duende

“Loomulikult olen ka mina ise luuletaja. Nagu me kõik,” sõnas ta.
“Kas tõesti?” pärisin. “Ma tahaksin su töid lugeda.”
“Hombre, mis paneb sind arvama, et ma olen midagi paberile visandanud?” Mehe ilme oli tõre. “Et end poeediks nimetada, ei pea tingimata luulet kirjutama. Need on kaks täiesti erinevat asja.”

Jõuluvana toodud Duende on täpselt see, mida vaja. Ei teagi kas teistele soovitada või ei – mitte-flamenco-inimese jaoks võib-olla raske lugeda ja aru saada. Aga mulle sellised raamatud meeldivad.

rubriigist ajaloo ilu

Väga lahe on üle lugeda kunagi ammu kirjutatud asju. Õde leidis ei tea kust ühe matkapäeviku, mida kirjutasime mööda Eestimaad ringi rännates. Aasta oli siis 1998, allpool mõned katkendid.

* Meie vapper nelik on ette võtnud kuulsusrikka maadeavastusretke Võrumaa metsikutesse laantesse, suurte karude ja mehiste metsavendade maale. Alustasime kell 10.08, oleme sõitnud 5 tundi, aga ühtegi karu ega metsavenda pole silma hakanud.
* Vasakul on Rõuge järved ja paremal kaks parti.
* Kahjuks on selgunud, et Suur Munamägi läks ära. No niisama heast peast läkski. Kadund, noh. Võib-olla läks mehele.
* Külm on, kala ei näkka ja vesi on otsas. Oleme määratud aeglasele ja piinarikkale surmale.
* Aga kohviku laua alt, kas teate, leidsime Ats-Bröödiku. Usu või ära usu. Ta elab praegu minu mütsi sees ja muneb vist midagi. /---/ Ats-Bröödikul on hõredad mustad juuksed ja ta teeskleb, et ta tagumine ots on ta esimene ots ja vastupidi. Palju ei puudunud, et ta oleks tuulega ära lennanud. Shefilt, nagu iluvõimleja.
* Poolel teel korjas meid veoka peale üks tubli kohalik metsavend, seesama, kelle juurde auto jätsime. Selgus, et ta polegi viimast varuosadeks müünud ja isegi Orbit oli alles.
* Praeguseks on selgunud, et maha jäi kaart (see on halb), aga see-eest on meil 18 (jah, 18!) pakki nuudlirooga.
* Oleme tundide kaupa oma telkides vihmavangis olnud. Vahepeal, tõsi küll, oli väike söögipaus. Pakuti surnud sääski kuumas vees. Elusaid ka.
* Algselt oli meil plaanis tutvuda saare peamise vaatamisväärsuse, Hoitbergi korallrifiga. /---/ Kollektiivne seisukoht on, et vaatame seda riffi ainult pildi pealt.
* Hetk hiljem peatus meie kõrval pidurite kriginal viimase peal mall Opel, kust kargas välja viimase peal meesterahvas, kes tutvustas end kui Muri Veeteede Ametist. /---/ Ta oli tegelikult ainuke kapten, kes Aafrikas on käinud.

No ja siis on veel sahtlitäis päevikuid aastatest 1989-2001. Paistab, et mu õhtu on sisustatud :)

kaubandusstress

Ei maksa ikka minna praegusel aastaajal peale tööpäeva lõppu kaubanduskeskusest läbi naiivse mõttega, et “ma ainult korraks hüppan läbi”. Täiesti masendav! Liikuma ei mahu ja hingata pole midagi. Inimestel on vist mingi vandenõu, et tuleb seista kambakesi kõige kitsamates kohtades ja mitte liikuda sealt enne kui näiteks raamat on läbi loetud. Ja siis veel need riiulitäied sigainetuid kipsist võimillestiganes päkapiku- ja inglikujukesi. Ma mitte ei mõista, kelle najal see kolepäkapikutööstus püsib? Ja mis inglitesse puutub, siis... mina vist küll ei saaks magada, kui mu tuba sellist lõtva valget ingliliha täis oleks riputatud.
Mitte et ma arvaks, et see postitus hullupööra originaalseid seisukohti esindab.

