ikkagi individualist

“Korraldajatel pole võimu ega ka südant põlevas metsas tervisejooksu korraldada”
Selline sõnum laekus meilboksi eile pärastlõunal peale seda, kui 13. etapp (sümboolne, onju) oli kõigepealt Lasnamäelt Viljandi mnt. metsa kolitud ja siis keegi ahv metsale tule otsa pani. Muude plaanide puudumisel seadsin siis sammud jahhu hoopis.
Tegelikult mulle meeldibki üksi joosta rohkem. Nende tervisejooksude enam-vähem ainus pluss (isiklikust vaatepunktist siis, mitte ühiskondlik-sotsiaalsest :)) on see, et „täna ei viitsi” pole variant – et on sotsiaalne surve ja moraalne kohustus kohale minna ja oma kilomeetrid maha liduda. Vat minuga on nii, et jooksmas käia mulle täitsa meeldib, aga jooksma minna mõnikord ei meeldi :).
Sellised karjakaupa sportimised on mulle alati natuke võõraks jäänud. Mul on vist rohkem õhku enda ümber vaja. Üksinda, omi mõtteid mõeldes, oma metsas ja endale sobivas tempos, ilma teistega arvestamata, on hoopis kvaliteetsem aeg iseendaga. Kui üleküpsenud vaarikate lõhn enam asu ei anna, siis võid vabalt teha pooletunnise kõrvalepõike võssa. Ja joosta edasi alles siis, kui aru saad, et üksinda tervet metsa nendest tühjaks süüa ei jõua (aga parmud võivad sinu ära süüa küll, vabalt).
Ja pärast tassi tee ja raamatuga rõdule, kuni päike looja läheb või külm hakkab. Mõnus.

kuival

Veega on täielik ikaldus. On ikka frustreeriv küll, kui pärast kahte metsas elatud päeva ei saa omas kodus vanni minna, kuna kraanist ainult niriseb natuke. Ja siis sa pead ootama mitu tundi, lootuses, et ontlikud naaberkodanikud saavad oma aiamaad kastetud ja kobivad magama ning siis on ähmane 50:60 võimalus, et millaski keset ööd ikkagi eraldatakse sulle see vannitäis vett.
Täna kontoris sama jama. Kraanis tuleb vett täiesti ebaregulaarse intervalliga ja umbes klaasitäis korraga. Tüütu...

Prangli

Nädalavahetusel sai Pranglil käidud. Esmamulje oli üsna trööstitu – sadama lähedal olevad majad lagunevad igast otsast, aknad on ära lõhutud ja värv maas. (Hiljem küll selgus, et sellised mahajäetud majad sobivad väga hästi paintballi mängimiseks.) Aga loodus on seal kaunis ning öö jooksul jõime kõik koledad asjad ka ilusaks.

pildid

Gryttjomi pildid on nüüd siin. Miskipärast Flickr tahab neid tagurpidi järjekorras esitada, tegelikult oli ikkagi hüppamine enne ja joomine pärast, mitte vastupidi :)

Gryttjomi memuaarid

Gryttjomist oleme tagasi ja argipäeva naasmine on üsna ränk ja piinarikas tegevus. Möödunud nädala jooksul väljusin täiesti töökorras lennukist keset Rootsi taevast täpselt 20 korda ja 200-ndast lahutab nüüd ainult 10 hüpet. Rootsi keelt oskan nii palju, et tjugo otta tähendab kakskümmend kaheksa. Kuidas tere, head aega, tänan ja palun on, ei tea :)
Arenetud sai kõvasti. Exitid suuremalt jaolt lendasid või peaaegu lendasid :) (5-ne bow oli lemmik) ja ukse taha ronides tunnen ennast nüüd palju kindlamalt. Pärast 3-punktist 9-way’d oli ikka kunn tunne küll ja teine, märkimisväärselt ambitsioonikama plaaniga 9-way läks ka igati asja ette.
Meeldejäävaid hetki oli rohkem kui üles kirjutada jõuaks. Näiteks üks 5-way, kus ERE-ga sattellite’s keskel olime. Ma ei näinud enda kõrgusemõõdikut ja karjusin ”kas sa kella näed?” ERE nägi mu suu liikumist ning noogutas julgustavalt. Pärast maa peal tunnistas, et polnud mitte muhvigi aru saanud, aga oli sel hetkel juba kõigega nõus.
No ja selles suhtes me ei jäänud ka Tumbleweedsile kuidagi alla, et kui neil oli kaameramees kaasas, siis meil oli tiimil oma kokk. Köögitoimkonnas sujus tiimitöö ilusti – Aatomik tegi süüa, MRI ja LRA pesid nõud ja meie ERE-ga juhendasime ja kontrollisime, et kõik oleks tehtud nagu kord ja kohus. Ilus elu, või mis?
Kõige suuremaks ikalduseks võib pidada seda, et tõmmekas läks sõna otseses mõttes ribadeks. Aga noh, see oli ka kellegi tagant tuuri pandud tõmmekas, nii et pole hullu. Korra õnnestus äkilisema avanemise ajal rinnarihmaga (mis suurema osa ajast funktsioneeris kaelarihmana) igavene litakas vastu kõri saada, nii et rääkida, naerda ja neelata oli valus ja tunda annab natuke siiamaani. Ja ühe võileib-exiti ajal sain Aatomiku põlvega vastu hambaid, pärast mida kerkis õhku idee Aatomik anger management’i kursustele saata.

Õhtul saab ehk pilte ka.

Rootsi ootab

Puhkus on nüüd! Nädala lõpp tööl oli paras tõmblemine. Ja tänahommikune plaan käin-korraks-lennuväljal-kama-järel läks sujuvalt üle plaaniks olen-pool-päeva-lennuväljal-ja-pakin-õpilasvarje.
Hetkel ma olen ise kõige uhkem selle üle, et mul õnnestus kogu hüppekama (v.a. kiiver) ühte spordikotti ära mahutada, kusjuures algul tundus, et isegi ainult varju sinna toppimisega on raskusi. Copperfield poleks ka paremini hakkama saanud. Iseasi, kas ma need asjad pärast kotist kätte ka saan. Aga poolt elamist ei tohtivat kaasa vedada.
Next stop – Gryttjom!

ajaloo ilu: kümme aastat tagasi

Lihtne arvutus näitab, et keskkooli lõpetamisest möödus tänavu kümme aastat. Tookord sai seitseteist oldud :)

Jelgavast tagasi

Tallinn-Otepää-Jelgava-Tallinn trip on läbi ja ma hea meelega hoopis läheks praegu magama, aga kes see ikka muljeid üles kirjutab kui ise ei kirjuta, eksole.
Jelgavasse jõudsime laupäeva hommikul parasjagu selleks ajaks, et näha teise tõusu maandumist. Vot see oli tõeliselt kõhe vaatepilt. Umbes 20 tegelast tuli korraga väikesele platsile, õhk oli kuplitest paks ja igaüks ise suunast.
Eieiei, mõtlesin ma. Unustage ära. Mina siia maanduma ei tule. Aga kolmandal tõusul olime kirjas ja varsti karjuti, et adevatsa nada ja saigi siis lennukisse ronitud. Hüppeplaani viimane osa nägi ette, et “1300 break-off ja edasi igaüks päästab ise oma elu”. Mingil määral lohutas teadmine, et tõusul on vähemalt viis inimest, kelle kohta võib kindel olla, et nad sind taevas tapma ei tule. Ma pole kunagi langevarjuga hüppamist kartnud, aga seekord oli tõesti hirm. Kupli all rippusin terve tee pidurites ja lõpuks swoopasin ennast platsi kõrvale mingisse maltsapadrikusse.
Pärast läks natuke paremaks. Õnnestus näha isegi üksikuid padjomme, kus enam-vähem kõik parašütistid enam-vähem samas suunas maandusid. Inimene teatavasti harjub kõigega. Kaasa arvatud sellega, et laiali träkkides võid sa oma õhuruumist avastada mingi võõra tölli lendamas. Ja et lahtise uksega õhku tõusvas lennukis on kiivrid peas ainult eestlastel (no mõnel üksikul tegelasel veel, aga ilmselt lihtsalt selle pärast, et kiivrit polnud kuskile mujale panna). Ja et uksest lähevad välja segamini friiflaierid ja kõhtlendajad, suured ja väikesed grupid. Ja et tõusule minevasse lennukisse võib hüpata kohalik koer. Ja et 4 sekundit tundub olevat ühtlasi nii väikseim kui ka suurim aktsepteeritav vahe gruppide vahel, olenemata nende suurusest. Ja et päeva esimestel tõusudel on lennukis alkoholi tarbimise jääknähtude (mõningatel andmetel ka surnud roti) hais.
Vahepeal üks vene töll üritas mind pakkima õpetada. Õige olevat nii, et esimene tropikimp jookseb diagonaalis teiste alt läbi. Minu hämmeldunud steitmendi “ja nikagda takova ne videla” peale järgnes pikk loeng selle pakkimismooduse eelistest. Naeratasin, noogutasin, teesklesin arusaamist ja pakkisin omamoodi edasi.
Kell 4.20 öösel ilge müra peale ärgates tundus, nagu oleksime telgi kogemata keset krossirada või midagi pannud, kuna üks (ilmselt mitte kõige selgem) tegelane otsustas veits rallit sõita. Tegemist oli ilmselt mingi isikliku elu draamaga, sest üritust saatis vali venekeelne sõim. Ja läti konnad ruigasid öö otsa uskumatult valju häälega, nii et metsa pissile minna oli päris jube.
Üldiselt tundus, et teatud osa sealsest kontingendist tegutseb vastavalt selle mehe särgil kirjas olevale instruktsioonile.

Aga kui nüüd jäi mulje, et kõik oli ilgelt halvasti, siis tegelikult ei olnud :) Oli 4 päeva jagu kvaliteetaega. Grillimist ja chillimist Otepääl koos kohalike vaatamisväärsuste külastamisega, filmivaatamist (ma küll pooled magasin maha), ööülikooli kuulamist, sinist taevast ja lendamist, parasemude pajatusi ja mida kõike veel. No ja täpsusmaandumine sai ka lõpuks redelisse kirja, nii et nüüd pabereid vormistama ja varsti on ehk B kat käes.

Pildid on siin.

selline päev

Ei no ikka erikuradi chill on argipäeva hommikul autosse istuda ja kurss Kuusikule võtta. Imeilus ilm ja imeilus Eestimaa.
2 hüpet sai kirja – issand ja riggerid olgu kiidetud, Sabre 170-ga. Mulle hakkas juba tunduma, et mida rohkem ma Clipperiga hüppan, seda hullemaks maandumised lähevad. Sabrega oli kõik väga broo.
Esimesel 3-way’l oli kõik peale exiti päris ilus ja paras ports punkte tuli sealt ka. See-eest 4-way oli... kõike muud kui 4-way. Exit lagunes laiali ja meie tükk hakkas kergelt keerlema. Ma olin jummala veendunud, et seda põhjustab mõni minu ripakile jäänud jäse, ja üritasin väga sihikindlalt keerlemist pidama saada. Sain hoopis krambi jalga ja natuke aega oli väga ilge olla. Pärast Tuuker arvas, et äkki lihtsalt Norman üritas näoga teiste poole keerata :) Midagi adekvaatset sealt igatahes ei tulnud.
Küll aga on see viimane hüpe tähelepanuväärne selle poolest, et selle ajal sain ma teist korda tädiks. Mitte et see otseselt hüppega seotud oleks, aga fakt jääb faktiks. Kuigi peab ütlema, et “tädi” on üks jõledamaid sõnu üldse ja ma plaanin selle kasutamise oma nimega ühes lauses rangelt ära keelata.


Tuuker coachib


Kuulsusejanus Mambur läks tandempatsiendiga metsa maanduma

lendasime

Ei saa kuidagi nädalavahetuse lainelt ära, no ei saa noh. Ilus oli. Ja isegi selle päikesepõletuse vastu pole mul eriti midagi, sest nii ei saa vähemalt hetkekski ära unustada, et väljas suur suvi on :)
Laupäeval sai siis lõpuks 4 km hooaeg avatud. Esimene hüpe kulus põhiliselt lendamise meeldetuletamise ja uue tunke lennuomaduste testimise peale ning kujunes üsna ebastabiilseks. Pühapäevasel WSA 100.-ndal hüppel oli asi juba enam-vähem kontrolli all ning olin ka esimene, kes FS-suidiga kiire mehe kätte sai. Nii et kannatab lennata heasti. Juubilaril sain ka korra käpast kinni, enne kui taevalaotusest parasemusid selga sadama hakkas :)
Puhkuse avaldusel on ülemuse allkiri all, üks päev veel tööl ja siis viis päeva maa ja taeva vahel.

