paraad

Pildid

krt küll

Ma olen ikka täiesti masendav sahmerdis. Aru ma ei saa, kuidas teised inimesed oma eludega hakkama saavad ja mina ei saa. Puhkuseni on nädal aega ja kõik asjad on üle pea kasvanud.
Eelmisel nädalal sain meili. „I wish to make a trip to Tallinn, would the 4th of July be a good time for you?”
Ja mina? Kas ma vastasin „Unfortunately I am on a vacation from the 2nd till the 15th of July, can we postpone the meeting?”
Ei! Ei vastanud!!!
Ma vastasin hoopis „4th of July is great, I’ll look forward to seeing you!”
Miks, miks, küsin ma endalt nüüd?

Ühesõnaga, varju osas on kokkulepe olemas. Puhkuseavaldus on antud. Autos on koht reserveeritud. Kui nüüd kuidagi veel selle meetingu saaks ära canceldatud, siis oleks Gryttjömisse minek.

do we have to go to the bushes AGAIN?

Ma olen natuke vintis praegu. Ja Blogger on jälle rootsikeelne.
Ma olen kella 4.30-st saadik üleval olnud. Asjalik olnud ja kohvi joonud (sest see tundus olevat ainus võimalus silmi lahti hoida). Ma olen orienteerunud mööda metsa kompassiga, mida ma kasutada ei oska ja raadiosaatjaga, mis ei tööta. (Ja rootslastega, kes unustasid aeg-ajalt inglise keele rääkimise ära.) Ma olen tantsinud charlestoni ja võitnud selle eest auhinna.
Ahjaa, ja ma elan lossis. Ühes ilusas lossis.
Negatiivse poole peale jääb ainult paistes ja valutav jalg. Mingi elajas hammustas mind juba pühapäeval lennuväljal ilmselt. Charlestoni tantsida veel kannatas, aga olukord eskaleerub tasakesi ja praegu hüppan ühe jala peal.
Näis, mis homne päev toob.

nädalavahetus

Kolm ilusat hüppepäeva on selja taga ja võib öelda, et elämä on ikka täitsa laiffi kohe. Kõik puha fun jump'id, ei mingit veri-ninast-välja ponnistamist ja sellise palavaga see sobis hästi. Redelisse saan lõpuks IAD-allkirja küsida. (Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii hullu valearvestuse maandumisel tegin - krt keegi ei võinud meelde tuletada ka, et Manta vastu tuult ei liigu eksole :) Sain siis lonkida kõrges heinas jupp aega.)
Pühapäevased kaks hüpet KKN-iga olid pesueht näide sellest, kuidas toimub progress. Esimesel hüppel läks kõik nihu, kõrguste vahed ja rock'n'roll. Teisele hüppele sama plaaniga, aga sai targemad oldud ja plaan töötas täpselt nii nagu pidi. Selline asi teeb rõõmu!
Ja domik, muide, on väga timm koht elamiseks. Istud hommikul oma pudrukausiga õues ja kuulad kuidas kägu kukub :)
Nüüd 3 tundi magamisaega ja siis kolmeks päevaks Stockholmi.

olen wuffo olnud

Reedel tegin tööd kella 23-ni õhtul. Laupäeval käisin ja vaatasin, mis moes on (vastus: surnud luiged ja full-face kiivrid). Pühapäev algas tantsutunniga - nüüd nii ongi, trenn iga päev ja neljapäeval lõpetame Von Krahlis hooaja. Tangos tuleb juba rõõmuga ja hingest, fandangos kastanjettidega tahab veel natuke harjutamist. Ja guajiras - guajiras on ainus tants, kus ma siiamaani mõttes takti kaasa loen. Keeruline ja ebaloogiline. Aga ma oskan brainlockimist juba päris hästi varjata :)

la noche flamenca

Aga mina ei oska ikka korralikult kastanjette mängida. Seega ma ilmselt üritan lihtsalt ilus olla lava peal ja simuleerida lootuses, et teised mängivad ja minu vusserdamine ei riiva kõrva :) Teine variant oleks kodus harjutada, aga naabritest on kahju.

tagasi

Kui selgus kahe tunni vaba aja olemasolu ürituste vahel, hakkasid tibid kohe sädistama, et no kas läheme nüüd shoppama või. Läheme me jee, mõtlesin mina, raputasin nad kannult, võtsin fotoka ja kaardi ja panin putku.
Võõrastes linnades on väga chill üksi ringi kolada. Olla täiesti anonüümne, minna sinna kuhu jalad kannavad, istuda välikohvikus pärastlõunase päikese käes ja omi mõtteid mõelda...

stockholm

Stockholmis on külmemat sorti ilm ja vihma sajab. Ja blogger on rootsikeelne :)
Mina jõin just superhäid kokteile koos indialase, barbadoslase (kas siuke sõna on olemas?), filipiinlase, venelase ja karja eurooplastega. Pärast kolmandat kokteili adusin, et ma indialase jutust enam eriti hästi aru ei saa (aktsent oli noh!) ja tulin tulema enne kui ta aru sai, et ma aru ei saa. (Vist.)
Nüüd ma teen veel tööd natuke.

nv update

Pärast reedeõhtust tuuletunneli videote vaatamist sai laupäeval projektiks number üks õppida mantist lendama. See muide pole üldse lihtne, kui oled 200 hüpet teistmoodi teinud ning pole harjunud keha asendi peale mõtlema. Raske ka ei ole, aga lihtsalt vaja kogu aeg meeles pidada.
Exitid on jätkuvalt võileivad. Eilne kolmas katse, kus mina olin front floater, juba peaaegu lendas. See-eest päeva esimesel üritusel crashisin näoli CV ranitsasse. Nüüd on nina paistes ja sinine, käisin täna jumestuskreemi ostmas :)
Huvitav fenomen, et pärast hüppepäeva tekivad alati gripi võtmise kohtade juurde sinikad. Isegi siis, kui no contact asju lennata.
Täna sai avatud kodune grill & chill hooaeg. Mõnus!
Homme Stockholmi, neljapäeval tagasi.

Kopenhagen õitseb

kahe tunni pärast...

... heliseb äratuskell ja ma pean hakkama asju pakkima... aga und ei ole. Ööinimene. Eks homme kirun ennast, kui õhtusöögilauas silmad kinni hakkavad vajuma.
Nädalavahetusel sai lennatud. Ja ära lennatud :) No ma ei tea, mis nipiga teie seal astme peal sabapoolses otsas püsite. Ma hoidsin küll omast arust küünte ja hammastega lennuki küljest kinni... aga tuul nügis ja nügis ja ühtäkki lõppes aste otsa. Lahkumine oli ebaväärikas :) Aga nii ma seda asja ei jäta!
CV kakssadavei oli puhas fun. Mulle kohe hullusti meeldib speedstar'e lennata.
Mõned hetked hämmeldust, leides ennast ühel hüppel pärast avamist jõe kohalt, mets ümberringi. Followed by sportlik jalgsimatk.
Üks suur ehmatus laupäeva viimase tõusu maandumisi vaadates. Ärgu enam tehtagu!
Ja mul on hea meel, et ma ei lasknud ennast veenda svx-i stiletsiga lennukisse ronima. Kui sisetunne ütleb ei, siis ongi ei.

pikk nädalavahetus

Laupäev oli see päev, kui ma esimest korda elus keeldusin lennukisse ronimast selle pärast, et sigakülm oli. Hoolimata sellest, et viis kihti riideid oli seljas. Huvitav kas minust on vana kala saanud või :)
Pühapäeval sõitsin Kuusikule ja tunnike hiljem sama targalt tagasi, sest 8 inimesega lennukit ei täida. Paraku mu enda laupäevane reeturlikkus võtab mult õigustuse siin sel teemal pikemalt tänitada.
Esmaspäeval sai Hollywoodis ekstreempidu väisatud. Ma ikka salaja lootsin öösel tänavatel neid kurikuulsaid mässulisi ka näha (elama peab ju ohtlikult), aga null inimest oli väljas. Volbriöö veel ka, eksole. Korra küll sõitis üks auto mööda Pärnu maanteed, keegi tshikk poolest saadik aknast väljas ja kiljus heleda häälega ”Eesti! Eesti!” Siis ronis autosse tagasi. Kedagi ei kottind.
Teisipäeva hommikul avanes surnuaial sama imelik pilt – ei olnud inimesi! Venelaste komme 1. mail oma lähedaste haudadel piknikku pidamas käia on mulle alati kummaline tundunud, aga tänavune inimtühjus oli veel kummalisem... Kuiva seaduse mõju?

šeigivad

Eesti baarmenide meistrikad olid eile. Oi mulle meeldivad need värvilised kokteilid :) Enne show vooru kahjuks kooles fotoka aku ära, nii et seda te siin ei näe, kuidas trikimees šeikerist porgandid välja võlus ja pudelid lendasid. Põhiline, et kildu saaks, nagu asjaosalised ise kinnitasid.

wine mess

Ei, pealkirjas ei ole viga - nädalavahetusel toimunud veinimess sai meie rahvusvahelises ettevõttes endale kiiresti kakskeelse tööpealkirja :) Sai jälle tarka juttu kuulatud ja aetud (sekka muidugi lolli ka).
Aga pildil olev kork esindab ühte kahest veinist, mida ma lihtsalt ei raatsinud välja sülitada.

vabalangemineeeee.....!!!

Kui mult täna hommikul küsiti “mis plaanid sul siis selleks nädalaks on”, oli pea täiesti tühi. Vaatasin ruttu eelmise nädala meilid üle, et meelde tuletada, mis elu ma enne nädalavahetust elasin. Raske on maa peale tagasi tulla!
Laupäeval sai lennatud viieseid ja kuueseid speedstar’e. Mu FS-suit ruulib! Millaski väitsin siinsamas blogi veergudel, et ikka inimene lendab, mitte suit. A vat enam ma ei ole kindel, nüüd vist lendab just suit ja mina tolknen lihtsalt seal sees kaasas nagu. Nii hea on lennata! Ei olnud mingit erilist pingutust vaja, et kaugel allpool olevale baasile järgi jõuda ja esimesena dokata, ehkki viimasena väljas. Samas kujundist allapoole ei sattunud mitte üks kord. Pidurdamise ajastust tuleb küll veits timmida, otsemini peab ka kohale saama.
Pühapäev algas päris okei kuusveiga, aga kole maandumine nullis positiivse emotsiooni. Võib vist öelda, et see oli mu läbi aegade teisena kõige hullem maandumine (esimene oli kunagi ammu Ämari betooni). Suht madalal langetatud otsus kurssi igaks juhuks sutsu vasakule tõmmata (aga tõesti ainult sutsu) päädis ootamatult kiire maapinna lähenemise ja ehmatusest tingitud fleerimispuudulikkusega. Paha tunne näris ja näris kuni ajas mu päeva viimasele tõusule ja siis oli kõik jälle okei.

kalleim riietusese minu garderoobis

Ma pole kunagi aru saanud naistest, keda teevad õnnelikuks naaritsakasukad ja muu selline kraam, aga üks hästi istuv custom-made FS-suit toob naeratuse näole küll :) Kui lendab sama hästi kui välja näeb ning õhus laiali ei lagune, siis Tony saab andeks need 40 ekstra taala.
Nüüd on hädasti vaja sobilikke tingimusi toote testimiseks.

euroopaliku paljunemise müsteerium

Üks väljamaistest koostööpartneritest, kellega ma tihedalt suhtlen, oli juba mõnda aega väga rase. Aga ta ei plaaninud ei enne ega pärast sünnitust puhkusele jääda. Nii pidavat euroopalik olema.
Täna selgus, et ta on vahepeal emaks saanud. Samas on ta iga jumala päev mulle tööalaseid meile saatnud ja vägagi kindlakäeliselt protsesse ohjanud.
Ma nüüd mõistatan, millal ta sünnitamiseks aja leidis. Kindel on see, et ta ei lahkunud arvuti tagant. Küllap siis oli kalendris koosolekute vahele üks pooltunnike planeeritud.