detailid

* Mõnikord tekib selline searching... searching... olukord. Et oled järsku vastamisi inimesega, kellega sa oled kindlasti lähiminevikus mingeid asju ajanud, aga sa ei suuda meenutada, mis asju nimelt või kes ta on. Ja siis ajus ketrab sihuke arvutiprogramm nagu väljamaa krimifilmides ja lõpuks on ikkagi no match found. Ei jää muud üle kui teha nägu, et tead täpselt, kellega ja millest jutt on, kuigi endal pole halli aimugi.
* On absoluutselt kunn värk, kui kogemata tehtud paanikahäire peale (long ja tobe story) tormavad kohale 2 hiigelsuurt täisrelvastuses turvafirma kappi ja siis ühel hakkab mobiil Mission Impossible viisiga helisema. Mees oli ikka tõsiselt oma rolli sisse elanud, pole midagi öelda.
* Aga muidu... sunnin ennast veel paar päeva pessimistlikke mõtteid mõtlema, et kukkumine liiga kõrge poleks. Krdi raske on pessimist olla :)

väsinud

Kui sa juhtumisi töötad alal, mis on umbes samas tsüklis hooajaline nagu jõuluvana töö, siis leides ennast mitmendat õhtut järjest kella 22-23 paiku kala silmadega kontoris monitori jõllitamas on ilmselge, et ööpäeva pikkus peaks olema vähemalt 48h. Vähemalt. Lõunat söön tavaliselt kella poole 12 paiku öösel, kõik möödunud nädala ajalehed on rännanud ahju ilma, et ma neile pilku oleks heitnud ning vannis käies jään regulaarselt magama (et ärgata 2 tundi hiljem keset ööd, kui vesi on hakanud vaikselt jäässe minema). Eeldus, et detailselt ette planeeritud skeemid võiks toimida, on prügikasti lennanud ning pühapäeva hommikul telefonihelina peale ärgates ma lausa tundsin kujuteldavat maohaava tekkimas. (Sest saadik on see kujuteldav maohaav rebenenud iga päevaga ca 1 m pikkusesse ja 0,5 m laiusesse.) Ühel hetkel seisneb meaning of life selles, et leida kuskilt universumist pool kilo tumesinist niinepaela, ning kui hilisel õhtutunnil on tuvastatud see geograafiline punkt, kus nimetet pael reaalselt eksisteerib ning siis auto lihtsalt ei käivitu, oli tõesti nutt kurgus. Issand olgu kiidetud, et mehed on olemas! Kui auto oli käima lükatud, siis mingi irratsionaalne sisetunne kinnitas mulle, et nii kui seisma jään, sureb va ront jälle välja, mistõttu mu sõidustiil meenutas kahtlaselt Sandra Bullocki oma filmist Speed. Aga noh, niipalju kui mina tean, laipu maha ei jäänud.
Umbes kaks nädalat on jäänud veel vastu pidada, siis ehk saab ka puhata ja mängida.

