0 days to submission date

Üldiselt see tundub the stoori of mai laif olevat viimasel ajal. Lõin oma septembri töötunnid kokku (see on osa mu time management programmist, et ma neid üles kirjutan) ja sain tulemuseks 212. Tegelikult tuleks isegi rohkem, aga panin kirja ainult need tunnid, mille kohta suutsin meenutada, mida ma tegin.

Seepeale varastasin iseendalt poolteist tundi ja lonkisin mööda metsa ringi.

sügis

Need sügisesed hüpped on alati erilised. Nagu üritaks külmade ilmade saabudes talve normi ette ära hüpata. Suvel ma igatahes 1500m pealt 300 krooni eest hop'n'pop-i tegema ei roniks eriti. Seekord oli pühapäevasel esimesel tõusul igaks juhuks 3 erinevat plaani - soolo, 2-way ja 3-way, olenevalt sellest, kui kõrgele raadiosidet jätkub. Ja see lennukisõit oli kahtlemata kõige ekstreemsem, mis mul siiani ette on tulnud - ühel hetkel lihtsalt kadus lennuk istumise alt. See ikka ehmatas korraks täitsa ära.

Aga sügisene Eestimaa on ilus. Ma isegi võin ajutiselt selle Viljandi maantee remondi asjaosalistele andeks anda, sest ümbersõidul metsade vahel kruiisida on... teraapiline, noh. Kõik need kollased kased ja punased vahtrad ja...

ületöötanud...

Seda võib vist lugeda ületöötamise märgiks kui sa hakkad e-mailidele panema linnukest "Do not deliver before..." kasti, sest sul on imelik saata töömaile kell 03.12 öösel. No aga mis parata, mul lihtsalt tulevad mõtted öösiti. Ja ööpäevas on jätkuvalt umbes poole vähem tunde kui vaja.

Tänase (või noh, eilse) päeva töövõitude hulka kuulub oma vana auto maha müümine. Nüüd on plaan A ja plaan B. Plaan A märksõnadeks on 135-150 sqf, mingi rahulikum asi, olen pakkumistele avatud. Plaan B... las jääda praegu.

Eile öösel nägin unes oma endist ülemust (kellest ma pole aastaid midagi kuulnud) ja mingit öökulli tüüpi kakulist. Seos teadmata.

vahepeal...

* Trenn hakkas pihta jälle. Mis on iseenesest tore, aga ühtlasi paneb jõhkra fakti ette, et sügis on käes. Tants on seekord tarantos. Esimestes tundides oli kõik eelmisel aastal õpitu täiesti peast pühitud, aga kui muusika käima pandi, siis ei läinudki pead enam vaja.
* Kuusiku taevas träkkis laupäeval üks väga cool caterpillar :) Palun veel mõned ilusa ilmaga nädalavahetused, eks.
* Üks vähisöömise pidu sai peetud ja igasuguseid rumalusi tehtud. (Jälle.) Sealhulgas läbi lauldud umbes kõik eestikeelsed laulud ja takkapihta veel soome- ja rootsikeelseid ka.
* Aga kõige lahedam on see, et oktoobrist lähen kooli üle hulga aja. Kevadeks on plaanis omandada junior sommeljee pädevus. Ma olen elevil kohe :)

mängisin golfi

Täna mängisin eelteist korda elus golfi. Rahet ja vihma sadas nagu oavarrest ja tuul oli nii tugev, et pallid ei läinud auku (jaa, see oli tuule süü). Pärast olin nii külmunud, et ei saanud suupistelauas salatikorvikest taldriku pealt kätte, kuna ma lihtsalt ei tundnud enam oma käsi :) Aga mingi hasart tekkis ja ajas ikka välja looduse stiihia meelevalda. Ja päris mitu korda sain palli kahe löögiga auku greeni peal (öeldi, et ühe löögiga on suurepärane, kahega väga hea ja kolmega väga halb).

Baltic Sky Way @ Panevežys

Leedust oleme tagasi nüüd. Täna on lihtsalt selline tshillimise päev ning saab tunda rõõmu tsivilisatsiooni võludest nagu näiteks kraanist tulev vesi, elekter ja oma voodi.
Rekordas jäi tegemata. Algselt planeeritud viiepäevane laager kujunes kolme ja poole päevaseks, kuna lennukil läks ramp katki. Kokku 15 hüpet, parimaks saavutuseks jäi kokku tulnud 30-way. 36-way’d proovisime ka korduvalt, aga ikka jäi mõni tegelane kujundist puudu. Elaki esindus võib endaga rahule jääda, kuna pidasime kuni lõpuni pervaja grupa’s vastu, samas kui nii mõnigi töll seal välja vahetati.
Äratus oli hommikuti kell 6.30, et jõuaks enne poole kaheksast briifingut ujumas käia ja süüa. Kui välja arvata tõsiasjad, et hommikul oli rohi öisest vihmast märg ja ujukad polnud jõudnud õhtusest viimasest ujumisest veel ära kuivada ning jõevesi oli ka vastikult märg ja külm, on hommikul nii vara väga lahe ujumas käia :)
Orgunn oli nagu oli. Molutamisosakond tegi kohati päris head tööd, keset päeva oli laialt aega ujumas käia ja jõe ääres turakat mängida. Debrief oleks võinud põhjalikum olla, paar korda näidati iga hüppe videot, mõnikord keegi kommenteeris natuke ja mõnikord mitte.
Lennuk. AN-26 on laheeee :) Rambist mahub välja jooksma 4 inimest kõrvuti. Suuremate formatsioonide puhul kardeti varisemist ja kästi kuskile kolmanda-neljanda rea järel kahemeetrine vahe jätta. Ma olin kogu aeg tagumistes ridades ja sealt ikka andis joosta. (Ükskord Eesti-Läti 14-ways olin eespool, ramp lõppes ootamatult vara ja kukkusin selili lennukist välja :)).
Ilmaosakond tegi selles suhtes head tööd, et iga öö oli äike ja paduvihm, aga päeval sinine taevas. Teisipäeval küll saime ka päeval natuke vihma ning lisaks visati meid kuskile lennuvälja territooriumilt välja põllu peale, kus vist oma tund aega vihmas varjud seljas mööda maantee äärt lonkides transat ootasime, kolm eestlast ja kolm mingit muud baltlast. Ülejäänud päevadel oli 30+ kraadi sooja ja lennuk oli seest täielik saun. Leedukast coach ähvardas ühe tõusu ajal, et kui me oma 36-way’d kokku ei saa, siis meid pannakse täisvarustuses tunniks ajaks sinna lennukisse kinni. (See väljavaade oli nii hirmus, et baas läks headdownis välja ja lagunes koost.)
Hüpped. Algus oli harjumatu – esimesel hüppel divesin baasist mööda, kuna lennuki kiirus oli nii suur, et baas ei olnud mitte all ja eemal, vaid lihtsalt eemal. Pärast seda võtsin tarvitusele oma “võluvarrukad” (noh need, mille TonySuit’ist koos suidiga tellisin) ja leveliprobleem kadus. (Mõned kaaslased küll suhtusid teatud skepsisega mu varrukate võluomadustesse, aga mina usun nendesse! Aint see jama oli, et nad kippusid exiti ajal käest ära tulema ja ma pidin neid divemise ajal tagasi sikutama.) Olin kogu aeg välimises ringis ja erilisi probleeme kujundisse jõudmisega ei olnud – va. juhtudel, kui baas exiti käigus ära lagunes ja aega jäi väheks või siis kui meie wackeri viimane mees mingeid trikke tegi (näiteks minu koha peal ees siiberdas või rabas mul käest enne kui mina CV käest kinni sain). Aga õnneks see mees pandi lõpuks teise wackerisse ja meile anti uus mees, kes oli hirmus sillas sellest, et terve kujundi neljast naisest kaks on tema wackeris :)
Ikaldustest kõige suurem oli see, et kuskil polnud pead pesta. Teisena kõige suurem ikaldus leidis aset neljapäeval teisel tõusul, kui ma Eesti-Läti 14-way speedstari käigus näoli teise mehe kaamerakiivrisse kukkusin. No ma jõudsin sinna stari ikka kohale ka, aga ninast oli veri väljas. (Vabalangemises nina veriseks kukkuda on selles suhtes halb plaan, et see veri lendab tuulega mööda nägu laiali ja maandudes nägin väidetavalt välja nagu oleksin rongi alla jäänud. Muidu polnud häda midagi.) Selle hüppe videot kahjuks (või õnneks) ei näinud, aga ega vist peale enda ei ole kedagi süüdistada ka. (Kui, siis psühholoogilise toe osakonda, mis päev varem reetlikult jalga lasi ja oma ülesanded seega unarusse jättis :))
Kokkuvõttes – ehkki pettumus oli suur, kui selgus, et lennuk katki ja rekordit ei tule, oleks patt nuriseda. Saime praktiliselt tasuta hüpata väga kunni lennuki pealt ja palju väärt kogemusi. Järgmisel aastal võiks jälle minna.

järgmine peatus - Leedu

Puhkus!
Noh ma pidin tegelikult juba hommikul sõitma hakkama ja siin ma nüüd olen. Järgmise aasta budget on ikka tegemata, kuradi kurat... Valetan endale, et Leedus teen.
Ühesõnaga närvid on läbi :) ja nägemist, tsivilisatsioon!

taevateraapia

Nädalavahetusel sai jälle mõned hüpped tehtud. Põhirõhk seekord Leedu-tripiks vajalike survival skillide (loe: track) arendamisel. Sealhulgas 2 hüpet selili tracki, millest küll paraku kujunes sihitu vimplemine mööda taevast. Üldiselt enamus hüppeid läks rohkemal või vähemal määral aia taha, aga it's okay ja vähemalt kõhuli oskan trackida küll. Päeva päästiski viimane hüpe, mille käigus tegelt oleks vabalt võinud doki võtta ja selili trackiva SVX-i nägu ilmestas kõrvuni naeratus :)
Pühapäeva õhtul avastasin, et olen unustanud oma pangakaardi pin-koodi ja selle, kuidaspidi välisuks lukust lahti käib. Lisaks tuleb välja, et mingi elajalik putukas on mu jalast suure tüki välja närinud. Aga ei saa öelda, et need olme-ikaldused mind häiriks kuidagi :)

madalrõhkkond?

Üks õhtu istusime õega paar tundi köögilaua taga, kaanisime teed ning kaeblesime ja hädaldasime üksteise võidu. Tal mingi koolitusguru poolt diagnoositud “best-in-class”-sündroom ilmselt runs in the family.
Mina kohe ei oska asju pealiskaudselt teha. Mul on kompulsiivne vajadus teha asju kas väga hästi või üldse mitte teha. Kui mul pole piisavalt aega, oskusi vms. ressursse selleks, et asju hästi teha, siis ma hakkan stressama, laadin oma RAM-mälu igasugust vaja-teha-prahti täis ja muutun täiesti kasutuks.
The better you get, the better you’d better get. Nii ütles mingi järjekordne guru ühe action management teemalise CD peal, mida ma üritan jõudumööda autos kuulata ja mis on tegelt väga väärt kuulamine.
Kusjuures ma olen täheldanud, et mu mõte liigub kõige kiiremini kuskil kella 12 ja 2 vahel öösel. Siis ma teen mõnikord selliseid loovamat sorti asju. Näiteks hommikul kella 9-11 vahel ma suudan ainult täiesti mehhaanilisi toimetusi teha.

