uus töötaja

Vot selline tegelane oli meil täna päev otsa kontoris tööl. Algul nokitses arvuti kallal ja kaabeldustööd pakkusid talle tõsist huvi, aga pool päeva va laiskvorst magas lihtsalt laua all maha. Ja kui nüüd päris aus olla, siis suur osa minu tööajast kulus kah talle igasugu nurjatuste õpetamiseks.

nostalgiatrip

Kummalised lood on selle kohaga. Kuigi tegelikult sai seal varases lapsepõlves veedetud vaid neli või viis suve, on need mälestused ühed helgeimad ning see lihtsalt on Meie Oma Koht. Koht, kus heinamaal polnud otsa ega äärt, kus martsipanõunad olid sõna otseses mõttes läbipaistvad ning kus siblisid ringi dresseeritud kanad Julgesüda ja Kuldsulg, vabad hinged, kes kunagi pannile ei läinud (vaid maeti maha koos klaaspurki rulli keeratud elulooga). Kus sai ärgatud pühapäeva hommikul lõhnava heina sees selle peale, et hommikune päike tungis igast küüni uksepraost sisse ning väljast kostis täiskasvanute vaikset juttu ja kaevupumba kääksumist.
Ja veel 20 aastat hiljem ajab miski vägi sind iga aasta-kahe tagant sinna tagasi, mis siis, et inimesed on võõrad ja palju on muutunud. Istud aidatrepil ja heietad mõtet, et “aga ükskord ma tulen siia veel tagasi. Päriseks.” Isegi kui sa tead, et seda tõenäoliselt kunagi ei juhtu. Aga unistada ju võib.

kaks päeva. kolm hüpet. üks dokk.

Ei tea mis jama see nädalavahetus toimus, aga kõik lendamised läksid vilinal aia taha. Mõtted olid mujal ja ei suutnud korralikult keskenduda, kuigi tahtmist oli (alati on). M-osakonna tööjaotus (üks on üleval - teine pakib - kolmas manifestib) küll täitsa toimis, aga ikkagi ei jõudnud plaane korralikult läbi seedida enda jaoks.
Hüpe 1. 10-way, mina pidin üksi mno jalgades olema. Eile Villemi videoid vaatama hakates miskipärast arvasin, et see laupäevane *vei on mingi eelmine hüpe (mitte see, kus mina ka olin). Imestasin, et kes see sõelub seal edasi-tagasi, üles-alla nagu poolearuline. Kolmandal vaatamisel tabasin ära, et see mina olen. Ei no ma teadsin küll, et see kole lendamine oli, aga videost on lausa valus vaadata. A vähemalt mno-l ei hakanud igav, ma arvan.
Hüpe 2. Plaanis 3 tumbleweedsi donut’is baasiks ning mina, ere ja lra külgedel. Siis laseb TW lahti, keerame 2-seid tükke 360 kraadi ja tagasi donut’isse. Baasile järgi jõudes sain aru, et kukun kohe alla ära. Hetke vältel sündis mu peas kaalutletud otsus “nemad elavad selle üle küll” ja mööda kukkudes lihtsalt riputasin ennast Kiku grippidesse. Elasidki üle :) Kahe tükiga tegime 360 ka ära, jäime isegi enam-vähem samale levelile. Edasi tundus lihtne, küll Kiku ja Liisu ikka selle doki ära võtavad... Said nad jee midagi teha, kui kaks külgedel olijat pidurdama ei vaevu. Ühesõnaga, break-off oli vägivaldne.
Hüpe 3. Gasinski 600.-nda 13-way. Inimesi oli mõnes kohas puudu ja teises kohas üle ja mina lendasin dokki võtma minnes ilusti diagonaalis kujundi alla. Õnneks sain sealt suht kiiresti minema, enne kui ülejäänud 12 pähe oleks kukkunud.
Kokkuvõtteks, mingi imelik seninägematu jama on leveli hoidmisega. Ei ole enne olnud sellist probleemi alla kukkumisega. Lihtne oleks FS suidi kraesse seda ajada, aga minu andmetel peaks lendama siiski inimene, mitte tunke. Ja pealegi olen ma selle FS suidiga lennanud küll ja veel, ka suurematesse kujunditesse.
Igatahes üks on nüüd kindel – sel sügisel PEAB veel hüppepäevi tulema, sest selliste sooritustega pole mina nõus hooaega lõpetama!

draamainimene

Vot on selline sort inimesi, kes igal võimalikul ja võimatul juhul üritavad sääsest elevanti teha. Ma endamisi nimetan neid draamainimesteks. Kuidas draamainimest ära tunda? Noh, esiteks on tal kõva hääl ja igast asjast oma arvamus, kusjuures iga tema omaga mitte kattuv arvamus loetakse automaatselt valeks. Aga põhiline on see, et ta on kohutavalt ebakonstruktiivne. Draamainimene ei mõista, et pole mõtet muretseda asjade pärast, mille muutmine tema võimuses ei ole. No mis asja sa hädaldad veel mitu päeva tagantjärgi, kui tegu on tehtud ja seda muuta ei saa? Mis parata, ikka läheb mõnikord mõni asi aia taha, võta õppust ja tee teinekord paremini. Aga selle asemel, et tegutseda ja päästa mis päästa annab, laguneb draamainimene koost, hakkab süüdlast otsima ja kõike/kõiki kritiseerima. Mõistlikku juttu talle ajada pole mõtet, sest pärast poolt tundi kannatlikku argumenteerimist saad aru, et jooksed peaga vastu seina. Over and over again.
Noh, ühesõnaga, draamainimene on ilgelt annoying.

----------------------

Ma ei tea, kas ma olen mingi hälvik või mis, aga banaanivabariigis hirmu ja õudust külvav ning riikluse alustalasid kõigutav K-kampaania tekitab mus mitmendat päeva vastupandamatut (apoliitilist!) kohukeseisu. Täna seadsin sammud Selveri piimatoodete leti juurde, kus üks nii umbes 10-aastane nolk oma sõbrale kuulutas, et “mina küll enam kohukesi ei söö”. Libistasin oma 2 Bonot kaaskodanike vaenulike pilkude all korvi ja hiilisin seina ääri mööda kassasse.
Sometimes a kohuke is just a kohuke.

nv action

Sai siis ka see kurikuulus Malev ära vaadatud. CCP parkimisplats oli suuremalt jaolt üles kaevatud, autod risti-põiki troppis seal ning turskel Falcki parkimiskorraldajal selline nägu peas, et hakkab kohe nutma. Mulle ta siiski leidis kohakese, kas oli põhjus ilusates silmades või oli näost näha, et ma tagurpidi manööverdada ei oska, ei tea.
Film ise oli selline kõikuva kvaliteediga mu meelest. Mõned kohad häälestavad selliselt, et vot selle filmi jooksul saan kõvasti naerda ning siis tuleb mingi Lembitu ja hööveldab ja hööveldab ja hööveldab. Vint sai liiga üle keeratud ja kohati hakkas igav, aga üldmulje siiski positiivne – täitsa vaadatav värk.

-------------------------

Aga nv oli uskumatult ilus, highlights’iks MRI 200.-nda bigway (Villemi video ja pildid – mina olen see valge kiivriga, kelle põhivarju klapp lipendab tuules). Kõik 12 olime koos küll ainult maa peal ja lennukis :P, aga ikkagi kõva sõna ning emotsioonid ajasid igast otsast üle. Pühapäeva viimasel tõusul jäi Villemi kaamerasse veel üks ambitsioonikas nikavo-ne-ubili-i-slava-bogu-way. 240 km/h headdown’is maa poole kihutavale baasile järgi lendamine on igati põnev challenge ning oma koha leidmine selles koosluses polnud kergete killast ülesanne, aga igatahes ajas veel õhtul koduski naerma. Ma nüüd riskin pateetiliseks muutuda, aga aitäh, parasemud, et te olemas olete!

huvitav...

... miks on nii, et sümpaatia tekib tasahilju, aga antipaatia (ehkki küll harva) nö. esimesest silmapilgust? Ehk siis see, kui hästi sa kellegagi klapid, kujuneb aja jooksul, aga see, et kohe kindlasti ei klapi, on esimesest hetkest selge.

kolereklaam

Mind haarab iga kord ühe üürikese hetke vältel õudus, kui ma Delfis või kuskil seda hernehammastega poisi pilti näen. Lähemal uurimisel selgub, et tegu on EPKK Tunnustatud Eesti Maitse reklaamiga, aga no andke andeks, selline valulise grimassi ja roheliste hammastega laps mul küll kuidagi tervisliku toitumisega ei seostu. Saatke see laps hambaarsti juurde, palun, ja lõpetage tema kannatuste eksponeerimine avalikus internetiruumis.

katk ja ikaldus

Täna hommikul õnnestus oma neljarattaline sõber mõlki sõita. Pärnu mnt.-l aeglases jorus linna poole kulgedes otsustas üks tibi järsku ilma nähtava põhjuseta pidurid blokki vajutada. Tibi nr. 2 tema selja taga oli sunnitud sama tegema ning siis tuli madallennul tibi nr. 3 ja pani litaka ära. (Te vist juba arvasite, kes on tibi nr. 3.) Pidurdasin küll ja mitte vähe, aga tee oli vihmast märg ja no ei saanud piisavalt kiiresti pidama. Esimene mõte oli rool rapsaki vasakule, teine mõte eieieiiiii, seal ju ka autod sõidavad. Teine mõte tuli õnneks piisavalt kiiresti, muidu oleks lugu hapumini lõppenud. Hoog ei olnud suur ning seekord siis piirdusime üsna tagasihoidliku mõlgiga esiotsas, teisel tagumine pamper lahti ja ripakil.
Nüüd siis pool päeva kindlustuste vahet joostud. (Muu hulgas tegin sotsiaaltööd ning tõlkisin kahjukäsitluse ankeeti ühele vene mammile, kes isegi nii palju aru ei saanud, et lahtrisse kirjaga reg. nr. tuleb auto registreerimisnumber kirjutada. Palju toredaid inimesi.) Ei tea, võib-olla selle esimese tibi minema laskmine oli viga. Tema ja teise auto vahele jäi ca 0,5 mm ja eks algul oli kergendus, et kolme auto asemel ainult kaks kortsus on. Aga tegelt nii järsult ja ootamatult pidurdada pole ikka üldse viisakas. Polnud tal seal ees ka kedagi nii lähedal. Kindlustuse töll ka ütles, et oleks politsei kutsunud, oleks võib-olla vaidlustada saanud. Aga mis läind see läind ja võtsin süü enda peale. Homme siis avaneb jälle hiilgav võimalus sukelduda autoremonditööde põnevasse maailma. Jeee.
Loo moraal: lapsed, hoidke pikivahet! Ja lapsed, krt, ärge ikka niisama nalja viluks keset teed pidureid blokki vajutage, eks!

mõni asi kohe hullupööra meeldib…

... ehk siis alates sellest nädalast saab jälle kaks korda nädalas flamencot tantsimas käia. Seelik mahtus veel jeeli-jeeli selga, aga hingamisest ei tulnud siis enam eriti midagi välja. V. murettekitav, aga see ongi selline indikaator-seelik. Õnneks paistis, et umbes 90%-l tibidest on sama probleem. Ikkagi 3 kuud vahet. Aga igatahes esimeses trennis keegi surnult maha ei kukkunud ja nüüd jälle silmad säravad!
Igasuguste füüsilis-sportlike aladega üldiselt on nii, et nad peavad emotsioone tekitama. Teisiti ma ei taha. Flamencot läheb juba... kaheksas aasta ning ma ei pea kunagi mõtlema endale mingeid ettekäändeid, miks ma ei saa trenni minna. Sest ma alati tahan sinna minna. Samas näiteks aeroobikuid ma eriti ei mõista. Puhtalt füüsiline rutiin mu arust. Või jooga – liiga staatiline kuidagi. Kui te nüüd ütlete, et see peaks mingi mediteerimise-värk olema, siis mu meelest see on natuke kahtlane, et näiteks 2 korda nädalas kellast kellani mediteeritakse koos 20 võõra inimesega ühes ruumis. (Siis on usutavam, kui üksi olles ja siis kui tuju tuleb.)
Mitte, et ma tahaks neid alasid halvustada miskit pidi, aga ma lihtsalt ei mõista nende pointi.
Igasugu kestvus- ja vastupidavussportide jaoks ma olen liiga distsiplineerimatu jällegi. Iseenesest metsajooks näiteks on täitsa OK tegevus, aga mõte sellest, et vot homsest alates tõusen iga hommik tund aega varem ja lähen jooksma, on vastunäidustatud. Ikka see va rutiin.
Kui flamencot ei oleks, siis võiks kõne alla tulla veel näiteks salsa või bailatino vms. Ja argentiina tango võib ka elulahe olla. Üldiselt võib nõus olla, et igasugune tervisesport tekitab hea enesetunde, aga kui palju on seal sellist linnuke kirjas / tegin ära / elan tervislikku elu rahulolu ning kuivõrd seda, et sa tõesti naudid iga hetke, mil sa asjaga tegeled?