evaluation form

Lühidalt. Ja pealiskaudselt.
Seekordse epöffi lemmikud: The Gods Must Be Grazy, Inside Deep Throat, Coffee and Cigarettes, Bin-jip. Tõeline üllataja minu jaoks oli aga House of Flying Daggers, ehkki nägin küll kahjuks ainult tagumist poolt temast. Mitte ühegi seni inimkonnale teadaoleva valemi järgi ei oleks selline film tohtinud mulle meelida – et noh, mööda puude latvu lendavad inimesed ja nii. Aga meeldis! Ja meeldis vist põhiliselt sellepärast, et oli visuaalselt nii efektne ja lihtsalt ilus vaadata. Kasvõi see lõpustseen, kus nad üksteise võidu koolesid – kuidas see lumi sadas ja näod helendasid ja siis see bambusemets ja valged kasetüved ja kogu krempel.
Kohe üldse ei meeldinud Time of the Gypsies. Kui juba valemid jutuks tulid, siis kindel moodus Evelit kinost eemale peletada on lasta ekraanile kari väikeseid räpaseid inimesi pruunides riietes. (Et valem oleks TÄIESTI lollikindel, võib lisada ka mõne roiskuva laibalaadse tegelinski – vt. orgid, muumia, draakula – aga nüüd ma kaldun teemast kõrvale.)
Guesthouse Paradisos oli vaieldamatult andekaid kohti (mulle eriti meeldis see “the-breakfast-is-off”-teeninduskultuur), aga väidetavalt lõpp olla rõve olnud ja selle ma (siis vist õnneks?) magasin maha.
Kahju, et vaatamata jäi Sisemeri ja Kevad, Sügis… jne. Aga kell 2 pühapäeva öösel tekkis pikaajalisest horisontaalis olemisest ja ekraani vahtimisest sihuke peavalu ja uimasus, et ei pidand enam vastu. Järgmine aasta jälle!

uus trendikas kontoritüng

Kui parasjagu midagi tarka teha ei viitsi, siis võib alati lollusi teha. Meil näiteks kontoris levib telefonitüng. See käib nii, et tünga tegija valib välja ohvri, nihverdab ennast kuskile tema lähedusse ja teeskleb, et räägib mobiiliga. Telefoni asemel on mingi suvaline asi. Siis ütleb “oota korra, ma kohe annan talle” ja ulatab tolle “telefoni” ohvrile (“kuule, X tahab sinuga ka midagi rääkida”). Endal hea kõrvalt vaadata ja itsitada, kuidas ohver närviliselt halloo-halloo hüüab. Täitsa uskumatu, kuidas pahaaimamatud inimesed orki lendavad! Algaja tüngategija võib alustada esemetest, mis on telefoniga sarnased (igasugused puldid näiteks), aga advanced levelil proff võib absoluutselt täiesti suvalist asja kasutada, millel puudub telefoniga igasugune väline sarnasus. Ma olen näinud inimesi rääkimas kalkulaatorite, kompasside ja kummist mänguasjadega! Proovige järgi kui ei usu.

------------------------

Aga epöffiga on lood niimoodi, et mul oli küll plaanis nädala sees ette magada, et õnnestuks 2 ööd järjest üleval püsida. Aga see plaan läks aia taha, tavaline uneaeg nagu ikka viimasel ajal 4,5-5 h per öö. Nii et ma tõenäoliselt homme kustun umbes pool sekundit enne seda, kui Yahu põrandat hitin. Äratage mind siis pühapäeva hommikul üles, palun.

orav

Täna öösel nägin unes marutaudis oravat. Oli teine rõdu kaudu tuppa pääsenud. Suure vaevaga sain ta välja aetud, aga tüüp oli väga visa hingega ja näris pool trepikoja ust ära, nii et see nägi välja nagu need saloonide uksed vesternites (teate küll, siuksed kahe poolega, mis plinn-plänn lahti käivad). Kusjuures mingi osa ajast see orav meenutas kangesti mu kassi, kes, olgem ausad, tavaliselt peabki ennast ülal nagu marutaudis orav. Õnneks ärkasin üles enne, kui see väike peletis korteriukse kallale jõudis.
Selline unenägu teeb üsna nõutuks ja guugeldasin pulliviluks välja ühe unenägude seletaja. Orav pidi tähendama kosjaõnne ja kasu kauplemisel, uks kiiduväärt ja õiglast tegu ning must kass hädaohtu sõprade poolt.
Krt, mitte midagi ei saa aru :)