Laupäeval vaatasin filmi ”Hea aasta”. Ei tea kust selliseid elusid saab? Mul oleks ka hädasti vaja isiklikku veinimõisa Provence’is.
Näh.

kuidas me FS3-e lendasime

Täna ma teen tööd. Taevas on sinine, Kuusikul lendavad lennukid ja inimesed, aga mina, krt, teen tööd. (Või noh, tegelikult blogin praegu, nagu tähelepanelik lugeja ilmselt märkas.)
Eile oli ilus suvepäev ja tegime Kuusikul 9 tõusu, manifestimise vahepeal sain ka ühe hüppe kirja. Plaanis oli FS3 Aatomiku ja Kaidoga.
See hüpe oli algusest lõpuni absoluutselt kontrolli alt väljas :) Exit läks võileivaks ja lagunes ära. Niikaua kui mina üritasin levelile saada, lendas Aatomik joonelt Kaido juurde ja võttis parema käega kinni tema vasakust käest. (Tegelikult pidi ta lendama oma vasaku jala gripi Kaido paremasse kätte. Ja kogu hüppe jooksul polnud plaanis ühtegi randomit, kus tulnuks selline käegripp võtta. Ja Aatomik oleks vabsee pidanud terve hüppe ajal Kaidost teisel pool olema.) Mina vaatasin nutuse näoga pealt, kuidas mu koht ära võeti. Lendasin siis neile nina alla, raputasin pead ja vehkisin kätega nagu poolearuline. Aatomikul tuli väga keeruline nägu pähe. Kortsutas kulmu, vaatas kõrgusemõõdikut, kortsutas uuesti kulmu. Kaidost lahti ei lasknud.
No ma ikka võimlesin seal päris tükk aega enne kui Aatomiku minema sain peletatud. Siis tuli varsti break-off ka.

täna 8 aastat tagasi...

...hüppasin ma esimest korda välja täiesti töökorras lennukist. Nüüdseks olen ma seda teinud veel täpselt 254 korda.
A see esimene on ikka detailideni meeles. Aasta oli 1999. Minul oli ammu olnud ilge tahtmine langevarjuga hüpata. Infot eriti kuskilt võtta polnud, sest internet ei olnud tol ajal veel eriti funktsionaalne nähtus. Nii ma siis ajasin näpuga telefoniraamatus järge ja leidsin kellegi Georgi mobiilinumbri. Georgi osutus vastutulelikuks meheks ja soostus mind mõõduka tasu eest lennukist välja viskama. Tulgu ma aga õhtul klubisse ja ta teeb mulle koolituse.
Läksin. Üksi. Klubi asus Narva mnt. taga lõpus ja neighbourhood oli selline, et kui ma oleks maniakaalne sarimõrvar, siis ma tõenäoliselt meelitaksin oma ohvrid just sellisesse kohta.
Aga Georgi, mõistagi, ei olnud maniakaalne sarimõrvar. Ta õpetas mind ümmarguse varjuga hüppama hoopis. Olin ainus õpilane ja koolitus kestis umbes 20 minutit. Kuna mul endal autot ei olnud, siis leppisime kokku, et nende buss võtab mind järgmisel hommikul Hiiu surnuaia väravas peale (morbiidne, ah?). Aga enne helistan talle, et mis ilm on ja kas hüppamine ikka toimub.
Hüppepäeva hommik. Helistasin. Ja sain nagu puuga pähe, kuna selgus, et olin kokkulepitud kellaajast kuidagi valesti aru saanud ja et see buss sõidab kohe minema Hiiu surnuaia väravast. Aga Georgi oli tore mees ja lubas mu Kadaka tee Statoilis oma auto peale korjata.
Ma pole vist ei varem ega hiljem oma elus nii kiiresti uksest välja kablutanud kui tookord.
Hüpati Ämaris Let-i pealt. Kuskilt oli tekkinud teisigi õpilasi ning enne minu tõusu maandus üks esmahüppaja nii õnnetult, et tegi vist hüppeliigestele viga ja omal jalal mees sealt ei lahkunud. Aga ei see mind heidutanud.
Hüppest endast ma olen tegelikult siin juba kirjutanud, seekord siis paar pilti ka juurde.


A kui ma viitsin mõni päev, siis ma kirjutan veel ühe posti oma senise langevarjuri-karjääri meeldejäävamatest hetkedest.

Parasummer sai läbi

Vaatamata sellele, et tänavune Parasummer nii ilma osas kui ka meditsiinilis-sanitaarses plaanis sajaga ikaldas, jagus ikka helgeid hetki ka kohe täitsa mitu. No näiteks terve laupäevane päev.
Britast tegime 10-way. Ilus lendamine oli! Igaüks omal kohal, kindel baas, rahulik dokkamine. Ülevalpool 2 km saime kõik kokku ja vahtisime järgmised 500 meetrit lollakate kõrvuni naeratustega üksteisele otsa :) Pärast paari aasta taguste BOE-de pealt oli lausa valus vaadata, kuidas tol ajal kujunditesse träkiti, üksteise slotte ära võeti ja kolaki üksteisele selga kukuti. Ehe progress on toimunud FS-osakonnas!
Ei tea, millal Eesti taevas friiflai 10-way’d näha saab ka :)?
CV-ga lennatud vertical drill oli lihtsalt fun. Selline hüpe, kus lihtsalt ei saa teisiti kui lõkerdad naerda terve tee alla :)
Siis sai veel algatatud väike FS3-teemaline projekt tööpealkirjaga „Kaido ja naised”. Ka see projekt ilmutas juba teisel hüppel tähelepanuväärseid progressi märke ja paistab olevat täiesti lootustandev. Saab näha, kas on kellegagi võistelda või pean rändkarikalt veel üks aasta tolmu pühkima?

eile läks asi ikka täitsa käest ära

Asi algas sellest, et MRI-l oli pudel rummi kaasas. Sellest rummist oli mitu päeva räägitud ja eile õhtul läks see siis käiku. Aga muidugi ei jätkunud meile kamba peale sellest pudelist kauaks ja Tuuker pidi oma viski ka välja tooma. Eeltoodu tulemusena muutus Elak-i esindus väga lärmakaks ja asju hakkas juhtuma.
* Eestlaste (ja eriti Eesti naiste) maine Norra rahva esindajate silmis on nüüd väga kahtlase väärtusega.
* LRA pälvis hüüdnime „the quiet guy” ja MRI „the quiet guy who only says the essential things” (nagu näiteks „where is the beer?”, „rabbit” või „no!!!”).
* CV oli 15 minutit (!) järjest (!) vait (!). Nüüd üks norrakas on talle õlled sees.
* Pärast seda laulsid Tuuker ja CV tubli mitu minutit väga melanhoolset laulu nimega "Imeline aas".
* Teist korda ajasid Eesti naised suurde kimbatusse ühe noore norraka (selle sama, kellest Tuuker kirjutas ja keda me tookord veel rootslaseks pidasime).
* Tuukril on kindel plaan sellest norrakast pilt teha ja oma blogisse panna. Kui muud moodi ei saa (norrakas on väga häbelik), siis Tuuker lööb ta uimaseks ja teeb ikkagi pildi ära.
* Tegutseti pimedas usus, et järgmisel päeval hüppeilma ei ole.

Hommik. Kell pool üheksa. Panda kisub iga kahe minuti tagant kardina nurka ja uurib ilma. Ilm on pilvine. Panda ei saa rahu. Lõpuks ütleb väga masendunud häälega: „Kõige hullem on see, et täiesti lootusetu see ilm nüüd ka ei ole, raisk!”
Mõne aja pärast on näha masendunud Pandat, vari seljas, lennuväljal ringi vantsimas.

täna olen maas

Eilse jala väänamise tulemusena istun täna maas. Hommikul oli ilm kole ja vihma sadas, aga lõunast läks propp pöördesse.
See-eest olen saanud hea hulga tööd ära teha. Mis muidugi pole suurem asi lohutus, aga ikkagi.
Rootsi jäätised on erakordselt vastikud.

Gryttjom - day 4

Nonii, neljas päev Gryttjomis on õhtal. Eile 6 hüpet, täna 7. Mantist lendan nüüd (vist). Kahel maandumisel olen jänesele peaaegu pihta saanud, aga risu pääses ikka plehku ja grilli seega täna ei tule. Jala väänasin ka täiesti arusaamatul kombel välja (teised väidavad, et küllap jänes lõi selja tagant), nüüd valutab teine ja krt teab, mis homsest päevast saab.
Muidu on elu ilus.

määääää

Olen jah. Lammas, noh.
Ma muidugi teadsin, et kui magada öösel 3 tundi ja jätta nädala aja elamise pakkimine reede hommikuks enne tööd, siis sellest midagi head tulla ei saa.
Gryttjom. Manifest ja gear-check. Kui Panda enne mind oma helesinise dokustaadi välja võttis, siis ma muidugi jälle kohe teadsin, et see asi, mille ma maha unustasin, on litsents. Kama kontolliv ground-tädi teatas, et kui litsentsi ei ole, siis lennukisse ei saa. Ei aidanud see, et kaks instruktorit kaasas, ei tahtnud ta ka koolitusülemalt kirjalikku tõendit. Litsentsi naada.
Ettearvatult ei parandanud olukorda ka tõsiasi, et mul avamisautomaadi pass puudus.
Pika kauplemise peale leppisime tädiga kokku, et sisse skännitud ja meili peale saadetud litsents käib kah.
Ega ma muidugi ei teadnud, kus mu kuradi litsents on. Saatsin ema otsima. Ema otsis ja leidis. Siis oli skännerit vaja. Ema jooksis naabrimehe (70+) juurde. Naabrimees skännis litsentsi sisse, aga internetiühendust tal ei olnud. Ema jooksis failidega teise naabrimehe juurde. Kell 15.34 laekus mulle mail.
Siis jäi veel lahendada probleem, kust saada Cypresi check'is käimist tõendav paber. Helistasin kama omanikule.
Kama omanik ei teadnud, kus tal vastav paber on ja oli pealegi Saaremaal.
Kamal on 2-pin Cypres, mida teadaolevalt eksisteerib Elakis veel kahel kamal - Parasiili ja IPA omadel.
Helistasin Parasiilile. Parasiil ei võtnud vastu.
Helistasin IPA-le. IPA oli kodus, otsis ahvi kiirusega oma paberi välja, tegi sellest digifoto ja saatis mulle mailile.
Kell 19.55 sain oma waiverile ground-tädi autogrammi.
Ma olen üsna kindel, et ma ei unusta välismaale hüppama minnes enam kunagi oma litsentsi maha.
Ma olen täiesti kindel, et olen IPA-le õlled võlgu.
Ja parasemud lubasid mu Aasta Muna kandidaadiks esitada :)

Gryttjöm!