õitsevad

Krookused õitsevad! Ja naabri tiibeti mastiffidel on üheksa kutsikat. Üheksa väikest piimalõhnalist koeratitte, kes vaikse vigisemise saatel mööda oma aedikut ringi paterdavad ja aeg-ajalt kummuli kukuvad :)

versace

Apple Martini ja Pierre'i trühvlid

Vähe sellest, et elu on ilus – ta ka maitseb hästi :) Ja reedese EPL-i vahel olevas Veinilehes on kaks minu kirjutist, ehkki küll nuditud kujul ja kaugeltki mitte nii ilusad kui minu originaalid :)

Neljapäeval kell 12.45 astusin silmakliiniku uksest sisse ja kaks tundi hiljem käsikaudu kobades välja (sest silmad jooksid ämbrite kaupa vett ja ma ei julgenud neid igaks juhuks lahti hoida eriti, aga samas ka mitte kinni panna :)). Reede hommikul järelkontrollis diagnoositi mul 100% nägemine. Nüüd on 3 päeva opist möödas ja... vot hõiskan jah enne õhtut!
Ma tahan öelda, et kui te mind näiteks liikluses autoroolis kohtate, siis hoidke parem heaga eemale. Sest ma vahin ringi kogu aeg! Ma näen tänavasilte mitme uulitsa kaugusel ja outdoor reklaamide kõige peenemaid kirju.
Täna nägin metsas pasknääri. Mitte “mingit lindu”, vaid krdi pasknääri! Ma vaatasin talle otsa ja nägin, et ta on pasknäär, noh!
Ma näen asju, mida ma pole 20 aastat näinud! Õhtul on imelik nii hea nägemisega magama minna :) Ja mõnikord ma ikka haaran automaatselt prillide järgi.

See kevad tuleb teisiti. Elu on vaatamist väärt!

nagu orav rattas

Ikka on kiire-kiire-kiire. Ei jõudnud see nv finski domikusse, ei jõua ka järgmisel. Järgmisel nädalavahetusel tuleb vist üldse nii päeval kui ööl töökohustusi täita.
Reedel pani meilboksist leitud reservation mind üheselt fakti ette, et maikuus oma sünnipäeval olen üksinda Kopenhaagenis. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga naljakas ikkagi, et keegi polnud ette hoiatanud. Ja arusaamatu, sest tegelt on destination hoopis Stockholm. Möh.
Aga neljapäeval ma tööd ei tee. Lähen hoopis noa alla. Või noh, laseri alla tegelikult. Hirmu veel ei ole, aga hiljemalt eelmiseks õhtuks kindlasti tuleb. Ma pärast kirjutan teile, mis tunne on olla nägija :)

kevad!

Ega hea tuju ei eeldagi suurt muud kui sinist taevast ja kevade lõhna ja pajutudusid ja teadmist, et varsti-varsti…
(Ja teadmist, et selle eelmise lause võiks ma lõpetada vähemalt kümnel erineval moel.)

Täna luurasin roostikus parte. Ma tahaks siinkohal öelda, et part kui nähtus on tänu linnapartidele kõvasti devalveerunud. Metsapart on ikka metsapart.

reaktsioone Elaki naistekalendrile

Meeskolleeg vaatab Elaki naistekalendrit.
Tema: They are all skydivers?
Mina: Yes.
Tema (jääb maikuud vaatama): Tal on ilus… (näitab näpuga) how do you call it in Estonian?
Mina: Tagumik?
Tema: Exactly! (hääldab püüdlikult) Tal on ilus tagumik!

Sama kolleeg, paar päeva hiljem.
Tema: So, where can I buy this calendar?
Mina: I’m not sure. I think these are sold out.
Tema (lehitseb, jääb septembri juurde pidama): I really like her… (emotsionaalselt) but she looks as if she has had such a hard life!
Mina: I think she is OK now.
Tema: Are you sure? I mean… just look at her!!!

Teine meeskolleeg:
Tema: Kle kas sul kalendrit on vaja?
Mina: Ei, mul on kalender.
Tema (vaatab): Ohhhoooo...!!! Ma ei teadnudki, et sulle naised meeldivad.
Mina: Aa.
Tema (lehitseb kalendrit)
Mina: Nad on kõik langevarjurid.
Tema: Oi, sa oled juuni! Juuni on minu kuu. Ma märgin siia oma sünnipäeva ära.
Mina: Ei sodi mu kalendrit!
Tema: Ma kirjutan hästi väik...
Mina: Ei sodi!!!
Tema (loobub, lehitseb edasi): Ja sa tunned neid kõiki?
Mina: Jaa.
Tema: Kas te mõnikord mingeid pidusid ka peate?
Mina: Jaa.
Tema: Kutsu siis mind ka järgmine kord, onju?
Mina: Okei siis.

may the force be with you

Eile vaidlesin tükk aega inimestega, et on neljapäev, mitte reede. Ma olin selles jumala kindel. Ilmselt oleksin täna hommikul tööle ka läinud, kui mind poleks siiski ümber veendud.
Esmaspäev lõppes kontoris kell 23.30. (Miks, miks ma jätan olulised asjad alati viimasele minutile?) Siis koju asju pakkima, magamiseks jäi täpselt poolteist tundi ja und ei tulnud, sest äratuskell (back-up moblaäratusele, õigustatud) tiksus. Kell 3.00 üles ja Oslo poole teele. (Ma polnud isegi kolleegi presentatsioonist virutatud slaide läbi lugenud, enne kui nendega peale lendasin.) Õhtusöögi ajaks olin enam-vähem 40 tundi jutti üleval olnud (kui see poolteist tundi vahepeal välja arvata) ja kui vein ka lauda toodi, oli nägemist…
Teisel päeval oli ette nähtud Argentiina veinide degusteerimine enne lõunasööki. Neid oli tükki viiskümmend erinevat, ära maitsta jõudsime 33. Krt ma olen ikka nõrk sellise tempo jaoks :)
Norrakad on hästi sõbralik ja tore rahvas. Ja nad söövad kohutavates kogustes saia. Kontorilõuna nägi välja nii, et lõigati endale mitu hiiglaslikku viilu saia ja pandi sinna peale asju. Kohvipausi ajaks (ca tund-poolteist pärast lõunat) toodi kausitäis (jällegi hiiglaslikke) kukleid maasikamoosi ja mingi pruuni karamellimaitselise juustuga. Ja nii edasi. Piiratud valimi põhjal läbi viidud vaatlus andis tulemuseks, et keskmine norra naine on keskmisest eesti naisest vähemalt 50% suurem. Pärast lennujaamas söögikohta otsides tuli kurja vaeva näha, et leida mingit toitu, mis ei koosneks saiast.
Neljapäeval tagasi kodukontoris. Eksülemus helistas – kujundaja gripis, karauul, tule aita. Läksin, aitasin.
Reedest ma ei mäleta eriti midagi.
Täna on plaanis veel asju kirjutada (ei, mitte ainult blogi :)) ja tõlkida. Ja mõelda. Ja lugeda, kui aega jääb.

Aga ma olen õigel teel. Ja rahul ja motiveeritud ja ma tean, mida ma tahan. Vahelduseks. Enamuse ajast :)

langesin tsüklisse

Eile langesin üle hulga aja tsüklisse jälle. Rohkem kui aasta aega olen suutnud ennast nädalavahetustel kontorist eemale hoida, aga nüüd siis murdusin. Murphy (noh see, kellel seadus on) küll üritas mu teele takistusi veeretada, värvates enda käsilaseks koristajatädi, kes mulle kontori välisukse võtme asemel oma harjakapi ukse võtme jättis. Selle ma avastasin siis, kui olin ukse reede õhtul oma selja taga lukku tõmmanud. Mis tähendas, et tuli hilisel õhtutunnil Jürri töökaaslase juurde võtme järgi sõita ja siis Murphy straikis uuesti, tühjendades mu telefoni aku just hetkel, kui olin suutnud ära eksida. Jõudsin veel vuristada “mul-saab-aku-kohe-tühjaks-ma-olen-ühe-suure-prügikasti-juures” ja õnneks töökaaslane võttis vaevaks mind otsida Jüri aleviku prügikaste mööda. Ja laupäev kujunes produktiivseks.
Tony Suits võttis mu krediitkaardilt 43 dollarit rohkem kui order confirmationi järgi ette nähtud ja küsimise peale vastas, et online order formi peal neil ongi valed hinnad ja Florida sales tax’i pean nagunii maksma. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud, eksole. A kui suit hästi lendab, siis olgu pealegi. Vaatame seda asja veel.

hing käis rändamas jälle

Täna öösel olin kuskil USA-s, in the middle of nowhere, nii kaugele kui silm ulatus oli igal pool siuke rohune tasandik ja eemalt paistsid mäed. Lennuk oli suur ja militaarse väljanägemisega, aga võttis miskipärast ainult 4 inimest peale. Ruumi oli maa ja ilm. Välja mindi tagaluugist, aga sinna saba alla oli mingi kummaline metallsõrestik ehitatud. Tõusu pealik (kes oli ühtlasi ka teine piloot) ütles, et hüpata ei tohi, vaid tuleb ennast kõigepealt metalltoru külge rippu lasta ja kui tema lubab, siis käed lahti. (Sest väidetavalt olevat mitu inimest hüpates oma pead lõhki löönud vastu seda sõrestikku.) Ma veel mõtlesin, et krt kinnastega on ju libe, aga mis ta mulle ikka teha saab kui ma sealt enne “Go!”-d minema lendan.
Kaks kuud veel vastu pidada.

valimisreklaam

Päike oli juba looja läinud, kui ma Ülemiste parklast välja keerasin ning seetõttu ei märganud kohe kojameeste vahele torgatud paberilipakat. Lähemal vaatlusel selgus, et kellegi virgad käed olid sinna toppinud Taavi Veskimäe valimisreklaami. Taavi vimples ja plagises seal siis terve tee, võigas külmunud naeratus näole tardunud, kuni leidis oma kurva lõpu Järve Statoili prügikastis.
Aga ahju köeti meie majas viimati Savisaarega (Keskerakonna valimisplatvormi suurim pluss on kahtlemata see, et vähemalt antud eksemplar ei olnud kriitpaberil). Kommarid ahju, noh.

reedest saab kohe laupäev

Just äsja ületas pahameel laiskuse ja ma tegin endale yahoo accounti, sest mail ee ee aadressile listimailid lihtsalt ei jõua mõnikord. Mula jõuab, aga info valikuliselt. Nüüd saan vähemalt arhiivi tshekkamas käia kui infosulus tunnen end olevat.
Muidu ma tahtsin kirjutada lingvistilist laadi probleemidest oma elus. Väga iseäralik on suhelda rootslasega, kes räägib natuke eesti keelt. Igapäevane meilivahetus tööl käib eesti ja inglise keeles. Koosolekud soome ja inglise keeles. Kontori koristajaga saab asju ajada ainult vene keeles (lause “ma panen ise uksed lukku” on tema jaoks liiga kõrge pilotaazh). Ja kui siis see eelpool nimetatud ingliskeelne rootslane ütleb midagi eesti keeles, tekib mul täielik brainlock. Pilt ja heli ei lähe kokku noh. Päeva lõpuks ma ei saa enam aru, mis keeles ma mõtlen.
Aga see ei olnud kaugeltki mitte kaeblemisena mõeldud, sest tegelikult mulle muutused meeldivad ja viimase kahe kuu jooksul ma olen nii palju uusi asju õppinud, et lausa lust. Hiljuti enda aadressil kõlanud ja ilmselt motiveerivana mõeldud repliigi “sky is the limit” peale vastasin endamisi “on ta jee”. Lepime selles asjas parem kohe kokku, et taeval pole piiridega mingit pistmist.

lumi

Täna hommikul oli tuba päikest täis. Panin ennast riidesse nagu polaar-uurija, läksin metsa ja sumpasin ligemale kaks tundi kohati põlvini ulatuvas lumes. Kodu pool polnud õieti suusaradugi sisse sõidetud, nii ilus ja valge ja värske oli see öösel sadanud lumi.
Ma jätkuvalt ei tunne mingit tahtmist liituda iga-aastase üldrahvaliku virinakooriga teemal “talv tuli jälle ootamatult”. Isegi hommikuti tööteele jäävates ummikutes istudes ei tule mul pähe tunda pahameelt korralikult lahti lükkamata tänavate pärast. Ma naudin neid :) Ja kas te teate, kui ilus on selge ilmaga taevas Ülemiste juurest lennujaama poole sõites nii natuke enne kella üheksat hommikul?

kultuurirubriigist

Õnnestus mul ka nüüd ära näha see kuulus Ürgmees. Ribadeks pidin naerma ennast! Ma küll kategooriliselt keeldun samastumast seal välja pakutud naise stereotüübiga, aga näiteks väitele „naistega on raske vaielda, sest loogika neid ei piira” võin küll kahe käega alla kirjutada :) Ja osad stseenid olid täiesti 1:1-le minu lapsevanema pealt maha kirjutatud, ausõna! Mu lemmik oli see koht, et mehed räägivad keskmiselt 2000 sõna päevas ja naised 7000, nii et kui mees õhtul väsinuna töölt tuleb, siis on ta oma 2000 sõna ära rääkinud, aga naisel on 5000 veel alles... Valus!