@ von krahl. ammu.

ajahäda

Viimasel ajal on pidevalt ajahäda.
Homme (ei, tegelt täna) õhtul tantsime tšikkidega Von Krahlis flamencot jälle. Seekord colombianas, tangos ja üks sevillanase variatsioon. Proov algab poole viiest, aga mina istun sel ajal tööl koosolekul ja olen asjalik. Tipptunnil Mõigust kesklinna sõita saab tore olema. Peaks vist Ülemiste ristmikul ummikus istumise aja kuidagi kasulikult sisustama, näiteks soengu tegemise ja riiete vahetamisega. Hmm.
Samal ajal tahaks ühtlasi olla näiteks Kuusiku lennuväljal või Järvakandis Rabarockil, aga selle kutse andsin juba ära. Prioriteedid, noh. Järgmiseks nädalaks saan ehk mõned päevad puhkust ja siis on juba hoopis teised prioriteedid.
Uudiste rubriigist veel nii palju, et mul on nüüd uus väga timm hüppetunke. Nädalavahetusel tulen sellega lennuväljale poosetama ka.

kirjandusrubriigist: roosi nimi

Mu blogis on viimasel ajal kuidagi vaimuvalgusest vajaka, ma vaatan. Nüüd siit tuleb kirjanduskriitikat!
Eco Roosi nimi sai läbi vahepeal. Mitu kuud oli ta mul pooleli, lugemises mitmenädalased pausid ja see ei olnud tegelikult üldse hea. Pärast järelsõnast lugesin, et tegemist olevat äärmiselt mitmetasandilise romaaniga. Nojah siis. Aga ma ikkagi pettun tihedalt sellistes hästi üles haibitud asjades.
Minu meelest seal raamatus oli täpselt kaks tasandit. Üks oli selline keskpärane krimi, kusjuures kirjutatud niimoodi, et lugejal pole erilist shanssi ise kaasa mõeldes midagi ära lahendada. (Või siis pole ma just teravaim tööriist kuuri all - või kuidas nüüd tänapäeval öeldaksegi.) No ja need pikad pausid lugemises tekitasid jälle sellise olukorra, et tegelased lähevad omavahel sassi. Et mis järjekorras ja kuidas neid munkasid mõrvati. Lõpplahendus oli lausa igav mu meelest.
Teine tasand oli ajalooline taust. Sellest rongist jäin ma kohe alguses maha. Ajaloos mitte eriti tugeval inimesel on ikka päris raske ennast kõikide nende paavstide ja asjapulkade toimetamistest läbi närida. Erinevaid ketserite sorte oli ka paljuvõitu. (Ketserid tundusid küll mõnevõrra sümpaatsemad kui mitte-ketserid, aga ikkagi.) Ja ma olen jumala kindel, et nad kõik kandsid pruune riideid.
Mitte et ma tahaks öelda, et see halb raamat on. Loetav, aga mis on seal nii erilist ja sügavmõttelist? Sellised kitsastes raamides elavad ja nööri mööda käivad tegelased tekitavad minus alati kergelt klaustrofoobilise tunde.
Nüüd on järjekorras Kerouac’i Teel. Seal vist munkasid ja ketsereid ei tohiks olla.

hommikusöök Pärnus

Puhas patriotismus ajas mind puhkepäeva hommikul kell 7 üles, hoolimata ilgest nohust ja valutavast kurgust. Lõpuks kujunes nii, et sai lihtsalt käidud 130 km kaugusel hommikust söömas :) Tagasiteel läks enesetunne veel kehvemaks ja uni kippus peale, aga ainult nii kauaks, kuni üks vastassuunas liikleja otsustas parajas vihmasajus pikast autodekolonnist mööda sõita ning sundis mind teepervele kolmandat sõidurida tekitama. Kust sellised idikad tulevad, ah? No igatahes pärast seda ma olin väga ärkvel suisa koduni välja.
Homme söön hommikust kodus. Menüüs on Fervex, Coldrex ja muud jõledused.

hooaeg avatud!

Reedene hooaja avahüpe käis kuidagi nii kähku, et ei jõudnud mingit õiget tunnetki tekkida. 1500 pealt 5-ne star pole ka muidugi kõike töökindlam plaan, peale exitit tuli enam-vähem kohe break-off. Laupäevasel 6-way’l munasin exiti ära – juba uksel sain aru, et midagi head sealt tulla ei saa ning ära tõukamise asemel rohkem kukkusin uksest välja ja käisin korra üle selja.
Nüüd on nihuke rahutus sees ja hüppenälg veel suurem kui enne.

kaks päeva palmi all...

...ehk siis Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni veinipidu. Lillepaviljonis. Palm kasvab meie boksis.
Tiba kõhe oli küll, arvestades, et enamus inimesi seal teadis veinidest nii umbes viissada korda rohkem kui mina. Nii ma seal siis observeerisin, kuidas härrased ja prouased arvamusliidrid ja eksperdid veini klaasis keerutasid ja tarka juttu rääkisid. Selle käigus õnnestus mõned elementaarsed nipid selgeks õppida, kuidas ennast välja rääkida, kui küsimusele vastata ei oska. “Aga proovige ise ja öelge, mida teie arvate?” üldiselt töötas alati. Ehk siis lase teisel jutustada ja maitsta ning ise tee tarka nägu ja jäta mõned asjakohased faktid / kommentaarid meelde, mida siis jutu vahele puistata. Oi kui palju on õppida!
Aga üldiselt on väärt veiniga sama lugu nagu väärt filmiga – et mõnikord on vaja kaks korda mõelda, kas see tõesti sulle meeldib või on lihtsalt nii üles haibitud, et sa eeldad, et meeldib. Keeruline värk, eksju.

tõusvas tempos

Tundub, et töökoha vahetuse järgne alakoormus on asendumas normaal-, et mitte öelda ülekoormusega. Neljapäeval ja reedel hommikust õhtuni koolitusel pluss pool laupäeva takkapihta. Samal ajal pean muudes kohtades olema ja teisi asju tegema ka. No ja siis veel sos-kõne eks-töökohast (kas sa tõesti arvasid, et sa nii kergesti pääsed?), mis tähendab, et teine pool laupäevast ja/või pühapäev on ka sisustatud. Nii et kui nüüd kellelgi peaks siiski tulema rumal mõte nädalavahetusel hüppamist organiseerida, siis mina igatahes hakkan portveini jooma :)
Uudiste rubriigist veel nii palju, et mõni aeg tagasi lõpetati mul katseaeg ära. Enne tähtaega, 2 kuuga tavalise 4 asemel. Ise olen rahul ja ego sai ka söönuks. Alguses on ikka igasugune tunnustusevärk oluline, eriti kui ise endale suure osa ajast suht plondina tundud.

kass on ikka täitsa mitte-koer

Koer kartis tolmuimejat nagu tuld. Nii kui nägi või kuulis seda tulemas, pani plagama.
Kass algul pelgas ka ja hoidis distantsi. Aga ühel hetkel otsustas feissida oma hirmu ning tolmuimejale peksa anda. Nüüd ma ei saa enam tuba koristada, ilma et tüüp seal toru küljes ripuks.

tervislikud eluviisid

Novot. Jõudsin mina järeldusele, et mu praegused eluviisid on ikka täiega saatanast. Selles mõttes, et autoga uksest ukseni ja päev otsa kontoris paigal istumist pluss ebaregulaarsed ja ebatervislikud toitumisharjumused.
Siis on veel täiesti reaalne oht, et olen sattunud ühte jooksutiimi. Teate, need Hansapanga tervisejooksud, mis iga kolmapäev on alates maikuust. Osalema saan seal hakata küll alles poolest juunist, kui trenn suvepuhkusele läheb, aga ikkagi.
Täna siis võtsin kätte ja läksin lidusin metsas ringi. No ma pakun, et oma 5 kilomeetrit umbes, aga ega ma ei tea tegelt. Kaugest nooruspõlvest, mil sai iga päev või üle päeva jooksmas käidud, on ikka hiiglama mitu aastat möödas. Ma olin suht kindel, et koolen poole ringi peal ära. Aga oh imet, võhma jätkus lõpuni ja jäi justkui natuke ülegi. Nii et kõik pole veel kadunud.
Programm näeb siis edaspidi ette vähemalt 4 trennikorda nädalas – 2x tantsu ja 2x metsajooksu. Pluss palju jala käimist nädalavahetustel ning ilmselt ka mingeid toitumisalaseid ettekirjutusi, millised hetkel on veel läbi mõtlemata. Vaja oleks veel mingit seadeldist, millega metsaringi pikkus ära mõõta ja pulsid ja värgid.
Nii saab olema.

elu ilma kellata

Elu ilma käekellata on ikka tõeline ikaldus. Minu oma ütles paar päeva tagasi üles ja nüüd on selline tunne nagu mingi elutähtis organ oleks puudu. Ühe päeva sain ilma kellata käia, aga nii imelik oli olla, et panin ta jälle käe peale. Mis siis, et õiget aega ei näita. See omakorda ehmatas mind reedel päris mitu korda ära, kuna kell oli kogu aeg täiesti ootamatul kombel 13.04.
Mobla kell ei kõlba ka kuskile. Kasvõi sellepärast, et mu telefon on pidevalt kuskil ripakil ja ma unustan teda suvalistesse kohtadesse. Kõige krooniks eile Jahhu jõudes oli tüüp kadund. Pärast selgus, et ta lamas paar tundi kõledal jäisel uulitsal. Keegi polnud teda endale tahtnud ja üle polnud ka sõidetud õnneks.
Ühesõnaga, ajaarvamise osakonnas on kõik pahasti.

öelge nüüd palun uuesti...

... kust seda kabedamat hüppetunke kangast leida võib? Pärnu mnt. Abakhanis (või mis iganes selle asja nimi on, Vineeri peatuse juures) ei olnud midagi. Aga taevas on juba regulaarselt sinine ja ma olen ikka liiga skygod selleks, et viiendat hooaega õpilastunkedega ringi lennata :)

update

Ei, ma olen täitsa elus veel. Kuigi bloggeri passwordid unustasin küll juba ära vahepeal. Nagu ka nii mõnegi teise strateegilise passwordi ja pin-koodi. Neid on ikka liiga palju inimesel.
Aga elu on huvitav olnud. Viimasesse kolme nädalasse on mahtunud palju motiveerivat tööd, uusi tutvusi, ootamatuid üllatusi, isekas tõbras olemist (a olgem ausad, see tuleb mul hästi välja), lollakaid seadusi, lilli, veini, viina, maahokit, jalutuskäike looduses, Saaremaad, umbertoecot jamidaiganes.
Täna oli esimest korda õhus kevadet, muide.

edeneb

Ma arvasin, et uuel tööl kohanemine võtab hulgemini aega, aga kuidagi läks nii, et juba umbes teisel päeval võtsin kätte ja kohanesin ära. Mitte et ma aru saaks, mis toimub, aga see tundub täitsa okei :) Harjumatu on see, et hiljemalt veerand kuus on kontor inimestest tühi. Ja see, et terve pika päeva võib sisustada lihtsalt loova mõtlemise ja ajurünnakutega. Mulle meeldib. Vanas kohas oli aega suuremat sorti mõttetegevuseks heal juhul peale kella viit õhtul või nädalavahetustel, ülejäänud aeg kulus tegutsemise peale ära.
Hommikuse ärkamisega on ainult mingi ikaldus. Viimased hommikud olen stabiilselt 15 min sisse maganud ja kui siis lõpuks silmad lahti saan, puudub igasugune mälestus sellest, et äratuskell helisenud oleks. A ta on välja lülitatud ja telefon voodis.
Unenäod lähevad ka aina imelikumaks. Üks öö üritasin klubi Sabret pakkida. Sisekoti kummid olid ilmatu pikad ja kalts muudkui tuli sealt vahelt välja jälle. Lõpuks keegi rigger soovitas sisekotile kilekoti ümber panna. Paningi. Selveri kilekott oli veel (product placement on tunginud ka mu unenägudesse?). Sidusin sangad tihedalt ümber väljaulatuva tropikimbu ja siis mahtus ilusti ranitsasse.
Aga viimasest hüppest on ka neli ja pool kuud möödas.

asju juhtub

Nonii, esimene tööpäev uues kohas on selja taga. Praegu tundub küll, et oli absoluutselt õige otsus. Väga lahe on olla täiesti puhas leht, et mitte millestki mitte midagi ei tea ning igavene lahmakas arenguruum on ees. Inimesed on toredad, üks Elaki mudilane on ka ning minu laud asub köögile kõige lähemal. Sellega peaks nagu strateegilised võtmeküsimused kaetud olema. Ahjaa, mu vanale töömeilile ei ole siis enam mõtet kirju saata. Telefoninumber jäi samaks.
Aga see eilne (või kella vaadates tegelikult juba üleeilne) veepall... Vaim on valmis, aga liha on ikka erikuradinõder. Ma pole kunagi mingi eriline kala olnud ning mul igatahes oli kõiki oma jäsemeid veepinnal püsimiseks vaja pidevalt ja mõned jäid veel puudu ka. Ja kui siis pall sattus kuskile lähedusse, siis seda pauerit polnud enam kuskilt võtta, et selle palliga midagi konstruktiivset teha. Nüüd ma ei teagi, milline seisukoht võtta selles vaimu ja liha vahelises konfliktis. Nõme oleks nagu enne hüppehooaja algust basseini ära uppuda ka.
Kalevi ujula riietusruumide teemal võiks ka pikemalt iriseda, aga ei viitsi. Mõned märksõnad: nõrk pingi- ja nagimajandus, väikesed kapid, irreaalselt ebamugavad föönid ja jääkülm dušš.
Head ööd.

töötu elu

Peab ütlema, et ajutiselt on täitsa mõnus töötu olla. Täna vedelesin voodis kella poole üheni. Siis sõin hommikust, vaatasin ära eilsed meeleheitel koduperenaised, panin ahju küdema, tegin teed, varusin endale hunniku lugemist ja ronisin voodisse tagasi. Ei mingeid kohustusi, ei mingit vastikut äratuskella pinisemist, töömõtted hakkavad ka vaikselt tahaplaanile jääma. Kõige suurem probleem on see, et aeg-ajalt tuleb ronida kassi ahju otsast alla tooma. Ma siiralt imestan, misasja ta grillib ennast seal, pärast on ise täitsa uimane ja ebaadekvaatne.
Siis on veel selline imelik lugu, et nii kui ma natuke puhata saan, siis hakkan õudusunenägusid nägema. Või võib-olla ma näen neid muidu ka, aga lihtsalt ei mäleta. Näiteks mul on üks ilmselt Lost’ist inspireeritud paranormaalne sari-unenägu, mida ma kohe sageli näen ja mille peale üles ärkan ja isegi ärkvel olles on tükk aega veel õudne olla. No ja siis täna nägin, et olen kunagise maa-vanaema talu juures ja ilge parv kurgi lendab üle pea ja mingis punktis karjamaa kohal nad hakkavad lops ja lops alla kukkuma. Lõpuks oli terve karjamaa surevaid kurgi täis. Seda võib vist seletada selle reostuse-värgi või Zirinovski linnugripi ohjeldamise plaaniga. Või siis üritab mu bioloogiline kell aiateibaga vihjata millelegi, ei tea.

varsti on minek

Homme siis on viimnepäev. Peab tõdema, et kui ma teeniks mingi rahaühiku iga korra eest, kui keegi astub uksest sisse sõnadega “mis siis saab, kui sind enam ei ole”, oleks ma juba täitsa miljokas valmis. Täna välja saadetud meil tekitas ka igati elavat vastukaja. Jah, kuus aastat ja ligemale üheksa kuud on pikk aeg küll.
Kappidest-sahtlitest oma isikliku elu olen kokku korjanud. Nimekiri: Elaki kalender, parasofti kasutamise juhend, pundar pesunööri (don’t ask), poolik purk mett, hügieeniline huulepulk, heegelnõel. Ülejäänu läks prügikasti. Suurem töö ehk kõvakettal paikneva elu sorteerimine on veel ees. Natuke kurb on ka, aga alates esmaspäevast poolteist nädalat puhkust ja see kulub küll ära. Ja siis uutele väljakutsetele vastu!