----------------------------

Ahjaa, see kana tuli täna meile ka. 10 punkti Eesti Postile hea idee ja lööva teostuse eest. Mul siis pole ka kahju neile natuke tasuta reklaami teha.

ilus oli

Kuidas see suvi küll nii kiiresti otsa saab ah? Kuidagi ei taha pähe mahtuda mõte, et äkki see nädalavahetus oligi viimane... Eiolnudeiolnudeiolnud!!!
FS3 3. round sai laupäeval ära hüpatud. Kolmest parim tulemus, ehkki umbes pool brainlocki mul alguses tekkis. Aga see läks õnneks suhteliselt kiiresti üle. Selja pööramine tuli ilusti koha peal välja, aga V-st Accordian’i minnes liikusin natuke liiga kaugele ning tagasi tulles hoo maha pidurdamiseks kasutasin jälle tiimikaaslase keha enda oma asemel. Aga punkte sealt igatahes tuli ja õnneks stiilipunkte minu andmetel ei jagata :)
Kadri grääbis Mardi video seest ühe pildi ka välja:

Sabrega saime laupäeval juba päris headeks sõpradeks, aga pühapäeval tekkisid jälle lahkhelid ning vahepeal juba tekkinud mõtte ennast 150-se peale downsizeda teostamine jääb arvatavasti järgmisesse hooaega. Tsoome siin ükspäev kaebles, et maandumisel põlv maha panna on paha. Noh, ütleme siis nii, et kui ma laseks ennast heidutada kõikidest neist kordadest, mil ma lisaks põlvele olen maha pannud ka käed, kõhu või näo... siis ma ilmselt käiksin kaberingis või kuskil praegu :P
Ilusa punkti pani nädalavahetusele (pool)mudilaste 6-way, mulle kohe istub selline kihutamise värk :) Ja manifestimisega saab ka hüppamise kõrvalt kambakesi hakkama, ma küll üritasin ühte 1500 mudilast vargsi 4000 peale sokutada, aga näe täitsa asjatult.
Ilus oli!

unes ja ilmsi

UPDATE: FS3 videod Mardi kaamerast, proovikas, round 1, round 2.

-----------------------

Unenägu ööl vastu laupäeva.
Laupäeva hommikul tuli SMS-listi sõnum, et Leti pealt ei hüpata, kuna tolle mootor olevat kokku jooksnud. Mambur tegi elaklaste seas kiire korjanduse (mingi 34 eeku per feiss läks), hankis uue mootori ja pühapäeval oli Let jälle lennukõlbulik. Töö kiire ja korralik!

-----------------------

Pühapäeva hommikul tihedas udus Pärnu poole sõites ütlesin “aga tegelt oleks täitsa lahe sellises udus lennata...” Ära sõnusin. Esimese tõusu eel korraks nägu näidanud selgem taevas kadus kibekiiresti, kui lennuk rattad stardirajalt lahti sai ning asemele tekkis Suur Paks Pilv. Kui uks lahti tehti, paistis maad väga ähmaselt (aga ega ma ei passind kah eriti, vaja ju sooritusele keskenduda). 1200 peal breik-offides olime igatahes paksus pilves. 1000 peal sama seis, ei julgenud visata veel. 900 peal ei julgenud enam mitte visata (et krt teab kuhu ja mis suunas ma träkin...). Varju avanedes olin nagu paksu valge vati sees, nähtavus suvalises suunas ümmargune null. Õrna aimu ka ei ole, kus olen. Äärmiselt sürr tunne. Kedagi teist ei näe, nagu oleks täiesti üksi seal. Ja unenäos, mitte Pärnu taevas. Kuni 600-ni istusin pidurites ja keerutasin väga-väga aeglaselt allapoole. Siis hakkas lennurada ähmaselt paistma. Uhh, lennuvälja kohal vähemalt, aga mispidi ja kus otsas? Alles 500 peal sai pilt päris selgeks.
Selline natuke hirmuäratav usalduse ja kõhutunde värk.

----------------------

Aga muidu oli jälle FS3, 3 proovikat ja nüüd 2 võistlushüpet ka purgis. Leti pealt tulid exitid ikka nutused (kohe lennukis vale gripi võtmine ka ei aita kaasa, muide), aga AN-28 pealt lendasid ilusti. Ühesõnaga asi täitsa töötas, ehkki sekka paar bust’i ka tuli ja käe lõin vastu lennukit ära. Ja Sabrega sain paar svuubi moodi asja kätte, aga PRMKKK on mul nii veres, et ma teen ta mõnikord ka siis, kui nagu otsest vajadust ei olegi :)

----------------------

Esmaspäeva hommik, tööle minek.
Teen autovärava lahti. Lähen garaazi juurde ja avan ukse. Lähen autovärava juurde tagasi ja panen selle kinni. Istun autosse, sõidan garaazist välja ja... jään lolli näoga kinnist väravat vaatama.
Ma olen jätkuvalt selle poolt, et esmaspäeva hommikud tuleks ära keelata.

küll elu oleks lihtne...

... kui ma teaks, mida ma tahan. Mitmendat aastat tekib septembri alguses vastupandamatu soov kuskile areneda. Aga magistri jaoks ei ole aeg veel küps ning lihtsalt niisama linnukese kirja saamiseks sealt ennast läbi vedada ka ei taha. Äkki hoopis teine bakalaureus? Et teeks mingi totaalse kannapöörde…

----------------------------------

Siis ma veel vaatlesin ämblikke. Iga hommik on ilge mäsu neid kogunenud garaaziukse kohale prakku. Chillivad seal kambakesi. Aga alati ainult ühe uksepoole peal. Ma ei mõista, mille poolest see teine pool kehvem on? Ja siis veel see, et miks nad just sinna prakku ronivad? Oleks mul nii pikad jalad, ma küll ei roniks, ma arvan. Pärast koivad kõik segamini ja pusas, jaga siis, et mis kelle oma on.

nädalavahetuse skoor

Hommikuid, mil ärkamisele järgnes pettumine: mõlemad
Emaga Sustainable development vms. teemalise magistrikursuse loengumaterjali parandatud (lehekülgi): 211
Päevi, mil metsas hulkudes äikese ja paduvihma kätte jäädud: 2
Õega inimkonna demoraliseerumise teemalisi filosoofilisi vestlusi peetud: 1 (Metsas. Paduvihmaga. Mina olin poolt.)
Romaanivõistluse võidutöid läbi loetud: 1 (jälle olen kuival…)
Langevarjuhüppeid tehtud: 0

FS NV

Oi oli ilus nädalavahetus! Märksõnaks FS3 treeninghüpped Priidu ja Markoga, laupäeval 3 tk. Järeldused:
1) Exitid tahavad veel kõvasti harjutamist, rabeluse käigus kaotasime liiga palju aega. Stariga saab hakkama, aga va vibu ei tahtnud mitte lennata. Esimesel katsel jäin tiba hiljaks, teisel katsel oli ajastus õige, aga ikka läks aega kuni stabiilseks sai. Koos siiski püsis.
2) Leveliga probleeme pole. Algul olid väikesed vahed, aga koos harjutamise asi ja viimasel hüppel oli juba täitsa hea. Põhimõtteliselt saan lennatud sellisel levelil nagu parasjagu vaja on. Liibukatega meestest allapoole saan ka klubitunkega painutatud, nagu selgus siis, kui pidin ülejäänud kahe poole seljaga olema, silmkontakt puudus ning kartusest flõutima jääda väänasin ennast suht hobuserauaks :) Teisel katsel vaatasin silmanurgast ja püsisin enam-vähem seal kus vaja. Kõrvalnähud: hetkel toimub kõigis B-poole lihastes piimhappeline käärimine, pead kuklasse keerata ei saa ja selg on valus.
3) Punkte ei jõudnud lugeda, aga miski 3-4 korda keerasime igal hüppel eelmise aasta kujundite kombinatsioone ära küll. Esimene katsetus oli suht rahutu rabelemine (Villemi viidikas - enne segadusi videoosakonnas saan kokku 9 punkti, pärast oli vähemalt 1 star veel koos), aga järgmised juba rohkem controlled manner nii-öelda. Peab lihtsalt rahulikumalt võtma asja, kiirustamisega kaotab aega ja pööretega lähen ka liiga kaugele ära. Video on ikka äärmiselt tänuväärt õppematerjal.
4) Lahe oli :)!
5) Vt. eelmine.

Selle mõtlesin ka õhtul välja, kuidas pühapäevases 7-way’s oleksin ilusa kontakti saanud võtta.

Ahjaa, siis veel downsizesin 195-se Clipperi pealt 170-se nullika Sabre peale ennast. Ammu oli plaanis, aga koledate maandumiste pärast ei julgend. Avanemine oli esimesel hüppel suht aeglane, isegi üks tropikeerd oli kuskilt sisse nihverdanud. Keerasin tüübi siis välja ja nägin pea kohal tavalisest väiksemat kangatükki, mis üsna vilkalt oma elu elas seal :) Natuke jube oli ja esimene mõte – no way, sellise elukaga mina küll maanduma ei tule! Aga ega eriti valikut ei olnud. Proovisin siis pöördeid ja pidurdamist ning peale paari 360-kraadist sain aru, et see vari mulle ikkagi väga meeldib juba. Maandumised olid koledad mõlemal katsel, fleerisin liiga kõrgel ja närv ei pidanud vastu, aga sellega ma olen juba harjunud.
Nüüd siis vaja lõpuks propack selgeks õppida, esimene tund Jamburi käe all on juba võetud ka :)

träffik

Vastuse-Vadimi sõnul pidavat eestlaste blogid valdavalt virisemisblogid olema. Ma vaatasin, et sellist ehedat virisemist minu omas pole suht ammu olnud, nii et nüüd siit igatahes tuleb!
Kes seletaks ära, mis aspektist oli hea mõte Tondi tänaval ca kilomeetrisele lõigule 4 ringristmikku ehitada? No okei, kaks tükki ma veel annan andeks (Linnu tee ristmikul ja Selveri juures), aga need ülejäänud kaks? Vaevalt saad hoo üles, kui juba pead jälle pidurdama hakkama. Keskkonda saastab ja väga hea ummikupotentsiaal on nüüd ka sellel tänaval, kui kunagi sinna rohkem liiklust tekib. Ma ei ole küll täheldanud, et seal kõrvaltänavatel selline träffik huugab, et vanaviisi hakkama ei saaks. Esimene nädal aega umbes olin korralik ja näitasin ringilt välja sõites suunda nagu peab, aga enam ei viitsi ja paistab, et keegi teine ka ei viitsi. Kellele sa seal ikka näitad. Mulle vist isegi meeldis see remondieelne kuumaastik rohkem, seal oli teatud vilumuse saavutamisel võimalik niimoodi ka sõita, et pidurit ei vajuta ja autost juppe ka maha ei jää.
Nüüd on nii, et ma juba kolmandat päeva järjest toitun saiakestest, sest Selverisse söögi järgi sõitmine on lihtsalt liiga tüütu. Selles ma süüdistan Songisseppa ja tema käsilasi (või kes iganes neid asju välja mõtleb). Kontorist teises suunas sama kaugel on Kristiine keskus, aga seal parklas on ka elunõme puseleda ja pealegi on toiduosakond parklast nii kaugel, et sinna jõudmine võtab pool päeva aega ja tagasi tulemine teist sama palju. Olen nördinud.
Aga Pärnu maantee remonditavale lõigule võiks mingi webcam’i välja panna, et saaks enne töölt lahkumist vaadata, kas tasub sinna tükkida või mitte. Sealsetel remondimeestel on vist mingi haige inside joke, pannakse välja märk, et kaks rida lähevad üheks. Siis mittevilunud liiklejad reastuvad paaniliselt ümber. Tegelt ei kao see teine rida kuskile. Eile tipptunnil koju sõites tegin igavese ringi, et mitte sinna sattuda. Vahet polnud eriti, mujal olid ka ummikud.

--------------------------------------

Aga kirjandusrubriigis on hetkeolukord selline, et William Reymondi JFK sai just läbi. (Selline pealkiri on pandud ilmselt ainult müügiedule mõeldes, kuna JFK mõrvast tehti põgusalt juttu alles 50 lk. enne lõppu ning ülejäänud aur kulus Johnsoni materdamisele. Nii et LBJ oleks asjakohasem pealkiri olnud.) Hommikusöögi kõrvale olin sunnitud Cosmopolitani lugema (väkk!) ja nüüd ma tean igasuguseid asju. Oskab keegi soovitada / laenata mõnda väärt teost? Kellelgi oli see Sass Henno raamat, aga ma ei mäleta, kellel?

inimesteta töötamine

Ei saa mina aru inimestest. Vaja üks uus tegelane firmasse tööle võtta. Mees saadab CV, käib vestlusel. Tundub täitsa OK. Lepime kokku, et teeb 2 proovipäeva, et töö iseloomuga lähemalt tutvuda. Siis otsustame, kas teda tahame ja kas tema meid tahab. Esimene päev on mees õigel ajal platsis, teeb päev otsa tööd, silma paistab olevat, ättitjuud ka täitsa OK. Ühesõnaga, lootustandev. Lepime kokku, et järgmine päev tuleb samal ajal.
Teine päev meest pole. Ei helista ka. Nüüd ei teagi, kas jäi rongi alla või on lihtsalt jobu. Mul igatahes tuli see film meelde, mida talvel e-pöffil vaadatud sai, mis ta nimi nüüd oligi… ? See laheda eesti mehega, keda ema sundis tööd otsima?
Esmaspäev ei ole inimestega töötamise päev. Eriti, kui pole inimesi, kellega töötada.

iroonia ja poeesia

"Kindlasti ei leidu meie seas palju puhtakujulisi kirglikke idealiste. Aga ideaalina pakub see võimast alternatiivi iroonia tüütule poliitilisele korrektsusele. Õigemini enesetsensuurile, mis ei lase meid rind ees ellu sisse murda. Nagu manitseb kõiki arglikke eskapiste suur Morrisey, üks väheseid, kes on osanud iroonia ja kirgliku maailmavalu lõimida vastupandamatuks poeesiaks: “too much coffeine in your bloodstream, and lack of real spice in your life”. Lõpetage see ebaviljakas künismiga poosetamine ja laske kordki kireloom vabaks. Tooge maa peale põrgusse unustatud Orpheus ja tunda ennast tegelikult elusana.
Ilma et mõtleks kogu aeg, mida teised must arvavad."