Homme kell 16 löön kontori ukse enda selja taga kinni ja siis algab puhkus! Kaks nädalat! Jeeeee!!!
Viimane nädal on paras hullumaja olnud. (Hilisel kellaajal kontorist lahkudes mulle ikka meenub, kuidas ükskord valvur mulle pahaselt järgi porises "Misasja sa passid siin nii kaua? Sul peret ei ole või?" Mu naiskolleeg nimetab seda valvurit Perverdiks. Sest ta väidetavalt vaatab teda imeliku pilguga. Mind Pervert miskipärast ei vaata ja mulle ta täitsa meeldib, sest on hästi abivalmis ja aitab asju tassida. Aga no see selleks siis.)
Tööd pean ikkagi Gryttjömisse kaasa võtma, pole pääsu. Halva ilmaga päevad on sisustatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ma saan varsti lennata!

PS. Ma olen teinud ühe eksistentsiaalse tähelepaneku. Kullerfirma, kelle teenuseid me kasutame, saadab tavaliselt tellimise peale ühe kulleri. Aga kui on vaja asju viia-tuua pealinna tuntud vähemus-tüüpi inimeste klubist, siis käivad alati kaks kullerit koos. Kamuflaaž? Ma vist järgmine kord küsin neilt, puhtalt uudishimust :)

paraad

Pildid

krt küll

Ma olen ikka täiesti masendav sahmerdis. Aru ma ei saa, kuidas teised inimesed oma eludega hakkama saavad ja mina ei saa. Puhkuseni on nädal aega ja kõik asjad on üle pea kasvanud.
Eelmisel nädalal sain meili. „I wish to make a trip to Tallinn, would the 4th of July be a good time for you?”
Ja mina? Kas ma vastasin „Unfortunately I am on a vacation from the 2nd till the 15th of July, can we postpone the meeting?”
Ei! Ei vastanud!!!
Ma vastasin hoopis „4th of July is great, I’ll look forward to seeing you!”
Miks, miks, küsin ma endalt nüüd?

Ühesõnaga, varju osas on kokkulepe olemas. Puhkuseavaldus on antud. Autos on koht reserveeritud. Kui nüüd kuidagi veel selle meetingu saaks ära canceldatud, siis oleks Gryttjömisse minek.

do we have to go to the bushes AGAIN?

Ma olen natuke vintis praegu. Ja Blogger on jälle rootsikeelne.
Ma olen kella 4.30-st saadik üleval olnud. Asjalik olnud ja kohvi joonud (sest see tundus olevat ainus võimalus silmi lahti hoida). Ma olen orienteerunud mööda metsa kompassiga, mida ma kasutada ei oska ja raadiosaatjaga, mis ei tööta. (Ja rootslastega, kes unustasid aeg-ajalt inglise keele rääkimise ära.) Ma olen tantsinud charlestoni ja võitnud selle eest auhinna.
Ahjaa, ja ma elan lossis. Ühes ilusas lossis.
Negatiivse poole peale jääb ainult paistes ja valutav jalg. Mingi elajas hammustas mind juba pühapäeval lennuväljal ilmselt. Charlestoni tantsida veel kannatas, aga olukord eskaleerub tasakesi ja praegu hüppan ühe jala peal.
Näis, mis homne päev toob.

nädalavahetus

Kolm ilusat hüppepäeva on selja taga ja võib öelda, et elämä on ikka täitsa laiffi kohe. Kõik puha fun jump'id, ei mingit veri-ninast-välja ponnistamist ja sellise palavaga see sobis hästi. Redelisse saan lõpuks IAD-allkirja küsida. (Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii hullu valearvestuse maandumisel tegin - krt keegi ei võinud meelde tuletada ka, et Manta vastu tuult ei liigu eksole :) Sain siis lonkida kõrges heinas jupp aega.)
Pühapäevased kaks hüpet KKN-iga olid pesueht näide sellest, kuidas toimub progress. Esimesel hüppel läks kõik nihu, kõrguste vahed ja rock'n'roll. Teisele hüppele sama plaaniga, aga sai targemad oldud ja plaan töötas täpselt nii nagu pidi. Selline asi teeb rõõmu!
Ja domik, muide, on väga timm koht elamiseks. Istud hommikul oma pudrukausiga õues ja kuulad kuidas kägu kukub :)
Nüüd 3 tundi magamisaega ja siis kolmeks päevaks Stockholmi.

olen wuffo olnud

Reedel tegin tööd kella 23-ni õhtul. Laupäeval käisin ja vaatasin, mis moes on (vastus: surnud luiged ja full-face kiivrid). Pühapäev algas tantsutunniga - nüüd nii ongi, trenn iga päev ja neljapäeval lõpetame Von Krahlis hooaja. Tangos tuleb juba rõõmuga ja hingest, fandangos kastanjettidega tahab veel natuke harjutamist. Ja guajiras - guajiras on ainus tants, kus ma siiamaani mõttes takti kaasa loen. Keeruline ja ebaloogiline. Aga ma oskan brainlockimist juba päris hästi varjata :)

la noche flamenca

Aga mina ei oska ikka korralikult kastanjette mängida. Seega ma ilmselt üritan lihtsalt ilus olla lava peal ja simuleerida lootuses, et teised mängivad ja minu vusserdamine ei riiva kõrva :) Teine variant oleks kodus harjutada, aga naabritest on kahju.

tagasi

Kui selgus kahe tunni vaba aja olemasolu ürituste vahel, hakkasid tibid kohe sädistama, et no kas läheme nüüd shoppama või. Läheme me jee, mõtlesin mina, raputasin nad kannult, võtsin fotoka ja kaardi ja panin putku.
Võõrastes linnades on väga chill üksi ringi kolada. Olla täiesti anonüümne, minna sinna kuhu jalad kannavad, istuda välikohvikus pärastlõunase päikese käes ja omi mõtteid mõelda...

stockholm

Stockholmis on külmemat sorti ilm ja vihma sajab. Ja blogger on rootsikeelne :)
Mina jõin just superhäid kokteile koos indialase, barbadoslase (kas siuke sõna on olemas?), filipiinlase, venelase ja karja eurooplastega. Pärast kolmandat kokteili adusin, et ma indialase jutust enam eriti hästi aru ei saa (aktsent oli noh!) ja tulin tulema enne kui ta aru sai, et ma aru ei saa. (Vist.)
Nüüd ma teen veel tööd natuke.

nv update

Pärast reedeõhtust tuuletunneli videote vaatamist sai laupäeval projektiks number üks õppida mantist lendama. See muide pole üldse lihtne, kui oled 200 hüpet teistmoodi teinud ning pole harjunud keha asendi peale mõtlema. Raske ka ei ole, aga lihtsalt vaja kogu aeg meeles pidada.
Exitid on jätkuvalt võileivad. Eilne kolmas katse, kus mina olin front floater, juba peaaegu lendas. See-eest päeva esimesel üritusel crashisin näoli CV ranitsasse. Nüüd on nina paistes ja sinine, käisin täna jumestuskreemi ostmas :)
Huvitav fenomen, et pärast hüppepäeva tekivad alati gripi võtmise kohtade juurde sinikad. Isegi siis, kui no contact asju lennata.
Täna sai avatud kodune grill & chill hooaeg. Mõnus!
Homme Stockholmi, neljapäeval tagasi.

Kopenhagen õitseb

kahe tunni pärast...

... heliseb äratuskell ja ma pean hakkama asju pakkima... aga und ei ole. Ööinimene. Eks homme kirun ennast, kui õhtusöögilauas silmad kinni hakkavad vajuma.
Nädalavahetusel sai lennatud. Ja ära lennatud :) No ma ei tea, mis nipiga teie seal astme peal sabapoolses otsas püsite. Ma hoidsin küll omast arust küünte ja hammastega lennuki küljest kinni... aga tuul nügis ja nügis ja ühtäkki lõppes aste otsa. Lahkumine oli ebaväärikas :) Aga nii ma seda asja ei jäta!
CV kakssadavei oli puhas fun. Mulle kohe hullusti meeldib speedstar'e lennata.
Mõned hetked hämmeldust, leides ennast ühel hüppel pärast avamist jõe kohalt, mets ümberringi. Followed by sportlik jalgsimatk.
Üks suur ehmatus laupäeva viimase tõusu maandumisi vaadates. Ärgu enam tehtagu!
Ja mul on hea meel, et ma ei lasknud ennast veenda svx-i stiletsiga lennukisse ronima. Kui sisetunne ütleb ei, siis ongi ei.

pikk nädalavahetus

Laupäev oli see päev, kui ma esimest korda elus keeldusin lennukisse ronimast selle pärast, et sigakülm oli. Hoolimata sellest, et viis kihti riideid oli seljas. Huvitav kas minust on vana kala saanud või :)
Pühapäeval sõitsin Kuusikule ja tunnike hiljem sama targalt tagasi, sest 8 inimesega lennukit ei täida. Paraku mu enda laupäevane reeturlikkus võtab mult õigustuse siin sel teemal pikemalt tänitada.
Esmaspäeval sai Hollywoodis ekstreempidu väisatud. Ma ikka salaja lootsin öösel tänavatel neid kurikuulsaid mässulisi ka näha (elama peab ju ohtlikult), aga null inimest oli väljas. Volbriöö veel ka, eksole. Korra küll sõitis üks auto mööda Pärnu maanteed, keegi tshikk poolest saadik aknast väljas ja kiljus heleda häälega ”Eesti! Eesti!” Siis ronis autosse tagasi. Kedagi ei kottind.
Teisipäeva hommikul avanes surnuaial sama imelik pilt – ei olnud inimesi! Venelaste komme 1. mail oma lähedaste haudadel piknikku pidamas käia on mulle alati kummaline tundunud, aga tänavune inimtühjus oli veel kummalisem... Kuiva seaduse mõju?

šeigivad

Eesti baarmenide meistrikad olid eile. Oi mulle meeldivad need värvilised kokteilid :) Enne show vooru kahjuks kooles fotoka aku ära, nii et seda te siin ei näe, kuidas trikimees šeikerist porgandid välja võlus ja pudelid lendasid. Põhiline, et kildu saaks, nagu asjaosalised ise kinnitasid.

wine mess

Ei, pealkirjas ei ole viga - nädalavahetusel toimunud veinimess sai meie rahvusvahelises ettevõttes endale kiiresti kakskeelse tööpealkirja :) Sai jälle tarka juttu kuulatud ja aetud (sekka muidugi lolli ka).
Aga pildil olev kork esindab ühte kahest veinist, mida ma lihtsalt ei raatsinud välja sülitada.

vabalangemineeeee.....!!!