Kontori peldikusse oli tekkinud selline silt. Ekstreemne.

predjudice

Vaatasin kinos Uhkuse ja eelarvamuse ära.
Vot kohe on üks sort filme, millest uute versioonide tegemine on väga risky business ning ülaltoodu on üks nendest. Seda sarivarianti (BBC oma vist oli?) olen mitu korda näinud ja see on lihtsalt... noh, õige. Keira Knightley Elizabethina oli isegi täitsa OK, aga ainus ja õige mr. Darcy on Colin Firth ning selle üle ei ole üldse mõtet vaielda. Õnneks nad olid filmist vähemalt selle märja-särgi-stseeni välja jätnud, sest seal oleks sellel uuel töllil absoluutselt null shanssi olnud PÄRIS mr. Darcy vastu skoorida. Ei, ma ei taha öelda, et see halb film oli – täitsa hea tegelikult –, aga lihtsalt neil ei olnud mõtet teha seda filmi üldse :)
Teine selline film, mida ei ole mõtet rohkem teha, on Kolm musketäri. Õige variant on see vene oma (Odessa filmistuudio või mis iganes ta oli). Ja ükskõik kui palju Hollywood uute versioonide tegemisse raha matab, on need katsed määratud läbikukkumisele, sest kõik järgmised wannabe-musketärid on paratamatult valed. D’Artagnan lihtsalt ON selline, nagu see kutsika näoga vunts ja teist võrdväärselt uneleva olekuga Aramist ei võta nad ka kuskilt välja. Ja nii edasi. Absoluutselt ruulivast saundträkist ma üldse ei räägigi.
Nii on.

külm

Nüüd see külm hakkab küll tasapisi ära tüütama. Nädalavahetuseks ei julgenud väga palju elektririistu sisse jätta ja hommikul oli kontoris 14 kraadi. (Sooja siiski.) No ja siis suskiti igal pool radikad ja puhurid seina, mille tagajärjel korgid pauguga läbi läksid ja järgmised natuke aega istusime pimedas ja külmas. Upsid laulsivad ja kamin küdes, ainult glögi oli puudu. Mul on siin õnneks üks suur fliistekk, milles ringi liikudes ma väidetavalt näen välja nagu Batman.
Auto ei ole hätta jätnud veel, ehkki pult on lootusetult lolliks läinud, mistõttu üks õhtu olin sunnitud tagumise ukse kaudu sisse ronima. Ja peab ütlema, et oli äärmiselt halb plaan jätta jogurt ööseks autosse.
Kodus on aknaklaaside alläärtes ca millimeetri paksune konarlik jääkiht (seespool) ning köögi veetoru on kinni külmanud, aga see oli ka expected.

erameditsiin vs. riiklik meditsiin

Täna ma tahan reklaami teha Maxilla hambakliinikule. Juba paar aastat olen seda aeg-ajalt külastanud ja iga kord ainult positiivseid emotsioone saanud. Pange tähele, nii kirjutab kunagine hambaarstifoob, traumeeritud nõuka-aja laps, kelle valulävi on nullilähedane. Eelmine nädal panin aja kinni ja eile tuli meeldetuletuseks SMS:
“Tere! Ootame Teid homme 17. jaanuaril kell 8:15 dr. Viitso vastuvõtule Maxilla hambakliinikusse. Meeldiva kohtumiseni.” Vastu võttis mind rõõmus ja naeratav arst ilusas kesklinna kontoris, ei mingit jäledat polikliiniku-lehka ega lõputut ootamist. Valuvaigistavat süsti ka ei pidanud ise küsima – ta juba teadis, et ma seda tahan. Ja seal toolis oli nii chill lebotada, et silm kippus vägisi looja minema. Ühesõnaga, minge Maxillasse, inimesed!

Karm reaalsus lõi aga jälle puuga pähe, kui üritasin perearsti käsul bookida aegu riiklike meditsiiniasutuste spetsialistide juurde, selgitamaks nigela vereanalüüsi põhjuseid. Mustamäe polikliiniku registratuuris ei võta lihtsalt keegi telefoni, kuigi umbes viis korda proovisin ja lasin heliseda nii kaua, et registratuurimutt oleks vahepeal vabalt jõudnud lõunal ära käia. Allergoloogi assistentka sain küll lõpuks kätte, palun väga, esimene vaba aeg veebruari keskel. Ja kuna see mulle ei sobinud, lükati veel nädal otsa sellise häälega, et... jah, see assitentka oleks mul kõri läbi närinud kui oleks saanud.

lihtsalt üks uitmõte

Üks õhtu Cosmot lapates jäin mõtlema, et miks ma küll mõnikord kulutan oma aega nii ebakvaliteetselt. Sest tegelikult on see ikka üsna totakas ajakiri. Mida on mul ühist näiteks tibiga, kelle suurim salajane kirg on see, et ta mõnikord endale kohvi kõrvale ühe pontshiku lubab (ja peab seda nii märkimisväärselt paheliseks, et sellest tuleb lausa ajakirja lugejakiri kirjutada)? Või tibidega, kes võtavad puhta kullana “teaduslikku” uuringut, mille kohaselt edukamalt teevad karjääri need naised, kes kannavad tööl taskutega riideid? (Oh perkele, nüüd ma siis tean, mida ma kogu aeg valesti olen teinud...)
Aga küllap see tuleb lihtsalt uudishimust. Loomaaias ma ju ka käin lihtsalt loomi vaatamas, mitte sellepärast, et ma ennast loomana tunneksin.

tehtud

Üks tähtis otsus sai täna langetatud ja ühtlasi iseendale antud ainus uue aasta lubadus peaaegu täidetud. (Am I graafikus or what?) Aga ma kirjutan sellest... siis kui ma sellest kirjutan.
Ise olen häppi :)))

duende

“Loomulikult olen ka mina ise luuletaja. Nagu me kõik,” sõnas ta.
“Kas tõesti?” pärisin. “Ma tahaksin su töid lugeda.”
“Hombre, mis paneb sind arvama, et ma olen midagi paberile visandanud?” Mehe ilme oli tõre. “Et end poeediks nimetada, ei pea tingimata luulet kirjutama. Need on kaks täiesti erinevat asja.”

Jõuluvana toodud Duende on täpselt see, mida vaja. Ei teagi kas teistele soovitada või ei – mitte-flamenco-inimese jaoks võib-olla raske lugeda ja aru saada. Aga mulle sellised raamatud meeldivad.

rubriigist ajaloo ilu

Väga lahe on üle lugeda kunagi ammu kirjutatud asju. Õde leidis ei tea kust ühe matkapäeviku, mida kirjutasime mööda Eestimaad ringi rännates. Aasta oli siis 1998, allpool mõned katkendid.

* Meie vapper nelik on ette võtnud kuulsusrikka maadeavastusretke Võrumaa metsikutesse laantesse, suurte karude ja mehiste metsavendade maale. Alustasime kell 10.08, oleme sõitnud 5 tundi, aga ühtegi karu ega metsavenda pole silma hakanud.
* Vasakul on Rõuge järved ja paremal kaks parti.
* Kahjuks on selgunud, et Suur Munamägi läks ära. No niisama heast peast läkski. Kadund, noh. Võib-olla läks mehele.
* Külm on, kala ei näkka ja vesi on otsas. Oleme määratud aeglasele ja piinarikkale surmale.
* Aga kohviku laua alt, kas teate, leidsime Ats-Bröödiku. Usu või ära usu. Ta elab praegu minu mütsi sees ja muneb vist midagi. /---/ Ats-Bröödikul on hõredad mustad juuksed ja ta teeskleb, et ta tagumine ots on ta esimene ots ja vastupidi. Palju ei puudunud, et ta oleks tuulega ära lennanud. Shefilt, nagu iluvõimleja.
* Poolel teel korjas meid veoka peale üks tubli kohalik metsavend, seesama, kelle juurde auto jätsime. Selgus, et ta polegi viimast varuosadeks müünud ja isegi Orbit oli alles.
* Praeguseks on selgunud, et maha jäi kaart (see on halb), aga see-eest on meil 18 (jah, 18!) pakki nuudlirooga.
* Oleme tundide kaupa oma telkides vihmavangis olnud. Vahepeal, tõsi küll, oli väike söögipaus. Pakuti surnud sääski kuumas vees. Elusaid ka.
* Algselt oli meil plaanis tutvuda saare peamise vaatamisväärsuse, Hoitbergi korallrifiga. /---/ Kollektiivne seisukoht on, et vaatame seda riffi ainult pildi pealt.
* Hetk hiljem peatus meie kõrval pidurite kriginal viimase peal mall Opel, kust kargas välja viimase peal meesterahvas, kes tutvustas end kui Muri Veeteede Ametist. /---/ Ta oli tegelikult ainuke kapten, kes Aafrikas on käinud.

No ja siis on veel sahtlitäis päevikuid aastatest 1989-2001. Paistab, et mu õhtu on sisustatud :)

kaubandusstress

Ei maksa ikka minna praegusel aastaajal peale tööpäeva lõppu kaubanduskeskusest läbi naiivse mõttega, et “ma ainult korraks hüppan läbi”. Täiesti masendav! Liikuma ei mahu ja hingata pole midagi. Inimestel on vist mingi vandenõu, et tuleb seista kambakesi kõige kitsamates kohtades ja mitte liikuda sealt enne kui näiteks raamat on läbi loetud. Ja siis veel need riiulitäied sigainetuid kipsist võimillestiganes päkapiku- ja inglikujukesi. Ma mitte ei mõista, kelle najal see kolepäkapikutööstus püsib? Ja mis inglitesse puutub, siis... mina vist küll ei saaks magada, kui mu tuba sellist lõtva valget ingliliha täis oleks riputatud.
Mitte et ma arvaks, et see postitus hullupööra originaalseid seisukohti esindab.

detailid

* Mõnikord tekib selline searching... searching... olukord. Et oled järsku vastamisi inimesega, kellega sa oled kindlasti lähiminevikus mingeid asju ajanud, aga sa ei suuda meenutada, mis asju nimelt või kes ta on. Ja siis ajus ketrab sihuke arvutiprogramm nagu väljamaa krimifilmides ja lõpuks on ikkagi no match found. Ei jää muud üle kui teha nägu, et tead täpselt, kellega ja millest jutt on, kuigi endal pole halli aimugi.
* On absoluutselt kunn värk, kui kogemata tehtud paanikahäire peale (long ja tobe story) tormavad kohale 2 hiigelsuurt täisrelvastuses turvafirma kappi ja siis ühel hakkab mobiil Mission Impossible viisiga helisema. Mees oli ikka tõsiselt oma rolli sisse elanud, pole midagi öelda.
* Aga muidu... sunnin ennast veel paar päeva pessimistlikke mõtteid mõtlema, et kukkumine liiga kõrge poleks. Krdi raske on pessimist olla :)

väsinud

Kui sa juhtumisi töötad alal, mis on umbes samas tsüklis hooajaline nagu jõuluvana töö, siis leides ennast mitmendat õhtut järjest kella 22-23 paiku kala silmadega kontoris monitori jõllitamas on ilmselge, et ööpäeva pikkus peaks olema vähemalt 48h. Vähemalt. Lõunat söön tavaliselt kella poole 12 paiku öösel, kõik möödunud nädala ajalehed on rännanud ahju ilma, et ma neile pilku oleks heitnud ning vannis käies jään regulaarselt magama (et ärgata 2 tundi hiljem keset ööd, kui vesi on hakanud vaikselt jäässe minema). Eeldus, et detailselt ette planeeritud skeemid võiks toimida, on prügikasti lennanud ning pühapäeva hommikul telefonihelina peale ärgates ma lausa tundsin kujuteldavat maohaava tekkimas. (Sest saadik on see kujuteldav maohaav rebenenud iga päevaga ca 1 m pikkusesse ja 0,5 m laiusesse.) Ühel hetkel seisneb meaning of life selles, et leida kuskilt universumist pool kilo tumesinist niinepaela, ning kui hilisel õhtutunnil on tuvastatud see geograafiline punkt, kus nimetet pael reaalselt eksisteerib ning siis auto lihtsalt ei käivitu, oli tõesti nutt kurgus. Issand olgu kiidetud, et mehed on olemas! Kui auto oli käima lükatud, siis mingi irratsionaalne sisetunne kinnitas mulle, et nii kui seisma jään, sureb va ront jälle välja, mistõttu mu sõidustiil meenutas kahtlaselt Sandra Bullocki oma filmist Speed. Aga noh, niipalju kui mina tean, laipu maha ei jäänud.
Umbes kaks nädalat on jäänud veel vastu pidada, siis ehk saab ka puhata ja mängida.

evaluation form

Lühidalt. Ja pealiskaudselt.
Seekordse epöffi lemmikud: The Gods Must Be Grazy, Inside Deep Throat, Coffee and Cigarettes, Bin-jip. Tõeline üllataja minu jaoks oli aga House of Flying Daggers, ehkki nägin küll kahjuks ainult tagumist poolt temast. Mitte ühegi seni inimkonnale teadaoleva valemi järgi ei oleks selline film tohtinud mulle meelida – et noh, mööda puude latvu lendavad inimesed ja nii. Aga meeldis! Ja meeldis vist põhiliselt sellepärast, et oli visuaalselt nii efektne ja lihtsalt ilus vaadata. Kasvõi see lõpustseen, kus nad üksteise võidu koolesid – kuidas see lumi sadas ja näod helendasid ja siis see bambusemets ja valged kasetüved ja kogu krempel.
Kohe üldse ei meeldinud Time of the Gypsies. Kui juba valemid jutuks tulid, siis kindel moodus Evelit kinost eemale peletada on lasta ekraanile kari väikeseid räpaseid inimesi pruunides riietes. (Et valem oleks TÄIESTI lollikindel, võib lisada ka mõne roiskuva laibalaadse tegelinski – vt. orgid, muumia, draakula – aga nüüd ma kaldun teemast kõrvale.)
Guesthouse Paradisos oli vaieldamatult andekaid kohti (mulle eriti meeldis see “the-breakfast-is-off”-teeninduskultuur), aga väidetavalt lõpp olla rõve olnud ja selle ma (siis vist õnneks?) magasin maha.
Kahju, et vaatamata jäi Sisemeri ja Kevad, Sügis… jne. Aga kell 2 pühapäeva öösel tekkis pikaajalisest horisontaalis olemisest ja ekraani vahtimisest sihuke peavalu ja uimasus, et ei pidand enam vastu. Järgmine aasta jälle!

uus trendikas kontoritüng

Kui parasjagu midagi tarka teha ei viitsi, siis võib alati lollusi teha. Meil näiteks kontoris levib telefonitüng. See käib nii, et tünga tegija valib välja ohvri, nihverdab ennast kuskile tema lähedusse ja teeskleb, et räägib mobiiliga. Telefoni asemel on mingi suvaline asi. Siis ütleb “oota korra, ma kohe annan talle” ja ulatab tolle “telefoni” ohvrile (“kuule, X tahab sinuga ka midagi rääkida”). Endal hea kõrvalt vaadata ja itsitada, kuidas ohver närviliselt halloo-halloo hüüab. Täitsa uskumatu, kuidas pahaaimamatud inimesed orki lendavad! Algaja tüngategija võib alustada esemetest, mis on telefoniga sarnased (igasugused puldid näiteks), aga advanced levelil proff võib absoluutselt täiesti suvalist asja kasutada, millel puudub telefoniga igasugune väline sarnasus. Ma olen näinud inimesi rääkimas kalkulaatorite, kompasside ja kummist mänguasjadega! Proovige järgi kui ei usu.