:)

Täna tuli üle pika aja päike pilve tagant välja. Ikka kohe välja-välja :) Keskendumisvõime läks hoobilt kadunud asjade nimekirja - kui keegi ta leiab, andke teada!

lühidalt

* “Thank you for a nice meeting in Tallinn. I’m still confused but on a higher level.” Sellise maili sain oma uuelt ülemuselt. Nojah, that makes two of us.
* Mis koolitusel sina viimati käisid? Mul oli reedel “Responsible drinking”.
* Laupäeval lugesin selle läbi (jõuluvana tõi) ja alustasin seda. Hirm ennast lolliks teha on edasiviiv jõud, et te teaksite.
* Kuusiku saunamajake läheb aina ilusamaks. Kui veel 2 nädalat tagasi oli selline, siis täna on juba selline. (On jah niru pilt, aga fotokas kooles ära.)
* Krantsi kõrtsis sain köha. Enne polnud midagi häda ja nüüd ainult kähisen. No nii kiiresti ei saa ju külmetada? Isegi minusugused külmavaresed? Onju???

virin

Alanud aasta ei ole minu vastu hea olnud siiamaani.
Esimene lonks hommikul kontoris kiiruga tehtud kakaod maitses nagu kaks nädalat hallitanud glögi. Sherlock minus tahtis jõuda probleemi juurteni ning pärast lühikest juurdlust leidsin veekeedu kannust... jah, ära arvasite, seal kaks nädalat seisnud ja hallitanud glögi. Palju õnne mulle.
Mailboxist vahtis vastu ridamisi kirju svenssonitelt, kes nõudsid umbes viit miljonit erinevat raportit umbes kuuel triljonil erineval teemal. Ma ei suuda ikka otsustada, kas palvele “please send your comments for november” võiks vastata lihtsalt “it was fine, thanks” või eeldatakse vastuseks nii umbes 20-leheküljelist Exceli tabelit? (Mida mul mõistagi pole ja mida ma teha ei oska.) Aga no vähemalt ühe raporti sain täna valmis kirjutatud. Jee.
Lisaks kõigele muule tuleb pool kontorit ühest maja otsast teise kolida. Tellitud prahikonteiner täitus esimese tunniga ja töö jäi seisma. Homseks sai paar konteinerit juurde tellitud.
Nüüd istun südaöösel kodus arvuti taga ja adminnin kuradi kodulehte, sest tööl pole kuradi aega seda kuradi teha.
Ainus hea asi on see, et uue auto võtmed sain täna kätte. Pesin enda vana punase ilusti puhtaks ja konserveerin ta mõneks ajaks garaazhi. Eks siis näib, mis tast hiljem saab.
Jajah, head uut aastat teilegi.

teeme kokkuvõtteid ka vä?

No praegu ma näiteks olen uhke selle üle, et koristasin oma kapid ära. Muidu ma teen seda hästi harva ja üritan omada võimalikult vähe asju. Et ei peaks koristama, noh.
Tegelikult plaanid olid hoopis suuremad – sahtlid ka ära koristada ja paberimajandus sorteerida-arhiveerida, 2006 fotod plaadile kirjutada, 2 ja poole aasta taguse Itaalia reisi pildid ära teha ja albumisse panna, veel igasugused muud paberkujul pildid sorteerida jne jne... Ikkagi kümme päeva puhkust. Ja kinos tahtsin käia ja veel sada asja. Aga no las olla.
2006 oli üldiselt igati okei aasta. Kõige suuremad muutused olid töörindel – aasta alguses vahetasin töökohta (ja tegevusvaldkonda). Kuu aja eest ei teadnud, kas mul jõuludeks üldse enam töökohta on. Nädal aega tagasi kirjutasin alla uuele töölepingule – anti ametikõrgendust, natuke palka juurde ja uuest aastast ähvardatakse veel ametiautoga ka. Nojah, okei siis, ütlesin natuke hämmeldunult. Aasta algus ei saa lihtne olema kuna olen üsna clueless hetkel oma tulevaste ülesannete osas, +46 algavatelt numbritelt tulevate kõnede vastu on juba allergia välja arenenud igatahes. Illusioone ei loo. Aga üldiselt ma olen täheldanud, et kõige rohkem olen endaga rahul just siis, kui saan ennast rihmaks töötada – vähene vastutus teeb laisaks ja mugavaks. Mul peab ikka nii olema, et ise otsustan, ise teen, ise vastutan. Ise-ise-ise :) Nüüd loodetavasti nii ongi. Kui kauaks, ei tea.
Langevarjumise-aasta oli nii ja naa. Ütleme, et kui Gryttjömi poleks olnud, siis pigem naa. Aga õnneks Gryttjöm oli ja Brita pealt sain ka esimese hüppe ära teha. Hooaja jooksul kokku 54 hüpet (neist umbes pooled väljaspool Eestit), hüppenumber kokku 202. Järgmine aasta muidugi tahaks rohkem ja oma kama tahaks ka, aga... noh jah, eks paistab. Ahjaa, mul seisab veel eelmisest hooajast FS3 rändkarikas kapi peal – tulge võtke järgmine aasta ära kui julgete :)
No ja kõiki neid aasta jooksul kogetud häid emotsioone ja elamusi enivei ei mahu siia kirja panema ja ei taha ka – neid on ikka palju. Palju-palju.

häid pühi!

Brita liigud

Päike oli hakanud looja minema, kui täna hommikusöögi lõpetasin. Nii et pikka juttu ei tule, las pildid räägivad iseenda eest :)

Riia

Ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et Riia on ilus linn. Mööda tuledesäras vanalinna hulkumine tekitas viimaks ka jõulutunde.

96

Reedel oli Rahumäe Põhikooli 96. aastapäev ja vilistlaste vastuvõtt. Kunagine klassijuhataja oli meie klassist kuuele inimesele kutsed sebinud ja nii otsustasimegi siis kollektiivselt kohale ronida. Ei olnud pärast ümberehitust kooli sattunud ka.
Tegelikult esimeses klassis käisime Valdeku tänaval vene koolis. Sest kellegi kuri käsi oli meie oma kooli maha põletanud. (Esimene venekeelne lause, mille ema õpetas, oli “ja ne ponimaju, ja estonka”. Noh et kui vene lapsed rääkima tulevad. Kahetsusega tuleb tunnistada, et mu vene keele oskus pole ka praegu suurt paremal tasemel.) Teisest üheksanda klassini siis juba Rahumäel.
Alguses oli natuke niisama chillimist ja siis selline pidulikumat sorti kõnede ja lavaliste etteastetega värk. Peab tunnistama, et selle viimase pointi mõistmiseks oleks vist vaja olnud veidi kirkamat kriiti kui mina, aga väga kunstiline oli küll. Iseenesest on lahe, et lastel tänapäeval sellised võimalused on ja praeguse direktori eestvedamisel on ikka tõsine progress toimunud koolis. Sõna võtsid paralleelklassi Jüri (üldsusele rohkem tuntud kui härra linnapea), härra välisminister ja härra Nõmme linnaosa vanem. Too viimane oli ikka päris jobu, keskendudes oma kõnes põhiliselt vaibale, mille linnaosa valitsus oma uskumatus suuremeelsuses oli otsustanud koolile kinkida.
Pärast tegi klassijuhataja meile ekskursiooni. Uus õpetajate tuba nägi välja nagu europarlamendi nõupidamiste ruum või midagi ja üldse oli kõik ikka väga edev. Istusime siis veel oma vanas klassis ja meenutasime oma esimesi märkusi, esimesi kolmesid ja mida iganes. (Ma sain oma esimese kolme tööõpetuses ühe paberist kokku kleebitud palli eest, mis oli liimiseid näpujälgi täis :)) Õhtu lõpetuseks tordi söömine peosaaliks maskeeritud sööklas, kus õpsid mingi hirmsa bändi saatel rokkisid nagu vanad peoloomad.
Aga õpetajad on ikka täitsa hämmastavad tegelased. See meie oma õpetas meid esimesest kolmanda klassini – ligemale 20 aastat tagasi. Siiamaani ajab emaga juttu kui turul kokku sattuvad. Ja häälest tundsin ta kohe ära, kui helistas. Meie esimest koolipäeva mäletas ka. Selliseid võiks rohkem olla.

hakkab pihta

Selles võib vist süüdistada nädalavahetusel SMS-listi vahendusel saadud sõnumeid.
Lennukist välja hüpates taipasin järsku, et mul pole halli aimugi, kus (loe: mille kohal) ma välja hüppasin. Et nagu mis lennuväli või nii. Mäletan, et träkkisin mööda sellest kaotsi läinud dirizhaablist ja mõtlesin, et vist kuskil Järvamaa kandis siis? All oli mingi võõras võsane karjamaa, sain jalad maha vahetult enne metsa. Siis märkasin põõsas sinist valge kirjaga silti „NURMSI 3 km”. Õnneks äratuskell päästis mu selle maa maha kõmpimisest :)

segased ajad

Viimane nädal tõi ühe ootamatuse teise otsa. Ma nüüd ei suudagi otsustada, kas see oli hea või halb. Selgust oleks vaja. Vaikselt hakkab tekkima kiusatus valida raskem tee – aga see võib osutuda hoopis mõttetuks teeks. “Rohkem vabadust” on see koht, kus natuke nagu kinni kiilub. Selles mõttes, et see on tegelikult päris põhjapanev argument, eksole. Aga... selgust oleks vaja.
Tahaks kõike ja korraga ja kohe. Tahaks teha häid otsuseid.

----------------

Mulle ei meeldi juuksuris käia. Ma lükkan seda edasi nagu näiteks hambaarsti külastamist. Noh sest nad teevad alati kõik valesti, räägi või ära räägi. Alati ei saa õigel ajal jaole ka. Huvitav, miks juuksurid arvavad, et inimesele meeldib, kui ta pea on mingit kleepuvat imala lõhnaga läga täis lastud? Ma ei talu selliseid intensiivseid lõhnasid enda küljes, süda läheb pahaks. Ja selle tünga sain ka jälle ära, et föönitamise käigus jõudis tshikk kuidagi märkamatult mulle mingi hullu lokisoengu pähe genereerida. Järgnes traditsiooniline käik juuksuritoolist esimese ettejuhtuva kraani alla. Aga nüüd on vähemalt aasta aega hooletu.

epöff

Nu väga vähe jäi puudu, et ma oleks seekord kõik epöffi filmid ära vaadanud, aga lõpuks jõud rauges ikkagi enne viimast, A Scanner Darkly’t. A ma ei ole eriline animatsiooni-fänn ka, nii et las olla.
Mõlemad Eesti filmid meeldisid, eriti Vanameeste paradiis. Ikka täitsa häid asju tehakse siinmail. Esimese päeva (st. öö) filmidest jättis kõige sügavama mulje Paha maa. Ei saa vist öelda, et meeldis ja teist korda tõenäoliselt ei vaataks. Selles mõttes, et lihtsam on mitte tahta teada, et kuskil sellised Teukka- ja Isko-sugused (või mis iganes nende nimed olid) hirmutised tegelt ka olemas on. Aga väga, väga hästi tehtud film oli.
Esimese ööga oli see häda, et töönädala väsimus andis tunda ja silmad kohe vägisi kippusid kinni vajuma. Häid filme läks selle nahka.
Teise päeva programmist vist Jalla! Jalla! meeldis kõige rohkem. Parem kui eelmise aasta Kopps mu meelest. Volver ka, aga seda ma olin enne näinud ja seetõttu kasutasin magamispausiks. Crank polnud suurem asi (kuigi tüübil oli küll harukordselt stabiilne vabalangemise asend, muust rääkimata). In America’s see väiksem laps oli uskumatult ebareaalne :) ja ma hirmsasti kartsin, et see neeger ta maha lööb või midagi, aga näe läks õnneks seekord.