Kui mult täna hommikul küsiti “mis plaanid sul siis selleks nädalaks on”, oli pea täiesti tühi. Vaatasin ruttu eelmise nädala meilid üle, et meelde tuletada, mis elu ma enne nädalavahetust elasin. Raske on maa peale tagasi tulla!
Laupäeval sai lennatud viieseid ja kuueseid speedstar’e. Mu FS-suit ruulib! Millaski väitsin siinsamas blogi veergudel, et ikka inimene lendab, mitte suit. A vat enam ma ei ole kindel, nüüd vist lendab just suit ja mina tolknen lihtsalt seal sees kaasas nagu. Nii hea on lennata! Ei olnud mingit erilist pingutust vaja, et kaugel allpool olevale baasile järgi jõuda ja esimesena dokata, ehkki viimasena väljas. Samas kujundist allapoole ei sattunud mitte üks kord. Pidurdamise ajastust tuleb küll veits timmida, otsemini peab ka kohale saama.
Pühapäev algas päris okei kuusveiga, aga kole maandumine nullis positiivse emotsiooni. Võib vist öelda, et see oli mu läbi aegade teisena kõige hullem maandumine (esimene oli kunagi ammu Ämari betooni). Suht madalal langetatud otsus kurssi igaks juhuks sutsu vasakule tõmmata (aga tõesti ainult sutsu) päädis ootamatult kiire maapinna lähenemise ja ehmatusest tingitud fleerimispuudulikkusega. Paha tunne näris ja näris kuni ajas mu päeva viimasele tõusule ja siis oli kõik jälle okei.

kalleim riietusese minu garderoobis

Ma pole kunagi aru saanud naistest, keda teevad õnnelikuks naaritsakasukad ja muu selline kraam, aga üks hästi istuv custom-made FS-suit toob naeratuse näole küll :) Kui lendab sama hästi kui välja näeb ning õhus laiali ei lagune, siis Tony saab andeks need 40 ekstra taala.
Nüüd on hädasti vaja sobilikke tingimusi toote testimiseks.

euroopaliku paljunemise müsteerium

Üks väljamaistest koostööpartneritest, kellega ma tihedalt suhtlen, oli juba mõnda aega väga rase. Aga ta ei plaaninud ei enne ega pärast sünnitust puhkusele jääda. Nii pidavat euroopalik olema.
Täna selgus, et ta on vahepeal emaks saanud. Samas on ta iga jumala päev mulle tööalaseid meile saatnud ja vägagi kindlakäeliselt protsesse ohjanud.
Ma nüüd mõistatan, millal ta sünnitamiseks aja leidis. Kindel on see, et ta ei lahkunud arvuti tagant. Küllap siis oli kalendris koosolekute vahele üks pooltunnike planeeritud.

õitsevad

Krookused õitsevad! Ja naabri tiibeti mastiffidel on üheksa kutsikat. Üheksa väikest piimalõhnalist koeratitte, kes vaikse vigisemise saatel mööda oma aedikut ringi paterdavad ja aeg-ajalt kummuli kukuvad :)

versace

Apple Martini ja Pierre'i trühvlid

Vähe sellest, et elu on ilus – ta ka maitseb hästi :) Ja reedese EPL-i vahel olevas Veinilehes on kaks minu kirjutist, ehkki küll nuditud kujul ja kaugeltki mitte nii ilusad kui minu originaalid :)

Neljapäeval kell 12.45 astusin silmakliiniku uksest sisse ja kaks tundi hiljem käsikaudu kobades välja (sest silmad jooksid ämbrite kaupa vett ja ma ei julgenud neid igaks juhuks lahti hoida eriti, aga samas ka mitte kinni panna :)). Reede hommikul järelkontrollis diagnoositi mul 100% nägemine. Nüüd on 3 päeva opist möödas ja... vot hõiskan jah enne õhtut!
Ma tahan öelda, et kui te mind näiteks liikluses autoroolis kohtate, siis hoidke parem heaga eemale. Sest ma vahin ringi kogu aeg! Ma näen tänavasilte mitme uulitsa kaugusel ja outdoor reklaamide kõige peenemaid kirju.
Täna nägin metsas pasknääri. Mitte “mingit lindu”, vaid krdi pasknääri! Ma vaatasin talle otsa ja nägin, et ta on pasknäär, noh!
Ma näen asju, mida ma pole 20 aastat näinud! Õhtul on imelik nii hea nägemisega magama minna :) Ja mõnikord ma ikka haaran automaatselt prillide järgi.

See kevad tuleb teisiti. Elu on vaatamist väärt!

nagu orav rattas

Ikka on kiire-kiire-kiire. Ei jõudnud see nv finski domikusse, ei jõua ka järgmisel. Järgmisel nädalavahetusel tuleb vist üldse nii päeval kui ööl töökohustusi täita.
Reedel pani meilboksist leitud reservation mind üheselt fakti ette, et maikuus oma sünnipäeval olen üksinda Kopenhaagenis. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga naljakas ikkagi, et keegi polnud ette hoiatanud. Ja arusaamatu, sest tegelt on destination hoopis Stockholm. Möh.
Aga neljapäeval ma tööd ei tee. Lähen hoopis noa alla. Või noh, laseri alla tegelikult. Hirmu veel ei ole, aga hiljemalt eelmiseks õhtuks kindlasti tuleb. Ma pärast kirjutan teile, mis tunne on olla nägija :)

kevad!

Ega hea tuju ei eeldagi suurt muud kui sinist taevast ja kevade lõhna ja pajutudusid ja teadmist, et varsti-varsti…
(Ja teadmist, et selle eelmise lause võiks ma lõpetada vähemalt kümnel erineval moel.)

Täna luurasin roostikus parte. Ma tahaks siinkohal öelda, et part kui nähtus on tänu linnapartidele kõvasti devalveerunud. Metsapart on ikka metsapart.

reaktsioone Elaki naistekalendrile

Meeskolleeg vaatab Elaki naistekalendrit.
Tema: They are all skydivers?
Mina: Yes.
Tema (jääb maikuud vaatama): Tal on ilus… (näitab näpuga) how do you call it in Estonian?
Mina: Tagumik?
Tema: Exactly! (hääldab püüdlikult) Tal on ilus tagumik!

Sama kolleeg, paar päeva hiljem.
Tema: So, where can I buy this calendar?
Mina: I’m not sure. I think these are sold out.
Tema (lehitseb, jääb septembri juurde pidama): I really like her… (emotsionaalselt) but she looks as if she has had such a hard life!
Mina: I think she is OK now.
Tema: Are you sure? I mean… just look at her!!!

Teine meeskolleeg:
Tema: Kle kas sul kalendrit on vaja?
Mina: Ei, mul on kalender.
Tema (vaatab): Ohhhoooo...!!! Ma ei teadnudki, et sulle naised meeldivad.
Mina: Aa.
Tema (lehitseb kalendrit)
Mina: Nad on kõik langevarjurid.
Tema: Oi, sa oled juuni! Juuni on minu kuu. Ma märgin siia oma sünnipäeva ära.
Mina: Ei sodi mu kalendrit!
Tema: Ma kirjutan hästi väik...
Mina: Ei sodi!!!
Tema (loobub, lehitseb edasi): Ja sa tunned neid kõiki?
Mina: Jaa.
Tema: Kas te mõnikord mingeid pidusid ka peate?
Mina: Jaa.
Tema: Kutsu siis mind ka järgmine kord, onju?
Mina: Okei siis.

may the force be with you

Eile vaidlesin tükk aega inimestega, et on neljapäev, mitte reede. Ma olin selles jumala kindel. Ilmselt oleksin täna hommikul tööle ka läinud, kui mind poleks siiski ümber veendud.
Esmaspäev lõppes kontoris kell 23.30. (Miks, miks ma jätan olulised asjad alati viimasele minutile?) Siis koju asju pakkima, magamiseks jäi täpselt poolteist tundi ja und ei tulnud, sest äratuskell (back-up moblaäratusele, õigustatud) tiksus. Kell 3.00 üles ja Oslo poole teele. (Ma polnud isegi kolleegi presentatsioonist virutatud slaide läbi lugenud, enne kui nendega peale lendasin.) Õhtusöögi ajaks olin enam-vähem 40 tundi jutti üleval olnud (kui see poolteist tundi vahepeal välja arvata) ja kui vein ka lauda toodi, oli nägemist…
Teisel päeval oli ette nähtud Argentiina veinide degusteerimine enne lõunasööki. Neid oli tükki viiskümmend erinevat, ära maitsta jõudsime 33. Krt ma olen ikka nõrk sellise tempo jaoks :)
Norrakad on hästi sõbralik ja tore rahvas. Ja nad söövad kohutavates kogustes saia. Kontorilõuna nägi välja nii, et lõigati endale mitu hiiglaslikku viilu saia ja pandi sinna peale asju. Kohvipausi ajaks (ca tund-poolteist pärast lõunat) toodi kausitäis (jällegi hiiglaslikke) kukleid maasikamoosi ja mingi pruuni karamellimaitselise juustuga. Ja nii edasi. Piiratud valimi põhjal läbi viidud vaatlus andis tulemuseks, et keskmine norra naine on keskmisest eesti naisest vähemalt 50% suurem. Pärast lennujaamas söögikohta otsides tuli kurja vaeva näha, et leida mingit toitu, mis ei koosneks saiast.
Neljapäeval tagasi kodukontoris. Eksülemus helistas – kujundaja gripis, karauul, tule aita. Läksin, aitasin.
Reedest ma ei mäleta eriti midagi.
Täna on plaanis veel asju kirjutada (ei, mitte ainult blogi :)) ja tõlkida. Ja mõelda. Ja lugeda, kui aega jääb.

Aga ma olen õigel teel. Ja rahul ja motiveeritud ja ma tean, mida ma tahan. Vahelduseks. Enamuse ajast :)

langesin tsüklisse

Eile langesin üle hulga aja tsüklisse jälle. Rohkem kui aasta aega olen suutnud ennast nädalavahetustel kontorist eemale hoida, aga nüüd siis murdusin. Murphy (noh see, kellel seadus on) küll üritas mu teele takistusi veeretada, värvates enda käsilaseks koristajatädi, kes mulle kontori välisukse võtme asemel oma harjakapi ukse võtme jättis. Selle ma avastasin siis, kui olin ukse reede õhtul oma selja taga lukku tõmmanud. Mis tähendas, et tuli hilisel õhtutunnil Jürri töökaaslase juurde võtme järgi sõita ja siis Murphy straikis uuesti, tühjendades mu telefoni aku just hetkel, kui olin suutnud ära eksida. Jõudsin veel vuristada “mul-saab-aku-kohe-tühjaks-ma-olen-ühe-suure-prügikasti-juures” ja õnneks töökaaslane võttis vaevaks mind otsida Jüri aleviku prügikaste mööda. Ja laupäev kujunes produktiivseks.
Tony Suits võttis mu krediitkaardilt 43 dollarit rohkem kui order confirmationi järgi ette nähtud ja küsimise peale vastas, et online order formi peal neil ongi valed hinnad ja Florida sales tax’i pean nagunii maksma. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud, eksole. A kui suit hästi lendab, siis olgu pealegi. Vaatame seda asja veel.

hing käis rändamas jälle

Täna öösel olin kuskil USA-s, in the middle of nowhere, nii kaugele kui silm ulatus oli igal pool siuke rohune tasandik ja eemalt paistsid mäed. Lennuk oli suur ja militaarse väljanägemisega, aga võttis miskipärast ainult 4 inimest peale. Ruumi oli maa ja ilm. Välja mindi tagaluugist, aga sinna saba alla oli mingi kummaline metallsõrestik ehitatud. Tõusu pealik (kes oli ühtlasi ka teine piloot) ütles, et hüpata ei tohi, vaid tuleb ennast kõigepealt metalltoru külge rippu lasta ja kui tema lubab, siis käed lahti. (Sest väidetavalt olevat mitu inimest hüpates oma pead lõhki löönud vastu seda sõrestikku.) Ma veel mõtlesin, et krt kinnastega on ju libe, aga mis ta mulle ikka teha saab kui ma sealt enne “Go!”-d minema lendan.
Kaks kuud veel vastu pidada.