polüglott

Kui sa oled veetnud osa oma päevast üritades mingitest poolakeelsetest dokumentidest aru saada ja neid läbi english’i eesti keelde tõlkida ning sekka lugenud-kirjutanud lätlasele ladina tähtedega vene keelt, siis võib vabalt juhtuda, et juhatad umbkeelsele eksinud vene penskarile teed sõnadega “etot bolshoi zjoltõi building”. Sest sõna “dom” ei tule lihtsalt pähe. Ise aru ka ei saa, et midagi nihu läks.
Järgmine nädal tööl tõotab suht piinarikas tulla. Üks asi, mis mulle kohe üldse ei istu, on uute inimeste värbamine ja välja õpetamine. Nad, suslikud, on ju teinekord jube kavalad ja mina pole ka suurem asi inimestetundja esimesest pilgust. Vähemalt eile õhtul CV-sid lugedes sain naerda – täitsa müstika ikka, mida mõned inimesed sinna kokku kirjutavad. Ilguks kohe hea meelega pikemalt sel teemal, aga mu eetilisem mina (jah, on selline) jäi seekord peale. Piirdugem siis tõdemusega, et kui inimene “gradueited cum lauga” mingi õppeasutuse, siis tema excellent keelteoskus ei ole just teab kui usutav.

see on äri

Kodumaises nõndanimetatavas väikeettevõtluses esineb ikka aeg-ajalt nii palju susserdamist ja bäkk-stääbimist, et emigreeru või ära kuskile. Mitte et see mind enam üllataks, aga pettumuse valmistab küll mõnikord, eriti kui inimesele mingi koguse usalduskrediiti oled eraldanud. Igasuguseid asju võib teha, aga olgu siis ka piisavalt julgust ja ausust öelda, et mulle enam vanaviisi ei sobi ja vot teen jah nüüd hoopis nii. Selgroo olemasolu on omadus, mis mind alati on köitnud nii inimeste kui organisatsioonide puhul ning vahendeid valimata rahal sabas jooksmine on ikka ilgelt lühinägelik ja kräpp viis oma elu elada.
Teisest küljest, mul oligi eile tülinorimise tuju ja siis on ju täitsa kena, kui keegi põhjuse kandikul ette annab.

hall

“Ja tänase esimese ettekandega esineb siis Eveli.” Mul oli vist märkimisväärselt loll nägu peas, kui ma teetass käes ja uni silmas hommikul koosolekule lonkisin, plaaniga pool tunnikest lihtsalt vaikselt vegeteerida, ja siis sellise tervituse osaliseks sain. A õnneks see oli lihtsalt mu kolleegide jõhker nali ning vegeteerimine sai toimuda plaanipäraselt.
Elisabethtown mulle meeldis. Selline mõnusalt sooja huumoriga film süngetel teemadel, isegi happy end ei läinud liiga imalaks kätte ära. Soovitan.
Aga muidu on kõik ümberringi nii kuradima hall, et karju appi. Mida need inimesed, kes päikesepatarei jõul töötavad, endaga peale peavad hakkama?

järelmõjud

Ei noh, mis ma oskan öelda – väga äge üritus oli, tegijad olete ja oleme! A kes ütleks, miks täna töö kuidagi ei taha sujuda? Ja kuhu pühapäev kadus?