Aga homme mul on kontorivaba päev. Mõigus töötamisel on omad eelised, eksole.

bond. james bond.

Boratile eile ei jõudnud ja siis jäi Casino Royale.
No ma ei tea mis asja nad räägivad, et Daniel Graig ei sobi Bondiks. Tegelt sobib täitsa hästi. On küll teistmoodi ja naeratada ja nalja teha oleks võinud rohkem, aga see-eest olid ilusad silmad. Ja see mulle meeldis ka, et kui küsiti, kas shaken või stirred, siis ta vastas “do I look like I give a damn?”
Puuduste koha pealt nii palju, et kohati tüüp oli ebabondilikult ebaviisakas. Tshikile ikka ei öelda idioot. (Isegi kui tshikk on 120 miljonit su tagant sisse vehkinud. Ja pealegi siis veel ei olnud.) Aga siis A. seletas ära, et noh ta ongi nagu alles oma karjääri alguses ja nagu lihvimata veel. Okei siis. See oli ka kurjast, et nad Veneetsia laiali lammutasid. Ma usun, et Veneetsia maksab rohkem, kui see 120 milli, mille pärast kogu jant käis.
Ja päris filmi alguses ma rääkisin küll, et mis sa mees ronid neegri järgi kraana otsa, keera parem see kraana teisele poole ja tal pole kuskile minna sealt. Aga ei, mees ei kuulanud, ikka oli vaja ronida ja hüpata ja lõhkuda ennast seal. See on mingi meeste värk vist.

nii väidetakse

Respectful Creator

kultuuriminutid

Esiteks, minge vaadake seda Müümise kunsti. Ma pole tükk aega kinos sedasi naerda saanud. Maimik ja Kilmi on ikka täitsa ... Maimik ja Kilmi. Pealtnäha küll empaatiline ja neutraalne, aga oli ikka ilmselgelt kontekstist välja rebitud ütlemisi ka ja enamus ajast oli päris piinlikult groteskne vaadata. Heas mõttes :)
Täna sai Kumus loodusfoto näitusel käidud. Tegelt üldse esimest korda Kumus ja sestap eksisime kohe alguses ära ja vaatasime mitu saalitäit stalinistlikku realismi ja postmodernismi ja Arraku varast loomingut kah ära. Followed by õhtusöök Bestselleris; sealne ahjulõhe on lihtsalt liiga hea, et olla tõsi ja shokolaadikook tekitas ka ai-häv-daid-änd-gan-tu-hevn emotsiooni.
Ja tänase päeva parim uudis on see, et vist pea pool aastat pooleli olnud Kerouac sai läbi. No ma kohe ei oska raamatut pooleli jätta. Aga keegi võiks ära seletada, mida on “kultuslikku” selles, kuidas kari tölle risti-põiki läbi Ameerikamaa läbustab. Ma olen miskipärast alati arvanud, et valgustatus eeldab mingisuguse brain activity olemasolu... Krt tuleb lõpetada raamatute valimine pealkirja ja enda illusioonide alusel.
Nüüd veel natuke veini ja siis magama.

selline pühapäev

Ei, pildil ei ole Gulagi vangilaager, vaid paarkümmend langevarjurit, kes jätsid kraavi kaevates Kuusiku kivisele ja tuulisele väljale nii mõnegi tunni oma noorest elust. Tervise enamus jättis vist juba eile Lasnamäe Spordihalli.
Viljandi maantee ääres oli hommikul lumi maas. Tere talv.

raagus

Ei no ma harjutan siin lihtsalt.

esimene Brita-päev

Täna hommikul oli üle hulga aja aknast välja vaadates põhjust rõõmustada. Nii kiire kohe hakkas, et esimene oli valestart (st. ilma manifestikoti ja angaarivõtmeta), aga õnneks ma kaugele niimoodi ei jõudnud ja lõpuks olin ikkagi teine ekipaaz lennuväljal. Ootamine ja külmetamine võis alata, aga väga lootusrikkalt. Siis hakkas mürinat kostma. (On see Brita? Ei tea, imeliku kursiga. Ei ole Brita. ....aga keegi hüppas sealt välja just.) Ja varsti oli nii taevas kui maa täis väga õnnelikke inimesi.
Teine tõus kamad selga! “Vabalangemineeee!”-järgne huilgamine oli paar detsibelli valjem kui tavaliselt ja terve tõusmise ajal olid inimestel lollakad naeratused näol :) 3 minutit. 1 minut. Uks lahti, all paks pilvekiht, exiti märguandeks ekstreka “midagi pole näha, minge!” ja väljas me olimegi! Lendamine oli veidi koba, ikkagi kuu aega vahet ja vale tunke (maa peal oli nii külm, et ma lihtsalt ei suutnud sundida ennast riideid vahetama), aga ei hullu. Pilv lõppes 800 peal, lubasin endale mõned kiired 360 kraadi pöörded ja maanduma. Lollakas naeratus püsis näol veel tükk aega, kuni külm ta ära võttis.
Veel ootamist ja külmetamist. Ilmateate lubatud vahelduv pilvisus seisnes põhiliselt selles, et ühed pilved vaheldusid teiste pilvedega. Oi ma loodan, et see ei olnud viimane sel aastal!

Pildid siin.

arenen siin

Ajendiks sai see, et möödunud nädalal õnnestus ühe kujundusämbriga hakkama saada. No väga hull ämber ei olnud, aga piisav selleks, et sünniks otsus printfailide tegemine ära õppida. Nüüd olen siin hommikust saadik tarkust endasse ahminud, kõik Marvetaariumi prepressi loengud läbi lugenud ja veel sada asja. Tulemus – mida rohkem ma loen, seda enam kasvab veendumus, et ma ei julge üritadagi ühtegi printfaili teha. Sest asju, millega puusse panna, on kordades rohkem kui ma iial oskaks ette kujutada. Aga alla anda nagu ka ei taha.
Teine idee on PhotoShop selgeks õppida. Minu esimene amatöörlik katsetus on teie ees :)

kõik on hästi

„See on meie oma, see on meie oma!” kiljusin eile kell 19.40 akna poole tormates, kui järjest valjenev mootorimürin vihmase sügisõhtu vaikuse lõhestas. Veidi pärast Ämarist-üle-lendamise-sõnumit ja veidi enne seda, kui Maailma Kõige Ilusama Lennuki rattad EETN-i rada puudutasid. Ma miskipärast ei olnud üldse mõelnud selle peale, et ma ta lennukoridori alla jään ja järsku lõi reaalsus sellisel meeldival moel puuga pähe :) No ega ma ei näinud muidugi midagi, kottpime oli juba väljas, aga kes ta muu ikka olla sai.
Nüüd jääb siis veel üle ainult nädalavahetuseks ilma teha. Mina olen täna juba viina joomisega alustanud (ameti eelised :)). Selline hüppenälg on, et hüppaks kasvõi äikesepilve või sohu kuskile. Isegi freefly’d hüppaks!

update

Apdeidid väikse hilinemisega. No ei ole aega kirjutada, ei ole.
Laupäeval tegin oma 200-nda hüppe ja ühtlasi tiksus täis 3 tundi vabalangemise koguaega. Hüppe ise oli sürr – ütleme siis nii, et kiire baas, lai tunke ja 1200 meetri jagu aega ei ole eriti töökindel plaan. Kaasjuubilar Tohli poolt hiljem üles tunnistatud 227 km/h selgitas nii mõndagi :)
Jooksuhooaeg sai tänasega läbi ja flamencohooaeg on alanud. Ei ma mõnikord mõtlen küll, et kaua võib... Üheksas aasta. Aga kui Claudia meile guajiras’e ette tantsis, siis oli (jälle) hetkega selge, et teisiti ei saa.

midagi pole muutunud

Nii pidime korduvalt tõdema nädalavahetusel toimunud keska klassi kokkutulekul. 10 aastat lõpetamisest ja kõik olid enam-vähem samasugused nagu tookord. Kui mõned vahepeal sündinud lapsed välja arvata :) Viktoriin oli ja puha, ikka reaalkooli vaimus. (Kas sina oskaksid kell pool kolm öösel üles aetuna peast 3 Newtoni seadust ette vuristada? Novot. Aga meil näe oli oskajaid :)) Palju toredaid inimesi ja pidu varaste hommikutundideni. Nii palju olime viimase viie aasta jooksul edasi arenenud, et ühtegi puud seekord öö jooksul maha ei raiutud.
No ega ma siin pikalt ei viitsigi muljetada, sest kass näris hiire juhtme läbi (urbaniseerunud lojus, eksole) ja selle läppari sisse ehitatud hiirega on ilgelt tüütu jeblada.

PS. Vaja oleks selliseid fonte nagu Futura Condensed Extra Bold, Futura Medium ja Helvetica Light Condensed. PC jaoks, Coreli fontidega plaat on kuskile jalutama läinud. On kellelgi?

miks minna otse, kui saab ka ringiga

Ühel hommikul istusin 50 minutit oma noorest elust Vabaduse puiestee, Pärnu maantee ja Järvevana ummikutes. Kodunt tööle 10 km, keskmine kiirus seega 12 km/h. Kõnniteid pidi mööda kihutavad bemmid, plekimõlkimised, umbes ristmikud, närvilised juhid.
Täna mõtlesin, et proovin teiselt poolt Ülemiste järve. Mööda Viljandi maanteed linnast välja ja läbi Jüri Tartu maanteele. 24 km, 24 minutit (koos ühe valest kohast ära pööramisega). Ümberringi mets ja uduvines heinamaad. Kui nüüd veel selle läbi Assaku kulgeva tee ka üles leiaks, mis kaardi järgi olemas peaks olema.

to jump or not to jump

Otsust mitte hüpata peab olema ikka tuhat korda raskem langetada kui otsust hüpata.

-----------------

Aga muidu ma tahtsin rääkida sellest, et igasugused asjade installeerimis- ja kasutusjuhendid, manuaalid ja help-rubriigid on ikka täiega frustreerivad. Neid vist kirjutavad inimesed, kes pole kõnealust asja ise kunagi kasutanud (ega näinud). No mis tolku on mulle teadmisest, et on vaja “kohandada videomaki testsignaali” kui mitte kuskil krdi kohas pole öeldud, kuidas seda teha? Teine kiuslik lüke on panna seadmega kaasa igasuguseid müstilisi juhtmeid, mille jaoks seadmel puuduvad sobivad augud (ning manuaalis nende juhtmete olemasolu ja otstarve maha vaikida), samas kui selliseid juhtmeid, mille jaoks augud (ja otstarve) olemas on, kaasa ei panda.
Ma vist varsti panen põlema selle juhendi. Ja võib-olla veel mingeid asju.

hüpati

Vot selline sunset load oli Kuusikul reede õhtul. A no mis ma siin ikka seletan, tuldagu ja vaadatagu ise, kui ilus elu on. Õhtul kell 11 pilkases pimeduses Tallinna poole sõites tuli küll esimest korda sügise tunne. (Niuks.)
Tänane tööpäev lennuväljal kujunes 10-tunniseks (ei mulle ikka hüpata meeldib rohkem :)). Vahepeal viskas vihma ja nagu allolevalt pildilt näha, võib purilennuk teatud olukordades ka langevarjuri sõber olla.
Praegu on selline mõnusalt väsind olemine.