valimisreklaam

Päike oli juba looja läinud, kui ma Ülemiste parklast välja keerasin ning seetõttu ei märganud kohe kojameeste vahele torgatud paberilipakat. Lähemal vaatlusel selgus, et kellegi virgad käed olid sinna toppinud Taavi Veskimäe valimisreklaami. Taavi vimples ja plagises seal siis terve tee, võigas külmunud naeratus näole tardunud, kuni leidis oma kurva lõpu Järve Statoili prügikastis.
Aga ahju köeti meie majas viimati Savisaarega (Keskerakonna valimisplatvormi suurim pluss on kahtlemata see, et vähemalt antud eksemplar ei olnud kriitpaberil). Kommarid ahju, noh.

reedest saab kohe laupäev

Just äsja ületas pahameel laiskuse ja ma tegin endale yahoo accounti, sest mail ee ee aadressile listimailid lihtsalt ei jõua mõnikord. Mula jõuab, aga info valikuliselt. Nüüd saan vähemalt arhiivi tshekkamas käia kui infosulus tunnen end olevat.
Muidu ma tahtsin kirjutada lingvistilist laadi probleemidest oma elus. Väga iseäralik on suhelda rootslasega, kes räägib natuke eesti keelt. Igapäevane meilivahetus tööl käib eesti ja inglise keeles. Koosolekud soome ja inglise keeles. Kontori koristajaga saab asju ajada ainult vene keeles (lause “ma panen ise uksed lukku” on tema jaoks liiga kõrge pilotaazh). Ja kui siis see eelpool nimetatud ingliskeelne rootslane ütleb midagi eesti keeles, tekib mul täielik brainlock. Pilt ja heli ei lähe kokku noh. Päeva lõpuks ma ei saa enam aru, mis keeles ma mõtlen.
Aga see ei olnud kaugeltki mitte kaeblemisena mõeldud, sest tegelikult mulle muutused meeldivad ja viimase kahe kuu jooksul ma olen nii palju uusi asju õppinud, et lausa lust. Hiljuti enda aadressil kõlanud ja ilmselt motiveerivana mõeldud repliigi “sky is the limit” peale vastasin endamisi “on ta jee”. Lepime selles asjas parem kohe kokku, et taeval pole piiridega mingit pistmist.

lumi

Täna hommikul oli tuba päikest täis. Panin ennast riidesse nagu polaar-uurija, läksin metsa ja sumpasin ligemale kaks tundi kohati põlvini ulatuvas lumes. Kodu pool polnud õieti suusaradugi sisse sõidetud, nii ilus ja valge ja värske oli see öösel sadanud lumi.
Ma jätkuvalt ei tunne mingit tahtmist liituda iga-aastase üldrahvaliku virinakooriga teemal “talv tuli jälle ootamatult”. Isegi hommikuti tööteele jäävates ummikutes istudes ei tule mul pähe tunda pahameelt korralikult lahti lükkamata tänavate pärast. Ma naudin neid :) Ja kas te teate, kui ilus on selge ilmaga taevas Ülemiste juurest lennujaama poole sõites nii natuke enne kella üheksat hommikul?

kultuurirubriigist

Õnnestus mul ka nüüd ära näha see kuulus Ürgmees. Ribadeks pidin naerma ennast! Ma küll kategooriliselt keeldun samastumast seal välja pakutud naise stereotüübiga, aga näiteks väitele „naistega on raske vaielda, sest loogika neid ei piira” võin küll kahe käega alla kirjutada :) Ja osad stseenid olid täiesti 1:1-le minu lapsevanema pealt maha kirjutatud, ausõna! Mu lemmik oli see koht, et mehed räägivad keskmiselt 2000 sõna päevas ja naised 7000, nii et kui mees õhtul väsinuna töölt tuleb, siis on ta oma 2000 sõna ära rääkinud, aga naisel on 5000 veel alles... Valus!

:)

Täna tuli üle pika aja päike pilve tagant välja. Ikka kohe välja-välja :) Keskendumisvõime läks hoobilt kadunud asjade nimekirja - kui keegi ta leiab, andke teada!

lühidalt

* “Thank you for a nice meeting in Tallinn. I’m still confused but on a higher level.” Sellise maili sain oma uuelt ülemuselt. Nojah, that makes two of us.
* Mis koolitusel sina viimati käisid? Mul oli reedel “Responsible drinking”.
* Laupäeval lugesin selle läbi (jõuluvana tõi) ja alustasin seda. Hirm ennast lolliks teha on edasiviiv jõud, et te teaksite.
* Kuusiku saunamajake läheb aina ilusamaks. Kui veel 2 nädalat tagasi oli selline, siis täna on juba selline. (On jah niru pilt, aga fotokas kooles ära.)
* Krantsi kõrtsis sain köha. Enne polnud midagi häda ja nüüd ainult kähisen. No nii kiiresti ei saa ju külmetada? Isegi minusugused külmavaresed? Onju???

virin

Alanud aasta ei ole minu vastu hea olnud siiamaani.
Esimene lonks hommikul kontoris kiiruga tehtud kakaod maitses nagu kaks nädalat hallitanud glögi. Sherlock minus tahtis jõuda probleemi juurteni ning pärast lühikest juurdlust leidsin veekeedu kannust... jah, ära arvasite, seal kaks nädalat seisnud ja hallitanud glögi. Palju õnne mulle.
Mailboxist vahtis vastu ridamisi kirju svenssonitelt, kes nõudsid umbes viit miljonit erinevat raportit umbes kuuel triljonil erineval teemal. Ma ei suuda ikka otsustada, kas palvele “please send your comments for november” võiks vastata lihtsalt “it was fine, thanks” või eeldatakse vastuseks nii umbes 20-leheküljelist Exceli tabelit? (Mida mul mõistagi pole ja mida ma teha ei oska.) Aga no vähemalt ühe raporti sain täna valmis kirjutatud. Jee.
Lisaks kõigele muule tuleb pool kontorit ühest maja otsast teise kolida. Tellitud prahikonteiner täitus esimese tunniga ja töö jäi seisma. Homseks sai paar konteinerit juurde tellitud.
Nüüd istun südaöösel kodus arvuti taga ja adminnin kuradi kodulehte, sest tööl pole kuradi aega seda kuradi teha.
Ainus hea asi on see, et uue auto võtmed sain täna kätte. Pesin enda vana punase ilusti puhtaks ja konserveerin ta mõneks ajaks garaazhi. Eks siis näib, mis tast hiljem saab.
Jajah, head uut aastat teilegi.

teeme kokkuvõtteid ka vä?

No praegu ma näiteks olen uhke selle üle, et koristasin oma kapid ära. Muidu ma teen seda hästi harva ja üritan omada võimalikult vähe asju. Et ei peaks koristama, noh.
Tegelikult plaanid olid hoopis suuremad – sahtlid ka ära koristada ja paberimajandus sorteerida-arhiveerida, 2006 fotod plaadile kirjutada, 2 ja poole aasta taguse Itaalia reisi pildid ära teha ja albumisse panna, veel igasugused muud paberkujul pildid sorteerida jne jne... Ikkagi kümme päeva puhkust. Ja kinos tahtsin käia ja veel sada asja. Aga no las olla.
2006 oli üldiselt igati okei aasta. Kõige suuremad muutused olid töörindel – aasta alguses vahetasin töökohta (ja tegevusvaldkonda). Kuu aja eest ei teadnud, kas mul jõuludeks üldse enam töökohta on. Nädal aega tagasi kirjutasin alla uuele töölepingule – anti ametikõrgendust, natuke palka juurde ja uuest aastast ähvardatakse veel ametiautoga ka. Nojah, okei siis, ütlesin natuke hämmeldunult. Aasta algus ei saa lihtne olema kuna olen üsna clueless hetkel oma tulevaste ülesannete osas, +46 algavatelt numbritelt tulevate kõnede vastu on juba allergia välja arenenud igatahes. Illusioone ei loo. Aga üldiselt ma olen täheldanud, et kõige rohkem olen endaga rahul just siis, kui saan ennast rihmaks töötada – vähene vastutus teeb laisaks ja mugavaks. Mul peab ikka nii olema, et ise otsustan, ise teen, ise vastutan. Ise-ise-ise :) Nüüd loodetavasti nii ongi. Kui kauaks, ei tea.
Langevarjumise-aasta oli nii ja naa. Ütleme, et kui Gryttjömi poleks olnud, siis pigem naa. Aga õnneks Gryttjöm oli ja Brita pealt sain ka esimese hüppe ära teha. Hooaja jooksul kokku 54 hüpet (neist umbes pooled väljaspool Eestit), hüppenumber kokku 202. Järgmine aasta muidugi tahaks rohkem ja oma kama tahaks ka, aga... noh jah, eks paistab. Ahjaa, mul seisab veel eelmisest hooajast FS3 rändkarikas kapi peal – tulge võtke järgmine aasta ära kui julgete :)
No ja kõiki neid aasta jooksul kogetud häid emotsioone ja elamusi enivei ei mahu siia kirja panema ja ei taha ka – neid on ikka palju. Palju-palju.

häid pühi!

Brita liigud

Päike oli hakanud looja minema, kui täna hommikusöögi lõpetasin. Nii et pikka juttu ei tule, las pildid räägivad iseenda eest :)

Riia

Ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et Riia on ilus linn. Mööda tuledesäras vanalinna hulkumine tekitas viimaks ka jõulutunde.

96

Reedel oli Rahumäe Põhikooli 96. aastapäev ja vilistlaste vastuvõtt. Kunagine klassijuhataja oli meie klassist kuuele inimesele kutsed sebinud ja nii otsustasimegi siis kollektiivselt kohale ronida. Ei olnud pärast ümberehitust kooli sattunud ka.
Tegelikult esimeses klassis käisime Valdeku tänaval vene koolis. Sest kellegi kuri käsi oli meie oma kooli maha põletanud. (Esimene venekeelne lause, mille ema õpetas, oli “ja ne ponimaju, ja estonka”. Noh et kui vene lapsed rääkima tulevad. Kahetsusega tuleb tunnistada, et mu vene keele oskus pole ka praegu suurt paremal tasemel.) Teisest üheksanda klassini siis juba Rahumäel.
Alguses oli natuke niisama chillimist ja siis selline pidulikumat sorti kõnede ja lavaliste etteastetega värk. Peab tunnistama, et selle viimase pointi mõistmiseks oleks vist vaja olnud veidi kirkamat kriiti kui mina, aga väga kunstiline oli küll. Iseenesest on lahe, et lastel tänapäeval sellised võimalused on ja praeguse direktori eestvedamisel on ikka tõsine progress toimunud koolis. Sõna võtsid paralleelklassi Jüri (üldsusele rohkem tuntud kui härra linnapea), härra välisminister ja härra Nõmme linnaosa vanem. Too viimane oli ikka päris jobu, keskendudes oma kõnes põhiliselt vaibale, mille linnaosa valitsus oma uskumatus suuremeelsuses oli otsustanud koolile kinkida.
Pärast tegi klassijuhataja meile ekskursiooni. Uus õpetajate tuba nägi välja nagu europarlamendi nõupidamiste ruum või midagi ja üldse oli kõik ikka väga edev. Istusime siis veel oma vanas klassis ja meenutasime oma esimesi märkusi, esimesi kolmesid ja mida iganes. (Ma sain oma esimese kolme tööõpetuses ühe paberist kokku kleebitud palli eest, mis oli liimiseid näpujälgi täis :)) Õhtu lõpetuseks tordi söömine peosaaliks maskeeritud sööklas, kus õpsid mingi hirmsa bändi saatel rokkisid nagu vanad peoloomad.
Aga õpetajad on ikka täitsa hämmastavad tegelased. See meie oma õpetas meid esimesest kolmanda klassini – ligemale 20 aastat tagasi. Siiamaani ajab emaga juttu kui turul kokku sattuvad. Ja häälest tundsin ta kohe ära, kui helistas. Meie esimest koolipäeva mäletas ka. Selliseid võiks rohkem olla.