Nii kirjutab Andres Maimik eilses Areenis. Heasti kirjutab.

mul on vabadus blogida

Lugesin siin vx-i ja meduusi kirjutisi ja ei saanud ka enam vaiki olla.
Mind siiamaani aeg-ajalt tabab mõte, et miks ma ikkagi blogin? Kui ma asjaga algust tegin, siis nägin vaimusilmas hoopis teistsugust üllitist kui see, mis ta praegu on. Et hakkan blogi igasuguseid diipe ja segaseid mõtteid kirjutama. Noh, praegu on seis selline, et diipe ja segaseid mõtteid on umbes 0% ning ülejäänud 100% on triviaalne olme-ila. Vahepeal juba ehmatasin ära, et milles asi, kas mõtlemisvõime on mind täielikult hüljanud? Tegelikult ei ole. Lihtsalt need mõtted ei taha blogi ennast publishida, ja mis ma siis sunnin neid. Igasuguste hingeasjade jaoks ei ole ka blog õige koht mu meelest. Need asjad las jääda sinna kus nad on (kasvõi hinge, näiteks) või siis publishigu ennast vahetult, näost näkku ja väiksemas seltskonnas.
Hiljuti kappi koristades leidsin sealt vanad ülikooli konspektid. Muu hulgas ilge pataka Sodila-nimelist kirjandusteost, mille õega kahepeale kokku kirjutasime. Kui parasjagu loengus konspekteerida ei viitsinud, siis kirjutasime lihtsalt päevakajalistel teemadel. Tagantjärgi loe ja naera lolliks, kuigi kõigest enam aru ei saa. Põhimõtteliselt oli nimetatud teos ju blogimise esivanem, mis siis, et bloogspot dot kommi asemel oli paber ja pliiats.
Ilmselt ma siis blogin ikkagi sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib blogida. Omal perverssel moel võib see isegi mingi loominguline väljund olla. Kas see näitab, et ma olen miskitpidi edev või või asotsiaalne või misiganes? Aga vahet ju pole tegelikult. Olen see kes olen, ja point on ikkagi vaataja silmades. Ma ei defineeri ennast läbi blogimise ega ürita meeleheitlikult vastanduda mitte-blogijatele. Kirjutan siis, kui tuju tuleb. Kui ei tule, siis ei kirjuta. Kui enam ei meeldi, siis jätan maha. Nii lihtne ongi. Ja kui keegi tuulikoch arvab, et blogijad on 10-l juhul 10-st nõmedad ja õnnetud inimesed, siis las arvab. Et ma selle põhjal oma tõekspidamistes mingeid korrektiive hakkasin tegema, oleks sama absurdne, kui ma jätaksin langevarjumise maha, sest keegi delfi peldikuseinakommentaator arvas, et langevarjurid võiks ennast kõik põlema panna. Ma ei ole kariloom!
Ja pole üldse välistatud, et ma kunagi siiski hakkan siia neid diipe ja segaseid mõtteid ka kirjutama. Siis, kui tuju tuleb.

chillime, vol. 2

Tuli järsku tahtmine blogida, aga ega eriti midagi öelda ei olegi. Põhimõtteliselt kõik on samamoodi nagu eelmises postituses, ainult Da Vinci koodi asemel on nüüd Inglid ja deemonid. Illuminaadid ja vabamüürlased ja värgid.
Lisaks ähvardab täiesti reaalne oht, et pühapäeval tuleb Alice Cooperi kontserdile minna. Muusikakauge inimesena ei oska ma selle mehe loomingust eriti midagi arvata, meenub ainult üks Poisoni-nimeline hitt. Ja see vist oli kuskil 80.-ndate lõpus või 90.-ndate alguses. Ühesõnaga siis, kui noortelehes Meie Meel (või oli ta siis veel Säde?) hakkas ilmuma rubriik Levilemmik. Seda ikka tean ka, et tüüp väidetavalt laval kanu tapab (aga ise vist seda eitab) ja et tal on kole make up. Vana mees juba, mis ta jandab.

chillime

Puhata on mõnus. Üksi olla on ka mõnus. No tegelikult mitte päris üksi – kass on ka. Tõuseme üles siis kui uni ära läheb (täna kella 12 paiku näiteks). Siis lebotame päev otsa rõdul



ja loeme Da Vinci koodi. (Lõpuks jõudsin ka selle paljukiidetud ja –kirutud üllitise kätte võtta. Põnev on küll, aga siiski mitte päris see, mida ootasin.) Vahepeal loeme meile ja blogisid. (See käib nii, et kass lihtsalt p e a b minu ja monitori vahel, st. klaviatuuri peal istuma ja käpaga kursorit püüdma. Aga tohli lingitud Happy Tree Friends klipp talle ei meeldinud – tüüp konkreetselt urises selle põdra peale.) Varem oleks selline niisama vedelemine mul umbes kahe päevaga üle visanud, aga praegu six days and counting ning täpselt see, mida vaja.
Täna käisin korra kontorist läbi – juba paar päeva pole ükski töömeil minuni jõudnud ja asi paistis kahtlane, aga ma eriti ei kiirustanud ka probleemi fiksima :) Selgus, et server oligi vahepeal kuskil ära käinud. Nüüd jälle spämmi tuleb.
Igatahes pole hetkel kõige vähematki tahtmist kuskile inimeste sekka minna. Selleks on homne päev :) Esimesed 24 tundi mula-listis panid isegi minusuguse tolerantse inimese tõsiselt kaaluma unsubscribemist (inimesed, hankige endale hobisid või midagi :)!), aga vaatame veel seda asja.
Nüüd istume siin väikese musta metselajaga, joome teed, sööme shokolaadi ja blogime. Publishimise ajaks peab tuppa minema, wifi rõdule eriti ei ulatu.

lasagne con ragu di manzo

500 g lasanjeplaate, 150 g parmesani juustu, 300 g mozzarella juustu.
Hakklihakaste: 3 sl oliiviõli, 400 g hakkliha, 1 suur sibul, 3 küüslauguküünt, 2 loorberilehte, 1 porgand, 1 suur tomat, 400 g kooritud konservtomateid, 2 sl punast veini, 1 tl suhkrut, soola, musta pipart, jahvatatud muskaatpähklit, värsket basiilikut, 1 spl võid.
Bechamel-kaste: 80 g võid, 1 l piima, 1 dl nisujahu, soola, valget pipart, jahvatatud muskaatpähklit.

Valmistamisõpetust ma ei viitsi kirjutada :), kui huvi on, loetagu raamatust Modernne Itaalia köök alla Bocca. Tulemus igatahes ei olnud üldse paha, eriti inimese kohta, kes ilma Selveri köögita tõenäoliselt umbes kolme päevaga nälga sureks.

tuli ja läks...

Parasummer on selleks aastaks selja taga ja … ei oskagi nagu midagi kirjutada selle puhul. Täielik emotsioonide, elamuste, muljete, uute kogemuste ja fun’i overload. Olen siis täiesti ebaoriginaalne ning liitun juba kõikvõimalikes muudes kohtades välja öeldud tänusõnade ja komplimentidega korraldustiimi aadressil.
Mis siis tehtud sai? Speedstar’e ja teisi vähe suuremaid way’sid sai hüpatud. Selliseid viiest kuni kümnest tegelasest koosnevaid. Avastasin, et ma täitsa oskan lennata :) Kaks naiste bigway rekordi üritust, millest esimene oli juba lootustandev (9-st 7 koos – coachimine by Markku oli väga abiks), aga teine täielik võileib. Baas (sh. siinkirjutaja) oli alguses headtownis, siis pooldus ja üks pool träkkis minema :). Aga paar kuud sitta suusailma on veel ees ja küll me selle rekordi ka ära teeme!
No ja siis veel Beachlanding ja Rokiosakond ja naked base jump Pärnu kesklinna sillalt ja kõik need muud üritused… See oli vist Pirts, kes muljetas, kuidas ta Sunset’i naistepeldikus kultuurishoki sai. Ma sain ka :) Vaatad nõutu näoga seda plastmassist beibede karja (võimalik, et ma olen praegu pealiskaudne, aga las ma siis olen) ja mõtiskled endamisi, kas nad on tõesti samast liigist kui parasemud ülemisel korrusel. Parasemud, kes on otse lennuväljalt laekunud (teate küll, see mitte eriti moekas tulin-just-angaari-põrandalt-püherdamast-look), räägivad whuffo-rahvale arusaamatus keeles ning unega võideldes aeg-ajalt porisevad “no tuleb see Rokiosakond juba või, saaks Jõekääru magama”. Ja kui siis Rokiosakond lõpuks tuli, kippus klubil katus pealt sõitma. Lahe on sellesse liiki kuuluda :)
Uskumatu oli veel see, et terve nädala jooksul sain täpselt 2 (kaks) tööalast telefonikõnet. Tavaliselt puhkuse esimesel päeval saan vähemalt 20. Tekkis juba mõte, et üks kahest – kas olen lõpuks ometi delegeerima õppinud (ebatõenäoline) või on kontor maha põlenud (ei olnud).
Aga pärast Parasummerit võiks järgmine kord korraldada mingi võõrutusravi või rehabilitatsiooniprogrammi moodi asja, aitamaks skaidaiveritel võimalikult sujuvalt igapäevaellu naasta. Minul praegu igatahes miski ei toimi nii nagu peaks ja kontoris istuda on tõeline piin. 3 päeva veel ja siis jälle puhkama :)

viimse reliikvia radadel

Vahepeal on nii palju juhtunud, et nädalatagused sündmused tunduvad kuskil kaugel minevikus aset leidnud olevat.
Ürituseks siis firma suvepäevad ning programmis ratsamatk Viimse reliikvia radadel Põlvamaal. Esimesed 8 kilomeetrit möödusid rahulikult sammu sõites ja Eestimaa ilu imetledes (no tõesti on vapustavalt ilus!). Piknikuplatsile jõudes oli tagumik kange ja käed rakkus (reminder: kui ikka targemad soovitavad kindad kätte panna, siis kuulatagu!), aga asi oli ka seda väärt ning koostöö hobusega sujus hästi.



Pärast lõunapausi küsiti, kes tahab tagasiteel kiiremasse gruppi minna, saab traavi ja galoppi ka proovida. Milles küsimus, loomulikult kiiremasse! No ja vot siis hakkas sõbrake hobune (kelle nimi muide oli Vagur) igasuguseid trikke tegema. Kui teised hobused kiirema käigu sisse panid, siis tema veel lonkis ja uimerdas ning siis äkki taipas, et helljee, teised juba kaugel ees! Ja padavai järele neile. Samas oli tegu üsna otsustusvõimetu loomaga ning järgmisel hetkel pani ta pidurit ning hakkas rohtu sööma. Teate, mis tunne on galopeeriva hobuse seljast maha lennata? No vot, mina nüüd tean. Neli korda lendasin ja neli korda ronisin lolli järjekindlusega tagasi. Ütleme nii, et PRMKKK-skillid kulusid marjaks ära. Aga tegelikult polnud hullu midagi, hobune oli õnneks suhteliselt madal :) ning nii palju oidu on neil ka peas, et inimesest üle ei trambi. Nii et vaatamata äpardustele väga lahe elamus!

öö

Viimased nädalad tööl on olnud nii kiired, et mulle tuleks küll vähemalt tuletõrjuja kvalifikatsioon omistada. Asi kulmineerus täna 20 minutit enne 17-t, aga võimatu sai siiski ära tehtud. Kuni 22-ni ülehelikiirusel sebimine kontoris, et asju enne puhkust joone peale saada.
Kell 23 istusin bussijaamas ja ootasin bussi nr. 733, mille lastiks kari mõttetuid inimesi ning kast Elaki särkidega. (Vahemärkus - uus sümboolika igatahes töötab. Trükifirma-mees juba küsis, mida peab tegema, et langevarjuriks saada. Kui kuulis, et järgmine kursus alles 22.07 on, lubas Parasummerile tandemit hüppama tulla :)
Kell 00.30 sõin lõunat. Siis pakkisin nädala aja elamise kokku. Nüüd blogin. Kohe vajutan publish nuppu ja lähen tuttu ära.
Kell on 02.40. Kahe tunni pärast äratus, veel natuke pakkimist ja start lõunaosariikidesse firma suvepäevadele. Kosel saan ehk roolist ära ja paar tundi tagapingil magada. Muidu võib juhtuda, et jään ratsamatkal hobuse seljas magama. Ja kukun alla. See võib valus olla.
Parasummerile poolest pühapäevast.
Ühtegi emotsiooni peale väsimuse ei ole. Und ka ei ole, selline vastik motoorne rahutus on sees.

highlights

Blog kisub kuidagi hüpperaamatu interneti-versiooniks, aga no ma tõesti ei viitsi kirjutada, et jaanipäev möödus traditsioonilises kohas traditsioonilisel viisil ja et tore oli. Kuigi oligi.
Laupäeval tegin esimese hüppe nullikaga (vot kirjutan jah, et esimese, amatöörlusest loe eelmisest sissekandest). Nüüd ma saan aru miks inimesed räägivad, et fleerimiseks pole jõudu vaja. Kõrgemal proovisin küll ära, aga tunnetus oli ikka nii teine, et maa lähedal avastasin end sellegipoolest pooles vinnas piduritega paigal seismas. Pühapäeval teisel katsel sama viga, areneme veel.
Pühapäeval tegin ka esimese freefly katsetuse, mis läks metsa nii otseses kui kaudses mõttes. Enamiku ajast olin mingis sürreaalses poolpõlvili-poolkäpuli asendis. Täpselt selline tunne, nagu suure täispuhutava batuudi peal kakerdades. Kord vajub üks jalg sisse ja oled käpuli, ajad ennast püsti ja oled kohe jälle käpuli. Ikka väga ammu pole olnud sellist tunnet, et absoluutselt oma keha ei kontrolli.
No ja kuna sel tõusul olin väljujatest eelviimane, siis vabalangemises leidsin ennast lennuvälja kõige kaugema otsa kohal olevat. Korraks mõtlesin, et träkiks tagasi, aga jumprun’iga paralleelselt träkkimine tundus veel halvem mõte kui pika maa jala käimine. Nii et vari lahti seal kus olin. Tuul, va risu, oli aga mõnevõrra tugevam kui maa peal tundus ja selg ees ma lennuvälja kohalt jee läksin. Ei aidanud frontraiserites rippumine ega midagi, suuremaid varuplatse polnud ka eriti võtta. Lõpuks jäi valida paari suure maja, kasvuhoone, ca 2 m kõrguse mõttetu betoonposti, kraavi ja metsatäie (mõttetute) puude ning põõsaste vahel. Aga sedapuhku ma langesin küll karakterist välja, jätsin betooni rahule ja nihverdasin ennast valjuhäälselt ropendades ning hullu turbuka kiuste kuidagi väiksele lapikesele mainitud objektide vahel. Maas oli hea olla :) ning kui läbi padriku ja üle kraavi lennuväljale ronitud sain, oli juba Võsast Plondiinide Otsimise Üksus autoga platsis (aitäh!). (Tegelikult oli seal küll 2 brünetti ja ainult üks blondiin, kes ka ei tahtnud kuidagi metsast välja tulla.) Loo moraal: mitte ronida suure varju ja suure tuulega viimaste seas lennukist välja!
Eilne viimane hüpe aga tekitas näole sellise naeratuse, mida ainult kirurgilisel teel eemaldada saab. Kiku kirjutab ja skydive.ee kirjutab. 6-ne naisteway lendas kokku nagu kell. Kusjuures naisteway on ikka naisteway, ei mingit lammutamist ja vägivallatsemist, kõik tulime ilusti ja viisakalt külge :)
Grafomaan tänaseks lõpetab.

mis lühendatud tööpäev?