Ülejäänud pildid siin.

langevas joones

Reede ja laupäev olid toredad. Ilus ilm, hea seltskond, 3 hüpet.
Pühapäeva hommikuks kurk valutas. Kuidas sellise ilmaga sai külmetada, ah? Poole päevani magamist, poole ööni üleval olemist ja liiga palju veini.
Esmaspäev oli suht sinine. Ja kole. Paduvihma kätte jäin ka. Ja töölt koju sõitsin poolteist tundi, sest Islandi peaminister töllerdas lennujaama juures ringi ja mingid tüübid olid Järvevanas hulgemini autosid lömmi sõitnud vist.
Täna on enesetunne ikka sant. Kuskil haige aju sopis tekkis idee hakata tervislikult toituma. Tassisin kontori külmkapi porgandeid, puuvilju ja mingit teraviljajogurtit täis, loobudes ennastsalgavalt singi-juustu pannkookidest. Nüüd on kõht ka tühi. Ja mingi Pai-nimeline smuuti, et te teaksite, ei kõlba kuhugi.
Urr.

ühe hüppe kroonika

12. august, Kuusiku, ES-BAH, 2500 m. Tuul: kõva. Plaan: cross country.

7 km Kuusikust Rapla poole AN-2 uksest välja. Kukun... kukun... meduus läks.
Kukun.
Kukun.
Eee... a miks mul kuplit peakohal pole? Kukun. Viimati oli samasugune tunne 51. hüppel (meduusikõhklus followed by cutaway). Ei, hop’n popi puhul on aeglane avanemine täiesti normaalne. Kukun... See ei ole normaalne!
Lõpuks ometi. Pole ilusamat vaatepilti, kui pea kohal avanev kuppel. Eee... miks mul togled käes on? Ma ju ei võtnud pidureid lahti? Eivõtnudeivõtnudeivõtnud! No okei, eks ripun siis poolpidurites terve tee.
Nii, nüüd keeran ennast pärituult, päike vasakul pool, Kiku ja Tsoome järgi. Oo jee, pilv. Ilus, suur, valge pilv. Pilves kupli all lennata on lahe! Selline siil udus tunne, mitte muhvigi ei näe, üleni valge vati sees.
Pilv.
Pilv.
Eee... a huvitav, kus ma olen? I lennuväli gde?
Pilv.
Pilv, krt!!!
Pilve lõpp.
Kesse kurat on lennuvälja tihedat metsa täis istutanud viimase poole tunni jooksul??? Lubamatu. Hmm, eemal vasakul siiski on üks lennuväli. Nüüd tuleb prioriteedid paika panna: a) metsa kohalt minema; b) lennuväljale; c) maandumisplatsile võimalikult lähedale.
No nii, metsa kohalt sain ilusti minema. Maandumisplatsile lähemale ei liigu mitte üks sentimeeter. Okei, maandun siis siiasamasse, lennuvälja tagumisse otsa. Teele võimalikult ligidale. Teisel pool sihib keegi metsa, huvitav, kes?
Post.
Teine post.
Korrapäraselt paiknevad postid.
Eee, okei, polegi vaja teele nii lähedale saada. Krt teab, kuidas allpool tuul on ja selg ees elektriliinidesse lennata ei oleks just päeva parim plaan.
Oi näe, Tsoome ka siin!
Jalad maas.
Telliks takso... ei saa, nii kui käe kupli küljest lahti lasen, paneb see mööda lennuvälja ajama. Ehk Tsoome tellis juba.
Takso. Maandumisplats. Parasemude ilkumine.

Igatahes cross country’t saime kogu raha eest!

tagasi juurte juurde

Kummaline on istuda kõrges heinas kunagise uhke talu riismete kõrval ja vaadata aastakümnete tagust perekonnapilti. Kas pildil naeratavad tegelased oskasid uneski aimata, et 60 aastat hiljem on nende ilusast ja armastatud kodust alles ainult varemed, hoolitsetud õunaaiast on saanud dzungel ja kunagises elutoas kasvavad rinnuni nõgesed? Ega vist...

ikkagi individualist

“Korraldajatel pole võimu ega ka südant põlevas metsas tervisejooksu korraldada”
Selline sõnum laekus meilboksi eile pärastlõunal peale seda, kui 13. etapp (sümboolne, onju) oli kõigepealt Lasnamäelt Viljandi mnt. metsa kolitud ja siis keegi ahv metsale tule otsa pani. Muude plaanide puudumisel seadsin siis sammud jahhu hoopis.
Tegelikult mulle meeldibki üksi joosta rohkem. Nende tervisejooksude enam-vähem ainus pluss (isiklikust vaatepunktist siis, mitte ühiskondlik-sotsiaalsest :)) on see, et „täna ei viitsi” pole variant – et on sotsiaalne surve ja moraalne kohustus kohale minna ja oma kilomeetrid maha liduda. Vat minuga on nii, et jooksmas käia mulle täitsa meeldib, aga jooksma minna mõnikord ei meeldi :).
Sellised karjakaupa sportimised on mulle alati natuke võõraks jäänud. Mul on vist rohkem õhku enda ümber vaja. Üksinda, omi mõtteid mõeldes, oma metsas ja endale sobivas tempos, ilma teistega arvestamata, on hoopis kvaliteetsem aeg iseendaga. Kui üleküpsenud vaarikate lõhn enam asu ei anna, siis võid vabalt teha pooletunnise kõrvalepõike võssa. Ja joosta edasi alles siis, kui aru saad, et üksinda tervet metsa nendest tühjaks süüa ei jõua (aga parmud võivad sinu ära süüa küll, vabalt).
Ja pärast tassi tee ja raamatuga rõdule, kuni päike looja läheb või külm hakkab. Mõnus.

kuival

Veega on täielik ikaldus. On ikka frustreeriv küll, kui pärast kahte metsas elatud päeva ei saa omas kodus vanni minna, kuna kraanist ainult niriseb natuke. Ja siis sa pead ootama mitu tundi, lootuses, et ontlikud naaberkodanikud saavad oma aiamaad kastetud ja kobivad magama ning siis on ähmane 50:60 võimalus, et millaski keset ööd ikkagi eraldatakse sulle see vannitäis vett.
Täna kontoris sama jama. Kraanis tuleb vett täiesti ebaregulaarse intervalliga ja umbes klaasitäis korraga. Tüütu...

Prangli

Nädalavahetusel sai Pranglil käidud. Esmamulje oli üsna trööstitu – sadama lähedal olevad majad lagunevad igast otsast, aknad on ära lõhutud ja värv maas. (Hiljem küll selgus, et sellised mahajäetud majad sobivad väga hästi paintballi mängimiseks.) Aga loodus on seal kaunis ning öö jooksul jõime kõik koledad asjad ka ilusaks.

pildid

Gryttjomi pildid on nüüd siin. Miskipärast Flickr tahab neid tagurpidi järjekorras esitada, tegelikult oli ikkagi hüppamine enne ja joomine pärast, mitte vastupidi :)

Gryttjomi memuaarid

Gryttjomist oleme tagasi ja argipäeva naasmine on üsna ränk ja piinarikas tegevus. Möödunud nädala jooksul väljusin täiesti töökorras lennukist keset Rootsi taevast täpselt 20 korda ja 200-ndast lahutab nüüd ainult 10 hüpet. Rootsi keelt oskan nii palju, et tjugo otta tähendab kakskümmend kaheksa. Kuidas tere, head aega, tänan ja palun on, ei tea :)
Arenetud sai kõvasti. Exitid suuremalt jaolt lendasid või peaaegu lendasid :) (5-ne bow oli lemmik) ja ukse taha ronides tunnen ennast nüüd palju kindlamalt. Pärast 3-punktist 9-way’d oli ikka kunn tunne küll ja teine, märkimisväärselt ambitsioonikama plaaniga 9-way läks ka igati asja ette.
Meeldejäävaid hetki oli rohkem kui üles kirjutada jõuaks. Näiteks üks 5-way, kus ERE-ga sattellite’s keskel olime. Ma ei näinud enda kõrgusemõõdikut ja karjusin ”kas sa kella näed?” ERE nägi mu suu liikumist ning noogutas julgustavalt. Pärast maa peal tunnistas, et polnud mitte muhvigi aru saanud, aga oli sel hetkel juba kõigega nõus.
No ja selles suhtes me ei jäänud ka Tumbleweedsile kuidagi alla, et kui neil oli kaameramees kaasas, siis meil oli tiimil oma kokk. Köögitoimkonnas sujus tiimitöö ilusti – Aatomik tegi süüa, MRI ja LRA pesid nõud ja meie ERE-ga juhendasime ja kontrollisime, et kõik oleks tehtud nagu kord ja kohus. Ilus elu, või mis?
Kõige suuremaks ikalduseks võib pidada seda, et tõmmekas läks sõna otseses mõttes ribadeks. Aga noh, see oli ka kellegi tagant tuuri pandud tõmmekas, nii et pole hullu. Korra õnnestus äkilisema avanemise ajal rinnarihmaga (mis suurema osa ajast funktsioneeris kaelarihmana) igavene litakas vastu kõri saada, nii et rääkida, naerda ja neelata oli valus ja tunda annab natuke siiamaani. Ja ühe võileib-exiti ajal sain Aatomiku põlvega vastu hambaid, pärast mida kerkis õhku idee Aatomik anger management’i kursustele saata.

Õhtul saab ehk pilte ka.

Rootsi ootab

Puhkus on nüüd! Nädala lõpp tööl oli paras tõmblemine. Ja tänahommikune plaan käin-korraks-lennuväljal-kama-järel läks sujuvalt üle plaaniks olen-pool-päeva-lennuväljal-ja-pakin-õpilasvarje.
Hetkel ma olen ise kõige uhkem selle üle, et mul õnnestus kogu hüppekama (v.a. kiiver) ühte spordikotti ära mahutada, kusjuures algul tundus, et isegi ainult varju sinna toppimisega on raskusi. Copperfield poleks ka paremini hakkama saanud. Iseasi, kas ma need asjad pärast kotist kätte ka saan. Aga poolt elamist ei tohtivat kaasa vedada.
Next stop – Gryttjom!

ajaloo ilu: kümme aastat tagasi

Lihtne arvutus näitab, et keskkooli lõpetamisest möödus tänavu kümme aastat. Tookord sai seitseteist oldud :)

Jelgavast tagasi

Tallinn-Otepää-Jelgava-Tallinn trip on läbi ja ma hea meelega hoopis läheks praegu magama, aga kes see ikka muljeid üles kirjutab kui ise ei kirjuta, eksole.
Jelgavasse jõudsime laupäeva hommikul parasjagu selleks ajaks, et näha teise tõusu maandumist. Vot see oli tõeliselt kõhe vaatepilt. Umbes 20 tegelast tuli korraga väikesele platsile, õhk oli kuplitest paks ja igaüks ise suunast.
Eieiei, mõtlesin ma. Unustage ära. Mina siia maanduma ei tule. Aga kolmandal tõusul olime kirjas ja varsti karjuti, et adevatsa nada ja saigi siis lennukisse ronitud. Hüppeplaani viimane osa nägi ette, et “1300 break-off ja edasi igaüks päästab ise oma elu”. Mingil määral lohutas teadmine, et tõusul on vähemalt viis inimest, kelle kohta võib kindel olla, et nad sind taevas tapma ei tule. Ma pole kunagi langevarjuga hüppamist kartnud, aga seekord oli tõesti hirm. Kupli all rippusin terve tee pidurites ja lõpuks swoopasin ennast platsi kõrvale mingisse maltsapadrikusse.
Pärast läks natuke paremaks. Õnnestus näha isegi üksikuid padjomme, kus enam-vähem kõik parašütistid enam-vähem samas suunas maandusid. Inimene teatavasti harjub kõigega. Kaasa arvatud sellega, et laiali träkkides võid sa oma õhuruumist avastada mingi võõra tölli lendamas. Ja et lahtise uksega õhku tõusvas lennukis on kiivrid peas ainult eestlastel (no mõnel üksikul tegelasel veel, aga ilmselt lihtsalt selle pärast, et kiivrit polnud kuskile mujale panna). Ja et uksest lähevad välja segamini friiflaierid ja kõhtlendajad, suured ja väikesed grupid. Ja et tõusule minevasse lennukisse võib hüpata kohalik koer. Ja et 4 sekundit tundub olevat ühtlasi nii väikseim kui ka suurim aktsepteeritav vahe gruppide vahel, olenemata nende suurusest. Ja et päeva esimestel tõusudel on lennukis alkoholi tarbimise jääknähtude (mõningatel andmetel ka surnud roti) hais.
Vahepeal üks vene töll üritas mind pakkima õpetada. Õige olevat nii, et esimene tropikimp jookseb diagonaalis teiste alt läbi. Minu hämmeldunud steitmendi “ja nikagda takova ne videla” peale järgnes pikk loeng selle pakkimismooduse eelistest. Naeratasin, noogutasin, teesklesin arusaamist ja pakkisin omamoodi edasi.
Kell 4.20 öösel ilge müra peale ärgates tundus, nagu oleksime telgi kogemata keset krossirada või midagi pannud, kuna üks (ilmselt mitte kõige selgem) tegelane otsustas veits rallit sõita. Tegemist oli ilmselt mingi isikliku elu draamaga, sest üritust saatis vali venekeelne sõim. Ja läti konnad ruigasid öö otsa uskumatult valju häälega, nii et metsa pissile minna oli päris jube.
Üldiselt tundus, et teatud osa sealsest kontingendist tegutseb vastavalt selle mehe särgil kirjas olevale instruktsioonile.