hakkab pihta

Selles võib vist süüdistada nädalavahetusel SMS-listi vahendusel saadud sõnumeid.
Lennukist välja hüpates taipasin järsku, et mul pole halli aimugi, kus (loe: mille kohal) ma välja hüppasin. Et nagu mis lennuväli või nii. Mäletan, et träkkisin mööda sellest kaotsi läinud dirizhaablist ja mõtlesin, et vist kuskil Järvamaa kandis siis? All oli mingi võõras võsane karjamaa, sain jalad maha vahetult enne metsa. Siis märkasin põõsas sinist valge kirjaga silti „NURMSI 3 km”. Õnneks äratuskell päästis mu selle maa maha kõmpimisest :)

segased ajad

Viimane nädal tõi ühe ootamatuse teise otsa. Ma nüüd ei suudagi otsustada, kas see oli hea või halb. Selgust oleks vaja. Vaikselt hakkab tekkima kiusatus valida raskem tee – aga see võib osutuda hoopis mõttetuks teeks. “Rohkem vabadust” on see koht, kus natuke nagu kinni kiilub. Selles mõttes, et see on tegelikult päris põhjapanev argument, eksole. Aga... selgust oleks vaja.
Tahaks kõike ja korraga ja kohe. Tahaks teha häid otsuseid.

----------------

Mulle ei meeldi juuksuris käia. Ma lükkan seda edasi nagu näiteks hambaarsti külastamist. Noh sest nad teevad alati kõik valesti, räägi või ära räägi. Alati ei saa õigel ajal jaole ka. Huvitav, miks juuksurid arvavad, et inimesele meeldib, kui ta pea on mingit kleepuvat imala lõhnaga läga täis lastud? Ma ei talu selliseid intensiivseid lõhnasid enda küljes, süda läheb pahaks. Ja selle tünga sain ka jälle ära, et föönitamise käigus jõudis tshikk kuidagi märkamatult mulle mingi hullu lokisoengu pähe genereerida. Järgnes traditsiooniline käik juuksuritoolist esimese ettejuhtuva kraani alla. Aga nüüd on vähemalt aasta aega hooletu.

epöff

Nu väga vähe jäi puudu, et ma oleks seekord kõik epöffi filmid ära vaadanud, aga lõpuks jõud rauges ikkagi enne viimast, A Scanner Darkly’t. A ma ei ole eriline animatsiooni-fänn ka, nii et las olla.
Mõlemad Eesti filmid meeldisid, eriti Vanameeste paradiis. Ikka täitsa häid asju tehakse siinmail. Esimese päeva (st. öö) filmidest jättis kõige sügavama mulje Paha maa. Ei saa vist öelda, et meeldis ja teist korda tõenäoliselt ei vaataks. Selles mõttes, et lihtsam on mitte tahta teada, et kuskil sellised Teukka- ja Isko-sugused (või mis iganes nende nimed olid) hirmutised tegelt ka olemas on. Aga väga, väga hästi tehtud film oli.
Esimese ööga oli see häda, et töönädala väsimus andis tunda ja silmad kohe vägisi kippusid kinni vajuma. Häid filme läks selle nahka.
Teise päeva programmist vist Jalla! Jalla! meeldis kõige rohkem. Parem kui eelmise aasta Kopps mu meelest. Volver ka, aga seda ma olin enne näinud ja seetõttu kasutasin magamispausiks. Crank polnud suurem asi (kuigi tüübil oli küll harukordselt stabiilne vabalangemise asend, muust rääkimata). In America’s see väiksem laps oli uskumatult ebareaalne :) ja ma hirmsasti kartsin, et see neeger ta maha lööb või midagi, aga näe läks õnneks seekord.

Aga homme mul on kontorivaba päev. Mõigus töötamisel on omad eelised, eksole.

bond. james bond.

Boratile eile ei jõudnud ja siis jäi Casino Royale.
No ma ei tea mis asja nad räägivad, et Daniel Graig ei sobi Bondiks. Tegelt sobib täitsa hästi. On küll teistmoodi ja naeratada ja nalja teha oleks võinud rohkem, aga see-eest olid ilusad silmad. Ja see mulle meeldis ka, et kui küsiti, kas shaken või stirred, siis ta vastas “do I look like I give a damn?”
Puuduste koha pealt nii palju, et kohati tüüp oli ebabondilikult ebaviisakas. Tshikile ikka ei öelda idioot. (Isegi kui tshikk on 120 miljonit su tagant sisse vehkinud. Ja pealegi siis veel ei olnud.) Aga siis A. seletas ära, et noh ta ongi nagu alles oma karjääri alguses ja nagu lihvimata veel. Okei siis. See oli ka kurjast, et nad Veneetsia laiali lammutasid. Ma usun, et Veneetsia maksab rohkem, kui see 120 milli, mille pärast kogu jant käis.
Ja päris filmi alguses ma rääkisin küll, et mis sa mees ronid neegri järgi kraana otsa, keera parem see kraana teisele poole ja tal pole kuskile minna sealt. Aga ei, mees ei kuulanud, ikka oli vaja ronida ja hüpata ja lõhkuda ennast seal. See on mingi meeste värk vist.

nii väidetakse

Respectful Creator

kultuuriminutid

Esiteks, minge vaadake seda Müümise kunsti. Ma pole tükk aega kinos sedasi naerda saanud. Maimik ja Kilmi on ikka täitsa ... Maimik ja Kilmi. Pealtnäha küll empaatiline ja neutraalne, aga oli ikka ilmselgelt kontekstist välja rebitud ütlemisi ka ja enamus ajast oli päris piinlikult groteskne vaadata. Heas mõttes :)
Täna sai Kumus loodusfoto näitusel käidud. Tegelt üldse esimest korda Kumus ja sestap eksisime kohe alguses ära ja vaatasime mitu saalitäit stalinistlikku realismi ja postmodernismi ja Arraku varast loomingut kah ära. Followed by õhtusöök Bestselleris; sealne ahjulõhe on lihtsalt liiga hea, et olla tõsi ja shokolaadikook tekitas ka ai-häv-daid-änd-gan-tu-hevn emotsiooni.
Ja tänase päeva parim uudis on see, et vist pea pool aastat pooleli olnud Kerouac sai läbi. No ma kohe ei oska raamatut pooleli jätta. Aga keegi võiks ära seletada, mida on “kultuslikku” selles, kuidas kari tölle risti-põiki läbi Ameerikamaa läbustab. Ma olen miskipärast alati arvanud, et valgustatus eeldab mingisuguse brain activity olemasolu... Krt tuleb lõpetada raamatute valimine pealkirja ja enda illusioonide alusel.
Nüüd veel natuke veini ja siis magama.

selline pühapäev

Ei, pildil ei ole Gulagi vangilaager, vaid paarkümmend langevarjurit, kes jätsid kraavi kaevates Kuusiku kivisele ja tuulisele väljale nii mõnegi tunni oma noorest elust. Tervise enamus jättis vist juba eile Lasnamäe Spordihalli.
Viljandi maantee ääres oli hommikul lumi maas. Tere talv.

raagus

Ei no ma harjutan siin lihtsalt.

esimene Brita-päev

Täna hommikul oli üle hulga aja aknast välja vaadates põhjust rõõmustada. Nii kiire kohe hakkas, et esimene oli valestart (st. ilma manifestikoti ja angaarivõtmeta), aga õnneks ma kaugele niimoodi ei jõudnud ja lõpuks olin ikkagi teine ekipaaz lennuväljal. Ootamine ja külmetamine võis alata, aga väga lootusrikkalt. Siis hakkas mürinat kostma. (On see Brita? Ei tea, imeliku kursiga. Ei ole Brita. ....aga keegi hüppas sealt välja just.) Ja varsti oli nii taevas kui maa täis väga õnnelikke inimesi.
Teine tõus kamad selga! “Vabalangemineeee!”-järgne huilgamine oli paar detsibelli valjem kui tavaliselt ja terve tõusmise ajal olid inimestel lollakad naeratused näol :) 3 minutit. 1 minut. Uks lahti, all paks pilvekiht, exiti märguandeks ekstreka “midagi pole näha, minge!” ja väljas me olimegi! Lendamine oli veidi koba, ikkagi kuu aega vahet ja vale tunke (maa peal oli nii külm, et ma lihtsalt ei suutnud sundida ennast riideid vahetama), aga ei hullu. Pilv lõppes 800 peal, lubasin endale mõned kiired 360 kraadi pöörded ja maanduma. Lollakas naeratus püsis näol veel tükk aega, kuni külm ta ära võttis.
Veel ootamist ja külmetamist. Ilmateate lubatud vahelduv pilvisus seisnes põhiliselt selles, et ühed pilved vaheldusid teiste pilvedega. Oi ma loodan, et see ei olnud viimane sel aastal!