------------------------

Aga epöffiga on lood niimoodi, et mul oli küll plaanis nädala sees ette magada, et õnnestuks 2 ööd järjest üleval püsida. Aga see plaan läks aia taha, tavaline uneaeg nagu ikka viimasel ajal 4,5-5 h per öö. Nii et ma tõenäoliselt homme kustun umbes pool sekundit enne seda, kui Yahu põrandat hitin. Äratage mind siis pühapäeva hommikul üles, palun.

orav

Täna öösel nägin unes marutaudis oravat. Oli teine rõdu kaudu tuppa pääsenud. Suure vaevaga sain ta välja aetud, aga tüüp oli väga visa hingega ja näris pool trepikoja ust ära, nii et see nägi välja nagu need saloonide uksed vesternites (teate küll, siuksed kahe poolega, mis plinn-plänn lahti käivad). Kusjuures mingi osa ajast see orav meenutas kangesti mu kassi, kes, olgem ausad, tavaliselt peabki ennast ülal nagu marutaudis orav. Õnneks ärkasin üles enne, kui see väike peletis korteriukse kallale jõudis.
Selline unenägu teeb üsna nõutuks ja guugeldasin pulliviluks välja ühe unenägude seletaja. Orav pidi tähendama kosjaõnne ja kasu kauplemisel, uks kiiduväärt ja õiglast tegu ning must kass hädaohtu sõprade poolt.
Krt, mitte midagi ei saa aru :)

polüglott

Kui sa oled veetnud osa oma päevast üritades mingitest poolakeelsetest dokumentidest aru saada ja neid läbi english’i eesti keelde tõlkida ning sekka lugenud-kirjutanud lätlasele ladina tähtedega vene keelt, siis võib vabalt juhtuda, et juhatad umbkeelsele eksinud vene penskarile teed sõnadega “etot bolshoi zjoltõi building”. Sest sõna “dom” ei tule lihtsalt pähe. Ise aru ka ei saa, et midagi nihu läks.
Järgmine nädal tööl tõotab suht piinarikas tulla. Üks asi, mis mulle kohe üldse ei istu, on uute inimeste värbamine ja välja õpetamine. Nad, suslikud, on ju teinekord jube kavalad ja mina pole ka suurem asi inimestetundja esimesest pilgust. Vähemalt eile õhtul CV-sid lugedes sain naerda – täitsa müstika ikka, mida mõned inimesed sinna kokku kirjutavad. Ilguks kohe hea meelega pikemalt sel teemal, aga mu eetilisem mina (jah, on selline) jäi seekord peale. Piirdugem siis tõdemusega, et kui inimene “gradueited cum lauga” mingi õppeasutuse, siis tema excellent keelteoskus ei ole just teab kui usutav.

see on äri

Kodumaises nõndanimetatavas väikeettevõtluses esineb ikka aeg-ajalt nii palju susserdamist ja bäkk-stääbimist, et emigreeru või ära kuskile. Mitte et see mind enam üllataks, aga pettumuse valmistab küll mõnikord, eriti kui inimesele mingi koguse usalduskrediiti oled eraldanud. Igasuguseid asju võib teha, aga olgu siis ka piisavalt julgust ja ausust öelda, et mulle enam vanaviisi ei sobi ja vot teen jah nüüd hoopis nii. Selgroo olemasolu on omadus, mis mind alati on köitnud nii inimeste kui organisatsioonide puhul ning vahendeid valimata rahal sabas jooksmine on ikka ilgelt lühinägelik ja kräpp viis oma elu elada.
Teisest küljest, mul oligi eile tülinorimise tuju ja siis on ju täitsa kena, kui keegi põhjuse kandikul ette annab.

hall

“Ja tänase esimese ettekandega esineb siis Eveli.” Mul oli vist märkimisväärselt loll nägu peas, kui ma teetass käes ja uni silmas hommikul koosolekule lonkisin, plaaniga pool tunnikest lihtsalt vaikselt vegeteerida, ja siis sellise tervituse osaliseks sain. A õnneks see oli lihtsalt mu kolleegide jõhker nali ning vegeteerimine sai toimuda plaanipäraselt.
Elisabethtown mulle meeldis. Selline mõnusalt sooja huumoriga film süngetel teemadel, isegi happy end ei läinud liiga imalaks kätte ära. Soovitan.
Aga muidu on kõik ümberringi nii kuradima hall, et karju appi. Mida need inimesed, kes päikesepatarei jõul töötavad, endaga peale peavad hakkama?

järelmõjud

Ei noh, mis ma oskan öelda – väga äge üritus oli, tegijad olete ja oleme! A kes ütleks, miks täna töö kuidagi ei taha sujuda? Ja kuhu pühapäev kadus?

kirjandusrubriigist vahepeal jälle

Kuna iseenesest koju kätte tulnud Eco Roosi nimi mult nina alt ära virutati, siis raamaturiiuli revideerimise käigus jäi pilk pidama Meistril ja Margarital. Mis seal siis ikka, enda ees oli ka juba natuke piinlik, et seda raamatut siiamaani lugenud ei ole.
Iseenesest päris muhe lugemine omas zanris, seda enam, et mõningase eelarvamusega võitlema pidin. Sest tegelikult zanr kui selline ei ole üldse minu maitse. Igasugused anomaalsused nagu rääkivad kassid ja inimesed, kes karistamatult eiravad füüsika seadusi jne. Et, noh, on kohe aru saada, et TEGELIKULT ei saa nii olla :P Neid müstilisi nähtusi võib (minu maitse järgi kirjutatud) raamatus (või ka filmis) olla täpselt nii palju, et pea-aegu nagu võiks päriselt ka nii olla. Aga mitte rohkem, palun. Nii et kõikvõimalikud Pratchettid, Potterid ja Sõrmuste isandad võivad rahulikult kuskilt mujalt endale jüngreid otsida.
Aga üldse, ma vist ei ole keskkoolist saadik vene kirjandust lugenud. Suurem süü selles lasub Dostojevskil, kelle Kuritöö ja karistus juhib mäekõrguselt Maailma Kõige Masendavamate Kirjandusteoste edetabelit. Ja siis veel see nimede värk. No miks ei võiks inimestel olla ilusad lühikesed ja meeldejäävad nimed? Ei, raudselt peab ühes raamatus olema näiteks Ivan Nikolajevitsh ja Nikolai Ivanovitsh ja Mihhail Sergejevitsh ja Sergei Mihhailovitsh ja nii edasi. Rääkimata sellest, et neil kõigil on lisaks veel perekonnanimed pluss hüüdnimi või kaks ja kõige tagatipuks mingi totakas ametinimetus või värk, näiteks esimees või regent, aga halvemal juhul ka prokuraator või filbustjeer. (Who the hell is a filbustjeer???) Mõned perekonnanimed on üldse nii pikad, et sa ei viitsi neid välja lugeda, vaid jätad enam-vähem meelde, kuidas see nimi välja näeb ja mis tähti seal on. Misjärel mõni peatükk hiljem ilmub välja teine tegelane, kelle nimi näeb suht sarnane välja ja kus on ka samad tähed, aga natuke teises järjekorras. Eriti hulluks läheb asi siis, kui sul tekib näiteks paarinädalane paus lugemises ja kui uuesti raamatu kätte võtad, ei ühenda kohe kõiki neid nimesid omavahel ära, vaid hakkad näiteks arvama, et Stepan Aleksandrovitsh ja paar peatükki varem figureerinud Stjopa on kaks erinevat inimest. Ja kui sa siis oma eksitusest lõpuks aru saad, tuleb kõik vahepeal loetu selle uue info valguses re-evaluateda pluss õppida elama teadmisega, et su aju on umbes hernetera suurune ja peegelsileda koorega.
Vot selline vene kirjandusklassika süvaanalüüs teile siis täna, olge lahked.

asjad võiks töötada

Eile õhtul ütlesid auto kojamehed töölepingu üles. Olin kontorist umbes paarsada meetrit jõudnud sõita, kui tüübid lihtsalt seisma jäid. Hetkega oli esiklaas lörtsiläbu täis, aga niisama tee äärde ka ei tahtnud autot jätta. Nii et ümberpöörd, ohutuled ja 5 km/h täristasin kontori juurde tagasi. Enne vöötrada jäin seisma, ronisin autost välja ja vaatasin, et kedagi ees ei töllerda. Ülejäänud osa teest assjuumisin, et suuremal osal floorast ja faunast (ja majadest, plankudest, telefonipostidest) peaks olema piisavalt oidu ja aega, et eest ära kobida.
Nüüd ootan, et vihm üle jääks ja saaks remonditöökotta sõita.
PS. Selle võtan tagasi, et jala käia mõnus on.

nii

* Ja ma mõtlesin, et mina olen seekord ettenägelik, aga eile selgus, et tänaseks Mustamäe tee Rehvieksperdis ei olegi vaba aega. Vahepeal sadas akna taga juba mingit kahtlast valget kraami ja täna õhtuks lubatakse ka lund, muide. Loodetavasti suurem sodi püsib taevas vähemalt homme kella 12-ni.
* Kui otsid vaheldust üksluisesse kontorimenüüsse, siis igasuguste jogurtite-kohupiimade asemel sobivad väga hästi Salvesti titetoidud. Minu lemmik on suhkruga õunapüree, soovitatakse alates 4. elukuust. Tervislik peaks ka olema, kui juba imikud sellest ära elama peavad.
* Vaikselt loob mõte, et läheks ja vaataks ära kuidas kired põimuvad. 3. november, Orient festival, india kathak vs. flamenco. Mitte et ma otseselt eeldaks, et mu blogi lugejate hulgas leidub inimesi, keda see huvitada võiks, aga küsida ju ikka võib. Anybody?

autovaba nädal

Täna lõpuks mu auto helistas remonditöökojast ja ütles, et ta ei ole enam mõlkis ja tahab koju tagasi. Ma siis võtsin ta.
Ilusa ilmaga on tegelikult jala käia ka mõnus. Oleks mul kodunt tööle umbes poole lühem maa, siis ma vabalt käiks seda jala mõnikord. Kõrge kontsaga kingad, tõsi küll, ei ole kõige sobivamad selliseks tegevuseks ja ma tahaks siinkohal lausa kättpidi tänada seda inseneri, kes on konstrueerinud kanalisatsioonikaevude luugid selliselt, et konts sealt august läbi läheb, aga välja enam ei tule. (Sama inimese karvane käsi on ilmselt mängus ka nende jalapühkimismattide disainimisel, mis uste ette pannakse. Ma olen lugematu arv kordi kontoris sinna kinni jäänud.)
Aga ühistransport mulle ikkagi ei meeldi. Miskipärast inimesed näivad arvavat, et hommikul bussiga tööle sõites on kõige õigem hetk telefoni teel valjuhäälselt oma eraelulisi suhteid klaarida ja ma ütleks, et see on tüütu. Ja eile õhtul koju sõites üritas üks lakku täis töll (siuke “ilus-tüdruk-kas-ma-tohin-teid-koju-saata”-tüüp) minuga mingeid küsitava väärtusega suhteid luua. Sellistest vabanemine nõuab märkimisväärset leidlikkust ja omajagu head õnne (see viimane mind päästiski - ühe järsema pidurdamise peale kukkus tüüp siruli ukseauku ja bussijuht viskas ta välja, ähvardades politsei kutsuda). Ma olen alati mõelnud, et kui siukesed töllid kasutaks oma sihikindlust ja veenmisjõudu mingitel muudel, näiteks ärilistel, eesmärkidel, siis SKP kasvaks nii mis mühiseb.

uus töötaja

Vot selline tegelane oli meil täna päev otsa kontoris tööl. Algul nokitses arvuti kallal ja kaabeldustööd pakkusid talle tõsist huvi, aga pool päeva va laiskvorst magas lihtsalt laua all maha. Ja kui nüüd päris aus olla, siis suur osa minu tööajast kulus kah talle igasugu nurjatuste õpetamiseks.

nostalgiatrip

Kummalised lood on selle kohaga. Kuigi tegelikult sai seal varases lapsepõlves veedetud vaid neli või viis suve, on need mälestused ühed helgeimad ning see lihtsalt on Meie Oma Koht. Koht, kus heinamaal polnud otsa ega äärt, kus martsipanõunad olid sõna otseses mõttes läbipaistvad ning kus siblisid ringi dresseeritud kanad Julgesüda ja Kuldsulg, vabad hinged, kes kunagi pannile ei läinud (vaid maeti maha koos klaaspurki rulli keeratud elulooga). Kus sai ärgatud pühapäeva hommikul lõhnava heina sees selle peale, et hommikune päike tungis igast küüni uksepraost sisse ning väljast kostis täiskasvanute vaikset juttu ja kaevupumba kääksumist.
Ja veel 20 aastat hiljem ajab miski vägi sind iga aasta-kahe tagant sinna tagasi, mis siis, et inimesed on võõrad ja palju on muutunud. Istud aidatrepil ja heietad mõtet, et “aga ükskord ma tulen siia veel tagasi. Päriseks.” Isegi kui sa tead, et seda tõenäoliselt kunagi ei juhtu. Aga unistada ju võib.

kaks päeva. kolm hüpet. üks dokk.