kirjandusrubriigist vahepeal jälle

Kuna iseenesest koju kätte tulnud Eco Roosi nimi mult nina alt ära virutati, siis raamaturiiuli revideerimise käigus jäi pilk pidama Meistril ja Margarital. Mis seal siis ikka, enda ees oli ka juba natuke piinlik, et seda raamatut siiamaani lugenud ei ole.
Iseenesest päris muhe lugemine omas zanris, seda enam, et mõningase eelarvamusega võitlema pidin. Sest tegelikult zanr kui selline ei ole üldse minu maitse. Igasugused anomaalsused nagu rääkivad kassid ja inimesed, kes karistamatult eiravad füüsika seadusi jne. Et, noh, on kohe aru saada, et TEGELIKULT ei saa nii olla :P Neid müstilisi nähtusi võib (minu maitse järgi kirjutatud) raamatus (või ka filmis) olla täpselt nii palju, et pea-aegu nagu võiks päriselt ka nii olla. Aga mitte rohkem, palun. Nii et kõikvõimalikud Pratchettid, Potterid ja Sõrmuste isandad võivad rahulikult kuskilt mujalt endale jüngreid otsida.
Aga üldse, ma vist ei ole keskkoolist saadik vene kirjandust lugenud. Suurem süü selles lasub Dostojevskil, kelle Kuritöö ja karistus juhib mäekõrguselt Maailma Kõige Masendavamate Kirjandusteoste edetabelit. Ja siis veel see nimede värk. No miks ei võiks inimestel olla ilusad lühikesed ja meeldejäävad nimed? Ei, raudselt peab ühes raamatus olema näiteks Ivan Nikolajevitsh ja Nikolai Ivanovitsh ja Mihhail Sergejevitsh ja Sergei Mihhailovitsh ja nii edasi. Rääkimata sellest, et neil kõigil on lisaks veel perekonnanimed pluss hüüdnimi või kaks ja kõige tagatipuks mingi totakas ametinimetus või värk, näiteks esimees või regent, aga halvemal juhul ka prokuraator või filbustjeer. (Who the hell is a filbustjeer???) Mõned perekonnanimed on üldse nii pikad, et sa ei viitsi neid välja lugeda, vaid jätad enam-vähem meelde, kuidas see nimi välja näeb ja mis tähti seal on. Misjärel mõni peatükk hiljem ilmub välja teine tegelane, kelle nimi näeb suht sarnane välja ja kus on ka samad tähed, aga natuke teises järjekorras. Eriti hulluks läheb asi siis, kui sul tekib näiteks paarinädalane paus lugemises ja kui uuesti raamatu kätte võtad, ei ühenda kohe kõiki neid nimesid omavahel ära, vaid hakkad näiteks arvama, et Stepan Aleksandrovitsh ja paar peatükki varem figureerinud Stjopa on kaks erinevat inimest. Ja kui sa siis oma eksitusest lõpuks aru saad, tuleb kõik vahepeal loetu selle uue info valguses re-evaluateda pluss õppida elama teadmisega, et su aju on umbes hernetera suurune ja peegelsileda koorega.
Vot selline vene kirjandusklassika süvaanalüüs teile siis täna, olge lahked.

asjad võiks töötada

Eile õhtul ütlesid auto kojamehed töölepingu üles. Olin kontorist umbes paarsada meetrit jõudnud sõita, kui tüübid lihtsalt seisma jäid. Hetkega oli esiklaas lörtsiläbu täis, aga niisama tee äärde ka ei tahtnud autot jätta. Nii et ümberpöörd, ohutuled ja 5 km/h täristasin kontori juurde tagasi. Enne vöötrada jäin seisma, ronisin autost välja ja vaatasin, et kedagi ees ei töllerda. Ülejäänud osa teest assjuumisin, et suuremal osal floorast ja faunast (ja majadest, plankudest, telefonipostidest) peaks olema piisavalt oidu ja aega, et eest ära kobida.
Nüüd ootan, et vihm üle jääks ja saaks remonditöökotta sõita.
PS. Selle võtan tagasi, et jala käia mõnus on.

nii

* Ja ma mõtlesin, et mina olen seekord ettenägelik, aga eile selgus, et tänaseks Mustamäe tee Rehvieksperdis ei olegi vaba aega. Vahepeal sadas akna taga juba mingit kahtlast valget kraami ja täna õhtuks lubatakse ka lund, muide. Loodetavasti suurem sodi püsib taevas vähemalt homme kella 12-ni.
* Kui otsid vaheldust üksluisesse kontorimenüüsse, siis igasuguste jogurtite-kohupiimade asemel sobivad väga hästi Salvesti titetoidud. Minu lemmik on suhkruga õunapüree, soovitatakse alates 4. elukuust. Tervislik peaks ka olema, kui juba imikud sellest ära elama peavad.
* Vaikselt loob mõte, et läheks ja vaataks ära kuidas kired põimuvad. 3. november, Orient festival, india kathak vs. flamenco. Mitte et ma otseselt eeldaks, et mu blogi lugejate hulgas leidub inimesi, keda see huvitada võiks, aga küsida ju ikka võib. Anybody?