Aga kui nüüd jäi mulje, et kõik oli ilgelt halvasti, siis tegelikult ei olnud :) Oli 4 päeva jagu kvaliteetaega. Grillimist ja chillimist Otepääl koos kohalike vaatamisväärsuste külastamisega, filmivaatamist (ma küll pooled magasin maha), ööülikooli kuulamist, sinist taevast ja lendamist, parasemude pajatusi ja mida kõike veel. No ja täpsusmaandumine sai ka lõpuks redelisse kirja, nii et nüüd pabereid vormistama ja varsti on ehk B kat käes.

Pildid on siin.

selline päev

Ei no ikka erikuradi chill on argipäeva hommikul autosse istuda ja kurss Kuusikule võtta. Imeilus ilm ja imeilus Eestimaa.
2 hüpet sai kirja – issand ja riggerid olgu kiidetud, Sabre 170-ga. Mulle hakkas juba tunduma, et mida rohkem ma Clipperiga hüppan, seda hullemaks maandumised lähevad. Sabrega oli kõik väga broo.
Esimesel 3-way’l oli kõik peale exiti päris ilus ja paras ports punkte tuli sealt ka. See-eest 4-way oli... kõike muud kui 4-way. Exit lagunes laiali ja meie tükk hakkas kergelt keerlema. Ma olin jummala veendunud, et seda põhjustab mõni minu ripakile jäänud jäse, ja üritasin väga sihikindlalt keerlemist pidama saada. Sain hoopis krambi jalga ja natuke aega oli väga ilge olla. Pärast Tuuker arvas, et äkki lihtsalt Norman üritas näoga teiste poole keerata :) Midagi adekvaatset sealt igatahes ei tulnud.
Küll aga on see viimane hüpe tähelepanuväärne selle poolest, et selle ajal sain ma teist korda tädiks. Mitte et see otseselt hüppega seotud oleks, aga fakt jääb faktiks. Kuigi peab ütlema, et “tädi” on üks jõledamaid sõnu üldse ja ma plaanin selle kasutamise oma nimega ühes lauses rangelt ära keelata.


Tuuker coachib


Kuulsusejanus Mambur läks tandempatsiendiga metsa maanduma

lendasime

Ei saa kuidagi nädalavahetuse lainelt ära, no ei saa noh. Ilus oli. Ja isegi selle päikesepõletuse vastu pole mul eriti midagi, sest nii ei saa vähemalt hetkekski ära unustada, et väljas suur suvi on :)
Laupäeval sai siis lõpuks 4 km hooaeg avatud. Esimene hüpe kulus põhiliselt lendamise meeldetuletamise ja uue tunke lennuomaduste testimise peale ning kujunes üsna ebastabiilseks. Pühapäevasel WSA 100.-ndal hüppel oli asi juba enam-vähem kontrolli all ning olin ka esimene, kes FS-suidiga kiire mehe kätte sai. Nii et kannatab lennata heasti. Juubilaril sain ka korra käpast kinni, enne kui taevalaotusest parasemusid selga sadama hakkas :)
Puhkuse avaldusel on ülemuse allkiri all, üks päev veel tööl ja siis viis päeva maa ja taeva vahel.

@ von krahl. ammu.

ajahäda

Viimasel ajal on pidevalt ajahäda.
Homme (ei, tegelt täna) õhtul tantsime tšikkidega Von Krahlis flamencot jälle. Seekord colombianas, tangos ja üks sevillanase variatsioon. Proov algab poole viiest, aga mina istun sel ajal tööl koosolekul ja olen asjalik. Tipptunnil Mõigust kesklinna sõita saab tore olema. Peaks vist Ülemiste ristmikul ummikus istumise aja kuidagi kasulikult sisustama, näiteks soengu tegemise ja riiete vahetamisega. Hmm.
Samal ajal tahaks ühtlasi olla näiteks Kuusiku lennuväljal või Järvakandis Rabarockil, aga selle kutse andsin juba ära. Prioriteedid, noh. Järgmiseks nädalaks saan ehk mõned päevad puhkust ja siis on juba hoopis teised prioriteedid.
Uudiste rubriigist veel nii palju, et mul on nüüd uus väga timm hüppetunke. Nädalavahetusel tulen sellega lennuväljale poosetama ka.

kirjandusrubriigist: roosi nimi

Mu blogis on viimasel ajal kuidagi vaimuvalgusest vajaka, ma vaatan. Nüüd siit tuleb kirjanduskriitikat!
Eco Roosi nimi sai läbi vahepeal. Mitu kuud oli ta mul pooleli, lugemises mitmenädalased pausid ja see ei olnud tegelikult üldse hea. Pärast järelsõnast lugesin, et tegemist olevat äärmiselt mitmetasandilise romaaniga. Nojah siis. Aga ma ikkagi pettun tihedalt sellistes hästi üles haibitud asjades.
Minu meelest seal raamatus oli täpselt kaks tasandit. Üks oli selline keskpärane krimi, kusjuures kirjutatud niimoodi, et lugejal pole erilist shanssi ise kaasa mõeldes midagi ära lahendada. (Või siis pole ma just teravaim tööriist kuuri all - või kuidas nüüd tänapäeval öeldaksegi.) No ja need pikad pausid lugemises tekitasid jälle sellise olukorra, et tegelased lähevad omavahel sassi. Et mis järjekorras ja kuidas neid munkasid mõrvati. Lõpplahendus oli lausa igav mu meelest.
Teine tasand oli ajalooline taust. Sellest rongist jäin ma kohe alguses maha. Ajaloos mitte eriti tugeval inimesel on ikka päris raske ennast kõikide nende paavstide ja asjapulkade toimetamistest läbi närida. Erinevaid ketserite sorte oli ka paljuvõitu. (Ketserid tundusid küll mõnevõrra sümpaatsemad kui mitte-ketserid, aga ikkagi.) Ja ma olen jumala kindel, et nad kõik kandsid pruune riideid.
Mitte et ma tahaks öelda, et see halb raamat on. Loetav, aga mis on seal nii erilist ja sügavmõttelist? Sellised kitsastes raamides elavad ja nööri mööda käivad tegelased tekitavad minus alati kergelt klaustrofoobilise tunde.
Nüüd on järjekorras Kerouac’i Teel. Seal vist munkasid ja ketsereid ei tohiks olla.

hommikusöök Pärnus

Puhas patriotismus ajas mind puhkepäeva hommikul kell 7 üles, hoolimata ilgest nohust ja valutavast kurgust. Lõpuks kujunes nii, et sai lihtsalt käidud 130 km kaugusel hommikust söömas :) Tagasiteel läks enesetunne veel kehvemaks ja uni kippus peale, aga ainult nii kauaks, kuni üks vastassuunas liikleja otsustas parajas vihmasajus pikast autodekolonnist mööda sõita ning sundis mind teepervele kolmandat sõidurida tekitama. Kust sellised idikad tulevad, ah? No igatahes pärast seda ma olin väga ärkvel suisa koduni välja.
Homme söön hommikust kodus. Menüüs on Fervex, Coldrex ja muud jõledused.

hooaeg avatud!

Reedene hooaja avahüpe käis kuidagi nii kähku, et ei jõudnud mingit õiget tunnetki tekkida. 1500 pealt 5-ne star pole ka muidugi kõike töökindlam plaan, peale exitit tuli enam-vähem kohe break-off. Laupäevasel 6-way’l munasin exiti ära – juba uksel sain aru, et midagi head sealt tulla ei saa ning ära tõukamise asemel rohkem kukkusin uksest välja ja käisin korra üle selja.
Nüüd on nihuke rahutus sees ja hüppenälg veel suurem kui enne.

kaks päeva palmi all...

...ehk siis Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni veinipidu. Lillepaviljonis. Palm kasvab meie boksis.
Tiba kõhe oli küll, arvestades, et enamus inimesi seal teadis veinidest nii umbes viissada korda rohkem kui mina. Nii ma seal siis observeerisin, kuidas härrased ja prouased arvamusliidrid ja eksperdid veini klaasis keerutasid ja tarka juttu rääkisid. Selle käigus õnnestus mõned elementaarsed nipid selgeks õppida, kuidas ennast välja rääkida, kui küsimusele vastata ei oska. “Aga proovige ise ja öelge, mida teie arvate?” üldiselt töötas alati. Ehk siis lase teisel jutustada ja maitsta ning ise tee tarka nägu ja jäta mõned asjakohased faktid / kommentaarid meelde, mida siis jutu vahele puistata. Oi kui palju on õppida!
Aga üldiselt on väärt veiniga sama lugu nagu väärt filmiga – et mõnikord on vaja kaks korda mõelda, kas see tõesti sulle meeldib või on lihtsalt nii üles haibitud, et sa eeldad, et meeldib. Keeruline värk, eksju.

tõusvas tempos

Tundub, et töökoha vahetuse järgne alakoormus on asendumas normaal-, et mitte öelda ülekoormusega. Neljapäeval ja reedel hommikust õhtuni koolitusel pluss pool laupäeva takkapihta. Samal ajal pean muudes kohtades olema ja teisi asju tegema ka. No ja siis veel sos-kõne eks-töökohast (kas sa tõesti arvasid, et sa nii kergesti pääsed?), mis tähendab, et teine pool laupäevast ja/või pühapäev on ka sisustatud. Nii et kui nüüd kellelgi peaks siiski tulema rumal mõte nädalavahetusel hüppamist organiseerida, siis mina igatahes hakkan portveini jooma :)
Uudiste rubriigist veel nii palju, et mõni aeg tagasi lõpetati mul katseaeg ära. Enne tähtaega, 2 kuuga tavalise 4 asemel. Ise olen rahul ja ego sai ka söönuks. Alguses on ikka igasugune tunnustusevärk oluline, eriti kui ise endale suure osa ajast suht plondina tundud.

kass on ikka täitsa mitte-koer

Koer kartis tolmuimejat nagu tuld. Nii kui nägi või kuulis seda tulemas, pani plagama.
Kass algul pelgas ka ja hoidis distantsi. Aga ühel hetkel otsustas feissida oma hirmu ning tolmuimejale peksa anda. Nüüd ma ei saa enam tuba koristada, ilma et tüüp seal toru küljes ripuks.

tervislikud eluviisid

Novot. Jõudsin mina järeldusele, et mu praegused eluviisid on ikka täiega saatanast. Selles mõttes, et autoga uksest ukseni ja päev otsa kontoris paigal istumist pluss ebaregulaarsed ja ebatervislikud toitumisharjumused.
Siis on veel täiesti reaalne oht, et olen sattunud ühte jooksutiimi. Teate, need Hansapanga tervisejooksud, mis iga kolmapäev on alates maikuust. Osalema saan seal hakata küll alles poolest juunist, kui trenn suvepuhkusele läheb, aga ikkagi.
Täna siis võtsin kätte ja läksin lidusin metsas ringi. No ma pakun, et oma 5 kilomeetrit umbes, aga ega ma ei tea tegelt. Kaugest nooruspõlvest, mil sai iga päev või üle päeva jooksmas käidud, on ikka hiiglama mitu aastat möödas. Ma olin suht kindel, et koolen poole ringi peal ära. Aga oh imet, võhma jätkus lõpuni ja jäi justkui natuke ülegi. Nii et kõik pole veel kadunud.
Programm näeb siis edaspidi ette vähemalt 4 trennikorda nädalas – 2x tantsu ja 2x metsajooksu. Pluss palju jala käimist nädalavahetustel ning ilmselt ka mingeid toitumisalaseid ettekirjutusi, millised hetkel on veel läbi mõtlemata. Vaja oleks veel mingit seadeldist, millega metsaringi pikkus ära mõõta ja pulsid ja värgid.
Nii saab olema.

elu ilma kellata

Elu ilma käekellata on ikka tõeline ikaldus. Minu oma ütles paar päeva tagasi üles ja nüüd on selline tunne nagu mingi elutähtis organ oleks puudu. Ühe päeva sain ilma kellata käia, aga nii imelik oli olla, et panin ta jälle käe peale. Mis siis, et õiget aega ei näita. See omakorda ehmatas mind reedel päris mitu korda ära, kuna kell oli kogu aeg täiesti ootamatul kombel 13.04.
Mobla kell ei kõlba ka kuskile. Kasvõi sellepärast, et mu telefon on pidevalt kuskil ripakil ja ma unustan teda suvalistesse kohtadesse. Kõige krooniks eile Jahhu jõudes oli tüüp kadund. Pärast selgus, et ta lamas paar tundi kõledal jäisel uulitsal. Keegi polnud teda endale tahtnud ja üle polnud ka sõidetud õnneks.
Ühesõnaga, ajaarvamise osakonnas on kõik pahasti.