Järjekordne 14-tunnine tööpäev on lõpule jõudmas. See on halvaks harjumuseks saamas.
Järgmine nädal tõotab veel hullem tulla. Ootamatult selgus, et kujundaja vaja puhkama lasta (ootamatult selles mõttes, et kesse ikka viitsib puhkusegraafikut lugeda). Ja võib julgelt öelda, et see on probleem, sest siin välja öeldud mõte endale Illustrator selgeks teha on siiamaani ainult mõtteks jäänudki. Vihmast nädalavahetust vist ei olnud vahepeal või kui oli, siis ma ilmselt sisustasin selle mingi muu tegevusega.
No ja esmaspäevast ma siis pean illukaga töötama hakkama. Mingil määral. Nii et järgmisel nädalal võib mu blogist tõenäoliselt leida ainult hädaldamist, halinat ja itku. Või siis üldse mitte midagi.
Entsüklopeedias sõna “amatöör” juures võiks vabalt minu pilt olla.
Aga noh, kui raske see siis ikka olla saab? (A. ütleks siinkohal – yeah, keep telling yourself that.) Kuniks eneseusku ja –irooniat jätkub, pole veel kõik kadunud.
Või siis.
The shit is about to hit the fan.

nv: Tln-Kuusiku-Pärnu-Tln

Tõeliselt mõnus nädalavahetus on selja taga ning kuidagi ei taha pähe mahtuda, et peaks nagu asjalik olema ja tööd tegema. Reede õhtu veeres öösse K juures pläkutades, grillides ja veini juues (lõpuks üks kord, kui ma ei pidanud kaine autojuht olema) – long time no see. Ilusa olemise saboteeris lõpuks kurnatud organismus, mis vägisi tahtis silma looja lasta. Uneaega on viimasel ajal kuidagi eriti nirusti olnud.
Laupäeva hommikul Kuusikule. Päeva lõpuks sai raskuste (loe: puri- ja tross-lendurite) kiuste 1 hüpe kirja (aga ma ei kurda – oleks rohkem ka jõudnud, kui oleks tahtnud). Väikestele kooslustele külge lendamine on viimasel ajal väga heasti sujunud – levelile jõuan kiiresti ning kontakti saan ka ilusti rahulikult võetud.
Peale hüppepäeva Krantsi sööma ning kui klubikama ning pärnakatest mudilasi täis laaditud autoga Pärnu poole ajama panin, oli väljas igatahes juba pime. Õhtul Jõekäärus saun, edasi mudilaste laiali transamine (küll ma olen ikka hea, onju) ning lennuväljale telkima jõudsin umbes kell kaks öösel. No vot oli tegus päev.
Pühapäeva hommik. Teed silmad lahti – telgi uksest paistab sini-sinine taevas ilma ainsagi pilveraasuta, heinamaa (tuntud ka kui lennuväli) ning sadakond meetrit eemal parkiv ilus ja armas An-28 (BC foto). No mis sa oskad ühelt suviselt pühapäeva hommikult muud tahta? Aatomiku tehtud joodav puder (lusikat ei olnud, noh) sobis ka miljöösse väga hästi ;)
Kõigepealt sai üks 4-way ära lennatud (mis küll 3-way’ks jäi, aga mina olin kohal). Parasiili, Randeli ja Arturi juubeli-bigway plaan ajas aga hamba nii verele, et lunisin Liisult loa osaleda, lubades mitte lõhkuma minna. Villemi video ja pildid. (A paha on see, et ma enam Normani videoid ei näe, kuigi neid koodekeid olen installinud küll ja veel. Talvel konfiti midagi ümber arvutis. Kahtlustan Winamp'i, peaks ta välja viskama, aga aega probleemiga tegeleda ei ole :( )



Pildile on jäänud see üürike hetk, mil ma (all paremas nurgas, see punane) imestasin, miks Kiku on üks koht liiga vasakul. Ja siis, et miks tal sinine kiiver on ;) Aga see oli tõesti ainult ÜKS hetk :) Kätt kujundile külge ei saanud (no sealt oli tegelasi puudu kah ja kõikjal ümberringi lendavad kehad tegid ettevaatlikuks) aga vähemalt kõrguseteadlikkus jäi seekord alles (vaadake ise, kui ei usu) ning laiali sai mindud ka õigel kõrgusel.

Üks vedamine oli ka. Poleks ma reedel uusi juhilube kätte saanud, oleksin ilmselt nv-l ilma lubadeta sõitnud. Toetudes tõenäosusteooriale – kui kahe aasta jooksul on politsei sind üksainus kord kinni pidanud, siis kui tõenäoline on, et ta teeb seda ainsal päeval, kui sa ilma lubadeta sõidad? (Kõrvalepõige - see ainus kord, muide, oli eelmise aasta 1. aprillil. Lühidalt – ma ei soovita politseiniku üle irvitada, isegi kui sa oled täiesti kindel, et sa midagi valesti ei teinud ning oletad, et aprillinalja tegemine on lihtsalt üks samm politseile inimsõbralikuma imago loomise protsessis. Ehk siis see, et sa oled aasta otsa paar korda nädalas samas kohas vasakpööret teinud, ei tähenda veel, et see lubatud on. Aga ma olen lamba aastal sündinud ka, nii et mis te siis tahate. Kõrvalepõike lõpp.) No igatahes tõenäosusteooria vedas alt ning Uus-Sauga tänava otsas peeti mind kinni ja pandi puhuma, milles ilmselt oli süüdi ka tõsiasi, et neljarattaline oli vahepeal õnnetul kombel vasakust silmast pimedaks jäänud. A mul olid load olemas :)

ARK vol. 2

Nüüd jälle ARK-is käidud ja load käes. Napikas oli, homme kaotavad vanad kehtivuse. Ja meeldiv üllatus oli see, et asi sai aetud 15 minutiga.
Oma igavusest inspireeritud pretensioonile sain ka vastuse:

On mõistetav Teie nördimus, kuid püüan selgitada olukorda, mis küll Teie poolt oodatud aega ei vähenda. Meil on kaheksa teenindusboksi. Sel päeval oli ühel töötajal puhkepäev ( töötab summeeritud ajaga, muidu peame sulgema büroo juba 16.45), üks viibis lõunal (graafiku alusel), üks oli arhiivis, otsis kliendile materjale vastuse koostamiseks ning üks töötaja on pikemat aega haige. Kuna töökohad on kõik komplekteeritud, siis ei ole võimalik isegi tipptundideks töötajaid juurde saada. Kuid sel kuul võtsime tööle nn. multifunktsionaalsed klienditeenindajad, kes alustasid reg. poolelt / saali teiselt poolt/ ning õpivad katseaja jooksul selgeks ka juhilubadega tehtavad toimingud, siis on meil võimalik töötajaid ümber tõsta. Kuigi sel päeval oli hämmastavalt palju rahvast (juba lõunaks üle 100 kliendi rohkem võrreldes tavapäevadega), rääkisime lubade poole töötajatega, et pika järjekorra puhul nad oma lõunat lühendaksid või lõunaaega muudaksid (kahjuks ei saa selleks sundida ja nii iga päev!).
Loodan, et minu seletus veidi leevendab Teie pahameelt!

Kaunist suve soovides,
Eha Laine,
ARK Tallinna büroo teenindussaali juhataja

Ja hetke pärast lisas veel:

Eelneva vastuse täienduseks lisan, et lehelugemise võimalus on meil Tallinna büroos sekretäri juures olemas.

No mis ma oskan kosta. Ühelt poolt suhtumine oli väga viisakas (ka letiteenindaja poolt) ning see tõepoolest märkimisväärselt leevendas mu pahameelt. Teiselt poolt – mis see minu asi on, et teil üks inimene haige, teine puhkusel ja kolmas lõunal on? Kolmandalt poolt – ah, tegelt mul on suht savi neist bürokraatidest ja nende toimetamistest, kuni ma nendega liiga sageli kokku ei pea puutuma. Neljandalt poolt – on reede õhtu ning mina igatahes lähen nüüd veini, tordi ja Valguskuningannaga (see on roosisort, muide) sõbrantsile külla. Seda juhul, kui ma torti kontorisse külmkappi ei unusta. Mida ma kahtlemata teen :)
Muud nagu ei olnudki. Nägemist.

skygodi privileegid

Näe Tallinna linnavalitsus saab ka aru, et langevarjur on kõrgem eluvorm. Selline liiklusmärk jäi silma Nõmme keskuses.

ARK

Nõme on oma blogi kasutada irisemiseks ja irisemine on üleüldse nõme, aga no mõnikord kohe ei saa teisiti.
Käisin mina ARK-is täna lube vahetamas. Lihtsameelselt mõtlesin, et käin siuh lõunatunnil ära ja annan taotluse sisse, pool tundi ja käidud. Aga no ei. Kõigepealt passisin oma 10 minutit fotokabiini järjekorras. Mingid tädikesed seal enne mind andsid oma välimusele suure hoolega veel viimset lihvi ja ilmselt ei jäänud ikka tulemusega rahule, sest istusid seal kabiinis umbes pool sajandit. (A võib-olla nad ei saanud aru, et foto kohe seina seest välja ei tule, ja ootasid seda? Mingi vastav kiri võiks seal üleval olla küll, muidu mõni ohmu jääbki ootama.) Mina olen igatahes järgmised X aastat juhilubadel ilgelt tigeda näoga, siuke tagaotsitava kriminaali moodi. Siis suunas kiri infolauda, kust anti järjekorra number. Enne mind 35 inimest. Midagi tarka teha polnud, läksin siis kohvikusse ja passisin seal kohupiimakoogi seltsis veerand tundi. Lähen tagasi – järjekord vahepeal tervelt 4 inimese võrra lühemaks jäänud! Jee!!! Kokku kulus ootamisele ligi kaks tundi + 2 minutit dokumentide sisseandmiseks. Ma ei ole üldiselt eriline õiendaja, aga kuna ainus lugemisvara oli kõrval lauakesel vedelevad kliendi tagasiside blanketid, mis antud juhul mõjusid mõnitusena, täitsin ühe neist puht igavusest ära. Näis, kas tuleb mingi vastus. On siis raske tipptunniks rohkem teenindajaid tööle orgunnida (8-st letist 3 taga oli inimene)? Või installeerigu siis kasvõi mingi ajaleheputka kuskile lähedusse või midagi.
Lubade kättesaamisel tuleb sama kannatuste rada ilmselt uuesti läbida. Siis peaks üritama endale kuskilt mingi imiku laenata/rentida, sest nendega lasti väljaspool järjekorda vahele. Olen pakkumistele avatud!

¡flamenco!

Eilne flamencoüritus Von Krahli baaris on õnnelikult selja taga ning väike fotoreportaazh tahab tegemist.
No algus ei olnud kõige parem. Kaks tundi varem proovi jaoks kohale jõudnud, tabas meid meeldiv üllatus - nimelt ruum, mida alati oleme riietumiseks kasutanud, oli remondis. Ja vabsee kõik ruumid baari teisel korrusel olid remondis või kinni või mis iganes. Aga ei karda raskusi pioneer ning seadsime siis välilaagri otse koridori üles. Võõral rahval polnud sinna õnneks asja, aga remonditöllid saalisid küll edasi-tagasi kambakesi ja peenikest valget tolmu olid kõik kohad täis. Backstage nägi siis välja selline:



Aga edasi läks paremaks. Etheli ja Ingaga esitasime solea por bulerias’e ja siis veel rumba koos ülejäänud rühmaga. Ja peab ütlema, et tuli täitsa hästi välja, eriti arvestades, milline kaos, meeleheide ja ikaldus valitses proovis veel kaks päeva varem.



Irma, Anni ja Sofi tantsisid garrotin’i. Oi mulle meeldis! Ainult kaabud olid puudu, siis oleks veel shefim välja näinud. Üldse rõõmsad tantsud ruulivad, ei ole ikka elus piisavalt kannatusi ja valu ja värki olnud, et kurbadesse tõeliselt sisse elada.