autovaba nädal

Täna lõpuks mu auto helistas remonditöökojast ja ütles, et ta ei ole enam mõlkis ja tahab koju tagasi. Ma siis võtsin ta.
Ilusa ilmaga on tegelikult jala käia ka mõnus. Oleks mul kodunt tööle umbes poole lühem maa, siis ma vabalt käiks seda jala mõnikord. Kõrge kontsaga kingad, tõsi küll, ei ole kõige sobivamad selliseks tegevuseks ja ma tahaks siinkohal lausa kättpidi tänada seda inseneri, kes on konstrueerinud kanalisatsioonikaevude luugid selliselt, et konts sealt august läbi läheb, aga välja enam ei tule. (Sama inimese karvane käsi on ilmselt mängus ka nende jalapühkimismattide disainimisel, mis uste ette pannakse. Ma olen lugematu arv kordi kontoris sinna kinni jäänud.)
Aga ühistransport mulle ikkagi ei meeldi. Miskipärast inimesed näivad arvavat, et hommikul bussiga tööle sõites on kõige õigem hetk telefoni teel valjuhäälselt oma eraelulisi suhteid klaarida ja ma ütleks, et see on tüütu. Ja eile õhtul koju sõites üritas üks lakku täis töll (siuke “ilus-tüdruk-kas-ma-tohin-teid-koju-saata”-tüüp) minuga mingeid küsitava väärtusega suhteid luua. Sellistest vabanemine nõuab märkimisväärset leidlikkust ja omajagu head õnne (see viimane mind päästiski - ühe järsema pidurdamise peale kukkus tüüp siruli ukseauku ja bussijuht viskas ta välja, ähvardades politsei kutsuda). Ma olen alati mõelnud, et kui siukesed töllid kasutaks oma sihikindlust ja veenmisjõudu mingitel muudel, näiteks ärilistel, eesmärkidel, siis SKP kasvaks nii mis mühiseb.

uus töötaja

Vot selline tegelane oli meil täna päev otsa kontoris tööl. Algul nokitses arvuti kallal ja kaabeldustööd pakkusid talle tõsist huvi, aga pool päeva va laiskvorst magas lihtsalt laua all maha. Ja kui nüüd päris aus olla, siis suur osa minu tööajast kulus kah talle igasugu nurjatuste õpetamiseks.

nostalgiatrip

Kummalised lood on selle kohaga. Kuigi tegelikult sai seal varases lapsepõlves veedetud vaid neli või viis suve, on need mälestused ühed helgeimad ning see lihtsalt on Meie Oma Koht. Koht, kus heinamaal polnud otsa ega äärt, kus martsipanõunad olid sõna otseses mõttes läbipaistvad ning kus siblisid ringi dresseeritud kanad Julgesüda ja Kuldsulg, vabad hinged, kes kunagi pannile ei läinud (vaid maeti maha koos klaaspurki rulli keeratud elulooga). Kus sai ärgatud pühapäeva hommikul lõhnava heina sees selle peale, et hommikune päike tungis igast küüni uksepraost sisse ning väljast kostis täiskasvanute vaikset juttu ja kaevupumba kääksumist.
Ja veel 20 aastat hiljem ajab miski vägi sind iga aasta-kahe tagant sinna tagasi, mis siis, et inimesed on võõrad ja palju on muutunud. Istud aidatrepil ja heietad mõtet, et “aga ükskord ma tulen siia veel tagasi. Päriseks.” Isegi kui sa tead, et seda tõenäoliselt kunagi ei juhtu. Aga unistada ju võib.

kaks päeva. kolm hüpet. üks dokk.