Ei tea mis jama see nädalavahetus toimus, aga kõik lendamised läksid vilinal aia taha. Mõtted olid mujal ja ei suutnud korralikult keskenduda, kuigi tahtmist oli (alati on). M-osakonna tööjaotus (üks on üleval - teine pakib - kolmas manifestib) küll täitsa toimis, aga ikkagi ei jõudnud plaane korralikult läbi seedida enda jaoks.
Hüpe 1. 10-way, mina pidin üksi mno jalgades olema. Eile Villemi videoid vaatama hakates miskipärast arvasin, et see laupäevane *vei on mingi eelmine hüpe (mitte see, kus mina ka olin). Imestasin, et kes see sõelub seal edasi-tagasi, üles-alla nagu poolearuline. Kolmandal vaatamisel tabasin ära, et see mina olen. Ei no ma teadsin küll, et see kole lendamine oli, aga videost on lausa valus vaadata. A vähemalt mno-l ei hakanud igav, ma arvan.
Hüpe 2. Plaanis 3 tumbleweedsi donut’is baasiks ning mina, ere ja lra külgedel. Siis laseb TW lahti, keerame 2-seid tükke 360 kraadi ja tagasi donut’isse. Baasile järgi jõudes sain aru, et kukun kohe alla ära. Hetke vältel sündis mu peas kaalutletud otsus “nemad elavad selle üle küll” ja mööda kukkudes lihtsalt riputasin ennast Kiku grippidesse. Elasidki üle :) Kahe tükiga tegime 360 ka ära, jäime isegi enam-vähem samale levelile. Edasi tundus lihtne, küll Kiku ja Liisu ikka selle doki ära võtavad... Said nad jee midagi teha, kui kaks külgedel olijat pidurdama ei vaevu. Ühesõnaga, break-off oli vägivaldne.
Hüpe 3. Gasinski 600.-nda 13-way. Inimesi oli mõnes kohas puudu ja teises kohas üle ja mina lendasin dokki võtma minnes ilusti diagonaalis kujundi alla. Õnneks sain sealt suht kiiresti minema, enne kui ülejäänud 12 pähe oleks kukkunud.
Kokkuvõtteks, mingi imelik seninägematu jama on leveli hoidmisega. Ei ole enne olnud sellist probleemi alla kukkumisega. Lihtne oleks FS suidi kraesse seda ajada, aga minu andmetel peaks lendama siiski inimene, mitte tunke. Ja pealegi olen ma selle FS suidiga lennanud küll ja veel, ka suurematesse kujunditesse.
Igatahes üks on nüüd kindel – sel sügisel PEAB veel hüppepäevi tulema, sest selliste sooritustega pole mina nõus hooaega lõpetama!

draamainimene

Vot on selline sort inimesi, kes igal võimalikul ja võimatul juhul üritavad sääsest elevanti teha. Ma endamisi nimetan neid draamainimesteks. Kuidas draamainimest ära tunda? Noh, esiteks on tal kõva hääl ja igast asjast oma arvamus, kusjuures iga tema omaga mitte kattuv arvamus loetakse automaatselt valeks. Aga põhiline on see, et ta on kohutavalt ebakonstruktiivne. Draamainimene ei mõista, et pole mõtet muretseda asjade pärast, mille muutmine tema võimuses ei ole. No mis asja sa hädaldad veel mitu päeva tagantjärgi, kui tegu on tehtud ja seda muuta ei saa? Mis parata, ikka läheb mõnikord mõni asi aia taha, võta õppust ja tee teinekord paremini. Aga selle asemel, et tegutseda ja päästa mis päästa annab, laguneb draamainimene koost, hakkab süüdlast otsima ja kõike/kõiki kritiseerima. Mõistlikku juttu talle ajada pole mõtet, sest pärast poolt tundi kannatlikku argumenteerimist saad aru, et jooksed peaga vastu seina. Over and over again.
Noh, ühesõnaga, draamainimene on ilgelt annoying.

----------------------

Ma ei tea, kas ma olen mingi hälvik või mis, aga banaanivabariigis hirmu ja õudust külvav ning riikluse alustalasid kõigutav K-kampaania tekitab mus mitmendat päeva vastupandamatut (apoliitilist!) kohukeseisu. Täna seadsin sammud Selveri piimatoodete leti juurde, kus üks nii umbes 10-aastane nolk oma sõbrale kuulutas, et “mina küll enam kohukesi ei söö”. Libistasin oma 2 Bonot kaaskodanike vaenulike pilkude all korvi ja hiilisin seina ääri mööda kassasse.
Sometimes a kohuke is just a kohuke.

nv action

Sai siis ka see kurikuulus Malev ära vaadatud. CCP parkimisplats oli suuremalt jaolt üles kaevatud, autod risti-põiki troppis seal ning turskel Falcki parkimiskorraldajal selline nägu peas, et hakkab kohe nutma. Mulle ta siiski leidis kohakese, kas oli põhjus ilusates silmades või oli näost näha, et ma tagurpidi manööverdada ei oska, ei tea.
Film ise oli selline kõikuva kvaliteediga mu meelest. Mõned kohad häälestavad selliselt, et vot selle filmi jooksul saan kõvasti naerda ning siis tuleb mingi Lembitu ja hööveldab ja hööveldab ja hööveldab. Vint sai liiga üle keeratud ja kohati hakkas igav, aga üldmulje siiski positiivne – täitsa vaadatav värk.

-------------------------

Aga nv oli uskumatult ilus, highlights’iks MRI 200.-nda bigway (Villemi video ja pildid – mina olen see valge kiivriga, kelle põhivarju klapp lipendab tuules). Kõik 12 olime koos küll ainult maa peal ja lennukis :P, aga ikkagi kõva sõna ning emotsioonid ajasid igast otsast üle. Pühapäeva viimasel tõusul jäi Villemi kaamerasse veel üks ambitsioonikas nikavo-ne-ubili-i-slava-bogu-way. 240 km/h headdown’is maa poole kihutavale baasile järgi lendamine on igati põnev challenge ning oma koha leidmine selles koosluses polnud kergete killast ülesanne, aga igatahes ajas veel õhtul koduski naerma. Ma nüüd riskin pateetiliseks muutuda, aga aitäh, parasemud, et te olemas olete!

huvitav...

... miks on nii, et sümpaatia tekib tasahilju, aga antipaatia (ehkki küll harva) nö. esimesest silmapilgust? Ehk siis see, kui hästi sa kellegagi klapid, kujuneb aja jooksul, aga see, et kohe kindlasti ei klapi, on esimesest hetkest selge.

kolereklaam

Mind haarab iga kord ühe üürikese hetke vältel õudus, kui ma Delfis või kuskil seda hernehammastega poisi pilti näen. Lähemal uurimisel selgub, et tegu on EPKK Tunnustatud Eesti Maitse reklaamiga, aga no andke andeks, selline valulise grimassi ja roheliste hammastega laps mul küll kuidagi tervisliku toitumisega ei seostu. Saatke see laps hambaarsti juurde, palun, ja lõpetage tema kannatuste eksponeerimine avalikus internetiruumis.

katk ja ikaldus

Täna hommikul õnnestus oma neljarattaline sõber mõlki sõita. Pärnu mnt.-l aeglases jorus linna poole kulgedes otsustas üks tibi järsku ilma nähtava põhjuseta pidurid blokki vajutada. Tibi nr. 2 tema selja taga oli sunnitud sama tegema ning siis tuli madallennul tibi nr. 3 ja pani litaka ära. (Te vist juba arvasite, kes on tibi nr. 3.) Pidurdasin küll ja mitte vähe, aga tee oli vihmast märg ja no ei saanud piisavalt kiiresti pidama. Esimene mõte oli rool rapsaki vasakule, teine mõte eieieiiiii, seal ju ka autod sõidavad. Teine mõte tuli õnneks piisavalt kiiresti, muidu oleks lugu hapumini lõppenud. Hoog ei olnud suur ning seekord siis piirdusime üsna tagasihoidliku mõlgiga esiotsas, teisel tagumine pamper lahti ja ripakil.
Nüüd siis pool päeva kindlustuste vahet joostud. (Muu hulgas tegin sotsiaaltööd ning tõlkisin kahjukäsitluse ankeeti ühele vene mammile, kes isegi nii palju aru ei saanud, et lahtrisse kirjaga reg. nr. tuleb auto registreerimisnumber kirjutada. Palju toredaid inimesi.) Ei tea, võib-olla selle esimese tibi minema laskmine oli viga. Tema ja teise auto vahele jäi ca 0,5 mm ja eks algul oli kergendus, et kolme auto asemel ainult kaks kortsus on. Aga tegelt nii järsult ja ootamatult pidurdada pole ikka üldse viisakas. Polnud tal seal ees ka kedagi nii lähedal. Kindlustuse töll ka ütles, et oleks politsei kutsunud, oleks võib-olla vaidlustada saanud. Aga mis läind see läind ja võtsin süü enda peale. Homme siis avaneb jälle hiilgav võimalus sukelduda autoremonditööde põnevasse maailma. Jeee.
Loo moraal: lapsed, hoidke pikivahet! Ja lapsed, krt, ärge ikka niisama nalja viluks keset teed pidureid blokki vajutage, eks!

mõni asi kohe hullupööra meeldib…

... ehk siis alates sellest nädalast saab jälle kaks korda nädalas flamencot tantsimas käia. Seelik mahtus veel jeeli-jeeli selga, aga hingamisest ei tulnud siis enam eriti midagi välja. V. murettekitav, aga see ongi selline indikaator-seelik. Õnneks paistis, et umbes 90%-l tibidest on sama probleem. Ikkagi 3 kuud vahet. Aga igatahes esimeses trennis keegi surnult maha ei kukkunud ja nüüd jälle silmad säravad!
Igasuguste füüsilis-sportlike aladega üldiselt on nii, et nad peavad emotsioone tekitama. Teisiti ma ei taha. Flamencot läheb juba... kaheksas aasta ning ma ei pea kunagi mõtlema endale mingeid ettekäändeid, miks ma ei saa trenni minna. Sest ma alati tahan sinna minna. Samas näiteks aeroobikuid ma eriti ei mõista. Puhtalt füüsiline rutiin mu arust. Või jooga – liiga staatiline kuidagi. Kui te nüüd ütlete, et see peaks mingi mediteerimise-värk olema, siis mu meelest see on natuke kahtlane, et näiteks 2 korda nädalas kellast kellani mediteeritakse koos 20 võõra inimesega ühes ruumis. (Siis on usutavam, kui üksi olles ja siis kui tuju tuleb.)
Mitte, et ma tahaks neid alasid halvustada miskit pidi, aga ma lihtsalt ei mõista nende pointi.
Igasugu kestvus- ja vastupidavussportide jaoks ma olen liiga distsiplineerimatu jällegi. Iseenesest metsajooks näiteks on täitsa OK tegevus, aga mõte sellest, et vot homsest alates tõusen iga hommik tund aega varem ja lähen jooksma, on vastunäidustatud. Ikka see va rutiin.
Kui flamencot ei oleks, siis võiks kõne alla tulla veel näiteks salsa või bailatino vms. Ja argentiina tango võib ka elulahe olla. Üldiselt võib nõus olla, et igasugune tervisesport tekitab hea enesetunde, aga kui palju on seal sellist linnuke kirjas / tegin ära / elan tervislikku elu rahulolu ning kuivõrd seda, et sa tõesti naudid iga hetke, mil sa asjaga tegeled?

----------------------------

Ahjaa, see kana tuli täna meile ka. 10 punkti Eesti Postile hea idee ja lööva teostuse eest. Mul siis pole ka kahju neile natuke tasuta reklaami teha.

ilus oli

Kuidas see suvi küll nii kiiresti otsa saab ah? Kuidagi ei taha pähe mahtuda mõte, et äkki see nädalavahetus oligi viimane... Eiolnudeiolnudeiolnud!!!
FS3 3. round sai laupäeval ära hüpatud. Kolmest parim tulemus, ehkki umbes pool brainlocki mul alguses tekkis. Aga see läks õnneks suhteliselt kiiresti üle. Selja pööramine tuli ilusti koha peal välja, aga V-st Accordian’i minnes liikusin natuke liiga kaugele ning tagasi tulles hoo maha pidurdamiseks kasutasin jälle tiimikaaslase keha enda oma asemel. Aga punkte sealt igatahes tuli ja õnneks stiilipunkte minu andmetel ei jagata :)
Kadri grääbis Mardi video seest ühe pildi ka välja:

Sabrega saime laupäeval juba päris headeks sõpradeks, aga pühapäeval tekkisid jälle lahkhelid ning vahepeal juba tekkinud mõtte ennast 150-se peale downsizeda teostamine jääb arvatavasti järgmisesse hooaega. Tsoome siin ükspäev kaebles, et maandumisel põlv maha panna on paha. Noh, ütleme siis nii, et kui ma laseks ennast heidutada kõikidest neist kordadest, mil ma lisaks põlvele olen maha pannud ka käed, kõhu või näo... siis ma ilmselt käiksin kaberingis või kuskil praegu :P
Ilusa punkti pani nädalavahetusele (pool)mudilaste 6-way, mulle kohe istub selline kihutamise värk :) Ja manifestimisega saab ka hüppamise kõrvalt kambakesi hakkama, ma küll üritasin ühte 1500 mudilast vargsi 4000 peale sokutada, aga näe täitsa asjatult.
Ilus oli!

unes ja ilmsi

UPDATE: FS3 videod Mardi kaamerast, proovikas, round 1, round 2.