Ja siis Claudia soolonumbrid… no ei ole sõnu. Lihtsalt ei ole. Seda peab ise nägema. Õpetaja, eeskuju ja inspiratsioon. Minu jaoks juba seitse aastat.




Vahepeal kohustuslik sevillanas. Kastanjettidega seekord.



Veel üks rumba parimatest parimate esituses.



No üle mõistuse palju pilte sai klõpsitud. Slideshow siis kah lisaks.

Ja õhtu lõpetuseks kuum shokolaad rummirosinate ja chilliga Vene tänava Chocolaterie’s. Vat see on ka selline asi, mida peab ise proovima. Soovitan soojalt :)

kiire

Kiire, kiire, kiire on kogu aeg! Töö on täitsa üle pea kasvanud, nädalas peaks olema vähemalt 9 tööpäeva, et kõikidest lubatud tähtaegadest kinni pidada. Avastan ennast tegemas igasuguseid kummalisi asju. Näiteks täna telefoni võttes (lauatelefon, mis helistaja numbrit ei näita) hakkasin suvalise koha pealt rääkima hetkel mõttes olnud teemal. Ilma, et oleks kuulanud ära, kes helistab. Ma lihtsalt eeldasin, et helistaja on see, kellele ma parasjagu mõtlesin. Vedas, oligi :) Sellest üldse ei räägi, et ma pidevalt arvuti klaviatuuril telefoninumbreid valin jms.

Eile Jahhu propackima ei jõudnud ja lähitulevikus ei jõua ka. Kõik õhtud on trenniga sisustatud (mõned ka kahega, näiteks täna). Nädala pärast neljapäeval astume flamencotibidega Von Krahli baaris lavale (või no okei, põrandale, sest lava on seal haleväike) ning hetkel on koreograafiatega seis nutune – solea üksikud jupid on küll enam-vähem selged, aga mis järjekorras nad kokku panna... grrrrrrrrrr. Nene kursusele jääb ka Krahli pärast minemata.

Aga vähemalt auto-asi sai lõpuks korda aetud. Töökaaslase sõps hr. Felix küsis töö eest 2000 krooni. Kui täna autole järgi läksin, võttis ainult 1500. Ülejäänud raha viisin raamatupoodi ning sain muuhulgas David Lodge’i “Ühest kohast teise” õnnelikuks omanikuks. Sest “Väike maailm” oli väga hea.

Juunikuu Annest avastasin ühe paramehe parapajatused. Kui mõni veel pole lugenud. A nüüd varsti veepallima.

lennuväljal whuffotamine on ohtlik

Inimene, kellel vähegi oidu peas on, alustab kevadel päevitamist nii nagu naisteajakirjad õpetavad. Kõigepealt on päikese käes 10 minutit korraga, järgmine päev 15 minutit ja nädala aja pärast julgeb juba pool tundi olla. Kusjuures kasutab päevituskreemi, mille SPF on vähemalt 20.
Seevastu inimene, kellel ei ole oidu peas, läheb lennuväljale ja lebotab seal seitse tundi jutti lõõskava päikese käes. Ühtegi hüpet ei tee, ühtegi õpilasvarju ei paki. Päevituskreemi loomulikult ei kasuta. Ilma oiuta inimene igatahes sai oma palga – nägu, õlad ja käsivarred on valusad, riides olla on valus ja magada saab ainult selili. Kusjuures ei ole see esimene kord ja miskipärast ma kaldun arvama, et ka mitte viimane.
Don’t try this at home!

ootel

Õhtuks lubati äikesetormi. Näis. Igatahes korra juba lõi välku ja müristab ka tasakesi. Äikesetorm on hea, eriti kui ta nädala sees aset leiab.
Pühapäevane hüppepäev läks igati asja ette. Muu hulgas lükati ümber mu kindel veendumus, et ma mistahes 4-way kontaktexiti suudan ära vusserdada. Seekord, näe, ei suutnud. Üle ootuste hästi õnnestunud hüpe annab ikka ülipositiivse laengu! Ja tundub, et maandumisosakonnas ka üht-teist paremuse poole liikuma hakkas.

Aga praegu on mu ees laual karp kirjaga Adobe Creative Suite. Nii et kui nüüd mõni vihmasem nädalavahetus antakse, siis pole üldse välistatud, et ma võtan kätte ja hakkan arenema. Prügikast ongi juba liiga kaua teadmiste nurgas olnud*.

* Feng shui Bridget Jonesi moodi. Kes on lugenud, see teab.

tibikoefitsent, vol.2

Hiljuti kirjutasin auto remontimisest ja tibikoefitsendist. Eile siis lõpuks võtsin ennast kokku ja kobisin esindusse katastroofipiirkonda ette näitama. Asi näeb välja selline:

No ja mis te arvate, palju remonditöll (hästi abivalmis ja sõbralik) töö hinnaks pakkus? 5000-6000 krooni. No ei ole olemas! Mul vajus kohe karp lahti ja ei osanud midagi kosta selle peale. (Tegelikult oleks tahtnud midagi väga roppu öelda. Aga ma olen korralik ja hästikasvatatud tüdruk ning ei tea nii roppe sõnu, mis adekvaatselt oleks väljendanud mu mõtteid sellel hetkel.)
Igatahes tagurpidi ma sealt tagasi tulin ning viimased 2 päeva olen süvenenud automaalerluse ja keretööde põnevasse maailma, in search of väheke madalam tibikoefitsent. Ilmselt mu blogi lugejate hulgas eriti arvukalt automaalreid ei esine, aga kui kellelgi on olnud samasugust kogemust või teab soovitada usaldusväärset tegijat, siis igasugune info on teretulnud!

100!

Et siis jah, alates eilsest on elo 100 hüppega skygod(ess)! Plaanis oli 7-way, mina Kikuga baasiks (no ilgelt nõme oleks ju oma sadaveid kuskilt kaugemalt üksinda pealt vaadata, onju). Kokku sai lõpuks 4-way, aga igatahes baas oli oma ülesannete kõrgusel, pidas kõikidele rünnakutele edukalt vastu ja breikis off vabatahtlikult kokkulepitud altituudil :) Tänud osalejatele, kaasaelajatele ja õnnesoovijatele!
Nüüd ma pean siis vist seisusele vastavalt üritama mõnevõrra ülbemaks muutuda, nagu selgeks tehti. Noblesse oblige või nii. Igatahes parasemud, kelle hüpete arvu väljendatakse ühe- või kahekohalise numbriga, võivad profülaktika mõttes mind juba teietama hakata!
;)

Jane kutsa

.

Jane sai minu eelmisest postitusest innustust ja upgrades ühe varjupaiga kutsa kodukutsaks! Tüübi pilte veel siin.

kutsikad

Keegi südametu värdjas jättis nädalavahetusel Nõmme metsa 2 kutsikat, 3-4 nädalased, isased, keskmist kasvu / suurema koera omad. Kui saad neile kodu pakkuda või tead kedagi, kes saaks, küsi minu käest kontakte.

UPDATE: Kutsikatel kodud leitud!

tehtud, teoksil

Eh, kiire on, blogimisekski ei leia aega.
Aga nv hüppemuljed tuleb ikka üles tähendada. Pühapäeval sai kaks 3-way’d kirja. Kõigepealt lendasin Elile ja wollile baasiks, mis viga kukkuda kui teised kogu töö ära teevad :) Donut jäi küll poolik, aga so what, see oli lihtsalt 100% fun hüpe, ikkagi hooaja esimene 4 km. Mõnus oli lennata!
Teist 3-way'd Tuukri ja Lauriga iseloomustab hästi lause “miks minna otse kui saab ka ringiga” ehk siis pikeerisin Tuukrist mööda nagu va vana albatross, ikka siuh ja siuh, edasi-tagasi. See ei olnud plaanis :), aga kesse siis oskas arvata, et horisontaalkiirus nii suureks läheb. Igatahes ca 2000 peal õnnestus ka kokku saada, tuli siis 2+1-way :) Nüüd jääb vaid loota, et järgmiseks nv-ks antakse ilma, kõrgust, lennukeid ja lennuvälju.

Tänase päeva positiivne üllatus oli kõne endiselt kursusekaaslaselt, kes mu internetitsi üles oli otsinud ja käis välja ettepaneku korraldada rühma kokkutulek. Tore rühm oli, aga miskipärast katkesid kõik sidemed koos ülikooli lõpetamisega. Seda põnevam oleks jälle näha inimesi, loodetavasti selle orgunniga hakkama saadakse.

Ja negatiivne on avastus, et neljarattaline sõber leidis olevat sobiliku aja roostetama hakata. Mõeldud, tehtud. Nii et ees seisab käik teenindusse ja (tõenäoliselt) mõõduka tibikoefitsendiga korrutatud arve. (Huvitav, kas tibikoefitsent tuleks väiksem / jääks ära, kui ilmuksin teenindusse õlistes tunkedes, mutrivõti taskust välja tolknemas? Peaks proovima. Samas muidugi, kui õliste tunkede ja mutrivõtme soetamise maksumus ületaks potentsiaalse tulu, pole asjal erilist mõtet.)

eksistentsiaalsetel teemadel

Tuli tahtmine veidi eksistentsiaalseid heietusi kirja panna. Niisama. Teemal – miks ma hüppan langevarjuga välja täiesti töökorras lennukist?
Esimene, whuffo-kompatiibel vastusevariant oleks, et adrenaliin ja ekstreem ja kõik need muud värgid. Aga minu puhul ei pea eriti paika. Ma ei ole üldse kindel, mida täpselt adrenaliiniks nimetada (ei pea silmas keemilisest, vaid ikka rohkem emotsionaalsest seisukohast). Miskipärast see seostub mul eelkõige hirmu ja eneseületamisega. Et kardad midagi, aga teed ikkagi ära ja pärast oled sillas. Aga hirm ja eneseületus on asjad, mida mina pole lennukiuksel seistes tundnud. Ausalt kohe. Mingit “ma ei julge” või “mikskuradipärastmajällesiiaronisin” mõtet ei ole mulle kunagi pähe tulnud. Ma ei tea miks – võimalik, et mulle pole veel päriselt kohale jõudnud (ja sel juhul ega vist enam ei jõua ka), millega ma õigupoolest tegelen. Mis ei tähenda, et ma ei oleks ettevaatlik. Olen küll - aga see on selline ratsionaalne ettevaatus. Ma lihtsalt kardan teistsuguseid asju. Kuidas näiteks algaja suusahüppaja julgeb esimest korda hüppetornist alla tulla? Mina ei julgeks. Igasugused trikirattureid ja rulatajaid on ka jube vaadata (õigemini, ei ole jube vaadata, vaid ennast nende asemele kujutleda). Pea ees vette hüpata ma ka ei oska. Sisemine enesealalhoiuinstinkt ei lase ja ega ma eriti ei kipugi. Lennukiuksel on kõik teisiti, selline mõnus ärevus (liblikad-kõhus-tunne) on sees, aga hirmust ei jälgegi. Äkki hoopis toosama ärevus ongi see nõndanimetatud adrenaliin? Mine sa võta kinni.
Aga miks siis ikkagi? Kui küsida, milline üksainus sõna langevarjumisega seoses esimesena pähe tuleb, siis - vabadus. See vabadus on palju-palju suurem kui teadmine, et su ümber on kilomeetrite viisi lagedat taevast. See vabadus algab su peast ja hingest ning väljendub su ellusuhtumises, väärtushinnangutes ja valikutes. Sa väärtustad vähem asju ning rohkem emotsioone, elamusi, tegevusi. Teel olemist kohale jõudmise asemel, protsessi tulemuse asemel. Ja on tore näha enda ümber inimesi, kellega sa oled ühel lainel. See ei tähenda, et peaks mõtlema ühte moodi (eieiei!), vaid seda, et igaüks mõtleb nagu tahab ja siis need mõtted tõmbuvad ja tõukuvad ja liiguvad omasoodu piirideta ruumis (umbes nagu p..sseläinud bigway-zooload :) ja kui hästi läheb, siis tekitavad ka mingit sünergiat, aga see pole peamine. Isiklik vabadus on. Et sa julged tahta elult enamat ning su mõte on piisavalt ergas mõistmaks, et see samm tühjusesse aitab sind mööda rutiinist ja normist ja argipäevasest hallusest. Sa näed maailma ju lihtsalt teise nurga alt kui tavalised inimesed.
Nii et ma ei ole adrenaliinisõltlane, vaid pigem emotsioonisõltlane. Langevarjutamine annab mulle midagi, mida ma mitte kuskilt mujalt ei saa. Ehk, dropzone.com-ist laenatud mõttetera - life is not measured by the number of breaths we take, but by the moments that take our breath away.

Miks sina hüppad langevarjuga välja täiesti töökorras lennukist?

mina töötan siin!

... ehk minu tagasihoidlik panus Parasiili kontoripiltide väljanäitusele.

... ja veel üks hooaeg avatud!

Hooaja esimene hüpe seljataga ja jälle inimese (loe: langevarjuri) tunne tagasi. Pühapäeva hommikul pärast esimesi sõnumeid panin kella 12-ks helisema ja magasin südamerahus edasi. Ja kui ma siis peale 11 silma juhuslikult lahti tegin, hakkas järsku kiire. Selline hüppenälg oli peal, et hommikusöögiks võileiba tehes käed värisesid :) Värisesid veel ka lennuki ukse peal, aga kui kord uksest väljas, oli kõik juba väga hästi. 2-way tuli ka hooaja esimese hüppe ja 2500 m kohta täitsa hästi välja. Aga järgmine kord tahaks ikka nelja peale juba.
Vahemärkus veel usalda-aga-kontrolli-osakonnast: see, et vari on juba üks kord üleval käinud, ei pruugi tähendada, et ka Cypres on sisse lülitatud. Õnneks kontrollisin, õnneks ei läind tarvis ei mul ega eelmisel hüppajal :)
Ja päeva kurioosseim lause on kellegi värske mudilase suust kuuldud “see vabalangemine on ikka NIIIIII rõve tunne!”