öelge nüüd palun uuesti...

... kust seda kabedamat hüppetunke kangast leida võib? Pärnu mnt. Abakhanis (või mis iganes selle asja nimi on, Vineeri peatuse juures) ei olnud midagi. Aga taevas on juba regulaarselt sinine ja ma olen ikka liiga skygod selleks, et viiendat hooaega õpilastunkedega ringi lennata :)

update

Ei, ma olen täitsa elus veel. Kuigi bloggeri passwordid unustasin küll juba ära vahepeal. Nagu ka nii mõnegi teise strateegilise passwordi ja pin-koodi. Neid on ikka liiga palju inimesel.
Aga elu on huvitav olnud. Viimasesse kolme nädalasse on mahtunud palju motiveerivat tööd, uusi tutvusi, ootamatuid üllatusi, isekas tõbras olemist (a olgem ausad, see tuleb mul hästi välja), lollakaid seadusi, lilli, veini, viina, maahokit, jalutuskäike looduses, Saaremaad, umbertoecot jamidaiganes.
Täna oli esimest korda õhus kevadet, muide.

edeneb

Ma arvasin, et uuel tööl kohanemine võtab hulgemini aega, aga kuidagi läks nii, et juba umbes teisel päeval võtsin kätte ja kohanesin ära. Mitte et ma aru saaks, mis toimub, aga see tundub täitsa okei :) Harjumatu on see, et hiljemalt veerand kuus on kontor inimestest tühi. Ja see, et terve pika päeva võib sisustada lihtsalt loova mõtlemise ja ajurünnakutega. Mulle meeldib. Vanas kohas oli aega suuremat sorti mõttetegevuseks heal juhul peale kella viit õhtul või nädalavahetustel, ülejäänud aeg kulus tegutsemise peale ära.
Hommikuse ärkamisega on ainult mingi ikaldus. Viimased hommikud olen stabiilselt 15 min sisse maganud ja kui siis lõpuks silmad lahti saan, puudub igasugune mälestus sellest, et äratuskell helisenud oleks. A ta on välja lülitatud ja telefon voodis.
Unenäod lähevad ka aina imelikumaks. Üks öö üritasin klubi Sabret pakkida. Sisekoti kummid olid ilmatu pikad ja kalts muudkui tuli sealt vahelt välja jälle. Lõpuks keegi rigger soovitas sisekotile kilekoti ümber panna. Paningi. Selveri kilekott oli veel (product placement on tunginud ka mu unenägudesse?). Sidusin sangad tihedalt ümber väljaulatuva tropikimbu ja siis mahtus ilusti ranitsasse.
Aga viimasest hüppest on ka neli ja pool kuud möödas.

asju juhtub

Nonii, esimene tööpäev uues kohas on selja taga. Praegu tundub küll, et oli absoluutselt õige otsus. Väga lahe on olla täiesti puhas leht, et mitte millestki mitte midagi ei tea ning igavene lahmakas arenguruum on ees. Inimesed on toredad, üks Elaki mudilane on ka ning minu laud asub köögile kõige lähemal. Sellega peaks nagu strateegilised võtmeküsimused kaetud olema. Ahjaa, mu vanale töömeilile ei ole siis enam mõtet kirju saata. Telefoninumber jäi samaks.
Aga see eilne (või kella vaadates tegelikult juba üleeilne) veepall... Vaim on valmis, aga liha on ikka erikuradinõder. Ma pole kunagi mingi eriline kala olnud ning mul igatahes oli kõiki oma jäsemeid veepinnal püsimiseks vaja pidevalt ja mõned jäid veel puudu ka. Ja kui siis pall sattus kuskile lähedusse, siis seda pauerit polnud enam kuskilt võtta, et selle palliga midagi konstruktiivset teha. Nüüd ma ei teagi, milline seisukoht võtta selles vaimu ja liha vahelises konfliktis. Nõme oleks nagu enne hüppehooaja algust basseini ära uppuda ka.
Kalevi ujula riietusruumide teemal võiks ka pikemalt iriseda, aga ei viitsi. Mõned märksõnad: nõrk pingi- ja nagimajandus, väikesed kapid, irreaalselt ebamugavad föönid ja jääkülm dušš.
Head ööd.

töötu elu

Peab ütlema, et ajutiselt on täitsa mõnus töötu olla. Täna vedelesin voodis kella poole üheni. Siis sõin hommikust, vaatasin ära eilsed meeleheitel koduperenaised, panin ahju küdema, tegin teed, varusin endale hunniku lugemist ja ronisin voodisse tagasi. Ei mingeid kohustusi, ei mingit vastikut äratuskella pinisemist, töömõtted hakkavad ka vaikselt tahaplaanile jääma. Kõige suurem probleem on see, et aeg-ajalt tuleb ronida kassi ahju otsast alla tooma. Ma siiralt imestan, misasja ta grillib ennast seal, pärast on ise täitsa uimane ja ebaadekvaatne.
Siis on veel selline imelik lugu, et nii kui ma natuke puhata saan, siis hakkan õudusunenägusid nägema. Või võib-olla ma näen neid muidu ka, aga lihtsalt ei mäleta. Näiteks mul on üks ilmselt Lost’ist inspireeritud paranormaalne sari-unenägu, mida ma kohe sageli näen ja mille peale üles ärkan ja isegi ärkvel olles on tükk aega veel õudne olla. No ja siis täna nägin, et olen kunagise maa-vanaema talu juures ja ilge parv kurgi lendab üle pea ja mingis punktis karjamaa kohal nad hakkavad lops ja lops alla kukkuma. Lõpuks oli terve karjamaa surevaid kurgi täis. Seda võib vist seletada selle reostuse-värgi või Zirinovski linnugripi ohjeldamise plaaniga. Või siis üritab mu bioloogiline kell aiateibaga vihjata millelegi, ei tea.

varsti on minek

Homme siis on viimnepäev. Peab tõdema, et kui ma teeniks mingi rahaühiku iga korra eest, kui keegi astub uksest sisse sõnadega “mis siis saab, kui sind enam ei ole”, oleks ma juba täitsa miljokas valmis. Täna välja saadetud meil tekitas ka igati elavat vastukaja. Jah, kuus aastat ja ligemale üheksa kuud on pikk aeg küll.
Kappidest-sahtlitest oma isikliku elu olen kokku korjanud. Nimekiri: Elaki kalender, parasofti kasutamise juhend, pundar pesunööri (don’t ask), poolik purk mett, hügieeniline huulepulk, heegelnõel. Ülejäänu läks prügikasti. Suurem töö ehk kõvakettal paikneva elu sorteerimine on veel ees. Natuke kurb on ka, aga alates esmaspäevast poolteist nädalat puhkust ja see kulub küll ära. Ja siis uutele väljakutsetele vastu!

Kontori peldikusse oli tekkinud selline silt. Ekstreemne.

predjudice

Vaatasin kinos Uhkuse ja eelarvamuse ära.
Vot kohe on üks sort filme, millest uute versioonide tegemine on väga risky business ning ülaltoodu on üks nendest. Seda sarivarianti (BBC oma vist oli?) olen mitu korda näinud ja see on lihtsalt... noh, õige. Keira Knightley Elizabethina oli isegi täitsa OK, aga ainus ja õige mr. Darcy on Colin Firth ning selle üle ei ole üldse mõtet vaielda. Õnneks nad olid filmist vähemalt selle märja-särgi-stseeni välja jätnud, sest seal oleks sellel uuel töllil absoluutselt null shanssi olnud PÄRIS mr. Darcy vastu skoorida. Ei, ma ei taha öelda, et see halb film oli – täitsa hea tegelikult –, aga lihtsalt neil ei olnud mõtet teha seda filmi üldse :)
Teine selline film, mida ei ole mõtet rohkem teha, on Kolm musketäri. Õige variant on see vene oma (Odessa filmistuudio või mis iganes ta oli). Ja ükskõik kui palju Hollywood uute versioonide tegemisse raha matab, on need katsed määratud läbikukkumisele, sest kõik järgmised wannabe-musketärid on paratamatult valed. D’Artagnan lihtsalt ON selline, nagu see kutsika näoga vunts ja teist võrdväärselt uneleva olekuga Aramist ei võta nad ka kuskilt välja. Ja nii edasi. Absoluutselt ruulivast saundträkist ma üldse ei räägigi.
Nii on.

külm

Nüüd see külm hakkab küll tasapisi ära tüütama. Nädalavahetuseks ei julgenud väga palju elektririistu sisse jätta ja hommikul oli kontoris 14 kraadi. (Sooja siiski.) No ja siis suskiti igal pool radikad ja puhurid seina, mille tagajärjel korgid pauguga läbi läksid ja järgmised natuke aega istusime pimedas ja külmas. Upsid laulsivad ja kamin küdes, ainult glögi oli puudu. Mul on siin õnneks üks suur fliistekk, milles ringi liikudes ma väidetavalt näen välja nagu Batman.
Auto ei ole hätta jätnud veel, ehkki pult on lootusetult lolliks läinud, mistõttu üks õhtu olin sunnitud tagumise ukse kaudu sisse ronima. Ja peab ütlema, et oli äärmiselt halb plaan jätta jogurt ööseks autosse.
Kodus on aknaklaaside alläärtes ca millimeetri paksune konarlik jääkiht (seespool) ning köögi veetoru on kinni külmanud, aga see oli ka expected.

erameditsiin vs. riiklik meditsiin

Täna ma tahan reklaami teha Maxilla hambakliinikule. Juba paar aastat olen seda aeg-ajalt külastanud ja iga kord ainult positiivseid emotsioone saanud. Pange tähele, nii kirjutab kunagine hambaarstifoob, traumeeritud nõuka-aja laps, kelle valulävi on nullilähedane. Eelmine nädal panin aja kinni ja eile tuli meeldetuletuseks SMS:
“Tere! Ootame Teid homme 17. jaanuaril kell 8:15 dr. Viitso vastuvõtule Maxilla hambakliinikusse. Meeldiva kohtumiseni.” Vastu võttis mind rõõmus ja naeratav arst ilusas kesklinna kontoris, ei mingit jäledat polikliiniku-lehka ega lõputut ootamist. Valuvaigistavat süsti ka ei pidanud ise küsima – ta juba teadis, et ma seda tahan. Ja seal toolis oli nii chill lebotada, et silm kippus vägisi looja minema. Ühesõnaga, minge Maxillasse, inimesed!