Pildid siin.

arenen siin

Ajendiks sai see, et möödunud nädalal õnnestus ühe kujundusämbriga hakkama saada. No väga hull ämber ei olnud, aga piisav selleks, et sünniks otsus printfailide tegemine ära õppida. Nüüd olen siin hommikust saadik tarkust endasse ahminud, kõik Marvetaariumi prepressi loengud läbi lugenud ja veel sada asja. Tulemus – mida rohkem ma loen, seda enam kasvab veendumus, et ma ei julge üritadagi ühtegi printfaili teha. Sest asju, millega puusse panna, on kordades rohkem kui ma iial oskaks ette kujutada. Aga alla anda nagu ka ei taha.
Teine idee on PhotoShop selgeks õppida. Minu esimene amatöörlik katsetus on teie ees :)

kõik on hästi

„See on meie oma, see on meie oma!” kiljusin eile kell 19.40 akna poole tormates, kui järjest valjenev mootorimürin vihmase sügisõhtu vaikuse lõhestas. Veidi pärast Ämarist-üle-lendamise-sõnumit ja veidi enne seda, kui Maailma Kõige Ilusama Lennuki rattad EETN-i rada puudutasid. Ma miskipärast ei olnud üldse mõelnud selle peale, et ma ta lennukoridori alla jään ja järsku lõi reaalsus sellisel meeldival moel puuga pähe :) No ega ma ei näinud muidugi midagi, kottpime oli juba väljas, aga kes ta muu ikka olla sai.
Nüüd jääb siis veel üle ainult nädalavahetuseks ilma teha. Mina olen täna juba viina joomisega alustanud (ameti eelised :)). Selline hüppenälg on, et hüppaks kasvõi äikesepilve või sohu kuskile. Isegi freefly’d hüppaks!

update

Apdeidid väikse hilinemisega. No ei ole aega kirjutada, ei ole.
Laupäeval tegin oma 200-nda hüppe ja ühtlasi tiksus täis 3 tundi vabalangemise koguaega. Hüppe ise oli sürr – ütleme siis nii, et kiire baas, lai tunke ja 1200 meetri jagu aega ei ole eriti töökindel plaan. Kaasjuubilar Tohli poolt hiljem üles tunnistatud 227 km/h selgitas nii mõndagi :)
Jooksuhooaeg sai tänasega läbi ja flamencohooaeg on alanud. Ei ma mõnikord mõtlen küll, et kaua võib... Üheksas aasta. Aga kui Claudia meile guajiras’e ette tantsis, siis oli (jälle) hetkega selge, et teisiti ei saa.

midagi pole muutunud

Nii pidime korduvalt tõdema nädalavahetusel toimunud keska klassi kokkutulekul. 10 aastat lõpetamisest ja kõik olid enam-vähem samasugused nagu tookord. Kui mõned vahepeal sündinud lapsed välja arvata :) Viktoriin oli ja puha, ikka reaalkooli vaimus. (Kas sina oskaksid kell pool kolm öösel üles aetuna peast 3 Newtoni seadust ette vuristada? Novot. Aga meil näe oli oskajaid :)) Palju toredaid inimesi ja pidu varaste hommikutundideni. Nii palju olime viimase viie aasta jooksul edasi arenenud, et ühtegi puud seekord öö jooksul maha ei raiutud.
No ega ma siin pikalt ei viitsigi muljetada, sest kass näris hiire juhtme läbi (urbaniseerunud lojus, eksole) ja selle läppari sisse ehitatud hiirega on ilgelt tüütu jeblada.

PS. Vaja oleks selliseid fonte nagu Futura Condensed Extra Bold, Futura Medium ja Helvetica Light Condensed. PC jaoks, Coreli fontidega plaat on kuskile jalutama läinud. On kellelgi?

miks minna otse, kui saab ka ringiga

Ühel hommikul istusin 50 minutit oma noorest elust Vabaduse puiestee, Pärnu maantee ja Järvevana ummikutes. Kodunt tööle 10 km, keskmine kiirus seega 12 km/h. Kõnniteid pidi mööda kihutavad bemmid, plekimõlkimised, umbes ristmikud, närvilised juhid.
Täna mõtlesin, et proovin teiselt poolt Ülemiste järve. Mööda Viljandi maanteed linnast välja ja läbi Jüri Tartu maanteele. 24 km, 24 minutit (koos ühe valest kohast ära pööramisega). Ümberringi mets ja uduvines heinamaad. Kui nüüd veel selle läbi Assaku kulgeva tee ka üles leiaks, mis kaardi järgi olemas peaks olema.

to jump or not to jump

Otsust mitte hüpata peab olema ikka tuhat korda raskem langetada kui otsust hüpata.

-----------------

Aga muidu ma tahtsin rääkida sellest, et igasugused asjade installeerimis- ja kasutusjuhendid, manuaalid ja help-rubriigid on ikka täiega frustreerivad. Neid vist kirjutavad inimesed, kes pole kõnealust asja ise kunagi kasutanud (ega näinud). No mis tolku on mulle teadmisest, et on vaja “kohandada videomaki testsignaali” kui mitte kuskil krdi kohas pole öeldud, kuidas seda teha? Teine kiuslik lüke on panna seadmega kaasa igasuguseid müstilisi juhtmeid, mille jaoks seadmel puuduvad sobivad augud (ning manuaalis nende juhtmete olemasolu ja otstarve maha vaikida), samas kui selliseid juhtmeid, mille jaoks augud (ja otstarve) olemas on, kaasa ei panda.
Ma vist varsti panen põlema selle juhendi. Ja võib-olla veel mingeid asju.

hüpati

Vot selline sunset load oli Kuusikul reede õhtul. A no mis ma siin ikka seletan, tuldagu ja vaadatagu ise, kui ilus elu on. Õhtul kell 11 pilkases pimeduses Tallinna poole sõites tuli küll esimest korda sügise tunne. (Niuks.)
Tänane tööpäev lennuväljal kujunes 10-tunniseks (ei mulle ikka hüpata meeldib rohkem :)). Vahepeal viskas vihma ja nagu allolevalt pildilt näha, võib purilennuk teatud olukordades ka langevarjuri sõber olla.
Praegu on selline mõnusalt väsind olemine.


Ülejäänud pildid siin.

langevas joones

Reede ja laupäev olid toredad. Ilus ilm, hea seltskond, 3 hüpet.
Pühapäeva hommikuks kurk valutas. Kuidas sellise ilmaga sai külmetada, ah? Poole päevani magamist, poole ööni üleval olemist ja liiga palju veini.
Esmaspäev oli suht sinine. Ja kole. Paduvihma kätte jäin ka. Ja töölt koju sõitsin poolteist tundi, sest Islandi peaminister töllerdas lennujaama juures ringi ja mingid tüübid olid Järvevanas hulgemini autosid lömmi sõitnud vist.
Täna on enesetunne ikka sant. Kuskil haige aju sopis tekkis idee hakata tervislikult toituma. Tassisin kontori külmkapi porgandeid, puuvilju ja mingit teraviljajogurtit täis, loobudes ennastsalgavalt singi-juustu pannkookidest. Nüüd on kõht ka tühi. Ja mingi Pai-nimeline smuuti, et te teaksite, ei kõlba kuhugi.
Urr.

ühe hüppe kroonika

12. august, Kuusiku, ES-BAH, 2500 m. Tuul: kõva. Plaan: cross country.

7 km Kuusikust Rapla poole AN-2 uksest välja. Kukun... kukun... meduus läks.
Kukun.
Kukun.
Eee... a miks mul kuplit peakohal pole? Kukun. Viimati oli samasugune tunne 51. hüppel (meduusikõhklus followed by cutaway). Ei, hop’n popi puhul on aeglane avanemine täiesti normaalne. Kukun... See ei ole normaalne!
Lõpuks ometi. Pole ilusamat vaatepilti, kui pea kohal avanev kuppel. Eee... miks mul togled käes on? Ma ju ei võtnud pidureid lahti? Eivõtnudeivõtnudeivõtnud! No okei, eks ripun siis poolpidurites terve tee.
Nii, nüüd keeran ennast pärituult, päike vasakul pool, Kiku ja Tsoome järgi. Oo jee, pilv. Ilus, suur, valge pilv. Pilves kupli all lennata on lahe! Selline siil udus tunne, mitte muhvigi ei näe, üleni valge vati sees.
Pilv.
Pilv.
Eee... a huvitav, kus ma olen? I lennuväli gde?
Pilv.
Pilv, krt!!!
Pilve lõpp.
Kesse kurat on lennuvälja tihedat metsa täis istutanud viimase poole tunni jooksul??? Lubamatu. Hmm, eemal vasakul siiski on üks lennuväli. Nüüd tuleb prioriteedid paika panna: a) metsa kohalt minema; b) lennuväljale; c) maandumisplatsile võimalikult lähedale.
No nii, metsa kohalt sain ilusti minema. Maandumisplatsile lähemale ei liigu mitte üks sentimeeter. Okei, maandun siis siiasamasse, lennuvälja tagumisse otsa. Teele võimalikult ligidale. Teisel pool sihib keegi metsa, huvitav, kes?
Post.
Teine post.
Korrapäraselt paiknevad postid.
Eee, okei, polegi vaja teele nii lähedale saada. Krt teab, kuidas allpool tuul on ja selg ees elektriliinidesse lennata ei oleks just päeva parim plaan.
Oi näe, Tsoome ka siin!
Jalad maas.
Telliks takso... ei saa, nii kui käe kupli küljest lahti lasen, paneb see mööda lennuvälja ajama. Ehk Tsoome tellis juba.
Takso. Maandumisplats. Parasemude ilkumine.

Igatahes cross country’t saime kogu raha eest!

tagasi juurte juurde

Kummaline on istuda kõrges heinas kunagise uhke talu riismete kõrval ja vaadata aastakümnete tagust perekonnapilti. Kas pildil naeratavad tegelased oskasid uneski aimata, et 60 aastat hiljem on nende ilusast ja armastatud kodust alles ainult varemed, hoolitsetud õunaaiast on saanud dzungel ja kunagises elutoas kasvavad rinnuni nõgesed? Ega vist...

ikkagi individualist

“Korraldajatel pole võimu ega ka südant põlevas metsas tervisejooksu korraldada”
Selline sõnum laekus meilboksi eile pärastlõunal peale seda, kui 13. etapp (sümboolne, onju) oli kõigepealt Lasnamäelt Viljandi mnt. metsa kolitud ja siis keegi ahv metsale tule otsa pani. Muude plaanide puudumisel seadsin siis sammud jahhu hoopis.
Tegelikult mulle meeldibki üksi joosta rohkem. Nende tervisejooksude enam-vähem ainus pluss (isiklikust vaatepunktist siis, mitte ühiskondlik-sotsiaalsest :)) on see, et „täna ei viitsi” pole variant – et on sotsiaalne surve ja moraalne kohustus kohale minna ja oma kilomeetrid maha liduda. Vat minuga on nii, et jooksmas käia mulle täitsa meeldib, aga jooksma minna mõnikord ei meeldi :).
Sellised karjakaupa sportimised on mulle alati natuke võõraks jäänud. Mul on vist rohkem õhku enda ümber vaja. Üksinda, omi mõtteid mõeldes, oma metsas ja endale sobivas tempos, ilma teistega arvestamata, on hoopis kvaliteetsem aeg iseendaga. Kui üleküpsenud vaarikate lõhn enam asu ei anna, siis võid vabalt teha pooletunnise kõrvalepõike võssa. Ja joosta edasi alles siis, kui aru saad, et üksinda tervet metsa nendest tühjaks süüa ei jõua (aga parmud võivad sinu ära süüa küll, vabalt).
Ja pärast tassi tee ja raamatuga rõdule, kuni päike looja läheb või külm hakkab. Mõnus.

kuival

Veega on täielik ikaldus. On ikka frustreeriv küll, kui pärast kahte metsas elatud päeva ei saa omas kodus vanni minna, kuna kraanist ainult niriseb natuke. Ja siis sa pead ootama mitu tundi, lootuses, et ontlikud naaberkodanikud saavad oma aiamaad kastetud ja kobivad magama ning siis on ähmane 50:60 võimalus, et millaski keset ööd ikkagi eraldatakse sulle see vannitäis vett.
Täna kontoris sama jama. Kraanis tuleb vett täiesti ebaregulaarse intervalliga ja umbes klaasitäis korraga. Tüütu...