Ü. piknikul jäi käimata, kahju.

P.S. Trutata FM on päev otsa vait olnud, kes vastutab???
:)

hooaeg

Teate, mis on üks ilgemaid asju üldse? Kui on reede pärastlõuna, tööpäeva viimased tunnid, sina rabad nagu loom, et tööasjadega joone peale saada. Ja siis (suvehooajal iga jumala reede ja talvel ka mõnikord) hakkavad naabruses asuva autoremonditöökoja töllid hoovi peal liha grillima. No ja kolm korda võite arvata, kas pool Tondit on seda lõhna täis. Töllid iseenesest on sõbralikud ja lahked ning ikka aeg-ajalt kutsuvad oma barbeque-party’ga liituma. Aga ega ma nendega sotsialiseeruda eriti ei viitsi ja nii vist ka ei kõlba, et kuulge mehed, ma tahan ainult teie saslõkki.
Konkureerivalt umbes sama ilge asi on veel see, kui mingi hull hommikust õhtuni sinu office’i akna all muru niidab. Tolle tüübi töökus ja agarus on lausa hämmastav. Minu arvestuse järgi ei tohiks umbes kilomeetri raadiuses olla alles enam ühtegi rohuliblet, aga näe tema ikka leiab mida niita. Kevadepoole pole veel nii hull, saab akna kinni hoida. Aga suvel selliste 30-kraadiste ilmadega tekitab tüüp ikka väga, väga destruktiivseid mõtteid. Õnneks tema hooaeg ei ole veel praegu alanud.

Aga praegu on ilm imeilus ja homme me lendame! Mis siis, et madalalt, aga ikkagi lendame :)

bisnes

Ülemus puhkama saadetud, nädal aega olen boss. Ja asendan veel umbes 0,5 + 0,5 inimest. Kell on mitu, trenni ei jõudnud, sada asja veel tegemata ja närv must. Mõtlesin siis, et pritsin oma blogi veergudel tiba sappi, ehk läheb kergemaks.
Suure osa tänasest päevast sisustas võitlus tolliga. Selles oli süüdi väike vastik pilusilm Huang Chita (jep, see on inimese nimi) Taiwanist, kes oli suutnud kaubaga mingid täiesti ajuvabad paberid kaasa panna. Enne kui me asiaatidega bisnest hakkasime tegema, ma ikka mõnikord siunasin lätlasi nende uimasuse ja lõuna-eurooplasi nende manjaana-suhtumise pärast jne. Aga nüüd ma mõistan, et mistahes europiidse rassi esindaja äripartnerina on nagu issanda õnnistus võrreldes nende va pilusilmadega. Üha enam hakkab tunduma, et Kagu-Aasia ettevõtted hoiavad palgal väga, väga rohkearvulist kaadrit, kelle ainus tööülesanne on kogu kaubadokumentatsioon nii masendavalt p…se keerata kui võimalik. Ja see kaader teeb oma tööd hästi. Mind üldse enam ei üllata, kui kaubaga saabunud arve näeb välja nagu… noh, näiteks, kasutatud bussipilet. Või kui originaalarve on vormistatud poole väiksemale summale, kui algul ette makstud. (Ja arupärimisele vastab süüdimatu hiinlane, et “aga muidu te oleks pidanud ju nii palju makse maksma”. See abivalmidus teeb sõnatuks ja relvituks.) Ja siis sa veedad suure osa oma päevast, fabritseerides lugematu arvu garantiikirju, volitusi ja tõendeid ning saates tolliinspektuurile enam-vähem kõik selle tehinguga seotud dokumendid tõestamaks, et sa kaamel pole (või kaamlit ei impordi). Ja siis läheb kaup kollasesse koridori.
Põhimõtteliselt näen ma kahte lahendust:
1) Võtta Kagu-Aasia riigid Euroopa Liitu. Siis jääks see tollikamm ära. Aga ma ei ole kindel, et see variant EL-i laienemisstrateegiaga kuigi hästi kokku läheb.
2) Teostada asiaatidele massiline ajusiirdamine. Kust nii palju doonorajusid saaks, ei tea.
Nüüd see asi kukkus kangesti rahvuslikul pinnal vaenu õhutamisena välja, aga mis parata. Palun Kapot mitte informeerida, mul isegi probleeme palju.

blair witch project, versioonid

Tondi tänava kapitaalremont on iseenesest äärmiselt tänuväärt tegu. Aga tänane poes lõunasöögi järel käik osutus selle tõttu kaelamurdvalt raskeks ülesandeks. Ühtlasi oli kinni pandud mingid jupid pea igast ümbruses asuvast väikesest tänavast. Ümbersõidumärkidega polnud koonerdatud, aga teetöölistel vist on kevad südames või midagi, igatahes viisakalt märke järgides jõudsin korduvalt tupikusse või siis sinna tagasi, kust alustasin. Lõpuks tüdinesin tiirutamisest ja tegin omad reeglid, sõitsin ühesuunalisel tänaval vastassuunas ja üldse talitasin märkidele risti vastupidi. Jõudsin sinna kuhu vaja, kedagi ei seganud, trahvi ei saanud :)
Meenus, kuidas me A.-ga eelmisel suvel Vatikanis Sixtuse kabelit otsisime. Iga kahe sammu tagant silt, mis justkui õiget suunda peaks näitama. Järgmise kahe sammu pärast vastassuunas näitav silt. Kui kaarti ei juhtu olema, siis nende järgi võikski jääda ringiratast käima. Täielik Blair witch project.

nv möödas, tööd teha ei saa

Internet lahkus Kotka tn.-lt millaski laupäeval ja tuli tagasi alles täna poolest päevast. Meiliühendus välismaailmaga ikka puudub, tööd eriti teha ei saa, ma siis blogin hoopiski. Tegelikult ma vist ise kutsusin selle olukorra esile, hakka või ebausklikuks. Mul on teatud väheolulised tööd (paberimajanduse korrastamine), mida hoian just nendeks puhkudeks, kui mingi arvutijama või elektrikatkestus on. (Vanasti oli neid suht sageli ja old habits die hard.) Just reedel kurtsin, et aastavahetusest saadik pole mingeid jamasid olnud ja nüüd paberimajandus täitsa ülekäte läinud. Tegin siis asjad korda. Ja kohe oli võrguühendus läind kah.
Tuli itimees nr. 1. Sebis midagi, internet tuli tagasi, kõik olid õnnelikud. Itimees nr. 1 lahkus. Peagi sai selgeks, et kõik väljasaadetud meilid tulevad tagasi. SOS-kõne peale laekus itimees nr. 2. Küsis, et mis siin tehtud on (jutt käis mingist IP-aadresside vahetamisest, aga ma sain aru ainult side- ja vandesõnadest), läks näost kaameks ja ütles “nad on teile siin igavese käki kokku keeranud”. Seda oli lohutav kuulda.
Nüüd saadan töid majast välja disketi peal, nagu möödunud sajandil.

See selleks. Laupäevane hooaja avapidu oli lahe üritus ja Rokiosakond ruulis! Aga kui jätta kõrvale langevarjurite tihe kontsentratsioon, suurel ekraanil näidatud videod ja muu temaatiline, siis ööklubi kui nähtus juhib endiselt Kõige Nürimate Meelelahutusasutuste edetabelit, ja suht suure edumaaga seejuures. No ei saa mina aru, mis ajab osasid inimesi õhtust õhtusse sellistesse kohtadesse hängima ja chillima. Suitsuhais ja ilge müra tekitavad peavalu ja üle muusika karjumisest läheb hääl ära. Tantsida ju võib, aga kaua sa ikka seda puud-surevad-seistes tantsu tantsid.
Samas muidugi on hoopis rohkem neid inimesi, kes ei mõista, miks teatud kiiksuga seltskond igal suvisel nädalavahetusel lennuväljal hängimas ja chillimas käib, nii et olgem tolerantsed.

Kadri fotod avapeost

Nädalavahetuse tasakaalustamiseks pühapäeval pikem metsatiir. Paiselehed õitsesid ja selle kevade esimest liblikat nägime ka. Tuleb kirju suvi :)

on reede

Tulin mina õhtul koju igavese rutuga. Hilja oli, väljas pime ja mul kole kiire. Mind tulemas nähes naabri kutsikas jooksis aia äärde, kiunus seal ja tahtis suhelda. Kuni võtmeid otsisin, kutsika rahulolematus aina kasvas. (Ma tavaliselt ikka räägin temaga kui aega on.) Lõpuks oli nutt nii vali, et hüüdsin talle: “Ei, musi, mul täna ei ole aega sinu jaoks!” Sain parasjagu suu kinni panna, kui märkasin, et samas kõrval pimeduse varjus ka naabrimees seisis.
Piinlik oli. Teesklesin, et räägin telefoniga. Reminder: edaspidi MITTE kõnetada familiaarselt võõraid koduloomi pimedas ja halva nähtavuse tingimustes!

Mis siis veel? Kuuse-taat ennustab kuuma suve. Juuni lõpus pidavat nädalane vihmaperiood tulema, aga enne seda ja sealt edasi kuiv ja soe. Parem oleks, kui Kuuse-taat selle vihmaperioodiga mööda ei paneks, näiteks 2 nädalat.

NV-l Pärnusse Tervise Paradiisi firma aastapäeva pidama. Org. toimkond käis just küsimas, kellega ma magada tahan. Ütlesin, et olen kompleksivaba ja mul ükskõik. Seekord on õnneks eelmise korra vigadest õppust võetud ning hommikuks mingeid terviseprotseduure ei planeerita. Pärast pidust õhtut/ööd hommikul kell 8 venitusse minna EI ole hea mõte.

who made you the god?

Minu arust kõik asjad ei pea mahtuma mingitesse etteantud raamidesse. Seetõttu Absoluutse Tõe kuulutamine küsimustes, kus tegelikult mingit absoluutset tõde ei saagi eksisteerida, ajab mul mõnikord harja punaseks. Ma näiteks ei ela oma elu piibli või koraani või mingi muu pühakirja järgi – minu jaoks on see absurd. Uskuda pimesi midagi, mille keegi tundmatu on kokku luuletanud – no kuulge??? Üleüldse – lihtsalt see, et kuskil on kirjas mingid reeglid, ei ole minu jaoks argument. (Ma räägin praegu HINNANGULISTEST ja SUBJEKTIIVSETEST asjadest, energia jäävuse seadust ja maa külgetõmbejõudu ei vaidlusta :).
Nõrganärvilisem lugeja võib nüüd ettenägelikult validooli ligi võtta. Ma ei mõista, miks peab kunsti ja disaini tegema mingite reeglite ja põhitõdede järgi? Kas see on nagu eurolaulu loomine, et tuleb silmas pidada mingeid nippe, mis “müüvad”? Mõned aastad tagasi puht isiklikust huvist teema vastu harisin ennast disaini ja kujunduse vallas natuke avatud ülikooli raames. (Eieiei, ma kaugeltki ei arva, et ma sel alal pädev hindaja olen.) Oli mingi värviõpetuse teema. Õppejõud seletas, et on värvid, mis sobivad kokku ja värvid, mida mingil juhul kokku panna ei tohi. Ma ei saa sellega nõus olla. Kui asi on ilus (subjektiivne, lihtsustatud hinnang), siis minu arust ei ole absoluutselt oluline, kas ta mingitesse raamidesse mahub. Kui asi on kole, siis ei päästa ka see, kui ta justkui formaalselt “õige” on. Ma absoluutselt ei taha propageerida harimatust ja amatöörlust (ma olen sellega liiga palju ise võidelnud, et seda teha). Aga ma ei poolda ka seda, kui keegi ei julge öelda, et keiser on alasti.

Asjade isiklikult võtmisest. Tegelikult wolli jutu kommentaariks, aga oma blogis rohkem ruumi laiutada :). Vot sellest “ära võta isiklikult” asjast ei ole mina kunagi aru saanud. (Ma ei räägi sellest konkreetsest asjast, kuna mul lihtsalt puudub alus midagi isiklikult/mitteisiklikult võtta, vaid üleüldiselt.) Aga ma olen sellega leppinud, et siin eksisteerivad põhimõttelised vastuolud nais- ja mees-tüüpi inimeste vahel. Minu arust see, kas sa võtad asja “isiklikult”, näitab seda, kuivõrd sa hinge ja südamega asja kallal oled. Mitte seda, et sa professionaalina või inimesena nõrk oleksid. KÕIKE loomulikult ei pea südamesse võtma, igasugused kliendi-hankija suhted ei lähe üldse arvesse. Aga näiteks töö. Ma ei ole kunagi osanud olla selline üheksast-viieni inimene. Kui mingi asi ikka tahab tegemist, siis ma teen ta ära kasvõi pärast tööaega või nädalavahetusel. Mulle endale meeldib sealjuures mõelda, et ma näen tervikut. Inimesed, me veedame kolmandiku oma elust tööpostil! Ma TAHAN teha oma tööd võimalikult hästi, sest muidu ma lihtsalt ei suudaks seda teha, sama hästi võiksin siis mingiks sprotipakkijaks minna. Ja kui siis inimene, kelle arvamus mulle korda läheb (NB! mitte mingi suvaline inimene!) tuleks ütlema, et mu töö ei kõlba kuskile – siis ma võtaksin seda isiklikult. (Õnneks mul pole sellist ütlejat :) Ja vahet tuleb teha konstruktiivsel kriitikal ja lahmimisel). No ei ole antud paksu nahka, ei ole. Ja ma olen raudselt seda usku, et tähtsaid asju elus tuleb teha südame ja hingega.

läbipaistvus

"Läbipaistvus on tore asi. Kuni hakkad aru saama, et see ei põhine mitte olemuslikul aususel, vaid kujutlusvõime puudumisel."
J. Fowles, "Daniel Martin"