Karm reaalsus lõi aga jälle puuga pähe, kui üritasin perearsti käsul bookida aegu riiklike meditsiiniasutuste spetsialistide juurde, selgitamaks nigela vereanalüüsi põhjuseid. Mustamäe polikliiniku registratuuris ei võta lihtsalt keegi telefoni, kuigi umbes viis korda proovisin ja lasin heliseda nii kaua, et registratuurimutt oleks vahepeal vabalt jõudnud lõunal ära käia. Allergoloogi assistentka sain küll lõpuks kätte, palun väga, esimene vaba aeg veebruari keskel. Ja kuna see mulle ei sobinud, lükati veel nädal otsa sellise häälega, et... jah, see assitentka oleks mul kõri läbi närinud kui oleks saanud.

lihtsalt üks uitmõte

Üks õhtu Cosmot lapates jäin mõtlema, et miks ma küll mõnikord kulutan oma aega nii ebakvaliteetselt. Sest tegelikult on see ikka üsna totakas ajakiri. Mida on mul ühist näiteks tibiga, kelle suurim salajane kirg on see, et ta mõnikord endale kohvi kõrvale ühe pontshiku lubab (ja peab seda nii märkimisväärselt paheliseks, et sellest tuleb lausa ajakirja lugejakiri kirjutada)? Või tibidega, kes võtavad puhta kullana “teaduslikku” uuringut, mille kohaselt edukamalt teevad karjääri need naised, kes kannavad tööl taskutega riideid? (Oh perkele, nüüd ma siis tean, mida ma kogu aeg valesti olen teinud...)
Aga küllap see tuleb lihtsalt uudishimust. Loomaaias ma ju ka käin lihtsalt loomi vaatamas, mitte sellepärast, et ma ennast loomana tunneksin.

tehtud

Üks tähtis otsus sai täna langetatud ja ühtlasi iseendale antud ainus uue aasta lubadus peaaegu täidetud. (Am I graafikus or what?) Aga ma kirjutan sellest... siis kui ma sellest kirjutan.
Ise olen häppi :)))

duende

“Loomulikult olen ka mina ise luuletaja. Nagu me kõik,” sõnas ta.
“Kas tõesti?” pärisin. “Ma tahaksin su töid lugeda.”
“Hombre, mis paneb sind arvama, et ma olen midagi paberile visandanud?” Mehe ilme oli tõre. “Et end poeediks nimetada, ei pea tingimata luulet kirjutama. Need on kaks täiesti erinevat asja.”

Jõuluvana toodud Duende on täpselt see, mida vaja. Ei teagi kas teistele soovitada või ei – mitte-flamenco-inimese jaoks võib-olla raske lugeda ja aru saada. Aga mulle sellised raamatud meeldivad.

rubriigist ajaloo ilu

Väga lahe on üle lugeda kunagi ammu kirjutatud asju. Õde leidis ei tea kust ühe matkapäeviku, mida kirjutasime mööda Eestimaad ringi rännates. Aasta oli siis 1998, allpool mõned katkendid.

* Meie vapper nelik on ette võtnud kuulsusrikka maadeavastusretke Võrumaa metsikutesse laantesse, suurte karude ja mehiste metsavendade maale. Alustasime kell 10.08, oleme sõitnud 5 tundi, aga ühtegi karu ega metsavenda pole silma hakanud.
* Vasakul on Rõuge järved ja paremal kaks parti.
* Kahjuks on selgunud, et Suur Munamägi läks ära. No niisama heast peast läkski. Kadund, noh. Võib-olla läks mehele.
* Külm on, kala ei näkka ja vesi on otsas. Oleme määratud aeglasele ja piinarikkale surmale.
* Aga kohviku laua alt, kas teate, leidsime Ats-Bröödiku. Usu või ära usu. Ta elab praegu minu mütsi sees ja muneb vist midagi. /---/ Ats-Bröödikul on hõredad mustad juuksed ja ta teeskleb, et ta tagumine ots on ta esimene ots ja vastupidi. Palju ei puudunud, et ta oleks tuulega ära lennanud. Shefilt, nagu iluvõimleja.
* Poolel teel korjas meid veoka peale üks tubli kohalik metsavend, seesama, kelle juurde auto jätsime. Selgus, et ta polegi viimast varuosadeks müünud ja isegi Orbit oli alles.
* Praeguseks on selgunud, et maha jäi kaart (see on halb), aga see-eest on meil 18 (jah, 18!) pakki nuudlirooga.
* Oleme tundide kaupa oma telkides vihmavangis olnud. Vahepeal, tõsi küll, oli väike söögipaus. Pakuti surnud sääski kuumas vees. Elusaid ka.
* Algselt oli meil plaanis tutvuda saare peamise vaatamisväärsuse, Hoitbergi korallrifiga. /---/ Kollektiivne seisukoht on, et vaatame seda riffi ainult pildi pealt.
* Hetk hiljem peatus meie kõrval pidurite kriginal viimase peal mall Opel, kust kargas välja viimase peal meesterahvas, kes tutvustas end kui Muri Veeteede Ametist. /---/ Ta oli tegelikult ainuke kapten, kes Aafrikas on käinud.

No ja siis on veel sahtlitäis päevikuid aastatest 1989-2001. Paistab, et mu õhtu on sisustatud :)

kaubandusstress

Ei maksa ikka minna praegusel aastaajal peale tööpäeva lõppu kaubanduskeskusest läbi naiivse mõttega, et “ma ainult korraks hüppan läbi”. Täiesti masendav! Liikuma ei mahu ja hingata pole midagi. Inimestel on vist mingi vandenõu, et tuleb seista kambakesi kõige kitsamates kohtades ja mitte liikuda sealt enne kui näiteks raamat on läbi loetud. Ja siis veel need riiulitäied sigainetuid kipsist võimillestiganes päkapiku- ja inglikujukesi. Ma mitte ei mõista, kelle najal see kolepäkapikutööstus püsib? Ja mis inglitesse puutub, siis... mina vist küll ei saaks magada, kui mu tuba sellist lõtva valget ingliliha täis oleks riputatud.
Mitte et ma arvaks, et see postitus hullupööra originaalseid seisukohti esindab.

detailid

* Mõnikord tekib selline searching... searching... olukord. Et oled järsku vastamisi inimesega, kellega sa oled kindlasti lähiminevikus mingeid asju ajanud, aga sa ei suuda meenutada, mis asju nimelt või kes ta on. Ja siis ajus ketrab sihuke arvutiprogramm nagu väljamaa krimifilmides ja lõpuks on ikkagi no match found. Ei jää muud üle kui teha nägu, et tead täpselt, kellega ja millest jutt on, kuigi endal pole halli aimugi.
* On absoluutselt kunn värk, kui kogemata tehtud paanikahäire peale (long ja tobe story) tormavad kohale 2 hiigelsuurt täisrelvastuses turvafirma kappi ja siis ühel hakkab mobiil Mission Impossible viisiga helisema. Mees oli ikka tõsiselt oma rolli sisse elanud, pole midagi öelda.
* Aga muidu... sunnin ennast veel paar päeva pessimistlikke mõtteid mõtlema, et kukkumine liiga kõrge poleks. Krdi raske on pessimist olla :)

väsinud

Kui sa juhtumisi töötad alal, mis on umbes samas tsüklis hooajaline nagu jõuluvana töö, siis leides ennast mitmendat õhtut järjest kella 22-23 paiku kala silmadega kontoris monitori jõllitamas on ilmselge, et ööpäeva pikkus peaks olema vähemalt 48h. Vähemalt. Lõunat söön tavaliselt kella poole 12 paiku öösel, kõik möödunud nädala ajalehed on rännanud ahju ilma, et ma neile pilku oleks heitnud ning vannis käies jään regulaarselt magama (et ärgata 2 tundi hiljem keset ööd, kui vesi on hakanud vaikselt jäässe minema). Eeldus, et detailselt ette planeeritud skeemid võiks toimida, on prügikasti lennanud ning pühapäeva hommikul telefonihelina peale ärgates ma lausa tundsin kujuteldavat maohaava tekkimas. (Sest saadik on see kujuteldav maohaav rebenenud iga päevaga ca 1 m pikkusesse ja 0,5 m laiusesse.) Ühel hetkel seisneb meaning of life selles, et leida kuskilt universumist pool kilo tumesinist niinepaela, ning kui hilisel õhtutunnil on tuvastatud see geograafiline punkt, kus nimetet pael reaalselt eksisteerib ning siis auto lihtsalt ei käivitu, oli tõesti nutt kurgus. Issand olgu kiidetud, et mehed on olemas! Kui auto oli käima lükatud, siis mingi irratsionaalne sisetunne kinnitas mulle, et nii kui seisma jään, sureb va ront jälle välja, mistõttu mu sõidustiil meenutas kahtlaselt Sandra Bullocki oma filmist Speed. Aga noh, niipalju kui mina tean, laipu maha ei jäänud.
Umbes kaks nädalat on jäänud veel vastu pidada, siis ehk saab ka puhata ja mängida.

evaluation form

Lühidalt. Ja pealiskaudselt.
Seekordse epöffi lemmikud: The Gods Must Be Grazy, Inside Deep Throat, Coffee and Cigarettes, Bin-jip. Tõeline üllataja minu jaoks oli aga House of Flying Daggers, ehkki nägin küll kahjuks ainult tagumist poolt temast. Mitte ühegi seni inimkonnale teadaoleva valemi järgi ei oleks selline film tohtinud mulle meelida – et noh, mööda puude latvu lendavad inimesed ja nii. Aga meeldis! Ja meeldis vist põhiliselt sellepärast, et oli visuaalselt nii efektne ja lihtsalt ilus vaadata. Kasvõi see lõpustseen, kus nad üksteise võidu koolesid – kuidas see lumi sadas ja näod helendasid ja siis see bambusemets ja valged kasetüved ja kogu krempel.
Kohe üldse ei meeldinud Time of the Gypsies. Kui juba valemid jutuks tulid, siis kindel moodus Evelit kinost eemale peletada on lasta ekraanile kari väikeseid räpaseid inimesi pruunides riietes. (Et valem oleks TÄIESTI lollikindel, võib lisada ka mõne roiskuva laibalaadse tegelinski – vt. orgid, muumia, draakula – aga nüüd ma kaldun teemast kõrvale.)
Guesthouse Paradisos oli vaieldamatult andekaid kohti (mulle eriti meeldis see “the-breakfast-is-off”-teeninduskultuur), aga väidetavalt lõpp olla rõve olnud ja selle ma (siis vist õnneks?) magasin maha.
Kahju, et vaatamata jäi Sisemeri ja Kevad, Sügis… jne. Aga kell 2 pühapäeva öösel tekkis pikaajalisest horisontaalis olemisest ja ekraani vahtimisest sihuke peavalu ja uimasus, et ei pidand enam vastu. Järgmine aasta jälle!

uus trendikas kontoritüng

Kui parasjagu midagi tarka teha ei viitsi, siis võib alati lollusi teha. Meil näiteks kontoris levib telefonitüng. See käib nii, et tünga tegija valib välja ohvri, nihverdab ennast kuskile tema lähedusse ja teeskleb, et räägib mobiiliga. Telefoni asemel on mingi suvaline asi. Siis ütleb “oota korra, ma kohe annan talle” ja ulatab tolle “telefoni” ohvrile (“kuule, X tahab sinuga ka midagi rääkida”). Endal hea kõrvalt vaadata ja itsitada, kuidas ohver närviliselt halloo-halloo hüüab. Täitsa uskumatu, kuidas pahaaimamatud inimesed orki lendavad! Algaja tüngategija võib alustada esemetest, mis on telefoniga sarnased (igasugused puldid näiteks), aga advanced levelil proff võib absoluutselt täiesti suvalist asja kasutada, millel puudub telefoniga igasugune väline sarnasus. Ma olen näinud inimesi rääkimas kalkulaatorite, kompasside ja kummist mänguasjadega! Proovige järgi kui ei usu.

------------------------

Aga epöffiga on lood niimoodi, et mul oli küll plaanis nädala sees ette magada, et õnnestuks 2 ööd järjest üleval püsida. Aga see plaan läks aia taha, tavaline uneaeg nagu ikka viimasel ajal 4,5-5 h per öö. Nii et ma tõenäoliselt homme kustun umbes pool sekundit enne seda, kui Yahu põrandat hitin. Äratage mind siis pühapäeva hommikul üles, palun.