Prangli

Nädalavahetusel sai Pranglil käidud. Esmamulje oli üsna trööstitu – sadama lähedal olevad majad lagunevad igast otsast, aknad on ära lõhutud ja värv maas. (Hiljem küll selgus, et sellised mahajäetud majad sobivad väga hästi paintballi mängimiseks.) Aga loodus on seal kaunis ning öö jooksul jõime kõik koledad asjad ka ilusaks.

pildid

Gryttjomi pildid on nüüd siin. Miskipärast Flickr tahab neid tagurpidi järjekorras esitada, tegelikult oli ikkagi hüppamine enne ja joomine pärast, mitte vastupidi :)

Gryttjomi memuaarid

Gryttjomist oleme tagasi ja argipäeva naasmine on üsna ränk ja piinarikas tegevus. Möödunud nädala jooksul väljusin täiesti töökorras lennukist keset Rootsi taevast täpselt 20 korda ja 200-ndast lahutab nüüd ainult 10 hüpet. Rootsi keelt oskan nii palju, et tjugo otta tähendab kakskümmend kaheksa. Kuidas tere, head aega, tänan ja palun on, ei tea :)
Arenetud sai kõvasti. Exitid suuremalt jaolt lendasid või peaaegu lendasid :) (5-ne bow oli lemmik) ja ukse taha ronides tunnen ennast nüüd palju kindlamalt. Pärast 3-punktist 9-way’d oli ikka kunn tunne küll ja teine, märkimisväärselt ambitsioonikama plaaniga 9-way läks ka igati asja ette.
Meeldejäävaid hetki oli rohkem kui üles kirjutada jõuaks. Näiteks üks 5-way, kus ERE-ga sattellite’s keskel olime. Ma ei näinud enda kõrgusemõõdikut ja karjusin ”kas sa kella näed?” ERE nägi mu suu liikumist ning noogutas julgustavalt. Pärast maa peal tunnistas, et polnud mitte muhvigi aru saanud, aga oli sel hetkel juba kõigega nõus.
No ja selles suhtes me ei jäänud ka Tumbleweedsile kuidagi alla, et kui neil oli kaameramees kaasas, siis meil oli tiimil oma kokk. Köögitoimkonnas sujus tiimitöö ilusti – Aatomik tegi süüa, MRI ja LRA pesid nõud ja meie ERE-ga juhendasime ja kontrollisime, et kõik oleks tehtud nagu kord ja kohus. Ilus elu, või mis?
Kõige suuremaks ikalduseks võib pidada seda, et tõmmekas läks sõna otseses mõttes ribadeks. Aga noh, see oli ka kellegi tagant tuuri pandud tõmmekas, nii et pole hullu. Korra õnnestus äkilisema avanemise ajal rinnarihmaga (mis suurema osa ajast funktsioneeris kaelarihmana) igavene litakas vastu kõri saada, nii et rääkida, naerda ja neelata oli valus ja tunda annab natuke siiamaani. Ja ühe võileib-exiti ajal sain Aatomiku põlvega vastu hambaid, pärast mida kerkis õhku idee Aatomik anger management’i kursustele saata.

Õhtul saab ehk pilte ka.

Rootsi ootab

Puhkus on nüüd! Nädala lõpp tööl oli paras tõmblemine. Ja tänahommikune plaan käin-korraks-lennuväljal-kama-järel läks sujuvalt üle plaaniks olen-pool-päeva-lennuväljal-ja-pakin-õpilasvarje.
Hetkel ma olen ise kõige uhkem selle üle, et mul õnnestus kogu hüppekama (v.a. kiiver) ühte spordikotti ära mahutada, kusjuures algul tundus, et isegi ainult varju sinna toppimisega on raskusi. Copperfield poleks ka paremini hakkama saanud. Iseasi, kas ma need asjad pärast kotist kätte ka saan. Aga poolt elamist ei tohtivat kaasa vedada.
Next stop – Gryttjom!

ajaloo ilu: kümme aastat tagasi

Lihtne arvutus näitab, et keskkooli lõpetamisest möödus tänavu kümme aastat. Tookord sai seitseteist oldud :)

Jelgavast tagasi

Tallinn-Otepää-Jelgava-Tallinn trip on läbi ja ma hea meelega hoopis läheks praegu magama, aga kes see ikka muljeid üles kirjutab kui ise ei kirjuta, eksole.
Jelgavasse jõudsime laupäeva hommikul parasjagu selleks ajaks, et näha teise tõusu maandumist. Vot see oli tõeliselt kõhe vaatepilt. Umbes 20 tegelast tuli korraga väikesele platsile, õhk oli kuplitest paks ja igaüks ise suunast.
Eieiei, mõtlesin ma. Unustage ära. Mina siia maanduma ei tule. Aga kolmandal tõusul olime kirjas ja varsti karjuti, et adevatsa nada ja saigi siis lennukisse ronitud. Hüppeplaani viimane osa nägi ette, et “1300 break-off ja edasi igaüks päästab ise oma elu”. Mingil määral lohutas teadmine, et tõusul on vähemalt viis inimest, kelle kohta võib kindel olla, et nad sind taevas tapma ei tule. Ma pole kunagi langevarjuga hüppamist kartnud, aga seekord oli tõesti hirm. Kupli all rippusin terve tee pidurites ja lõpuks swoopasin ennast platsi kõrvale mingisse maltsapadrikusse.
Pärast läks natuke paremaks. Õnnestus näha isegi üksikuid padjomme, kus enam-vähem kõik parašütistid enam-vähem samas suunas maandusid. Inimene teatavasti harjub kõigega. Kaasa arvatud sellega, et laiali träkkides võid sa oma õhuruumist avastada mingi võõra tölli lendamas. Ja et lahtise uksega õhku tõusvas lennukis on kiivrid peas ainult eestlastel (no mõnel üksikul tegelasel veel, aga ilmselt lihtsalt selle pärast, et kiivrit polnud kuskile mujale panna). Ja et uksest lähevad välja segamini friiflaierid ja kõhtlendajad, suured ja väikesed grupid. Ja et tõusule minevasse lennukisse võib hüpata kohalik koer. Ja et 4 sekundit tundub olevat ühtlasi nii väikseim kui ka suurim aktsepteeritav vahe gruppide vahel, olenemata nende suurusest. Ja et päeva esimestel tõusudel on lennukis alkoholi tarbimise jääknähtude (mõningatel andmetel ka surnud roti) hais.
Vahepeal üks vene töll üritas mind pakkima õpetada. Õige olevat nii, et esimene tropikimp jookseb diagonaalis teiste alt läbi. Minu hämmeldunud steitmendi “ja nikagda takova ne videla” peale järgnes pikk loeng selle pakkimismooduse eelistest. Naeratasin, noogutasin, teesklesin arusaamist ja pakkisin omamoodi edasi.
Kell 4.20 öösel ilge müra peale ärgates tundus, nagu oleksime telgi kogemata keset krossirada või midagi pannud, kuna üks (ilmselt mitte kõige selgem) tegelane otsustas veits rallit sõita. Tegemist oli ilmselt mingi isikliku elu draamaga, sest üritust saatis vali venekeelne sõim. Ja läti konnad ruigasid öö otsa uskumatult valju häälega, nii et metsa pissile minna oli päris jube.
Üldiselt tundus, et teatud osa sealsest kontingendist tegutseb vastavalt selle mehe särgil kirjas olevale instruktsioonile.

Aga kui nüüd jäi mulje, et kõik oli ilgelt halvasti, siis tegelikult ei olnud :) Oli 4 päeva jagu kvaliteetaega. Grillimist ja chillimist Otepääl koos kohalike vaatamisväärsuste külastamisega, filmivaatamist (ma küll pooled magasin maha), ööülikooli kuulamist, sinist taevast ja lendamist, parasemude pajatusi ja mida kõike veel. No ja täpsusmaandumine sai ka lõpuks redelisse kirja, nii et nüüd pabereid vormistama ja varsti on ehk B kat käes.

Pildid on siin.

selline päev

Ei no ikka erikuradi chill on argipäeva hommikul autosse istuda ja kurss Kuusikule võtta. Imeilus ilm ja imeilus Eestimaa.
2 hüpet sai kirja – issand ja riggerid olgu kiidetud, Sabre 170-ga. Mulle hakkas juba tunduma, et mida rohkem ma Clipperiga hüppan, seda hullemaks maandumised lähevad. Sabrega oli kõik väga broo.
Esimesel 3-way’l oli kõik peale exiti päris ilus ja paras ports punkte tuli sealt ka. See-eest 4-way oli... kõike muud kui 4-way. Exit lagunes laiali ja meie tükk hakkas kergelt keerlema. Ma olin jummala veendunud, et seda põhjustab mõni minu ripakile jäänud jäse, ja üritasin väga sihikindlalt keerlemist pidama saada. Sain hoopis krambi jalga ja natuke aega oli väga ilge olla. Pärast Tuuker arvas, et äkki lihtsalt Norman üritas näoga teiste poole keerata :) Midagi adekvaatset sealt igatahes ei tulnud.
Küll aga on see viimane hüpe tähelepanuväärne selle poolest, et selle ajal sain ma teist korda tädiks. Mitte et see otseselt hüppega seotud oleks, aga fakt jääb faktiks. Kuigi peab ütlema, et “tädi” on üks jõledamaid sõnu üldse ja ma plaanin selle kasutamise oma nimega ühes lauses rangelt ära keelata.


Tuuker coachib


Kuulsusejanus Mambur läks tandempatsiendiga metsa maanduma

lendasime

Ei saa kuidagi nädalavahetuse lainelt ära, no ei saa noh. Ilus oli. Ja isegi selle päikesepõletuse vastu pole mul eriti midagi, sest nii ei saa vähemalt hetkekski ära unustada, et väljas suur suvi on :)
Laupäeval sai siis lõpuks 4 km hooaeg avatud. Esimene hüpe kulus põhiliselt lendamise meeldetuletamise ja uue tunke lennuomaduste testimise peale ning kujunes üsna ebastabiilseks. Pühapäevasel WSA 100.-ndal hüppel oli asi juba enam-vähem kontrolli all ning olin ka esimene, kes FS-suidiga kiire mehe kätte sai. Nii et kannatab lennata heasti. Juubilaril sain ka korra käpast kinni, enne kui taevalaotusest parasemusid selga sadama hakkas :)
Puhkuse avaldusel on ülemuse allkiri all, üks päev veel tööl ja siis viis päeva maa ja taeva vahel.

@ von krahl. ammu.

ajahäda

Viimasel ajal on pidevalt ajahäda.
Homme (ei, tegelt täna) õhtul tantsime tšikkidega Von Krahlis flamencot jälle. Seekord colombianas, tangos ja üks sevillanase variatsioon. Proov algab poole viiest, aga mina istun sel ajal tööl koosolekul ja olen asjalik. Tipptunnil Mõigust kesklinna sõita saab tore olema. Peaks vist Ülemiste ristmikul ummikus istumise aja kuidagi kasulikult sisustama, näiteks soengu tegemise ja riiete vahetamisega. Hmm.
Samal ajal tahaks ühtlasi olla näiteks Kuusiku lennuväljal või Järvakandis Rabarockil, aga selle kutse andsin juba ära. Prioriteedid, noh. Järgmiseks nädalaks saan ehk mõned päevad puhkust ja siis on juba hoopis teised prioriteedid.
Uudiste rubriigist veel nii palju, et mul on nüüd uus väga timm hüppetunke. Nädalavahetusel tulen sellega lennuväljale poosetama ka.