7 päeva hiljem

Ei ole ammu nii suures kontsentratsioonis rõõmsaid nägusid näinud kui täna veerand viie paiku kontoriuksest sisse astudes. Keegi ei osanud oodata, et ka mina gripihooaja ohvriks langeda võin. (Mu oma süü ka muidugi, arvestades, et viimase kuue aasta jooksul pole ma mitte ühte päevagi haiguse tõttu töölt puudunud.) Täpselt nädal tagasi läksin kerge köhaga veepalli ja järgmisel hommikul oli 39 palavik ning selline nõrkus, et ei jaksanud voodist välja ronida. Ja nii nädal aega. Muuhulgas püstitasin vist isikliku magamisrekordi – 16,5 tundi järjest.
Nüüd siis istun kontoris ja üritan midagi aru saada sellest metsikust paberivirnast ja meilindusest. Nagu mingis teises aegruumis tegutseks. Ülemus on mu laua ära koristanud (ei saa ka hetkekski selga keerata). Mõtlesin, et tulen ja viskan korraks pilgu peale enne kui homme täie hooga alustan, aga vot sulle säh. No vähemalt blogidele olen jõudnud kiire ringi peale teha :) Nüüd on kell juba nii palju ka, et ma ei hakka üldse latti kõrgemale seadma. Tulgu siis homme mis tuleb.
Haige olles juhtub kummalisi asju. Näiteks on vahepeal väljas soojaks läinud. Nädal tagasi olid veel paksud lumevallid igal pool, nüüd on tänaval asfalt väljas. Ja kinnastega pole ka eriti midagi teha.
Ja maitsmismeel ja söögiisu on kadunud. Täitsa läinud. Ainsad asjad, millel olen mingigi maitse suutnud tuvastada, on apelsinid ja Kadarbiku vaarika-mustika smuuti. Kõik muud asjad käivad suus ringi ja maitsevad nagu saepuru. Avastasin just, et äsja manustatud suitsukana-virsiku salat sisaldas ka kreeka pähkleid. Oleks ma seda teadnud. Ma ei söö ju pähkleid. Täielik issanda ime on aga see, et ma olen nädal aega elanud ilma shokolaadita. Ei oleks iialgi uskunud, et see võimalik on.
Siis ma hakkasin veel kodus igavusest Ladina-Ameerika seebikaid vaatama. Kõik need Milagrosed ja Metsikud kassid ja Metsikud inglid, nii palju kui torust tuli. How low can you go, eh? Esialgu proovisin küll Fowlesi “Daniel Martini” lõpuni lugeda (ikkagi 900 lehekülge), aga nii umbes 90% ajust oli out of order ning Fowles väärib rohkemat respekti. Allesjäänud 10% pidasin piisavaks, et seebikatest aru saada. Eksisin, muide. No näiteks, ühes seriaalis oli tegelane nimega Luis Mario. Paarikümne minuti jooksul sai selgeks, et Luis Mariol on
1) silikoonfuuriast abikaasa Eva, kellega kõik on küll juba läbi, aga abielu veel lahutamata;
2) armastatu Maribella, kelle LM tahtis just maha jätta, kuid siis jäi Maribella autoõnnetuse tõttu pimedaks ning ausa mehena otsustas LM tema kõrvale jääda;
3) napid nädalapäevad tagasi sündinud tütar, kelle ema on hoopis kolmas naisterahvas nimega Rosaura.
No okei, imelik küll, aga siiamaani veel kuidagi arusaadav, kultuurierinevused ja värgid ju. Aga kui nüüd võtta arvesse fakt, et selles seriaalis oli Luis Mario ilmselgelt positiivse kangelase rollis, siis vot selle koha peal lõppes otsa too viimanegi 10%.
Siis ma otsustasin, et tulen tööle.

lõunane shoping

Nii, väike poeskäik seljataga. Ostud:
1) Hantlid. Peagi algaval (ja minu jaoks neljandal) langevarjutamise-hooajal on mul tõsine plaan fleerimine selgeks õppida. Mis tähendab, et nõrgad käed on out. (Kui nüüd päris aus olla, siis esialgne plaan nägi ette hantlite soetamist juba sügisel ja talve jooksul tugevaks saamist, aga miskipärast nii ei juhtunud. Ma ei mõista, kuidas plaanimajanduse osakonnal õnnestub pidevalt niimoodi lati alt läbi joosta.) Kui siis ka maandumised sama koledaks jäävad, on asi ilmselt ikkagi mu peas kinni. Ja see oleks juba keerulisem lugu.
2) Lilleseemned. Kress ja petuunia. Ei ma ei tea, kuhu ma nad külvan või mis ma nendega teen. Peenraid kaevata ma nagunii ei viitsi. No aga ma ei saa lihtsalt mööda minna nendest lilleseemne lettidest ilma sealt midagi kaasa krabamata. Jumal tänatud, et nii nigel valik oli :) Ilge himu on midagi idandada. Eks ma siis teen rõdukasti tootsi peenra. Kui kass istandust enne segi ei peksa.

tahan kevadet! kohe!

Mul on kõrini sellest talvest! Tahan sooja ja päikest ja sinist taevast (need 2 viimast küll praegu on, aga sellest hetkel enam ei piisa). Ja muru, sellist helerohelist. Ja lilli ja linde ja liblikaid. Ja puid, mis lehte hakkavad minema. Ja õhtul peale tööd hea raamatuga rõdul lebotada. Ja kleidi väel õues käia. Ja metsas jalutada (just jalutada, mitte uisutada, suusatada või lumes sumbata). Ja lennata. Praegu mulle isegi tundub, et ma hea meelega riisuksin hoovi või midagi sellist (reminder: loen selle kirjutise üle, kui päriselt on aeg hoovi riisuda!).
Ma ei taha enam kanda talveriideid ja saapaid. Ja lund ja jääd ja tuisku ja miinuskraade. Ja pidevat võitlust oma neljarattalise sõbra klaasipesusisteemiga, mis ära külmub. Ja sellist pooletoobist olekut nagu jääks kohe haigeks ja siis tegelt ei jää. Ja soppa tänavatel ja pimedust ja koledust ümberringi.
Kes mõtles välja sellise sõna nagu “kevadväsimus”? Ei ole olemas sellist asja! Kui see va kevad nüüd lõpuks päriselt tuleks…

üle mõistuse

Ma kohe ei saa aru inimestest mõnikord. On ta nüüd lihtsalt pedant kuubis või sulaselgelt pahatahtlik või vajaks sootuks diagnoosi. Jutt käib tööandja kliendist. Selliseid tüüpe nagu täna sattub õnneks haruharva ette. Kõigepealt ta laseb oma tellimust 10 korda muuta ja ümber vormistada. Ise ei tea, mida tahab. (Seda muidugi teab, et tahab üliodavat ja megakvaliteetset ja ülehelikiirusel.) Pärast töö kättesaamist avastab, et oleks ikka võinud teistsugune kujundus olla (mis siis, et ta on selle eelnevalt kinnitanud). Oma vigu ei tunnista (mis siis, et need on must-valgel kirjas). Otsib elu eest, mille kallal norida ja kui ei leia, siis mõtleb välja. Ükski väljapakutud kompromisslahendus ei sobi. Statoili stardikomplekti talle soovitada ei saa, sest siis ta ilmselt jätaks kõik arved tasumata (ja summa ei ole mitte väike). Ei jäägi muud üle, kui head nägu teha ja talle jalamatiks olla. Jumal tänatud, et ma ise temaga asju ajama ei pea, sest minu kannatus katkeb sellises olukorras väga kiiresti.
Lahe erand küll meenub mõne aasta tagusest ajast. Umbes sama sorti klient oli. Müügiinimene oma hädas tahtis tema arutute nõudmistega meili mulle edasi saata ja lisas teksti a la “see kuradi iriseja ei ole ikka millegagi rahul”. Ja muidugi kogemata saatis selle reply’ga kliendile tagasi. Oi meil oli häbi! Aga pärast seda tüüp käis nagu nööri mööda, ühtegi paha sõna enam ei tulnud. Ja oli veel pikki aastaid meie klient.

olen ülalpeetav

Töökaaslane toidab mind juba mõnda aega. Täitsa vabatahtlikult, ei tea kas ma näen siis nii näljane välja kogu aeg. Alustades kommidest ja küpsistest ja lõpetades kaalika ja sinihallitusjuustuga. Ainus häda on see, et tal käivad aeg-ajalt mingid tervisliku toitumise hood peal. Täna vedas, sain left-over-moosipiruka. Aga ükskord pakkus ta mulle rohelise tee ja aloe vera jogurtit, mis nägi nii kahtlaselt roheline ja tervislik välja, et ma loobusin. Koostisainete järgi otsustades tundus ka pigem pealemääritava kui sissesöödava tootega tegu olevat. Minu jaoks tähendab tervislik toitumine parimal juhul seda, et saiapoest ostan lihapiruka asemel kapsapiruka (põhimõtteliselt köögivili). Igatahes, kolleegid ruulivad!
Aga nädalavahetusest rääkides, ElaK-i esindus Tervexil oli tõesti ülimegahästi korraldatud! Ja Liisu koolitas välja terve osakonna jagu uusi ja mitte nii uusi manifestibitche. (Tegelikult 2 neist ka manifesti… eee… isased? Või kuidas oleks poliitiliselt korrektne nimetada mees-tüüpi manifestibitche :)?)

merkuur, teadagi

Töökaaslased on oma sünnipäevad viimasel ajal kuidagi meeldivalt lühikeste intervallidega organiseerinud. Ka tänane tööpäev algas tordisöömisega ja jätkus progresseeruva joobega (ei-ei, ega see asi nüüd nii hull ka ei olnud). Lisan foto, spetsiaalsete tervitustega tühja kõhuga lugejatele :)
Nüüd olen oi kui laisk. Noh vähemalt trenn jääb täna ära La Mancha mehe tõttu. Mida ma tegelikult ise tahaks ka vaatama minna. Veepalli ajaks vast suudan ennast koguda.
Tänase päeva konkurentsitult kõige kummalisem lause: "Alati, kui Merkuur on retrograadis, hakkan ma kuidagi imelikult riietuma." Nojah. Selge see.

elu on ilus!

Originally uploaded by

No lihtsalt on ju! Kõik läheb kogu aeg paremaks. Kui veel mõni aeg tagasi tundusid jutud kevade peatsest saabumisest mulle kellegi paduoptimisti ebareaalse pettekujutelmana, siis nüüd viimastel päevadel on isegi mingid linnud hommikuti laulda räusanud. Ja öös on asju (unenäod) ja päevas on ka asju (a vat ei ütle, mis asju :). Ja mu laual on igavene pahmakas imeilusaid tulpe. Ja mingi võõras mees saatis mulle naistepäeva puhul e-kaardi. Mul pole aimugi, kes ta selline on. Aga ma arvan, et ju ta on üks tore mees :)

jätke marid rahule!

Mina, poliitiliselt täiesti ükskõikne inimene, andsin täna oma hääle selle poolt, et Vene võimud lõpetaks mari rahva ahistamise. Krt teab, kas sellest häälest mingit kasu on. Lihtsalt juhtumisi on üks intelligentsemaid inimesi, keda mul on olnud rõõm tunda, mari rahvusest. Ja oleks kurb, kui E. juttudest ja fotodelt tuttav, aga minu jaoks natuke müstiline maa ja kultuur lakkaks olemast.
Toetusallkirja saab anda siit.

juriidiline kurioosum

Sattus kätte ühe transpordifirma teenuse pakkumise leping. Paarkümmend lehekülge paberit pluss “tiitelleht” pealkirjaga LEPING ja tekstiga “Käesolevaga aktsepteerime antud teenuse pakkumist ja selle lisasid osapoolte vaheliseks lepinguks”. Allkirjad, koht, aeg jne. Lisaks sulgudes märkus “palume tagastada ainult antud leht”.
Ma ei ole küll kõige pädevam inimene õigusalastes küsimustes, aga millist juriidilist jõudu selline “leping” omama peaks? Kesse pärast ütleb, mida see pakkumine ja lisad sisaldasid? Enda arusaamist mööda ma kirjutan alla kõigele ja ühtlasi ei millelegi.

Karu, ära joo nii palju!!!

stardikapital meestele!

Inimesed ikka mõtlevad pentsikuid asju välja mõnikord. Võrdlesime meeskolleegiga mobiiliarveid. Tema oma mitu korda suurem kui minu oma. (Loogish. Vaja ju tibidele helistada. Ega siis tibid ise ei pea meestele helistama.) Bensiiniarvetega sama lugu. (Jälle loogish. Tibisid peab ju ringi sõidutama ka.) Sealt siis sündiski geniaalne idee - riik peaks meestele sünnist saadik toetust maksma, sest meeste kulutused lihtsalt on suuremad kui naiste kulutused. Kui meesinimene sünnib, siis riik kannab tema arvele mingi stardikapitali ning jätkab korraliste maksetega kuni 18-aastaseks saamiseni. Et ikka mees täiskasvanuna ühiskonnas konkurentsivõimeline oleks. Kersse sugudevaheline võrdsus ja muu jama, ja naised peavadki vähem palka saama. Feministlik mõte sai igatahes surmahoobi.
Nali naljaks, aga issand hoidku selle eest, kui see mees peaks kunagi poliitikasse otsustama minna :)

no ei ole hommikuinimene...

Esmaspäeva hommikud on kõige jubedamad. Eriti, kui oled kella 3-st öösel Ameerikamaa edevuse laata vaadanud. (See komme jäi vist ülikooliajast külge tänu filmifriik M.-ile – muidu lihtsalt ei olnud järgmine päev loengus millestki rääkida, kui ei teadnud kes ja mis.) Aga muidu ka. Nädala esimene tööpäev ei tohiks alata enne, ütleme, kella 13. Enne seda olen täiesti töövõimetu. Ja mõni inimene kohe peab hommikul vara kõikvõimalike tähtsate tööasjadega sinu poole pöörduma. Seletab ja seletab. Minu kõrvus kõlab see kui ühtlane bla-bla-blaaa.