-----------------------

Unenägu ööl vastu laupäeva.
Laupäeva hommikul tuli SMS-listi sõnum, et Leti pealt ei hüpata, kuna tolle mootor olevat kokku jooksnud. Mambur tegi elaklaste seas kiire korjanduse (mingi 34 eeku per feiss läks), hankis uue mootori ja pühapäeval oli Let jälle lennukõlbulik. Töö kiire ja korralik!

-----------------------

Pühapäeva hommikul tihedas udus Pärnu poole sõites ütlesin “aga tegelt oleks täitsa lahe sellises udus lennata...” Ära sõnusin. Esimese tõusu eel korraks nägu näidanud selgem taevas kadus kibekiiresti, kui lennuk rattad stardirajalt lahti sai ning asemele tekkis Suur Paks Pilv. Kui uks lahti tehti, paistis maad väga ähmaselt (aga ega ma ei passind kah eriti, vaja ju sooritusele keskenduda). 1200 peal breik-offides olime igatahes paksus pilves. 1000 peal sama seis, ei julgenud visata veel. 900 peal ei julgenud enam mitte visata (et krt teab kuhu ja mis suunas ma träkin...). Varju avanedes olin nagu paksu valge vati sees, nähtavus suvalises suunas ümmargune null. Õrna aimu ka ei ole, kus olen. Äärmiselt sürr tunne. Kedagi teist ei näe, nagu oleks täiesti üksi seal. Ja unenäos, mitte Pärnu taevas. Kuni 600-ni istusin pidurites ja keerutasin väga-väga aeglaselt allapoole. Siis hakkas lennurada ähmaselt paistma. Uhh, lennuvälja kohal vähemalt, aga mispidi ja kus otsas? Alles 500 peal sai pilt päris selgeks.
Selline natuke hirmuäratav usalduse ja kõhutunde värk.

----------------------

Aga muidu oli jälle FS3, 3 proovikat ja nüüd 2 võistlushüpet ka purgis. Leti pealt tulid exitid ikka nutused (kohe lennukis vale gripi võtmine ka ei aita kaasa, muide), aga AN-28 pealt lendasid ilusti. Ühesõnaga asi täitsa töötas, ehkki sekka paar bust’i ka tuli ja käe lõin vastu lennukit ära. Ja Sabrega sain paar svuubi moodi asja kätte, aga PRMKKK on mul nii veres, et ma teen ta mõnikord ka siis, kui nagu otsest vajadust ei olegi :)

----------------------

Esmaspäeva hommik, tööle minek.
Teen autovärava lahti. Lähen garaazi juurde ja avan ukse. Lähen autovärava juurde tagasi ja panen selle kinni. Istun autosse, sõidan garaazist välja ja... jään lolli näoga kinnist väravat vaatama.
Ma olen jätkuvalt selle poolt, et esmaspäeva hommikud tuleks ära keelata.

küll elu oleks lihtne...

... kui ma teaks, mida ma tahan. Mitmendat aastat tekib septembri alguses vastupandamatu soov kuskile areneda. Aga magistri jaoks ei ole aeg veel küps ning lihtsalt niisama linnukese kirja saamiseks sealt ennast läbi vedada ka ei taha. Äkki hoopis teine bakalaureus? Et teeks mingi totaalse kannapöörde…

----------------------------------

Siis ma veel vaatlesin ämblikke. Iga hommik on ilge mäsu neid kogunenud garaaziukse kohale prakku. Chillivad seal kambakesi. Aga alati ainult ühe uksepoole peal. Ma ei mõista, mille poolest see teine pool kehvem on? Ja siis veel see, et miks nad just sinna prakku ronivad? Oleks mul nii pikad jalad, ma küll ei roniks, ma arvan. Pärast koivad kõik segamini ja pusas, jaga siis, et mis kelle oma on.

nädalavahetuse skoor

Hommikuid, mil ärkamisele järgnes pettumine: mõlemad
Emaga Sustainable development vms. teemalise magistrikursuse loengumaterjali parandatud (lehekülgi): 211
Päevi, mil metsas hulkudes äikese ja paduvihma kätte jäädud: 2
Õega inimkonna demoraliseerumise teemalisi filosoofilisi vestlusi peetud: 1 (Metsas. Paduvihmaga. Mina olin poolt.)
Romaanivõistluse võidutöid läbi loetud: 1 (jälle olen kuival…)
Langevarjuhüppeid tehtud: 0

FS NV

Oi oli ilus nädalavahetus! Märksõnaks FS3 treeninghüpped Priidu ja Markoga, laupäeval 3 tk. Järeldused:
1) Exitid tahavad veel kõvasti harjutamist, rabeluse käigus kaotasime liiga palju aega. Stariga saab hakkama, aga va vibu ei tahtnud mitte lennata. Esimesel katsel jäin tiba hiljaks, teisel katsel oli ajastus õige, aga ikka läks aega kuni stabiilseks sai. Koos siiski püsis.
2) Leveliga probleeme pole. Algul olid väikesed vahed, aga koos harjutamise asi ja viimasel hüppel oli juba täitsa hea. Põhimõtteliselt saan lennatud sellisel levelil nagu parasjagu vaja on. Liibukatega meestest allapoole saan ka klubitunkega painutatud, nagu selgus siis, kui pidin ülejäänud kahe poole seljaga olema, silmkontakt puudus ning kartusest flõutima jääda väänasin ennast suht hobuserauaks :) Teisel katsel vaatasin silmanurgast ja püsisin enam-vähem seal kus vaja. Kõrvalnähud: hetkel toimub kõigis B-poole lihastes piimhappeline käärimine, pead kuklasse keerata ei saa ja selg on valus.
3) Punkte ei jõudnud lugeda, aga miski 3-4 korda keerasime igal hüppel eelmise aasta kujundite kombinatsioone ära küll. Esimene katsetus oli suht rahutu rabelemine (Villemi viidikas - enne segadusi videoosakonnas saan kokku 9 punkti, pärast oli vähemalt 1 star veel koos), aga järgmised juba rohkem controlled manner nii-öelda. Peab lihtsalt rahulikumalt võtma asja, kiirustamisega kaotab aega ja pööretega lähen ka liiga kaugele ära. Video on ikka äärmiselt tänuväärt õppematerjal.
4) Lahe oli :)!
5) Vt. eelmine.

Selle mõtlesin ka õhtul välja, kuidas pühapäevases 7-way’s oleksin ilusa kontakti saanud võtta.

Ahjaa, siis veel downsizesin 195-se Clipperi pealt 170-se nullika Sabre peale ennast. Ammu oli plaanis, aga koledate maandumiste pärast ei julgend. Avanemine oli esimesel hüppel suht aeglane, isegi üks tropikeerd oli kuskilt sisse nihverdanud. Keerasin tüübi siis välja ja nägin pea kohal tavalisest väiksemat kangatükki, mis üsna vilkalt oma elu elas seal :) Natuke jube oli ja esimene mõte – no way, sellise elukaga mina küll maanduma ei tule! Aga ega eriti valikut ei olnud. Proovisin siis pöördeid ja pidurdamist ning peale paari 360-kraadist sain aru, et see vari mulle ikkagi väga meeldib juba. Maandumised olid koledad mõlemal katsel, fleerisin liiga kõrgel ja närv ei pidanud vastu, aga sellega ma olen juba harjunud.
Nüüd siis vaja lõpuks propack selgeks õppida, esimene tund Jamburi käe all on juba võetud ka :)

träffik

Vastuse-Vadimi sõnul pidavat eestlaste blogid valdavalt virisemisblogid olema. Ma vaatasin, et sellist ehedat virisemist minu omas pole suht ammu olnud, nii et nüüd siit igatahes tuleb!
Kes seletaks ära, mis aspektist oli hea mõte Tondi tänaval ca kilomeetrisele lõigule 4 ringristmikku ehitada? No okei, kaks tükki ma veel annan andeks (Linnu tee ristmikul ja Selveri juures), aga need ülejäänud kaks? Vaevalt saad hoo üles, kui juba pead jälle pidurdama hakkama. Keskkonda saastab ja väga hea ummikupotentsiaal on nüüd ka sellel tänaval, kui kunagi sinna rohkem liiklust tekib. Ma ei ole küll täheldanud, et seal kõrvaltänavatel selline träffik huugab, et vanaviisi hakkama ei saaks. Esimene nädal aega umbes olin korralik ja näitasin ringilt välja sõites suunda nagu peab, aga enam ei viitsi ja paistab, et keegi teine ka ei viitsi. Kellele sa seal ikka näitad. Mulle vist isegi meeldis see remondieelne kuumaastik rohkem, seal oli teatud vilumuse saavutamisel võimalik niimoodi ka sõita, et pidurit ei vajuta ja autost juppe ka maha ei jää.
Nüüd on nii, et ma juba kolmandat päeva järjest toitun saiakestest, sest Selverisse söögi järgi sõitmine on lihtsalt liiga tüütu. Selles ma süüdistan Songisseppa ja tema käsilasi (või kes iganes neid asju välja mõtleb). Kontorist teises suunas sama kaugel on Kristiine keskus, aga seal parklas on ka elunõme puseleda ja pealegi on toiduosakond parklast nii kaugel, et sinna jõudmine võtab pool päeva aega ja tagasi tulemine teist sama palju. Olen nördinud.
Aga Pärnu maantee remonditavale lõigule võiks mingi webcam’i välja panna, et saaks enne töölt lahkumist vaadata, kas tasub sinna tükkida või mitte. Sealsetel remondimeestel on vist mingi haige inside joke, pannakse välja märk, et kaks rida lähevad üheks. Siis mittevilunud liiklejad reastuvad paaniliselt ümber. Tegelt ei kao see teine rida kuskile. Eile tipptunnil koju sõites tegin igavese ringi, et mitte sinna sattuda. Vahet polnud eriti, mujal olid ka ummikud.

--------------------------------------

Aga kirjandusrubriigis on hetkeolukord selline, et William Reymondi JFK sai just läbi. (Selline pealkiri on pandud ilmselt ainult müügiedule mõeldes, kuna JFK mõrvast tehti põgusalt juttu alles 50 lk. enne lõppu ning ülejäänud aur kulus Johnsoni materdamisele. Nii et LBJ oleks asjakohasem pealkiri olnud.) Hommikusöögi kõrvale olin sunnitud Cosmopolitani lugema (väkk!) ja nüüd ma tean igasuguseid asju. Oskab keegi soovitada / laenata mõnda väärt teost? Kellelgi oli see Sass Henno raamat, aga ma ei mäleta, kellel?

inimesteta töötamine

Ei saa mina aru inimestest. Vaja üks uus tegelane firmasse tööle võtta. Mees saadab CV, käib vestlusel. Tundub täitsa OK. Lepime kokku, et teeb 2 proovipäeva, et töö iseloomuga lähemalt tutvuda. Siis otsustame, kas teda tahame ja kas tema meid tahab. Esimene päev on mees õigel ajal platsis, teeb päev otsa tööd, silma paistab olevat, ättitjuud ka täitsa OK. Ühesõnaga, lootustandev. Lepime kokku, et järgmine päev tuleb samal ajal.
Teine päev meest pole. Ei helista ka. Nüüd ei teagi, kas jäi rongi alla või on lihtsalt jobu. Mul igatahes tuli see film meelde, mida talvel e-pöffil vaadatud sai, mis ta nimi nüüd oligi… ? See laheda eesti mehega, keda ema sundis tööd otsima?
Esmaspäev ei ole inimestega töötamise päev. Eriti, kui pole inimesi, kellega töötada.

iroonia ja poeesia

"Kindlasti ei leidu meie seas palju puhtakujulisi kirglikke idealiste. Aga ideaalina pakub see võimast alternatiivi iroonia tüütule poliitilisele korrektsusele. Õigemini enesetsensuurile, mis ei lase meid rind ees ellu sisse murda. Nagu manitseb kõiki arglikke eskapiste suur Morrisey, üks väheseid, kes on osanud iroonia ja kirgliku maailmavalu lõimida vastupandamatuks poeesiaks: “too much coffeine in your bloodstream, and lack of real spice in your life”. Lõpetage see ebaviljakas künismiga poosetamine ja laske kordki kireloom vabaks. Tooge maa peale põrgusse unustatud Orpheus ja tunda ennast tegelikult elusana.
Ilma et mõtleks kogu aeg, mida teised must arvavad."