Ei tea mis jama see nädalavahetus toimus, aga kõik lendamised läksid vilinal aia taha. Mõtted olid mujal ja ei suutnud korralikult keskenduda, kuigi tahtmist oli (alati on). M-osakonna tööjaotus (üks on üleval - teine pakib - kolmas manifestib) küll täitsa toimis, aga ikkagi ei jõudnud plaane korralikult läbi seedida enda jaoks.
Hüpe 1. 10-way, mina pidin üksi mno jalgades olema. Eile Villemi videoid vaatama hakates miskipärast arvasin, et see laupäevane *vei on mingi eelmine hüpe (mitte see, kus mina ka olin). Imestasin, et kes see sõelub seal edasi-tagasi, üles-alla nagu poolearuline. Kolmandal vaatamisel tabasin ära, et see mina olen. Ei no ma teadsin küll, et see kole lendamine oli, aga videost on lausa valus vaadata. A vähemalt mno-l ei hakanud igav, ma arvan.
Hüpe 2. Plaanis 3 tumbleweedsi donut’is baasiks ning mina, ere ja lra külgedel. Siis laseb TW lahti, keerame 2-seid tükke 360 kraadi ja tagasi donut’isse. Baasile järgi jõudes sain aru, et kukun kohe alla ära. Hetke vältel sündis mu peas kaalutletud otsus “nemad elavad selle üle küll” ja mööda kukkudes lihtsalt riputasin ennast Kiku grippidesse. Elasidki üle :) Kahe tükiga tegime 360 ka ära, jäime isegi enam-vähem samale levelile. Edasi tundus lihtne, küll Kiku ja Liisu ikka selle doki ära võtavad... Said nad jee midagi teha, kui kaks külgedel olijat pidurdama ei vaevu. Ühesõnaga, break-off oli vägivaldne.
Hüpe 3. Gasinski 600.-nda 13-way. Inimesi oli mõnes kohas puudu ja teises kohas üle ja mina lendasin dokki võtma minnes ilusti diagonaalis kujundi alla. Õnneks sain sealt suht kiiresti minema, enne kui ülejäänud 12 pähe oleks kukkunud.
Kokkuvõtteks, mingi imelik seninägematu jama on leveli hoidmisega. Ei ole enne olnud sellist probleemi alla kukkumisega. Lihtne oleks FS suidi kraesse seda ajada, aga minu andmetel peaks lendama siiski inimene, mitte tunke. Ja pealegi olen ma selle FS suidiga lennanud küll ja veel, ka suurematesse kujunditesse.
Igatahes üks on nüüd kindel – sel sügisel PEAB veel hüppepäevi tulema, sest selliste sooritustega pole mina nõus hooaega lõpetama!

draamainimene

Vot on selline sort inimesi, kes igal võimalikul ja võimatul juhul üritavad sääsest elevanti teha. Ma endamisi nimetan neid draamainimesteks. Kuidas draamainimest ära tunda? Noh, esiteks on tal kõva hääl ja igast asjast oma arvamus, kusjuures iga tema omaga mitte kattuv arvamus loetakse automaatselt valeks. Aga põhiline on see, et ta on kohutavalt ebakonstruktiivne. Draamainimene ei mõista, et pole mõtet muretseda asjade pärast, mille muutmine tema võimuses ei ole. No mis asja sa hädaldad veel mitu päeva tagantjärgi, kui tegu on tehtud ja seda muuta ei saa? Mis parata, ikka läheb mõnikord mõni asi aia taha, võta õppust ja tee teinekord paremini. Aga selle asemel, et tegutseda ja päästa mis päästa annab, laguneb draamainimene koost, hakkab süüdlast otsima ja kõike/kõiki kritiseerima. Mõistlikku juttu talle ajada pole mõtet, sest pärast poolt tundi kannatlikku argumenteerimist saad aru, et jooksed peaga vastu seina. Over and over again.
Noh, ühesõnaga, draamainimene on ilgelt annoying.

----------------------

Ma ei tea, kas ma olen mingi hälvik või mis, aga banaanivabariigis hirmu ja õudust külvav ning riikluse alustalasid kõigutav K-kampaania tekitab mus mitmendat päeva vastupandamatut (apoliitilist!) kohukeseisu. Täna seadsin sammud Selveri piimatoodete leti juurde, kus üks nii umbes 10-aastane nolk oma sõbrale kuulutas, et “mina küll enam kohukesi ei söö”. Libistasin oma 2 Bonot kaaskodanike vaenulike pilkude all korvi ja hiilisin seina ääri mööda kassasse.
Sometimes a kohuke is just a kohuke.