38

Olin hea ja lubasin nii kujundajale kui autojuhile vaba päeva. Aga nagu teada, ei jää ükski heategu karistamata ja nii ma siis nüüd istun siin ja kujundan. Mingi Murphy seadus on jälle mängus, st. eriti perversselt teostatud kujundusfailid saabuvad just siis, kui kujundajat pole, ja otse loomulikult on nende töödega alati eriti kiire. Viimased pool tundi olen üritanud ühte 121-st object'ist koosnevat logo kokku weld’ida, aga asi läheb aina hullemaks. Kusjuures too teine amatöördisainer on ikka mõnuga vinti peale keeranud, jättes tekstid kurvideks tegemata ja punktid lahti. Sellest ma üldse ei räägi, et kogu asi on RGB-s tehtud. Ja AI-s, mistõttu Corelisse importimine värvid täiesti paigast ära viskab.
Oh seda elu elukest.
Aeg-ajalt ikka valitakse mingit sajandi leiutist või midagi. Viimati vist pälvis selle tiitli suitsuandur. Minu surematu poolehoid ja siiras imetlus kuulub aga isikule, kes mõtles välja undo-käskluse. Nii lihtne ja nii geniaalne. Keerad mingi ilge käki kokku, klõpsad undo ja kõik on jälle nii nagu enne.
Mingi kontorist leitud mõõteriist mõõtis mulle hommikul 38 kraadi palavikku, aga ma ei tea kui usaldusväärseks seda pidada. Õnneks muidu on vaikne päev, telefon eriti ei helise ja meili peale tulevad ka enamalt jaolt Viagra sooduspakkumised jms., mille saab kohe ära kustutada.

oi ma olen andekas

Post'ide ja comment'ite kellaajad panin praegu õigeks. (Vist.) Kuu aegagi ei möödunud! Tunnen ennast kohe häkkerina lausa. Kunagi kuskilt lugesin, et inimaju on oma võimete tipul 21 aastaselt (mis tähendaks, et minu oma on juba tervelt 4 aastat, 9 kuud ja 3 päeva taandarenenud), aga näe ikka täitsa kobe teine veel!
:)

langevarjuunenägude hooaeg

Reede öösel vastu laupäeva bigway, ilma altimeetrita, tulemuseks lowpull. Laupäeva öösel vastu pühapäeva üldse ilma langevarjuta hüpe (aga ikka lennukist loomulikult), maandumisega ookeani. Kaldale ujudes mõtlesin, et jumal tänatud, et kama seljas ei olnud, vesi oleks ju ära rikkunud.

inspiratsioon

Eileöine ETV tantsufilm Fury! The Dance - The Music - The Flamenco inspireeris ja ängistas. Huvitav, kui palju nad harjutavad selleks, et oma koreograafia nii täiuslikuks saada? Tegelikult täiuslik on vale sõna, sest täiuslik on enamasti igav. Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Hispaanlastel on selle kohta sõna duende, aga eesti keelega jääb küll hätta. Ilu. Sisemine põlemine. Emotsioon. Jõud. Vabadus. Claudia ütleb ikka, et tantsujoonis võib ju perfektselt selge olla, aga kui emotsiooni ei ole, siis see pole flamenco. Eluga on sama lugu. Olen sõltlane.

Foto by Anneli, Maria Jose Casado paari aasta taguselt kontserdilt Estonia Talveaias.

ärge raisake mu aega!

Käisin siis mina täna autokoolis lõppastme koolitusel. (Vahemärkus neile, kelle load on tehtud eelmisel aastatuhandel – see on see jää- ja libedasõidu koolitus, kus tuleb ära käia enne esmaste juhilubade vahetamist.)
Algas kell 9. Inimesi nii umbes 25. Esimese tunni jooksul talutati 5 kaupa õue ja näidati, kuidas turvavööd kinni panna ja istet paika seada (ei, te saite valesti aru – praegu ma veel ei ole irooniline). Ülejäänud 20 inimest igavlesid klassiruumis see aeg. Oi mul oli kahju, et ma kodust midagi lugemist ei taibanud kaasa võtta. Nii nad raiskasid mu elust 50 minutit.
No olgu, kell 10 hakkas siis lõpuks loeng pihta. Kestis 12-ni. Oli õpetlik ja kasulik küll. Edasi kogu kambaga Tabasallu libedarajale (loe: lumine karjamaa) sõitma. Sellest ma ei saanudki aru, miks nii kaugele oli vaja minna – lähemalt oleks kindlasti ka mõne analoogse karjamaa leidnud. Ja siis seati need 25 autot rivvi ja hakati harjutusi sooritama. Ühe ringi sõidad ja siis pool tundi ootad. Kokku kulus 5 harjutuse (millest igaüks võttis ca paar minutit) peale aega 3 tundi. Vahepeal tekkis tööl mingi paanika ja siis klaarisin telefoni teel seda. Mingil hetkel tabasin ennast üsna sürrist olukorrast – sõidan, gaas põhjas, lumi lendab kahte lehte, oranzid postid paistavad – ja ma ei mäleta, mida ma tegema pidin! See ootamine tüütas nii ära, et lihtsalt läks meelest välja. Vahtisin siis lolli näoga poste paar hetke enne kui meelde tuli, et ahjaa, see on ju see põdra alla ajamise katse.
Erinevalt enamusest inimestest ma tegelikult ei arva, et see libedasõidu koolitus oleks mõttetus. Paneb mõtlema küll rohkem asjade peale. Aga raisata terve tööpäev selle peale, mille tegelikult oleks saanud ära teha 2,5-3 tunniga? Ja küsida selle eest 1000 eeku? Nomaeitea.

veepall

Eile olin veepallis esimest korda mütside võistkonnas ja mind tabas täielik identiteedikriis! Algul ma ikka üldse ei jaganud matsu, kes on omad ja kes vastased ja kuhu väravasse rünnata ja kus kaitsta. Pealegi osad mütsid olid ilma mütsideta, ma ise kaasa arvatud. Esimese poolaja lõpuks hakkasin enam-vähem aru saama, mis toimub. Siis tuli pooltevahetus ja kõik oli jälle sassis.

lihtsalt... tulid sellised mõtted

* Oma sisetunnet PEAB usaldama. Paari päeva jooksul teist korda päästis see mind suurest jamast ja M. lubas, et ta enam kunagi minuga ei vaidle.
* Mõnikord juhtub, et kaks head inimest sattuvad kokku ja sealt sünnib veel head. Seekord sai üks varjupaigakass endale isikliku inimese.
* Nõme lugu, kui paljunemispuhkusele läheb just see kolleeg, kellel tõesti on potentsiaali, kes mõtleb ja näeb tervikut ja kellega sa oled täpselt ühel lainepikkusel. Kes ütleb tihti just seda, mida sina mõtled ja vastupidi. See on mingi vandenõu. Minu halina peale M.-L. küll lubas sünnitamise oma mehele delegeerida.
* Kui üldse midagi kahetseda, siis neid asju, mis jäid tegemata või ütlemata. Mitte neid, mis tehtud/öeldud. Never refuse an invitation, never resist the unfamiliar... and never outstay the welcome. Lihtsates tõdedes on oma võlu.

ka ajuvabadus on vabadus

Ühte päeva mahub mõnikord natuke liiga palju absurdi.
Hollandist tulnud kaup tembeldati ohtlikuks veoseks, kuna 170 kg kauba seas oli tootenäidistena 5 tulemasinat. Kuradima VIIS tulemasinat kogukaaluga ca 100 grammi ja kogumaksumusega ca 5 EUR-i, igaüks ilusti eraldi karpi pakendatud. Ja transpordi arvele automaatselt 1642,89 eeku IMO-lisa otsa. Hullumaja! Transafirma ütleb, et nemad pole süüdi – tarnija pani kaubaga dangerous goods form’i kaasa. Sellist nalja pole mina oma viieaastase staazi juures veel näinud. Kusjuures näiteks tuletikkude importimisel EU riikidest pole mingit probleemi. ADR is not necessary because of given load packing conforms to marginal conditions 2401a (limited quantity). Ja nüüd küsimus laiale ringile: mis otsast on viis tulemasinat ohtlikum kaup kui rekkatäis, noh, põhimõtteliselt, väävlit?
Oh perkele, peab vist ennast õigusaktidest läbi närima hakkama. Nagu mul aega ülearu oleks. Stay tuned for Ajuvabadus vol. 2.

Absurd jätkus pisut koomilisemas võtmes, kui soetasin endale vastlaliu laskmiseks õunakese, no selle, mis istumise alla käib. Õnneks oli kasutusjuhend ka kaasas. Tsiteerin: “ Kelgutades peab alati kiiver peas olema! Ohutusnõuded: Mäel ei tohi olla takistusi, mägi ei tohi olla liiga järsk. Kelgutades ei tohi kanda pikki salle ega riideesemeid, mis tekitavad lämbumisohtu. Vanemad peavad vastutama ohutuse eest ja täitma ohutusnõudeid.” Welcome to America! Mäe lubatud maksimaalne kalle oli küll kraadides määratlemata – midagi juristidele?
Häbiga pean tunnistama, et rikkusin jõhkralt kõiki neid nõudeid. Aga õunake ise oli igati oma ülesannete kõrgusel. Ja sellise arulageda päeva lõpetuseks sobis vastlaliug väga hästi. Elak ei olnud Lauluväljakul küll eriti arvukalt esindatud, aga need kes olid, olid see-eest kõvad tegijad :)

Mets oli seal alati olnud

Reede õhtul sai mul Bloggerist nii kõrini, et ma arvasin, et mitte miski mitte kunagi enam ei suuda mind motiveerida IE aadressireale www.blogger.com kirjutama. Nimelt üritasin tekitada teiste blogide linke paremasse äärde. Peistisin Kadri saadetud HTML-i oma templatel igasse võimalikku ja võimatusse kohta (ei olnud right content osa, no ei olnud), mille tagajärjel blogi välimus aina võikamaks muutus, aga linke ikka ei kusagil. Paar tundi pusimist, helpi lugemist ja kaasasündinud jäärapäisus viisid lõpuks siiski sihile. Aga ikkagi, kas seda asja keerulisemaks ei oleks kuidagi saanud teha?

Pühapäeva hommikul tuli ei tea kust mõte minna suusatama. (Viimasel paaril talvel sellist mõtet ei ole tulnud, kui üksikud mäesuusatamised välja arvata.) Pühkisin suuskadelt tolmu, isegi mingi määrde leidsin, ja siis metsa poole ajama. Proovisin esialgu tempot hoida, aga pidamist eriti ei olnud ja kui karjääridesse jõudsin, oli hing paelaga kaelas. Kusjuures “vanad kalad” liuglesid must mööda nagu postist, ikka siuh ja siuh. Teate küll, need kuue-seitsmekümneaastased taadid oma 20 aasta vanuste Karhu mütside ja liibekate Marati dressidega, kellel on nii pikad ja kondised jalad, mille üle isegi Carmen Kass uhke oleks. Respekt igatahes, oleks ma ka kunagi selles eas nii kõbus.
Hämmastav oli see, et vaatamata ideaalsele suusailmale oli metsas nii vähe rahvast. Lisaks vanadele kaladele kari vanaemasid oma lapselaste ja kelkudega ning paar keskealist suusatajat. Vanasti, kui pea iga nädalavahetus sai suusatamas käidud, kihasid karjäärid varateismelistest pägalikest, kes ühte plastmasssuuska lumelauana kasutades mägesid vallutasid. Nüüd olime ainult mina ja mäed. Järsud, libedad, õudsete hüpekatega mäed, kus ma lapsena kaks paari suuski murdsin. Aga alla ma neist lasin ja ellu jäin ja ilus oli olla. Võib-olla paari aasta pärast lähen jälle.

undid e. flickr is being tested on animals

undid 1
Originally uploaded by eveli.

Vot sellised tüübid käisid mulle hommikul poseerimas. Kiire oli ja võõra fotoka hingeelu jäi arusaamatuks. Nupule vajutamise ja klõpsu vahele jäi miskipärast nii pikk aeg, et tüübid jõudsid mitu tiiru ümber maja joosta vahepeal. (No okei, ma natuke liialdan.) Hirmus tume sai ka mistõttu tuli brighness-contrast-intensity trikki kasutada.

segadused prioriteetideosakonnas & haige kalender

Hea uudis on see, et aprillis tuleb Matilde Gomez Romero meile stuudiosse intensiivkursust andma. Ei oska tast midagi arvata veel, aga Claudia on tema käe all õppinud nii et ju siis on kutsumist väärt. Aga prioriteetideosakonnale paneb see põntsu, kuna piiratud ressursside tingimustes on kahe väga südamelähedase hobiga suht keeruline majandada ja hüppehooaeg on siis kohe-kohe algamas. Sellest ma üldse ei räägi, et isikliku varju soetamise fond (imaginaarne) on jätkuvalt nullis (et mitte öelda miinuses). Peab vist panka röövima minema ikkagi.

Siis ma tahan veel valada välja oma pahameelt Microsoft Outlooki kalendri aadressil, mis on üks kõige haigemaid asju, mida ma igapäevaselt kasutan. Kalendrist endast veel haigem on ainult tema jagamise (share) funktsioon. Aeg-ajalt nad kahepeale lähevad lolliks ja näiteks täna toodeti mulle ca poole tunni jooksul 76 appointment’i juurde. Lambist.

Il Ciclone oli hea, selline läbi ja lõhki ilus, soe ja positiivne film. Tekitas tapva Itaalia-igatsuse. Aga see flamenco seal küll kõige ehedam ei olnud.