Nii kirjutab Andres Maimik eilses Areenis. Heasti kirjutab.

mul on vabadus blogida

Lugesin siin vx-i ja meduusi kirjutisi ja ei saanud ka enam vaiki olla.
Mind siiamaani aeg-ajalt tabab mõte, et miks ma ikkagi blogin? Kui ma asjaga algust tegin, siis nägin vaimusilmas hoopis teistsugust üllitist kui see, mis ta praegu on. Et hakkan blogi igasuguseid diipe ja segaseid mõtteid kirjutama. Noh, praegu on seis selline, et diipe ja segaseid mõtteid on umbes 0% ning ülejäänud 100% on triviaalne olme-ila. Vahepeal juba ehmatasin ära, et milles asi, kas mõtlemisvõime on mind täielikult hüljanud? Tegelikult ei ole. Lihtsalt need mõtted ei taha blogi ennast publishida, ja mis ma siis sunnin neid. Igasuguste hingeasjade jaoks ei ole ka blog õige koht mu meelest. Need asjad las jääda sinna kus nad on (kasvõi hinge, näiteks) või siis publishigu ennast vahetult, näost näkku ja väiksemas seltskonnas.
Hiljuti kappi koristades leidsin sealt vanad ülikooli konspektid. Muu hulgas ilge pataka Sodila-nimelist kirjandusteost, mille õega kahepeale kokku kirjutasime. Kui parasjagu loengus konspekteerida ei viitsinud, siis kirjutasime lihtsalt päevakajalistel teemadel. Tagantjärgi loe ja naera lolliks, kuigi kõigest enam aru ei saa. Põhimõtteliselt oli nimetatud teos ju blogimise esivanem, mis siis, et bloogspot dot kommi asemel oli paber ja pliiats.
Ilmselt ma siis blogin ikkagi sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib blogida. Omal perverssel moel võib see isegi mingi loominguline väljund olla. Kas see näitab, et ma olen miskitpidi edev või või asotsiaalne või misiganes? Aga vahet ju pole tegelikult. Olen see kes olen, ja point on ikkagi vaataja silmades. Ma ei defineeri ennast läbi blogimise ega ürita meeleheitlikult vastanduda mitte-blogijatele. Kirjutan siis, kui tuju tuleb. Kui ei tule, siis ei kirjuta. Kui enam ei meeldi, siis jätan maha. Nii lihtne ongi. Ja kui keegi tuulikoch arvab, et blogijad on 10-l juhul 10-st nõmedad ja õnnetud inimesed, siis las arvab. Et ma selle põhjal oma tõekspidamistes mingeid korrektiive hakkasin tegema, oleks sama absurdne, kui ma jätaksin langevarjumise maha, sest keegi delfi peldikuseinakommentaator arvas, et langevarjurid võiks ennast kõik põlema panna. Ma ei ole kariloom!
Ja pole üldse välistatud, et ma kunagi siiski hakkan siia neid diipe ja segaseid mõtteid ka kirjutama. Siis, kui tuju tuleb.

chillime, vol. 2

Tuli järsku tahtmine blogida, aga ega eriti midagi öelda ei olegi. Põhimõtteliselt kõik on samamoodi nagu eelmises postituses, ainult Da Vinci koodi asemel on nüüd Inglid ja deemonid. Illuminaadid ja vabamüürlased ja värgid.
Lisaks ähvardab täiesti reaalne oht, et pühapäeval tuleb Alice Cooperi kontserdile minna. Muusikakauge inimesena ei oska ma selle mehe loomingust eriti midagi arvata, meenub ainult üks Poisoni-nimeline hitt. Ja see vist oli kuskil 80.-ndate lõpus või 90.-ndate alguses. Ühesõnaga siis, kui noortelehes Meie Meel (või oli ta siis veel Säde?) hakkas ilmuma rubriik Levilemmik. Seda ikka tean ka, et tüüp väidetavalt laval kanu tapab (aga ise vist seda eitab) ja et tal on kole make up. Vana mees juba, mis ta jandab.

chillime

Puhata on mõnus. Üksi olla on ka mõnus. No tegelikult mitte päris üksi – kass on ka. Tõuseme üles siis kui uni ära läheb (täna kella 12 paiku näiteks). Siis lebotame päev otsa rõdul



ja loeme Da Vinci koodi. (Lõpuks jõudsin ka selle paljukiidetud ja –kirutud üllitise kätte võtta. Põnev on küll, aga siiski mitte päris see, mida ootasin.) Vahepeal loeme meile ja blogisid. (See käib nii, et kass lihtsalt p e a b minu ja monitori vahel, st. klaviatuuri peal istuma ja käpaga kursorit püüdma. Aga tohli lingitud Happy Tree Friends klipp talle ei meeldinud – tüüp konkreetselt urises selle põdra peale.) Varem oleks selline niisama vedelemine mul umbes kahe päevaga üle visanud, aga praegu six days and counting ning täpselt see, mida vaja.
Täna käisin korra kontorist läbi – juba paar päeva pole ükski töömeil minuni jõudnud ja asi paistis kahtlane, aga ma eriti ei kiirustanud ka probleemi fiksima :) Selgus, et server oligi vahepeal kuskil ära käinud. Nüüd jälle spämmi tuleb.
Igatahes pole hetkel kõige vähematki tahtmist kuskile inimeste sekka minna. Selleks on homne päev :) Esimesed 24 tundi mula-listis panid isegi minusuguse tolerantse inimese tõsiselt kaaluma unsubscribemist (inimesed, hankige endale hobisid või midagi :)!), aga vaatame veel seda asja.
Nüüd istume siin väikese musta metselajaga, joome teed, sööme shokolaadi ja blogime. Publishimise ajaks peab tuppa minema, wifi rõdule eriti ei ulatu.

lasagne con ragu di manzo

500 g lasanjeplaate, 150 g parmesani juustu, 300 g mozzarella juustu.
Hakklihakaste: 3 sl oliiviõli, 400 g hakkliha, 1 suur sibul, 3 küüslauguküünt, 2 loorberilehte, 1 porgand, 1 suur tomat, 400 g kooritud konservtomateid, 2 sl punast veini, 1 tl suhkrut, soola, musta pipart, jahvatatud muskaatpähklit, värsket basiilikut, 1 spl võid.
Bechamel-kaste: 80 g võid, 1 l piima, 1 dl nisujahu, soola, valget pipart, jahvatatud muskaatpähklit.

Valmistamisõpetust ma ei viitsi kirjutada :), kui huvi on, loetagu raamatust Modernne Itaalia köök alla Bocca. Tulemus igatahes ei olnud üldse paha, eriti inimese kohta, kes ilma Selveri köögita tõenäoliselt umbes kolme päevaga nälga sureks.

tuli ja läks...

Parasummer on selleks aastaks selja taga ja … ei oskagi nagu midagi kirjutada selle puhul. Täielik emotsioonide, elamuste, muljete, uute kogemuste ja fun’i overload. Olen siis täiesti ebaoriginaalne ning liitun juba kõikvõimalikes muudes kohtades välja öeldud tänusõnade ja komplimentidega korraldustiimi aadressil.
Mis siis tehtud sai? Speedstar’e ja teisi vähe suuremaid way’sid sai hüpatud. Selliseid viiest kuni kümnest tegelasest koosnevaid. Avastasin, et ma täitsa oskan lennata :) Kaks naiste bigway rekordi üritust, millest esimene oli juba lootustandev (9-st 7 koos – coachimine by Markku oli väga abiks), aga teine täielik võileib. Baas (sh. siinkirjutaja) oli alguses headtownis, siis pooldus ja üks pool träkkis minema :). Aga paar kuud sitta suusailma on veel ees ja küll me selle rekordi ka ära teeme!
No ja siis veel Beachlanding ja Rokiosakond ja naked base jump Pärnu kesklinna sillalt ja kõik need muud üritused… See oli vist Pirts, kes muljetas, kuidas ta Sunset’i naistepeldikus kultuurishoki sai. Ma sain ka :) Vaatad nõutu näoga seda plastmassist beibede karja (võimalik, et ma olen praegu pealiskaudne, aga las ma siis olen) ja mõtiskled endamisi, kas nad on tõesti samast liigist kui parasemud ülemisel korrusel. Parasemud, kes on otse lennuväljalt laekunud (teate küll, see mitte eriti moekas tulin-just-angaari-põrandalt-püherdamast-look), räägivad whuffo-rahvale arusaamatus keeles ning unega võideldes aeg-ajalt porisevad “no tuleb see Rokiosakond juba või, saaks Jõekääru magama”. Ja kui siis Rokiosakond lõpuks tuli, kippus klubil katus pealt sõitma. Lahe on sellesse liiki kuuluda :)
Uskumatu oli veel see, et terve nädala jooksul sain täpselt 2 (kaks) tööalast telefonikõnet. Tavaliselt puhkuse esimesel päeval saan vähemalt 20. Tekkis juba mõte, et üks kahest – kas olen lõpuks ometi delegeerima õppinud (ebatõenäoline) või on kontor maha põlenud (ei olnud).
Aga pärast Parasummerit võiks järgmine kord korraldada mingi võõrutusravi või rehabilitatsiooniprogrammi moodi asja, aitamaks skaidaiveritel võimalikult sujuvalt igapäevaellu naasta. Minul praegu igatahes miski ei toimi nii nagu peaks ja kontoris istuda on tõeline piin. 3 päeva veel ja siis jälle puhkama :)

viimse reliikvia radadel

Vahepeal on nii palju juhtunud, et nädalatagused sündmused tunduvad kuskil kaugel minevikus aset leidnud olevat.
Ürituseks siis firma suvepäevad ning programmis ratsamatk Viimse reliikvia radadel Põlvamaal. Esimesed 8 kilomeetrit möödusid rahulikult sammu sõites ja Eestimaa ilu imetledes (no tõesti on vapustavalt ilus!). Piknikuplatsile jõudes oli tagumik kange ja käed rakkus (reminder: kui ikka targemad soovitavad kindad kätte panna, siis kuulatagu!), aga asi oli ka seda väärt ning koostöö hobusega sujus hästi.



Pärast lõunapausi küsiti, kes tahab tagasiteel kiiremasse gruppi minna, saab traavi ja galoppi ka proovida. Milles küsimus, loomulikult kiiremasse! No ja vot siis hakkas sõbrake hobune (kelle nimi muide oli Vagur) igasuguseid trikke tegema. Kui teised hobused kiirema käigu sisse panid, siis tema veel lonkis ja uimerdas ning siis äkki taipas, et helljee, teised juba kaugel ees! Ja padavai järele neile. Samas oli tegu üsna otsustusvõimetu loomaga ning järgmisel hetkel pani ta pidurit ning hakkas rohtu sööma. Teate, mis tunne on galopeeriva hobuse seljast maha lennata? No vot, mina nüüd tean. Neli korda lendasin ja neli korda ronisin lolli järjekindlusega tagasi. Ütleme nii, et PRMKKK-skillid kulusid marjaks ära. Aga tegelikult polnud hullu midagi, hobune oli õnneks suhteliselt madal :) ning nii palju oidu on neil ka peas, et inimesest üle ei trambi. Nii et vaatamata äpardustele väga lahe elamus!

öö

Viimased nädalad tööl on olnud nii kiired, et mulle tuleks küll vähemalt tuletõrjuja kvalifikatsioon omistada. Asi kulmineerus täna 20 minutit enne 17-t, aga võimatu sai siiski ära tehtud. Kuni 22-ni ülehelikiirusel sebimine kontoris, et asju enne puhkust joone peale saada.
Kell 23 istusin bussijaamas ja ootasin bussi nr. 733, mille lastiks kari mõttetuid inimesi ning kast Elaki särkidega. (Vahemärkus - uus sümboolika igatahes töötab. Trükifirma-mees juba küsis, mida peab tegema, et langevarjuriks saada. Kui kuulis, et järgmine kursus alles 22.07 on, lubas Parasummerile tandemit hüppama tulla :)
Kell 00.30 sõin lõunat. Siis pakkisin nädala aja elamise kokku. Nüüd blogin. Kohe vajutan publish nuppu ja lähen tuttu ära.
Kell on 02.40. Kahe tunni pärast äratus, veel natuke pakkimist ja start lõunaosariikidesse firma suvepäevadele. Kosel saan ehk roolist ära ja paar tundi tagapingil magada. Muidu võib juhtuda, et jään ratsamatkal hobuse seljas magama. Ja kukun alla. See võib valus olla.
Parasummerile poolest pühapäevast.
Ühtegi emotsiooni peale väsimuse ei ole. Und ka ei ole, selline vastik motoorne rahutus on sees.

highlights

Blog kisub kuidagi hüpperaamatu interneti-versiooniks, aga no ma tõesti ei viitsi kirjutada, et jaanipäev möödus traditsioonilises kohas traditsioonilisel viisil ja et tore oli. Kuigi oligi.
Laupäeval tegin esimese hüppe nullikaga (vot kirjutan jah, et esimese, amatöörlusest loe eelmisest sissekandest). Nüüd ma saan aru miks inimesed räägivad, et fleerimiseks pole jõudu vaja. Kõrgemal proovisin küll ära, aga tunnetus oli ikka nii teine, et maa lähedal avastasin end sellegipoolest pooles vinnas piduritega paigal seismas. Pühapäeval teisel katsel sama viga, areneme veel.
Pühapäeval tegin ka esimese freefly katsetuse, mis läks metsa nii otseses kui kaudses mõttes. Enamiku ajast olin mingis sürreaalses poolpõlvili-poolkäpuli asendis. Täpselt selline tunne, nagu suure täispuhutava batuudi peal kakerdades. Kord vajub üks jalg sisse ja oled käpuli, ajad ennast püsti ja oled kohe jälle käpuli. Ikka väga ammu pole olnud sellist tunnet, et absoluutselt oma keha ei kontrolli.
No ja kuna sel tõusul olin väljujatest eelviimane, siis vabalangemises leidsin ennast lennuvälja kõige kaugema otsa kohal olevat. Korraks mõtlesin, et träkiks tagasi, aga jumprun’iga paralleelselt träkkimine tundus veel halvem mõte kui pika maa jala käimine. Nii et vari lahti seal kus olin. Tuul, va risu, oli aga mõnevõrra tugevam kui maa peal tundus ja selg ees ma lennuvälja kohalt jee läksin. Ei aidanud frontraiserites rippumine ega midagi, suuremaid varuplatse polnud ka eriti võtta. Lõpuks jäi valida paari suure maja, kasvuhoone, ca 2 m kõrguse mõttetu betoonposti, kraavi ja metsatäie (mõttetute) puude ning põõsaste vahel. Aga sedapuhku ma langesin küll karakterist välja, jätsin betooni rahule ja nihverdasin ennast valjuhäälselt ropendades ning hullu turbuka kiuste kuidagi väiksele lapikesele mainitud objektide vahel. Maas oli hea olla :) ning kui läbi padriku ja üle kraavi lennuväljale ronitud sain, oli juba Võsast Plondiinide Otsimise Üksus autoga platsis (aitäh!). (Tegelikult oli seal küll 2 brünetti ja ainult üks blondiin, kes ka ei tahtnud kuidagi metsast välja tulla.) Loo moraal: mitte ronida suure varju ja suure tuulega viimaste seas lennukist välja!
Eilne viimane hüpe aga tekitas näole sellise naeratuse, mida ainult kirurgilisel teel eemaldada saab. Kiku kirjutab ja skydive.ee kirjutab. 6-ne naisteway lendas kokku nagu kell. Kusjuures naisteway on ikka naisteway, ei mingit lammutamist ja vägivallatsemist, kõik tulime ilusti ja viisakalt külge :)
Grafomaan tänaseks lõpetab.

mis lühendatud tööpäev?

