumestuskreemi ostmas :)
Huvitav fenomen, et pärast hüppepäeva tekivad alati gripi võtmise kohtade juurde sinikad. Isegi siis, kui no contact asju lennata.
Täna sai avatud kodune grill & chill hooaeg. Mõnus!
Homme Stockholmi, neljapäeval tagasi.

Kopenhagen õitseb

kahe tunni pärast...

... heliseb äratuskell ja ma pean hakkama asju pakkima... aga und ei ole. Ööinimene. Eks homme kirun ennast, kui õhtusöögilauas silmad kinni hakkavad vajuma.
Nädalavahetusel sai lennatud. Ja ära lennatud :) No ma ei tea, mis nipiga teie seal astme peal sabapoolses otsas püsite. Ma hoidsin küll omast arust küünte ja hammastega lennuki küljest kinni... aga tuul nügis ja nügis ja ühtäkki lõppes aste otsa. Lahkumine oli ebaväärikas :) Aga nii ma seda asja ei jäta!
CV kakssadavei oli puhas fun. Mulle kohe hullusti meeldib speedstar'e lennata.
Mõned hetked hämmeldust, leides ennast ühel hüppel pärast avamist jõe kohalt, mets ümberringi. Followed by sportlik jalgsimatk.
Üks suur ehmatus laupäeva viimase tõusu maandumisi vaadates. Ärgu enam tehtagu!
Ja mul on hea meel, et ma ei lasknud ennast veenda svx-i stiletsiga lennukisse ronima. Kui sisetunne ütleb ei, siis ongi ei.

pikk nädalavahetus

Laupäev oli see päev, kui ma esimest korda elus keeldusin lennukisse ronimast selle pärast, et sigakülm oli. Hoolimata sellest, et viis kihti riideid oli seljas. Huvitav kas minust on vana kala saanud või :)
Pühapäeval sõitsin Kuusikule ja tunnike hiljem sama targalt tagasi, sest 8 inimesega lennukit ei täida. Paraku mu enda laupäevane reeturlikkus võtab mult õigustuse siin sel teemal pikemalt tänitada.
Esmaspäeval sai Hollywoodis ekstreempidu väisatud. Ma ikka salaja lootsin öösel tänavatel neid kurikuulsaid mässulisi ka näha (elama peab ju ohtlikult), aga null inimest oli väljas. Volbriöö veel ka, eksole. Korra küll sõitis üks auto mööda Pärnu maanteed, keegi tshikk poolest saadik aknast väljas ja kiljus heleda häälega ”Eesti! Eesti!” Siis ronis autosse tagasi. Kedagi ei kottind.
Teisipäeva hommikul avanes surnuaial sama imelik pilt – ei olnud inimesi! Venelaste komme 1. mail oma lähedaste haudadel piknikku pidamas käia on mulle alati kummaline tundunud, aga tänavune inimtühjus oli veel kummalisem... Kuiva seaduse mõju?