Järjekordne 14-tunnine tööpäev on lõpule jõudmas. See on halvaks harjumuseks saamas.
Järgmine nädal tõotab veel hullem tulla. Ootamatult selgus, et kujundaja vaja puhkama lasta (ootamatult selles mõttes, et kesse ikka viitsib puhkusegraafikut lugeda). Ja võib julgelt öelda, et see on probleem, sest siin välja öeldud mõte endale Illustrator selgeks teha on siiamaani ainult mõtteks jäänudki. Vihmast nädalavahetust vist ei olnud vahepeal või kui oli, siis ma ilmselt sisustasin selle mingi muu tegevusega.
No ja esmaspäevast ma siis pean illukaga töötama hakkama. Mingil määral. Nii et järgmisel nädalal võib mu blogist tõenäoliselt leida ainult hädaldamist, halinat ja itku. Või siis üldse mitte midagi.
Entsüklopeedias sõna “amatöör” juures võiks vabalt minu pilt olla.
Aga noh, kui raske see siis ikka olla saab? (A. ütleks siinkohal – yeah, keep telling yourself that.) Kuniks eneseusku ja –irooniat jätkub, pole veel kõik kadunud.
Või siis.
The shit is about to hit the fan.

nv: Tln-Kuusiku-Pärnu-Tln

Tõeliselt mõnus nädalavahetus on selja taga ning kuidagi ei taha pähe mahtuda, et peaks nagu asjalik olema ja tööd tegema. Reede õhtu veeres öösse K juures pläkutades, grillides ja veini juues (lõpuks üks kord, kui ma ei pidanud kaine autojuht olema) – long time no see. Ilusa olemise saboteeris lõpuks kurnatud organismus, mis vägisi tahtis silma looja lasta. Uneaega on viimasel ajal kuidagi eriti nirusti olnud.
Laupäeva hommikul Kuusikule. Päeva lõpuks sai raskuste (loe: puri- ja tross-lendurite) kiuste 1 hüpe kirja (aga ma ei kurda – oleks rohkem ka jõudnud, kui oleks tahtnud). Väikestele kooslustele külge lendamine on viimasel ajal väga heasti sujunud – levelile jõuan kiiresti ning kontakti saan ka ilusti rahulikult võetud.
Peale hüppepäeva Krantsi sööma ning kui klubikama ning pärnakatest mudilasi täis laaditud autoga Pärnu poole ajama panin, oli väljas igatahes juba pime. Õhtul Jõekäärus saun, edasi mudilaste laiali transamine (küll ma olen ikka hea, onju) ning lennuväljale telkima jõudsin umbes kell kaks öösel. No vot oli tegus päev.
Pühapäeva hommik. Teed silmad lahti – telgi uksest paistab sini-sinine taevas ilma ainsagi pilveraasuta, heinamaa (tuntud ka kui lennuväli) ning sadakond meetrit eemal parkiv ilus ja armas An-28 (BC foto). No mis sa oskad ühelt suviselt pühapäeva hommikult muud tahta? Aatomiku tehtud joodav puder (lusikat ei olnud, noh) sobis ka miljöösse väga hästi ;)
Kõigepealt sai üks 4-way ära lennatud (mis küll 3-way’ks jäi, aga mina olin kohal). Parasiili, Randeli ja Arturi juubeli-bigway plaan ajas aga hamba nii verele, et lunisin Liisult loa osaleda, lubades mitte lõhkuma minna. Villemi video ja pildid. (A paha on see, et ma enam Normani videoid ei näe, kuigi neid koodekeid olen installinud küll ja veel. Talvel konfiti midagi ümber arvutis. Kahtlustan Winamp'i, peaks ta välja viskama, aga aega probleemiga tegeleda ei ole :( )



Pildile on jäänud see üürike hetk, mil ma (all paremas nurgas, see punane) imestasin, miks Kiku on üks koht liiga vasakul. Ja siis, et miks tal sinine kiiver on ;) Aga see oli tõesti ainult ÜKS hetk :) Kätt kujundile külge ei saanud (no sealt oli tegelasi puudu kah ja kõikjal ümberringi lendavad kehad tegid ettevaatlikuks) aga vähemalt kõrguseteadlikkus jäi seekord alles (vaadake ise, kui ei usu) ning laiali sai mindud ka õigel kõrgusel.

Üks vedamine oli ka. Poleks ma reedel uusi juhilube kätte saanud, oleksin ilmselt nv-l ilma lubadeta sõitnud. Toetudes tõenäosusteooriale – kui kahe aasta jooksul on politsei sind üksainus kord kinni pidanud, siis kui tõenäoline on, et ta teeb seda ainsal päeval, kui sa ilma lubadeta sõidad? (Kõrvalepõige - see ainus kord, muide, oli eelmise aasta 1. aprillil. Lühidalt – ma ei soovita politseiniku üle irvitada, isegi kui sa oled täiesti kindel, et sa midagi valesti ei teinud ning oletad, et aprillinalja tegemine on lihtsalt üks samm politseile inimsõbralikuma imago loomise protsessis. Ehk siis see, et sa oled aasta otsa paar korda nädalas samas kohas vasakpööret teinud, ei tähenda veel, et see lubatud on. Aga ma olen lamba aastal sündinud ka, nii et mis te siis tahate. Kõrvalepõike lõpp.) No igatahes tõenäosusteooria vedas alt ning Uus-Sauga tänava otsas peeti mind kinni ja pandi puhuma, milles ilmselt oli süüdi ka tõsiasi, et neljarattaline oli vahepeal õnnetul kombel vasakust silmast pimedaks jäänud. A mul olid load olemas :)

ARK vol. 2

Nüüd jälle ARK-is käidud ja load käes. Napikas oli, homme kaotavad vanad kehtivuse. Ja meeldiv üllatus oli see, et asi sai aetud 15 minutiga.
Oma igavusest inspireeritud pretensioonile sain ka vastuse:

On mõistetav Teie nördimus, kuid püüan selgitada olukorda, mis küll Teie poolt oodatud aega ei vähenda. Meil on kaheksa teenindusboksi. Sel päeval oli ühel töötajal puhkepäev ( töötab summeeritud ajaga, muidu peame sulgema büroo juba 16.45), üks viibis lõunal (graafiku alusel), üks oli arhiivis, otsis kliendile materjale vastuse koostamiseks ning üks töötaja on pikemat aega haige. Kuna töökohad on kõik komplekteeritud, siis ei ole võimalik isegi tipptundideks töötajaid juurde saada. Kuid sel kuul võtsime tööle nn. multifunktsionaalsed klienditeenindajad, kes alustasid reg. poolelt / saali teiselt poolt/ ning õpivad katseaja jooksul selgeks ka juhilubadega tehtavad toimingud, siis on meil võimalik töötajaid ümber tõsta. Kuigi sel päeval oli hämmastavalt palju rahvast (juba lõunaks üle 100 kliendi rohkem võrreldes tavapäevadega), rääkisime lubade poole töötajatega, et pika järjekorra puhul nad oma lõunat lühendaksid või lõunaaega muudaksid (kahjuks ei saa selleks sundida ja nii iga päev!).
Loodan, et minu seletus veidi leevendab Teie pahameelt!

Kaunist suve soovides,
Eha Laine,
ARK Tallinna büroo teenindussaali juhataja

Ja hetke pärast lisas veel:

Eelneva vastuse täienduseks lisan, et lehelugemise võimalus on meil Tallinna büroos sekretäri juures olemas.

No mis ma oskan kosta. Ühelt poolt suhtumine oli väga viisakas (ka letiteenindaja poolt) ning see tõepoolest märkimisväärselt leevendas mu pahameelt. Teiselt poolt – mis see minu asi on, et teil üks inimene haige, teine puhkusel ja kolmas lõunal on? Kolmandalt poolt – ah, tegelt mul on suht savi neist bürokraatidest ja nende toimetamistest, kuni ma nendega liiga sageli kokku ei pea puutuma. Neljandalt poolt – on reede õhtu ning mina igatahes lähen nüüd veini, tordi ja Valguskuningannaga (see on roosisort, muide) sõbrantsile külla. Seda juhul, kui ma torti kontorisse külmkappi ei unusta. Mida ma kahtlemata teen :)
Muud nagu ei olnudki. Nägemist.

skygodi privileegid

Näe Tallinna linnavalitsus saab ka aru, et langevarjur on kõrgem eluvorm. Selline liiklusmärk jäi silma Nõmme keskuses.

ARK

Nõme on oma blogi kasutada irisemiseks ja irisemine on üleüldse nõme, aga no mõnikord kohe ei saa teisiti.
Käisin mina ARK-is täna lube vahetamas. Lihtsameelselt mõtlesin, et käin siuh lõunatunnil ära ja annan taotluse sisse, pool tundi ja käidud. Aga no ei. Kõigepealt passisin oma 10 minutit fotokabiini järjekorras. Mingid tädikesed seal enne mind andsid oma välimusele suure hoolega veel viimset lihvi ja ilmselt ei jäänud ikka tulemusega rahule, sest istusid seal kabiinis umbes pool sajandit. (A võib-olla nad ei saanud aru, et foto kohe seina seest välja ei tule, ja ootasid seda? Mingi vastav kiri võiks seal üleval olla küll, muidu mõni ohmu jääbki ootama.) Mina olen igatahes järgmised X aastat juhilubadel ilgelt tigeda näoga, siuke tagaotsitava kriminaali moodi. Siis suunas kiri infolauda, kust anti järjekorra number. Enne mind 35 inimest. Midagi tarka teha polnud, läksin siis kohvikusse ja passisin seal kohupiimakoogi seltsis veerand tundi. Lähen tagasi – järjekord vahepeal tervelt 4 inimese võrra lühemaks jäänud! Jee!!! Kokku kulus ootamisele ligi kaks tundi + 2 minutit dokumentide sisseandmiseks. Ma ei ole üldiselt eriline õiendaja, aga kuna ainus lugemisvara oli kõrval lauakesel vedelevad kliendi tagasiside blanketid, mis antud juhul mõjusid mõnitusena, täitsin ühe neist puht igavusest ära. Näis, kas tuleb mingi vastus. On siis raske tipptunniks rohkem teenindajaid tööle orgunnida (8-st letist 3 taga oli inimene)? Või installeerigu siis kasvõi mingi ajaleheputka kuskile lähedusse või midagi.
Lubade kättesaamisel tuleb sama kannatuste rada ilmselt uuesti läbida. Siis peaks üritama endale kuskilt mingi imiku laenata/rentida, sest nendega lasti väljaspool järjekorda vahele. Olen pakkumistele avatud!

¡flamenco!

Eilne flamencoüritus Von Krahli baaris on õnnelikult selja taga ning väike fotoreportaazh tahab tegemist.
No algus ei olnud kõige parem. Kaks tundi varem proovi jaoks kohale jõudnud, tabas meid meeldiv üllatus - nimelt ruum, mida alati oleme riietumiseks kasutanud, oli remondis. Ja vabsee kõik ruumid baari teisel korrusel olid remondis või kinni või mis iganes. Aga ei karda raskusi pioneer ning seadsime siis välilaagri otse koridori üles. Võõral rahval polnud sinna õnneks asja, aga remonditöllid saalisid küll edasi-tagasi kambakesi ja peenikest valget tolmu olid kõik kohad täis. Backstage nägi siis välja selline:



Aga edasi läks paremaks. Etheli ja Ingaga esitasime solea por bulerias’e ja siis veel rumba koos ülejäänud rühmaga. Ja peab ütlema, et tuli täitsa hästi välja, eriti arvestades, milline kaos, meeleheide ja ikaldus valitses proovis veel kaks päeva varem.



Irma, Anni ja Sofi tantsisid garrotin’i. Oi mulle meeldis! Ainult kaabud olid puudu, siis oleks veel shefim välja näinud. Üldse rõõmsad tantsud ruulivad, ei ole ikka elus piisavalt kannatusi ja valu ja värki olnud, et kurbadesse tõeliselt sisse elada.



Ja siis Claudia soolonumbrid… no ei ole sõnu. Lihtsalt ei ole. Seda peab ise nägema. Õpetaja, eeskuju ja inspiratsioon. Minu jaoks juba seitse aastat.




Vahepeal kohustuslik sevillanas. Kastanjettidega seekord.



Veel üks rumba parimatest parimate esituses.



No üle mõistuse palju pilte sai klõpsitud. Slideshow siis kah lisaks.

Ja õhtu lõpetuseks kuum shokolaad rummirosinate ja chilliga Vene tänava Chocolaterie’s. Vat see on ka selline asi, mida peab ise proovima. Soovitan soojalt :)

kiire

Kiire, kiire, kiire on kogu aeg! Töö on täitsa üle pea kasvanud, nädalas peaks olema vähemalt 9 tööpäeva, et kõikidest lubatud tähtaegadest kinni pidada. Avastan ennast tegemas igasuguseid kummalisi asju. Näiteks täna telefoni võttes (lauatelefon, mis helistaja numbrit ei näita) hakkasin suvalise koha pealt rääkima hetkel mõttes olnud teemal. Ilma, et oleks kuulanud ära, kes helistab. Ma lihtsalt eeldasin, et helistaja on see, kellele ma parasjagu mõtlesin. Vedas, oligi :) Sellest üldse ei räägi, et ma pidevalt arvuti klaviatuuril telefoninumbreid valin jms.

Eile Jahhu propackima ei jõudnud ja lähitulevikus ei jõua ka. Kõik õhtud on trenniga sisustatud (mõned ka kahega, näiteks täna). Nädala pärast neljapäeval astume flamencotibidega Von Krahli baaris lavale (või no okei, põrandale, sest lava on seal haleväike) ning hetkel on koreograafiatega seis nutune – solea üksikud jupid on küll enam-vähem selged, aga mis järjekorras nad kokku panna... grrrrrrrrrr. Nene kursusele jääb ka Krahli pärast minemata.

Aga vähemalt auto-asi sai lõpuks korda aetud. Töökaaslase sõps hr. Felix küsis töö eest 2000 krooni. Kui täna autole järgi läksin, võttis ainult 1500. Ülejäänud raha viisin raamatupoodi ning sain muuhulgas David Lodge’i “Ühest kohast teise” õnnelikuks omanikuks. Sest “Väike maailm” oli väga hea.

Juunikuu Annest avastasin ühe paramehe parapajatused. Kui mõni veel pole lugenud. A nüüd varsti veepallima.